Veidi suurem ring ümber Maardu järve

12.11.2022

Kraade oli 13 umbes, tuul oli kõva. Kilomeetreid tuli 21.

Polnud plaani võsa vahele minna, sõbranna tahtis näha Saha kabelit, polevat seal varem kunagi käinud. Et sõbrannajutte ajada, siis kõndisime mööda kergliiklusteed.

Lasnamäe lõpust on Saha kabelisse umbes 7km, edasi-tagasi 14, tundus paras.

Saha püha Nikolause kabel on ehitatud 15. sajandil ja ainuke terviklikul kujul säilinud kabel maal. On peetud Pirita kloostri miniversiooniks. On üks palverännutee sihtpunkte.

Sisse saab ka piiluda. Võib üles ronida, kuigi seal väga midagi vaadata pole.

Veidi eemal hakkas silma suur tool. Eks neid ole varemgi nähtud, aga nii kõrget vist isegi mitte. Tool oli üle 2 m kõrge ja sinna otsa ronimine oli paras tegu 🙂

Kõndisime tagasi ja sõbranna nägi silti Maardu mõis. Küsis, kas see on kaugel. Väga kaugel pole ja ring tuli umbes 7km pikem kui me arvasime.

Mõnusam oli lonkida ka kui päris edasi-tagasi ei pea käima. Tee ääres oli palju võililli, et need tuli lausa pildile püüda.

Jõudsimegi mõisa juurde. Ilmselt oli seal pidu tulemas, sest kõik kohad olid autosid täis ja polnudki erilist tahtmist seal vahtida.

Tee ääres nägime kellegi mälestuskivi. Vanasti oli neid palju, aga need korjati mingil ajal ära. Järve ääres oli võpsik maha võetud ja uued teed ehitatud, varsti on seal kah kõik kohad maju täis. Natuke nagu kurb.

Järve randa jõudes nägime palju palju kalamehi, aga mina oleks tahtnud hoopis ujuma minna. Kuna polnud plaani vee äärde jõuda, siis ei võtnud ujukaid kaasa. Nii, et seekord jäi vees käimata. Siinjuures tahaks mainida, et ma tegelikult olen ikka suviujuja, aga kui ilm soe, siis tahaks ujuda 🙂

Üsnagi varakult hakkas päike looja minema. Järve ääres veel päris loojang ei olnud, aga värvid olid ilusad.

Koju minek oli imeline. Ühelt poolt taevas roosatas, teisel pool olid pilvetriibud taevast värvimas.

Pääsküla rabas

Kui aega ei ole laialt käes, sest hommikul ei taha vara tõusta ja õhtul läheb vara pimedaks, siis on paras ette võtta retk kusagile lähedale. Pääsküla rabas polnud ammu käinud ja juhtumisi avastasime kaardilt enda jaoks mõned uued allikad ka.

Selle aasta esimene külm ilm, 0 ja 1 kraadi vahel.

Mõistlikum tundus läheneda Männiku poolt.

Alguses tegime tempokat kõndi, et soe sisse saada. Kaardi pealt jälgisime, kui allikatele hakkasime lähenema ja siis keerasime rajalt ära. Kohe hakkas põnevam.

Okastraataiaga saime maadelda, esimeste Kerbu allikate juures oli seda vähem. Vahva oli, teelt tasub kõrvale astuda küll.

Teiste allikate otsimisele ei viitsinudki väga aega kulutada. Aga piilusime võsa vahel ringi.

Jalutasime niisama mööda radu siit ja sealt, et mõned kilomeetrid kirja saada, rabas tuli neid mingi 5. Veetase oli kõrge, polegi varem vist nii näinud. Päris ilus oli, hoolimata sellest, et lehed olid läinud ja midagi väga erilist polnud.

Et päris vara koju tagasi ei jõuaks, kõndisime läbi Vabaduse ja Ravila parkide Nõmme keskuse poole. Roosid õitsesid. Saime teada, et Arved Haugil oli sünniaastapäev. Külma päeva kohta täiesti mõnus käik 🙂

Porikuu orienteerumisrajad Harku vallas

Pühapäeval oli ilus ilm ja tahtmine õue minna. Orienteerumine tundus täitsa hea mõte. Valisime kaks lähemat rada, Harku ja Tabasalu.

Korraldus oli veidi ligadi-logadi, sest tegelikult polnud päris täpselt aru saada, kus on algus või mida me otsime või mis üldse saab.

Netist vaadatuna sai ainult oletuse teha, et algus on Harkujärve kooli juures. Kui äpp käima panna, siis selgus, et ekraan on must ja kiri palus noole järgi minna, mida polnud.

Meetrid hakkasid ekraanil jooksma – mida lähemale punktile jõudsid, seda vähemaks neid jäi, kui kaugemale läksid, siis tuli meetreid juurde. Nii pidi pimesi punkte otsima ja no punkte kui selliseid polnudki, ei midagi vaatamisväärset, lihtsalt uitamine tänaval.

Igas punktis küsiti “Ole valmis” küsimusi, mis kohati olid vaieldavad, sest kõik sõltub tingimustest. Igatahes me kõik jaurasime nii mis jaksasime :D, aga natuke oli tore kah, pole ammu enam kolmekesi väljas käinud ja koos midagi teinud. Lõpuks saime kolmanda koha, mis oli kogu värgi juures ainus positiivne asi.

Käisime 5,15km.

Otsustasime Tabasallu minna Harku joastiku kaudu. Lootsime, et juba on natuke vett kogunenud, aga polnud midagi, täiesti tühi, mööda ojasängi sai kõndida. Sellisena pole seda kohta veel näinud. Et teekond huvitavam oleks, sai korra ka pangal ronitud 🙂 Tabasallu jõudes olid järgmised 5,36km käidud.

Tabasalus lootsime leida imelise värvide mängu, saime lõpuks ju loodusesse. Aga tuhkagi, seal puud juba suhteliselt paljad ja värvid kollase ja pruuni vahel. Midagi siiski nägime, kuigi äpp eeldas, et sa oled ninapidi telefonis. Küsimused läksid järjest hullemaks ja järjest rohkem oleks tahtnud vastu vaielda. Kasvõi see, et tänapäeva alarmid hakkavad tulekahju puhul ise tööle, ei pea kusagil eraldi kellakest tilistama. Lõpuks veel ka täiesti arusaamatu rada. Kirjas oli, et igale poole pääseb lapsevankriga ja me eeldasime, et siis ongi tänavad, kõnniteed, aga Tabasalus oli ka kitsuke rada, mis vaevu märgatav, juurikaid ja murdunud puid täis. Lapsevankriga oleks see parajalt hardcore rada. Samuti oli seal lihtsalt edasi-tagasi tänaval kõmpimist, et jalutad ristmikule, seal on punkt ja siis pead sama teed mööda tagasi minema… sorry, aga suht nõme.

Tunnistan, et see oli mu elu halvimaid orienteerumise kogemusi, aga vähemalt sai päev värskes õhus veedetud, asi seegi.

Kuna I unustas pool rada salvestamata, siis tegi ta selle heaks ja joonistas raja delfisse. Meie rada saab vaadata SIIT 6,16km.

Kokku 16,67km.

Vaskjala rattamatk

1.10.2022, umbes 13 kraadi sooja, päikesepaiste, varjus tuuline ja jahe

56 kilomeetrit

Mustamäe- Kangru-Uuesalu-Kurna-Jüri-Vaskjala-Veskitaguse-Patika-Kiili-Vaela-Kangru-Mustamäe.

Tallinna lähistel olen pigem jala kui rattaga käinud. Rattasõidu miinuseks on minu meelest see, et siis ei tee eriti pilte, aga mulle matkamise juures see just suurt mõnu valmistabki. Hea pool on, et saab palju rohkem näha ja pikema maa läbida.

Sellist ilusat ilma, nagu laupäeval oli, ei saanud lasta vastu taevast minna. Veidi pikem rattaretk tundus hea mõttena ja ma haudusin veel üht plaani.

Mustamäe ja Jüri vahel tegin tervelt kolm pilti. Sügisvärvid olid olemas, aga mitte veel võimust võtnud. Esimesel pildil Mustamäe kirik. Teisel Uuesalu-Kurna tee. Viimasel PSM Katku – Loo positsiooni 236. patarei suurtükialus.

Jüri kandis hakkas silma veetorn ja elamu ees olev valgusti. Loomulikult ei saanud käimata jätta Lehmja tammikus. On üks imeline koht.

Umbes kilomeetri pärast võib näha Jüri kirikut ja surnuaeda, teisel pool teed pakuti kastis ilusaid punaseid õunu. Paar kilomeetrit edasi on mingi ilmselt nõukaaegne mälestuskivi, millelt kõik tunnusmärgid lahti kangutatud?! Edasi olid põllud, aga õnneks mitte liialt pikalt.

Kõik järgnev oli ilus. Vaskjala tamm oma hiiglaslikkusega avaldas muljet. Ka kutsutakse seda puud Kapa või Karjavere tammeks. Alates 1960. aastast kaitse all. Kõrgus 22m, ümbermõõt rinnakõrguselt 4,8m ja võra läbimõõt 25m, olles sellega üks eesti suurimaid tammesid.

Edasine tee kulges mööda Pirita jõe äärt. Vaatle ja naudi. Minu plaan oli Pirita jõkke ujuma minna, kui vähegi kannatab, ma lihtsalt pole varem kunagi oktoobris ujunud. Kõhklesin veidi, et kas on piisavalt soe ilm ja pea kuu aega pole enam ujunud ka. Aga kui jõudsime kohta, kuhu oli euroalustest mingisugune platvorm ehitatud, oli nii mõnus ja soe ja tuulevaikne, et enam polnud mingit kõhklust. Kusjuures vesi oli külm küll, peaaegu talisuplejatele paras. Või vähemalt Kloostrimetsas näitas sel päeval jõetemperatuuriks 8,9 kraadi. Kusjuures ma ise arvasin, et veest välja tulemine on kõige hullem protseduur, aga oli hea soe.

Hoopis hiljem selgus tõsiasi, et kuivatama oleks pidanud end paremini. Sokid said veidi märjaks ja õhukestest tossudest puhus tuul läbi, nii et varbad hakkasid külmetama. Sedagi muret polnud kauaks.

Tee ääres oli Eesti Põllumajandustehnika Tallinna Koondise mälestuskivi. Miks see seal on, ei oska öelda. Mädajärve matkarada jäi käimata, sest rattalukke polnud ja ratastega laudteele minna ei taha, eks siis mõni teine kord.

Üle Patika silla ja saigi suund peaaegu Tallinna poole võetud. Nägime suurt musta sitikat, keda nimetatakse nahkjooksikuks ja kes on Eesti üks suurimatest põrnikatest, jagades esikohta ninasarvikpõrnikaga. Pikkust võib mõlemal olla kuni 4cm.

Nunnud “lehmad” ja külmetavad varbad.

Kiilis hüppasin poest läbi, et osta kuivad sokid ja paar pirukat. Järgnes pea 20 km sõitu uuselamurajoonide vahel. Haned seadsid end lõuna poole teele, päike loojus ja seekordne teekond saigi otsa.

Türisalust Kloogaranda

Üks päev tekkis tunne, et võiks kusagile ujuma minna ja lisaks natuke kõndida ka. Kuna mõtlemine, mis koht see olla võiks, võttis nii kaua aega, siis kaugele ei saanud minna. Lisaks oli oluline, ka enamvähem normaalsel ajal linna jõuda.

Plaanid said uhkemad ja suuremad, kui teha jõudsime, aga samas oli nii ka väga tore. Jäi aega nautida.

Türisalus astusime bussist maha ja kohe metsa. Seal samas kõrval on Türisalu joastik. Väga kihvt koht, vähemalt minu meelest.

Natuke hullasime, palav oli pildusime vett ja nautisime niisama olemist. Püksid sain kah mustaks.

Läksime natuke mööda ranna äärt edasi ja ei suutnud vastu panna, läksime ujuma. Eriti sügav ei olnud, aga selle eest niiiiii soe vesi. Jäimegi sinna ligunema ja ei tahtnudki välja tulla. Ainus häda oli selles, et Kloogarannast läks rong 19:51 ja sellest ei tahtnud maha jääda. Ehk pidime liigutama hakkama. Loomulikult mul läks meelest ära, et mere äärest üle Keila jõe ei saa, nii et lonkisime pisut edasi-tagasi. Mere ääres uudistasime ja maitsesime söödavaid taimi ka. Sealt saab sellise salati, et hoia ja keela 😀

Üle jõe saab veidi enne Keila-Joa lossi, sõbranna tahtis poodi minna, nii et tegime selle tiiru ka. Mets oli mõnus, pärnad õitsesid. Katsusime varbaga jõe vett.

Läksime juga vaatama, tundus, et vett on vähe, aga tegelikult mitte nii väga. Jalutasime läbi jõe teisele kaldale. Siis oli vaja muidugi jälle lollitada ja nalja teha. Igasugu poose võtta ja pilte teha 😀

Läksime läbi pargi, üle maantee ja sealt metsa. Ega seda metsa seal kauaks ilmselt pole, vähemalt teid oli sinna mitmeid rajatud. Tee ääres oli palju käpalisi, peamiselt vist vööthuul sõrmkäpad ja mõned rohekad käokeeled.

Aeg kadus käest ja otsustasime otse minna, maa ei olnud väga pikk, aga üsna omamoodi. Seal kasvasid põõsasmaranad, kadakad, maasikad ja miskised vaod olid seal ka, suht ebamugav käia, aga mitte kõige hullem. Edas saime minna küla vahelt, mis oli vahelduseks päris mõnus. Üks valge kass oli, keda pildistasime. Üks naine pidas auto kinni ja küsis, kas poiss lööb meile külge ja kamandas “Tillu, mine koju”. Meil oli nalja kui palju.

Treppoja joastikult jõudsime ka läbi põigata. Seal oli küll täiega kuiv.

Edasi läks juba tormamiseks. Lootsime veel kiire ujumise teha, aga ei jõudnudki. Saime ainult varbad vette pista ja kõik.

Ümmarguselt tuli kokku 16km.

Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Foto: Oliver

Foto: Oliver

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Soontagana sootee

Umbes jõulude paiku pakuti välja retk Soontagana taliteele, aga see jäi ära. Põhjuseks liiga soojad ilmad. Jaanuaris oli näha, et asi võiks teoks saada. Saigi.

Avaste

Kohtusime kusagil Avaste ja Kausi tee nurgal, mu jaoks jumalast lambi koht, aga tuli välja, et seal olev kuivati on ehitatud vana kõrtsi kohale.

Sealt sõitsime Avaste küla vaateplatvormile, kus oli infotahvel, suurt muud midagi. Aga info mõttes sai sealt üht-teist. Avaste soo pindala on 90 ruutkilomeetrit. Seal elavad kõik suured Eesti loomad: karu, põder, hunt, ilves, keda me kahjuks ei näinud. Peale meie oli soos veel üks inimene, kes eemalt lehvitas, mina ei näinud isegi teda. On linnuala, kus on teada kotkaste püsielupaigad, tedred, võib leiduda musta toonekurge.

Avaste soo ja talitee

Sõitsime edasi Parasmaale, et sealt soo peale minna. Alguses kõndisime kraavi ääres, üsna vabalt, nii kaua kuni esimene mees läbi jääkooriku astus ja oma saapast vett välja valada sai. Edasi olime pisut ettevaatlikumad. Kuigi lõpuks said vist kõigil mingil määral jalad märjaks.

Jalutasime metsa vahelt läbi ja jõudsime kõrkjate vahele. Natuke maad edasi oli juba lagedam väli. Soontagana maalinna on siit umbes kuus kilomeetrit.

Mõnes kohas oli tee väga selgelt eristatav. Mõnes teises kohas aga vaevu märgatav. Ega seal midagi palju ei juhtunudki, maastik oli üldplaanis üsna sarnane. Põnevust lisasid jääst läbi astumised ja vahepeal tee ähmastumine. Kuigi see kuus kilomeetrit oli üsna sarnane, oli see ikkagi omamoodi huvitav, iga päev ju sellisesse kohta ei satu.

Avaste soo on madalsoo. Madalsoo on ümbrusest madalam ala, millel on üsna õhuke turbakiht. Kuna taimed saavad oma juured läbi turba mullakihti ajada, siis on taimestik liigirikas. Tuntumad taimed: kollane võhumõõk, soovõhk, soopihl, ubaleht ja pajud.

Avaste sooteed on kasutanud sõdurid ning metsavennad, kohalikud vedanud mitmesuguseid kaupu.

Kärjemägi

Tee äärde jäi Kärjemägi, kuhu otsustasime kõrvalepõike teha, sealt tuli lisaks kaks kilomeetrit. Ega sealgi suurt mitte midagi ei olnud, lihtsalt üks kõver saareke soos. Mitte eriti suur ega lai, aga seal kasvas kuuski ja tammesid nagu päris maa peal 🙂 Ajalooliselt oli huvitav see, et seal on talilaatu peetud.

Soontagana maalinn

Mõni kilomeeter jäi veel minna. Kauguses oli juba varju näha. Lund sadas, nii et nähtavus oli suhteliselt kehv, aga ilm iseenesest normaalne, umbes nulli ligi.

Soontagana on 7-8saj pärit 50x100m ringvall-linnus, hiljem olid seal talud. Praegu on seal võimalik ronida torni, telkida, kasutada metsaonni.

Lõpus oli päris rägastik ja võsa, peale selle oli seal ka vesi, õhukese jääkihi all. Kel jalad veel märjad polnud, siis nüüd said. Õnneks ootas meid ees lõke ja vorstikesed, salat ja saiad. Kes viitsis, ronis torni ja siis hakkasimegi lõpetama. Pidime veel umbes kilomeetri parklasse kõmpima, sealt viidi meid jälle oma autode juurde tagasi.

Minu jaoks lõppes matk ühe maailma kõige kurvema uudisega. Olin segaduses ja kurb, tegelikult ei saanud ma sellest veel õieti arugi. Kuulasin, mida teised räägivad ja vaigistasin oma meeli. Juhtus nii, et mõtlesin jõest paar pilti klõpsida ja jäin maha. Seisin seal ja tegin pildi ühele poole. Keerasin ringi ja tegin pildi teisele poole ja äkki käis mingi tohutu ragin. Ma vist lihtsalt seisin silla peal, suu lahti, sest ma ei saanud aru, mis see on. Puud nagu ei langenud, jalge alune sild tundus ka omal kohal püsivat. Teised jooksid ka vaatama, mis juhtus. Jää murdus. See oli nii veider, nii kõva ragin, poleks uskunudki.

Lõpetasimegi üsna õigel ajal. Kui autode juures tagasi olime, läks kohe pimedaks.

Kakerdaja

Tuli võimalus minna Kakerdaja rappa ja olin nõus. Olin kindel, et olen seal käinud, aga kui kaardi pealt vaatama hakkasin siis tuli välja, et see raba on kuidagi vahele jäänud. Endal oli hämming, aga viga tuli parandada. Edaspidi tahaks sinna minna mõnel ajal kui laukad ka välja paistavad, siis on ilus kindlasti. Tegelikult mu meelest on suhteliselt mõttetu talvel rabas käimine, siis pole ju midagi näha 😀 Metsas on paksu lumega ilusam. Aga! Tuletan meelde, viga oli vaja parandada.

Õnneks oli seal ilusat metsa ka, lisaks paar järve, mis olid ka jää ja lume all, aga tegelikult oli ikkagi väga ilus. Alguses käisime metsaraja läbi ja pärast käisime rabarajal.

Noku lõkkekoht on nime saanud Nokko talu järgi. Lebola oli esmapilgul pisut veider, aga lähemalt vaadates tundus nii mõnus, et tekkis tahtmine sinna kunagi ööbima minna. Samas on see nii populaarne koht, et kahtlane, kas seal suve poole ruumi on.

RÜHT on mitmeotstarbeline laavu. Seal saab varju, pidada pikniku ja sirutada selga. EKA sisearhitektuuri esimese kursuse tudengite eriala projekt “Väikeehitis”, mille käigus on viie aasta jooksul RMK puhkealadele loodud erinevaid varjualuseid, vaatetorne ja muid objekte.

Mets oli seal tõesti imeline. Kõrged vanad puud. Ümberringi tundus olevat lodumets. Märjemates kohtades pisut laudteed. Järved olid loomulikult ka jää ja lume all. Jää paksust proovima ei läinud. Ava-vett oli ainult nii palju, et üks allikas vulises. Järved vaadatud lonkisime mööda teed tagasi lõkkekoha juurde, et rabarajale minna.

Kuidagi kiiresti jõudis õhtu kätte. Rabas kõndisime järveni, rohkem ei viitsinudki eriti. Päike läks ka looja, mis seal pimedas ikka kõmpida, aga plaan sai tehtud, tuleb uuesti minna kui veed voolavad 🙂

Kokku tuli 10km.

Hageri

Aasta siis oli 2019, 18 oktoober.

Mul oli idee minna Hagerisse, aga ma pole viitsinud uurida, kuidas bussid sinna sõidavad, seega sõitsin rongiga Kohilasse ja kõmpisin 6km Hagerisse. Aega oli üsna napilt, täpselt ei mäletagi aga umbes 4 tundi. Varem ei viitsinud kodust välja tulla ja pärast läks juba pimedaks. Hädapärast oleks saanud muidugi Kohilas ringi kõmpida kui rongist oleks maha jäänud.

Ilm oli hall ja udune.

Asusin käbedalt minekule. Babtistikirik (1923) nägi päris lahe välja. Kartsin, et pean maantee ääres kõmpima, õnneks oli olemas kergliiklustee Hagerini välja.

Tegelikult ma väga ei armasta sellist kõmpimist, nii et endale omaselt piilusin metsa vahele, kus õnnestus. Ilm oli sombune, udune, vaated olid tegelikult vahvad. Aga aega kulus ka oodatust kauem, plaan oli nii tunniga Hagerisse jõuda, aga läks kauem.

Teele jäid mõned põnevad majad, fotonäitus.

Kirik on võimas. Ehitatud 1892. Kiriku ümber on suhteliselt mahajäetud hauad. Rõngasristid on pärit 18. sajandist.

Kiriku eest mööda, külateed mööda edasi, mitte kuigi kaugel on ohvrikivi, verekivi. Käisin vaatasin üle, oli teine päris suur ja lohkudega nii nagu peab. Kõrgust 2m ja ümbermõõt umbes 11m, kivi peal on kokku loetud 52 lohku. 1890 a. on kivis näha puurauke, see taheti lõhata, aga töömehe surma tõttu jäi lõhkamata. 1905. a. tapeti kivi lähedal karistussalklaste poolt neli talupoega, millest kivi sai nimetuse “Verekivi”. Suurim rahn Hageri ümbruses.

Kõmpisin kiriku juurde tagasi. Otse üle tee. Varsti algas surnuaeda viiv allee, ma ise oleks arvanud, et mõisa allee 😀 Surnuaed on seal meeletult huvitav ja võibolla teen sellest tulevikus eraldi postituse. Igatahes on seal väga palju erinevaid asju, mida vaadata kui huvi on. Tervelt säilinud kõrget grott hauda pole mina varem näinud. Enda meelest olin ainuke inimene surnuaial kui äkki kostis meesteahva köhatus, just siis kui mina selle kolme meetrise haua ees seisin. Ausalt öeldes ei saanud ma isegi aru kust see köhatus tuli, igatahes see ehmatas ja ajas naerma korraga. Tegelikult mees muidugi hauas ei olnud, oli kusagil eemal, hiljem nägin teda ka. Veel on põnevad metallist pärjad-vannid, mida ma olen küll näinud mitmel pool, aga mitte nii massiliselt. Kuulus skulptor Starkopf on sinna nii mõnegi taiese teinud. Lisaks on veel kabel ja mitmeid põnevaid mõisnike haudu. Kopsusamblik ka, kes varem näinud pole.

Juba pisut maad edasi minnes on Sutlema mõisa väravatorn ja park. Mõisakompleksis ma eriti ringi ei vaadanud. Oli juba kergelt hämardumas ja rongini vähe aega, aga pargis pisut ikka jalutasin.

Kui seal ringi vaatamise lõpetasin oli, mul juba suhteliselt kiire, rongini oli umbes poolteist tundi ja minna umbes 7km. Kuna kergliiklustee on igav, lippasin veel kord läbi surnuaiast. Üldiselt tuli siiski üsna kiiresti tegutseda, nii et pilte tegin mõned ja kuna tagasitee oli sama mis tulles, siis väga ei viitsinudki teha 🙂 Rongi peale jõudsin ka 🙂

Sügise värvid Tiskrest Murastesse.

Väljas on nii ilus värviline ja soe oli ka, nii et ilm tuli ära kasutada ja ringi uudistada. Samas kaugele ei viitsinud minna ja tahtsin, et võimalusel oleks võimalik varem tagasi tulla. Otsustasin Tiskre-Muraste kasuks, sest teada on, et see ring tuleb 20 km kanti, aga kui ära tüdineb saab suure tee äärde bussi peale minna. Eeldusel, et sa oled ülemisel astangul 😀 All pool on lootused veidi kehvemad.

Teiseks tahtsin, et ma saaksin lihtsalt kulgeda, ei peaks kaarti vaatama. Seal kandis on mugav see, et eksida pole võimalik.

Tiskrest jalutasin Tabasalu loodusrajale. Käisin mööda kõrvalteid. Oli põnev ja ilus. Plaanisin minna Rannamõisa kiriku juurde. Mulle meeldib mõnikord surnuaedades kooserdada, matmiskombed on põnevad ja neid tekib järjest juurde.

Jõudsin Tilgu tee algusesse ja otsustasin mööda seda minema hakata. Ei viitsinudki väga kusagile kõrvale kalduda. Natuke uudistasin siin ja seal. Ebamugav on muidugi see, et tee on kitsas ja kui autod sõidavad pole kusagil väga olla. Vaatasin üle panga ääre alla, piilusin metsa vahele, käisin rannas ja juba jõudsingi vana piirivalvekooli juurde.

Kooli taga algab Muraste matkarada. Korra olen seal varem ka käinud, aga mitte igal pool, kus sel korral sattusin. Tegelikult plaanisin minna Muraste hiide ka, aga tüdisin kuidagi ära ja keerasin hetk enne seda üles mäkke.

Üleval otsisin endale nö. väljapääsu. Küll on seal aiavahed ja tupikud, kunagi ei tea kuhu täpselt välja jõuad, aga tegelikult sain täitsa kenasti hakkama, kusagil edasi-tagasi käima ei pidanud.

Korra küll jõudsin jalgrada pidi peaaegu, et kellegi hoovi aga aiaga see piiratud polnud ja kohe algas tänav. Peale mõningast sik-sakitamist jõudsin kaldapealsele rajale välja.

Edasi küpses plaan küll mitte bussi peale minna aga jalad kõhu alt välja võtta ja veidi kärmemal sammul kodu poole astuda. Üsna kiiresti jõudis kätte lollidemaa ja sealt läbi minnes mõtlesin, et vaatan üle ka Proomu allika ning Taari hiidrahnu. Sealt võtsin suuna juba Tabasalu loodusrajale. Lilled veel täitsa õitsesid või taas õitsesid oleks vist õigem öelda. Palju oli aasnelki, mõni anemoon ja kurekatlaid.

Loodusrajal seadsin sammu jälle pikemaks. Kui trepp alla läks siis kõhklesin, et tahaks nagu minna aga pärast üles küll enam ei viitsi tulla 😀 Dilemma missugune. Otsustasin alt minna kuigi seal on mõned sellised veidi kahtlased kohad kust ei pruugi hästi läbi pääseda, tossudega siis.

Kui alla jõudsin siis sain aru kui õigesti ma olin teinud, et sinna olin läinud. Rannas oli kõik veelgi värvilisem kui üleval. Vahepeal läks “tee” küll üsna kesiseks, läga oli pangani välja. Sisse ei tahtnud väga astuda, tagasi ka minna ei tahtnud. Õnneks leidus siin seal mõni kivi, millele õnnestus astuda. Ronida polnud isegi väga vaja, maha langenud puid oli vähe ja ülevalt poolt sadanud kive polnud ka vist jupp aega enam tulnud. Ja peab mainima, et seal on ikka päris kõvasti reostatud, õli oli igal pool ja hais päris vinge.

Kaart Kokku umbes 21 kilomeetrit.