Rae raba retk

Kolme tunnine retk Rae rabas. Ega kirjutada väga palju polegi. Mõnus seltskond tuli kokku, nii et sai enamvähem suvaliselt uidata. Palju oli puid maha võetud. Varsti pole Rae rabast ka midagi järgi :/

Raba kui sellist enam õieti pole. Pigem kõdusoo istutatud kuusik vms. On ka mände, kaski jms. Mõned kohad on siiski niisked ja jõhvikas kasvab kui kohti tead. Natuke jalutasime terviserajal aga rohkem siiski puude vahel.

Täiesti soovitan seal metsa vahele minna. Eksimise võimalus on olematu. Ühel pool on lennuväli, teisel pool Vaskjala Ülemiste kanal. Ühes otsas lennuväli ja teisel pool tuleb turbaväli vastu. Väikesi probleeme võib muidugi olla märgade kohtade ja mõne laia kraaviga.

Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

Viimsi ps.

Viimane etapp ümber Tallinna matkast. Sel aastal käisime Tallinnast väljas pool, lähivaldades. Merepiiri ei teinud ehk alustasime Tiskrest ja jõudsime lõpuks Püünsi külla välja.

Sel korral alustasime Tädu kuuse juures. Kuna kuusest on paar juurikat alles siis ei veetnud seal ülemäära aega. Läksime vaatasime ka uut kuusekivi või kivikuuske. Päris suur teine juba.

Liikusime mere äärde. Vaatasime üle paar kivi: Kaldaaluse kivi ja Tiiru kivi. Külavahel õilmitsesid esimesed lilled: krookused, paiselehed, märtsi- ja lumikellukesed.

Jõudsime välja Villa Katerina aia taha ja perenaine rõõmustas meid nähes, kutsus aeda vaatama. No ei oskagi midagi arvata. Ühtpidi eestlase silmale ehk liiga suur ja liiga kitš. Samas teistpidi tundus nagu oleks välismaale sattunud. Igatahes oli see tore vaheldus.

Turnisime mööda ranna äärt edasi. Kohati oli täitsa vahva “kaluriküla”. Rahul ei ole ainult sellega, et enamikes kohtades on mere äär kinni, igal pool eravalduste sildid. Põhimõtteliselt pääseb läbi ka aga pole nagu väga mugav.

Käisime Kelvingi küla vahelt läbi. Vahepeal oli natuke metsa ja juba jõudsimegi Rohuneeme raketibaasi juurde. Peaaegu vist esimest korda hakkas sel aastal vihma sadama. See oli kuidagi värskendav ja mõnus. Suure kivi kõrval pidasime pikniku. Osad kutsuvad seda Maisiniidi kiviks, teised Rohuneeme rändrahnuks.

Et edasiminek oleks põnevam läksime otse läbi märja metsa. Minu meelest on see palju vahvam kui mööda rada kõmpida. Külastasime ka Armuneeme tippu. Lõpp oli selline, et kes bussiga tahab ära tulla see Pandjule ei saa. Kuna mina olin juba värskelt käinud ja päikeseloojangut, mida nautida ka veel ei olnud siis otsustasin linna ära tulla. See ei tähendanud veel ringkäigu lõppu. Piritalt jalutasin koju ja peab tunnistama, et ka sinna läksin hommikul jala. Seega sain selle aasta esimesed 30 km umbes. Ühesõnaga ma olen laisk olnud 😀

Lastematk Harku metsas

Jaanuari viimasel päeval käisime lastega Harku metsas matkamas. Kilomeetreid tuli 5-6, mis talve kohta oli ehk isegi veidi liiast aga saime siiski kenasti hakkma ja lõpetasime õigeaegselt.

Talvel metsas matkata on küll ilus aga samas ka väsitav. Tegime mitmeid pause, et erinevaid mänge mängida. Tundus, et lõbus oli ja lapsed said omavahel ka natukene tuttavamaks.

Igakord vaatame, mida looduses leidub. Talvel on neid asju raskem leida, mida näidata või millest rääkida. Seega vaatasime niisama, milliseid jälgi on ja vaatasime, kas need ka ära tunneme. Onn oli ka vahva. Pisemad ronisid sisse vaatama ka.

Mööda suusaradu ei saa käia, seega rajasime oma rajad ise. Mõned pisemad rajad võtsime siiski kasutusse, et oleks pisutki lihtsam.

Uurisime ka seda, kas jää kannab. Jää peal tegelikult oli käijaid küll aga meie uurisime kalda serva ja vaatasime, et jääle minek ei ole ohutu. Jää murdus kalda ääres kohe ja vesi tuli jääle. Oluline ju tegelikult ongi, et laps ei tormaks uisapäisa jääle. Eks nad hiljem elus õpivad, kas ja kuidas ja millal see õige jäälemineku aeg on.

Järve ääres tegime söögipausi. Pakkusime kuuma morssi ja kommi. Muu võtavad lapsed ise kaasa vastavalt enda maitsele. Kuna olime sumbanud ka üksjagu siis olid lapsed juba pisut väsinud ja nautisid pausi suure rõõmuga.

Grilliplatsil oli rahvast uhkelt. Vähemalt kaks laste sünnipäeva ja lisaks veel mõned vanemad inimesed teed rüüpamas.

Pärast sünnipäevatamisi või pidusid võiks oma kraami ka kokku koguda. Keegi seda saia niikuinii ei söö ja desinfitsaatori võib ka igaüks ise kaasa vedada kui vajadus tekib. Muidu teeb ainult rõõmu, et inimesed käivad väljas ja naudivad loodust ja ilma 🙂

See, et paus läbi sai ei tähendanud, et me kohe minema oleks saanud. Söögiplatsi juures oli väike küngas, millest tuli alla lasta, üht- ja teistpidi. Nalja oli palju aga lõpuks pidime ikkagi edasi liikuma. Kohe üldse ei tahtnud aga aare ootas meid kusagil metsas.

Lapsed leiavad endale muidki lõbusaid tegevusi, hullavad ise nii kui`s jaksavad. Lund lendas ja krae vahed hakkasid varsti külmetama. Koukisin suurema lume välja ja vaatasin, et sallide kuivemad pooled vastu kaela oleksid. Õnneks külm ei hakanud lõpuks siiski kellelgi.

Lõpus oli vaja aardekirst ka leida. Endal oli nuputamist üksjagu, kuidas kast nii ära peita, et jäljed kohe välja ei annaks. Tegelikult polnudki see keeruline kui välja mõeldud sai. Kavalus ei mõjunud ainult kõige väiksemale, tema tormas kohe aarde järele ja leidis selle ka 🙂

Nääriretk

1.jaanuaril matkasime juba viiendat korda. Matkamine on vast ehk liialdatud selle kohta öelda aga vähemalt liigutasime ennast. See tundub peaaegu utoopiline aga 4-5km läbimiseks kulus kolm tundi 🙂

Retke algus oli Lasnamäel Lauluväljaku taga koroona telgi kõrval. Plaan oli sealt jõuda varsaallikatele. Ilm oli kevadiselt sopane, isegi mõned margaretad õitsesid kalda peal. Kohalik rahvas tegi oma “taluhoovil” tööd, mis näis nagu kartuli mahapanek.

Kuna teada oli, et maa on niigi lühike siis tegime väikese ringi ja vaatasime ka, kuidas Lahekaldal asjad edenevad. Majad on püsti, inimesed olid sees. Järgmiste majadega on alustatud. Kurb kui Lasnamäele ei jäeta ühtki loodusliku paika. Või siis pigem looduse poolt üle võetud paika. Tehakse kõik korda kaetakse kivi ja asfaldiga ja seal kus veel vähegi muruplats on sinna pannakse mõni mänguväljak püsti, mis kummiga on kaetud.

Läksime Suhkrumäele, vaatasime mis all pool toimub. Käisime väheldasel tühermaal, mille peale ka varsti majad kerkivad. Teisele poole paekalda peale tuleb Lasnamäe haigla, nii et seal kõndimisest tuleb võtta veel viimast ja nautida, mida nautida on. Kunagi ammu avastasin klindi alt allika, see voolas mühinal aga juurdepääs on “kahtlane”.

Kahtlaseid käike tegime veel. Meelitasin poisid klinti imetlema ja siis otsustasime, et lähme poolel”mäel” edasi. Ega see muidu polegi midagi hullu aga see sopp tegi asja veidi riskantseks. Teel nägime kodutu elamut. Oli selle piisavalt kaugele teinud, et iga tõll sinna ikka ei roni 😀

Ronides kulus meil pisut aega, jäime teistest maha. Kohtusime alles jussikalda tn, kus lõpp juba paistis. Seal sai natuke veel võpsikus ragistada ja ronida. Vaatasime allikad üle ja ronisime lipumäele nääriteed jooma. Eks kõik panid ka lauale midagi, nii et näksimist oli ka. Üks vihmauss ronis lauale, ei tea kas on enne , et aasta läbi tuleb liha ise lauale :D?

A ja mulle saab lisada veel vähemalt +5km. Matkale läksin ja sealt tulin jala.

Ma mõõtsin enda teekonna kaardil ära, ei suutnud vastu panna – tuli kenasti 10km täis.

Xdreami jõulurada

Päris täpselt ei mäletagi mitu aastat ma jõulurada olen läbinud. Kolmas aasta oli kindlasti… Sel aastal otsustasime aasta viimase päeva “vanade tuttavate matkajatega” koos veeta ja matkata. Päris matkamise mõte läks veidi lippama aga pisike orienteerumine tundus ka päris hea 🙂

Algus oli Vabaduse väljakul. Esimene punkt de la Gardie kaubamaja taga. Seal polegi õieti käinud võibolla korra kaks sinna sattunud?! Teine punkt oli loodusmuuseumis, alguses hoovis sees aga kuna muuseumid pandi aasta lõpuks kinni, siis selleks ajaks kui meie sinna jõudsime oli punkt värava küljes lehvimas.

Ah jaa punkte pidi järjest võtma. Parasjagu paras nuputamine oli, kuidas oleks kõige otsem tee esimesest punktist teise.

Edasine oli lihtne, polnud vaja kaarti vaadatagi. Pidime minema Paksu Margareta kõrvalt ja ühe bastioni sissekäigu juures oli kood. Meie kõige lühem läks seda lugema aga ei ulatunud, nii et selles punktis läks kohe kahte inimest vaja, et hakkama saada 😀

Järgmine punkt oli Vene kultuurihoone taga, siis saiaknagis ja sealt juba kodulinnamaja lähistel asuva aia küljes.

Kaks järgmist punkti olid Rannamäel. Otsustasime seal väikese vana aasta õhtu pikniku korraldada aga enne otsisime punktid üles. Ühe punkti juures olid tossud, ei saanudki aru, kas need olid sinna meelega pandud või oli keegi tossudeta edasi jooksnud. Teine punkt oli suvalises augus 😀 Meie leidsime selle üsna ruttu üles aga tundus, et jooksjatele oli see paras pähkel.

Tornideväljaku kuivanud puu oli mulle juba tuttav peidukas. Laste matkadel oli see päris palju kasutuses. Edasi oli vaja otsida üles üks hõbekuusk. Seal oli neid natuke rohkem aga leidsime ka selle õige. Šnelli park oli ilus oma säravate tammepuudega.

Toomkiriku elektrikapi küljes oleva punkti leidsime. Taani kuninga aiast ka. Sel ajal kallas nagu oavarrest. Pisut hakkas asi tüütavaks muutuma, õnneks oli hea seltskond.

Viimane punkt oli Harjumäe jalamil. Seal panin mina veidi puusse sellega, et ei lugenud kusagilt välja, et sealtpoolt, kus punkt on – maaalusesse garaaži ei pääse. Nii et tegime pisikese ringi. Pärast tuli jõulupuuga pilt teha. Vabaduseväljakul tagasi jõudes saime väikese saluudi ka 🙂

Selline sigrimigri tuli matkakaaslase telefoni 🙂

Top 10

Kui aasta kokku võtta siis sai üksjagu käidud ja tehtud. Kirjapanemisega on olnud suuri raskusi ja koos tänase üllitisega mahub aastasse 2020 20 postitust.

Kuna see wordpressi uuendus on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa suurt muffigi aru, mis ma siin teen siis ma pole varem ka statistika vastu huvi tundunud. Päris üllatav, et aasta lõpuks on kindlasti 30 000 vaatamist täis. Kõige populaarsem on maikuu 3664 vaatamist, kehvem veebruar 1499 vaatamisega.

Kõikide postituste Top 10

1. Rabasaare küla ja Lehtse 19.10.2019 16km

2. Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste 21.09.2019

3. Männiku püramiidid 13.01.2018

4. Pikaliiva asum ehk retk ümber Harku järve 30.07.2019

5. Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2 24.07.2018

6. Müts 6 Raudalu- Männiku 06.01.2020

7. Mäealuse MKA 14.04.2018

8. Lasnamäel, Pirital ja Maardus 19.04.2020

9. Müts 8 Pääsküla- Tiskre 02.02.2020

10. Männiku lilled ja püramiidid 01.07.2018

Mis veel kokkuvõteks öelda? Kolm selle aasta postitust on tabelis. 10-nest 6 on minu korraldatud matkad või omaette lonkimised.

Veel on ka mulle endale palju tähelepanu pööratud kuigi ma ise käisin nüüd uudishimulikult vaatamas, et mida põnevat seal näha saab? Mitte midagi 😀 Ma vaatasin, et võiks enda infot veidi kohendada kui aega on 🙂

Eriti kehvad postitused on need kus mööda jääd on käidud või lilli nuusutatud 😀

Bussiga Vormsil

Bussireisidest pole ma eriti kirjutanud aga samas kui on ilusad kohad siis mõnikord ju võib 🙂 Nii umbes kolm kuud tagasi 27.09.2020 oli ilus soe suveilm, sai lühkadega õues käia ja puha. Vormsile sõit tundus igatepidi mõnus kuigi ma käisin seal sel suvel juba teist korda.

Algus oligi minu jaoks selles mõttes veidi igav, et läksime muuseumi. Kuna seal oli juba eelmine kord nähtud ja kuuldud siis lonkisin niisama lähiümbruses ringi, piilusin üle aedade ja klõpsisin pilte.Eks ma käisin muuseumis ka kui vähem rahvast oli. Pärast tuli välja, et üks maja oli vahele ka jäänud – eelmisel korral.  Seal sai käsikiviga jahu jahvatada. Päriselt. Terad olid sees ja lase aga kätel käia 🙂

Edasi sõitsime läbi külade: Norrby, Diby, Rälby. Väljas ei käinud. Samas pole seal ka väga midagi vaadata, piisab bussiaknast nähtuna ka.

Mulle tundub, et Vormsi ongi selline koht, kus võiks käia korra auto või bussiga nö. saare üle vaadata kähku. Kui huvi tekib siis järgmine kord juba ratstega või jala minna eluolu lähemalt uurima. Järgmine peatus oli Püha Olavi kiriku ja rõngasristide juures. Kui eelmisel korral jäi surnuaia vaatamiseks vähe aega siis sel korral pühendsin seal jalutamisele rohkem aega. Edasi tuli söögiaeg. Minus tekitas muidugi suurt elevust see, et menüüs oli seenekaste, mida ma ei söö. Kana ja kartul ja salat, kodus küpsetatud leib tundus täitsa fain. Ma ei saa aru, et kui tuleb suur kamp inimesi, miks siis ei tulda selle peale, et kõik ei ole seenesöödikud? Igatahes oli kana ja seened ühte kastmesse lajatatud. Minu õnneks poolnud nad viitsinud seenete hakkimisega vaeva näha, et neid polnud raske välja õngitseda ja kuidagi seene maitse kastmes mind ei sega. Nii et sellega sai asjad jutti 🙂 Kusjuures ma oleks põhimõtteliselt võinud ka seened ära süüa, sest kukeseen on üldse ilma maitseta ja kuuseriisikat ma maitsesin kuna seda kiideti kui maailma parimat seent. Kõlbas kah kuigi vabatahtlikult ma neid vist siiski väga ei sööks. Aga mine tea, mis tulevik toob.

Ahjaa, me osalesime ühtlasi ka Läänemaa seiklusorienteerumises. Vormsil oli kaks rada ja meil tuli mõnes kohas jalgu ka kasutada, et vastuseid teada saada. Käisime kiigeplatsil kiikesid üle lugemas ja kiikumas. Uurisime, mis number on kirjutatud õigeus kiriku uksele. Selle oleks tegelikult eelmise korra piltide pealt ka vaadatud saanud.

Käisin vaatasin üle, et kas meie omadest keegi midagi võitis ka. Tuleb välja, et ma ise olen võitnud Läänemaa sportlaste raamatu ja minuga on suisa lubatud ühendust võtta aga pole võetud nagu enamasti juhtub. Loosimine oli juba 5. oktoobril.

Edasi viis tee meid Suuremõisa. See koht oli minu jaoks uus. Kuigi mõisast pole tuhkagi alles (pisut varemeid) siis kõrvalhooneid on üksjagu. Osa neist on kohutavas seisus, teised korda tehtud. Talli üks alles olev sammas oli omaette vaatamisväärsus 🙂

Jääkelder on vist üsna värskelt uuenduskuuri saanud. Täpselt ei saanudki aru, mis seal oli või tulema hakkab? Igatahes sattusime sinna kuidagi sisse ja see oli päris uhke. Üldises plaanis võiks ehk öelda, et seal oli suur kaminasaal ja mõned väikesed kõrvalruumid.

Üks põhjusi, miks ma tahtsin Vormsile tagasi minna oli Saxby tuletorn. Sinna polnud ma kunagi varem jõudnud. Pealegi tundus ka paekivi rand põnev.

Päris naljakas oli trepist üles minnes, et ei leidnud platvormile minevat ust üles. Kõigepealt pahutses minu ees olija aga kuna ta oli piisavalt kaugel ees siis ma ei näinud kust ta lõpuks välja pääses. Seisime ja vaatasime ringi. Lõpuks suure otsimise peale leidsime ka ukse 😀 Seal oli ilus.

Kui olime piisavalt vaadanud siis otsustasime ka mere ääres jalutuskäigu teha. Lubati, et seal on kivististe rohkeim rand aga pean tõdema, et mina ei näinud ühtegi. Ju olid eelmised turistid kõik minema vedanud. Kivine rand oli ikkagi elamus omaette. Ma pole Osmussaarel käinud, nii et Vormsi on veel vist ainuke koht kus midagi sarnast näha?

Lõpuks jäi veel natukene aega Rumpos käia. Kahjuks küll mitte nii palju kui oleks tahtnud. Seega peab ütlema, et ühe päevaga Vormsil hakkama ei saa, vähemalt sel juhul mitte kui sa oled natuke rohkemat kui vähenõudlik. Aga Rumpo oli tore oma “lehmade” ja päikeseloojanguga. Üks on kindel, et Vormsile tagasi lähen ma igaljuhul veel 🙂

Riias

Eriskummaline ülestunnistus võibolla?! Aga ma ei olnud siiamaani kunagi Riias käinud ja mereäärsest rannikust olin ka kaugelt mööda käinud või siis pigem sõitnud.

Ma isegi ei osanud arvata, mida ma võiks tahata Riias näha. Natukene googeldasin aga samas nagu kahe päevaga niikuinii kõike ära ei näe. Minu poolne otsus oli lihtsalt seigelda ja jõuda sinna kuhu jõuame. Ainuke asi, mis mind veidi kummitama jäi oli üks tänav, mis sai ühe öö hakul üles otsitud, et nägemata ei jääks.

Esimene pisikene peatus oli Salacgrīvas. Seal oli aega umbes 5 minutit ja ma jooksin kirikut vaatama sest see paistis silma. Oleks ma vaid teadnud, et kaks sammu edasi on jõgi ja… oeh 😀 Aga tegelikult pole hullu midagi nägin jõe ära ja kõik muu ka, mis tee peale jäi.

Mõned asjad jäid silma küll läbi Läti sõites. Näiteks see, et raielanke peaaegu pole ja kui kusagil mingi pisike ka oli siis seal oli puid märkimisväärselt rohkem peale jäetud kui meil. Selles mõttes oli lausa lust vaadet nautida.

Teine asi, mis silma torkas oli kanada kuldvits. Tee ääred olid ilusad kollased küll aga ega seal muud taimestiku suurt alles ei jää.Riiga jõudsime umbes nelja paiku. Viisime asjad ööbimiskohta ära ja läksime linna peale jõlkuma. Esimene eesmärk oli endale kaart hankida.

Seadsime sammud vanalinna. Kuidagi väga tutavlik näis kõik 😀 Kõik on küll pisut teistsugune kui Tallinnas aga samas oli ka mingeid väga sarnaseid jooni. Kui esimene päev ma veel siltidest ei jaganud maad ega õhku, peale McDonaldsi ja Hesburgeri siis sellest sai ka väga kiiresti üle.

Vanalinnas nägime ühtteist vaatamisväärsustest ära, ilma et oleks pingutanud.Natuke raskemaks läks siis kui otsisime kindlat punkti ehk mustpeade maja, kus asus ühtlasi turismiinfopunkt. Lihtsalt suutsime mitu korda ühest tänavaotsast mööda kõmpida, oli vaja ju vaadata, mis ümberringi põnevat on 🙂Et linnast ülevaadet saada siis käisime ka Peetri kiriku tornis. Pileti hind oli küll poole kallim kui Eestis aga samas sai torni sõita liftiga. Vaateplatvorm asus 72m kõrgusel ja pilt linnale oli hea. Suur osa vaatamisväärsustest saigi niiviisi ära vaadatut. Teletorn, sillad, turg, ülikool, raamatukogu, teised kirikud jms. Eks muidugi nägime neid asju hiljem lähemalt maapinnalt ka aga see polnud omaette eesmärk. Pool tundi lubati meil seal tornis vaadata siis hakati vaikselt sulgema. Kirik ise oli vist mingi pool tundi kauem lahti ja saime seal ka tiiru peale teha. Seal oleks vaatamist ja uudistamist olnud küllaga aga ma pean tunnistama, et polnud sellises meeleolus. Piisas lihtsalt tiiru peale tegemisest. Peale selle, et seal oli palju igasugu vanu vidinaid oli seal ka klaasi-ja maali näitus. Selle tõttu ei pannudki algul tähele, et see kirik oli võimsalt suur.Järgmine otsus oli minna vaatama Läti juugendit. Täiesti kogemata leidsime Kārlis Padegsi maja, kes ta oli me muidugi ei teadnud aga kuidagi sai seinatahvlilt midagi kokku veeritud. Jõudsime ühe pargi veerde ja sama tüüp skulptuurina tee peal ees 😀 Ma veidi siis googeldasin, et ta jäi väga nooreks, suri tuberkuloosi juba 28 aastaselt ja oli maalikunstnik (ekspressionist). Kusjuures tal on päris põnevad tööd. Ja põnev oli ka see, et kuigi ta veetis kogu oma elu Riias, siis lapsepõlves on ta elanud ka mõne aja Tartus.Juugend on küll selline asi, mida on raske pildile püüda. Ma isegi ei üritanud, klõpsisin niisama ehk jääb midagi peale 🙂

Üks hoovivärav oli pärani lahti ja läksime vaatama, mis seal on. Täiesti ausalt öeldes polnud seal eriti midagi. Kui välimised seinad on dekoori all lookas siis sisehoov oli suhteliselt tavaline.

Mis oli tore, oli see et üks maja uks oli ka pärani lahti. Saime juugendiga ka seestpoolt tuttavaks. Päris hästi ei saanud aru, kes seal elutsevad- niisama skvotterid või kunstnikud või luuletajad või mõni muu sama rassi tõug. Igatahes oli seal parajalt räämas selles mõttes, et keegi seda remontinud üsna jupp aega polnud, samas kõik uksed olid kenasti värviliseks võõbatud ja siin seal oli mingeid pildikesi ja postkaarte seintele kleebitud. Omamoodi elamus oli see kindlasti, mulle meeldis. Pärast  oli värav kinni pandud aga õnneks lukus see ei olnud. Värava peal oli ka loomulikult silt eravaldus vms, enne ei pannud seda lihtsalt tähele 🙂Lonkisime seal juugendi tänavatel ja leidsime mingi kunsti koha. Nii tore oli näha ka midagi eestimaist MinaJaLydia graffiti. Peale selle leidus ühes lillepotis mõlki löödud aga täiesti täis Saku õlle purk 😀

Liikusime kaardi järgi ja avastasime ühel hetkel, et maaala kaardil saa otsa 😀 Hulkusime siis niisama ja ära ei eksinud kusagile.Lõpuks tahtsime üles otsida Riia kunstibiennaali asukoha. Andrejsala on umbes midagi sellist nagu meil Telliskivi või Noblessner.  Rahvast oli seal reede õhtul murdu, nii et kui me otsustasime pisikese puhkepeatuse teha siis öeldi, et ainus võimalus on istuda väljas. Meil polnud selle vastu midagi. Näha oli et tuleb ilus päiksesloojang ja jõeäärne oli ilus. Muidugi väga kauaks ei kannatanud jääda, veidi külm hakkas ja kõht vajas ka täitmist.Et päev täie ette läheks siis sõitsime veel umbes viimase trammiga selle lõpp- peatusesse ja tagasi. Oli vist nr10 aga seda kaardile polnud märgitud. Turistidel pole vaja kõike teada 😀 Igatahes ei näinud udumuffigi sest nii pime oli.

Tundsime huvi, et kaua see tramm seal lõpp-peatuses seisab ja  saime trammijuhiga jutu peale. Muidugi oli huvitav teada, mis sellest eesti-läti karantiinist sai. Ta teadis, et see lükati nädala võrra edasi. Ta imestas samuti, et kaardile polnud tema liini märgitud sest see pidavat juba 50 aastat töös olema. Vähemalt saime teada, kus me käisime 😀 Bišumuiža oli selle koha nimi.

Ja minu peas oli Riia kuidagi väga tagurpidi linn, sellega ma ei harjunudki ära.

Ratastega Vormsil

Vormsile olen mõelnud minna juba jupp aega aga laiskus on vist selle asja nimi, mis mind takistas. Igal juhul on asi mul aastaid mõtteis olnud. Kunagi põhikooli ajal sai seal ekskursioonil käidud. Mul on meeles, et muljed olid head aga ega ma suurt midagi ei mäletanud, rõngasristid on ainult silme ette sööbinud.

Teine asi on alati olnud see, et kuna ma olen Hiiumaalt pärit siis jube raske tundub Rohukülas “vale” praami peale istuda.

Nüüd siis tuli selline variant, et päevane rattamatk Vormsil. Kui juba suurem seltskond kaasas on siis on kergem kuidagi see “vale” praami värk 😀

Merel oli nagu ikka või noh vaade oli vale 😀

Praami peal üllatas, mind see “tuhatoos”, kui sellele mõmmi kõrvad külge kleepida, tahaks iga laps tulevikus karule suitsu silma puhuda.

Kel vaja sai rattarendist rattad võtta. Ma sain teada, et olen Eesti keskmisest naisest kaks sentimeetrit pikem. Veel sai mul mure murtud, et äkki on seal ainult käsipiduritega rattad ja ma ei oska nendega normaalselt sõita 😀 Pole harjunud.  Õnneks oli jalapidur kah kuigi kehvake. Järgmine peatus oli Vormsi talumuuseumis. Seal oli tore küll aga mul on veidi mingi eelarvamus selliste muuseumide kohta. St. minu meelest on iga talukoha ait umbes samasugune, ainult et võibolla koristamata ja asjad pilla-palla laiali. Samas sai natuke ajaloost teada ja õues oli kontsert, kes kuulata viitsis. Oli kohvikutepäev ja rahvast murdu.Otsustasime mõne poisiga ees ära minna, et saaks rahulikult pilte klõpsida.

Plaan oli vaadata Söderby bussipeatust, sest seal pidi äge olema ja tuletorni, mis pidi sealt natuke maad edasi olema.

Õues oli täielik leitsak, nii et metsavahetee oli mõnus kosutus. Bussipeatus oli nagu ikka maal on aga seal oli ka väga äge raamaturiiul, mis oli tihkelt raamatuid täis ja ma ütleks, et seal ei olnud ainult igasugust jama vaid ka täitsa põnevat kraami.

Tuletorni juurde me ei jõudnud sest tee ääres oli silt kuri koer ja tundus, et tegemist on eravaldusega. Lootsime näha veel mõnd teed aga olime juba otsaga Norrbys väljas.Tagasi ka ei viitsinud minna. Oleks veel kindel olnud, et see koeraga tee oli õige aga me ei olnud. Pärast tuli välja, et see ikkagi oli õige.

Nägime tee ääres silti Kirikukivi. Üks poistest küsis, kas võiks selle juurde minna ja ma ei pidanud aru, lubasin kohe. Poiss pani ajama ja siis hakkasime seal ülejäänud seltskonnaga arutama, kas see ikka on hea mõte, ikkagi kuus kilti edasi-tagasi. Aga poiss oli juba lännu ja kaugel eemal, et ei kuulnud meie kisamist kah, seega läksime järele.

Tee oli heinamaal murus ja võsa vahel sopas, nii et väikest kirumist oli justkui kuulda 😀 Aga tegelikult oli ilus ka ja pealegi kui suur on tõenäosus sinna veel sattuda?! Igakord ju ei viitsi iga nurgatagust üle vaadata.

Natukese aja pärast olin ise ka pisut pettunud. See paganama kivi oli kusagil kaugel, täielik petekas.

Läksime sama teed tagasi, muud varianti polnud. Higi voolas ja päike lajatas täiega. Tee äärde tagasi jõudes oli ülejäänud rattamatka seltskond just mööda läinud. Nii et pisike tagaajamine Dibyni  andis tulemuse ja vana koolimaja kivi juures saime nad kätte.

Seal pidime ka söögipausi tegema aga kuna kodukohvik oli tühjaks ostetud, liikusime edasi Rälbysse.

Sealsed vaatamisväärsused olid kabel, valgusfoor ja tuulik. Tuuliku juures oli ka kohvik, nii et seal saime kõhud täis süüa ja maja nurga taga varjus istuda.Sain jälle kiiresti hakkama ja kimasin poistega parunikivi otsima. Tee ääres olid sildid väljas aga natuke kulus leidmiseks siiski aega kui ei teadnud, kus see on.

Parunikivi sai nime selle järgi, et Otto Friedrick Fromhold von Stackelberg – parun, oli armastanud selle juures käia. Pojad lasid isa mälestuseks kivile teksti raiuda.

Läksime läbi metsa Vormsi püha Olavi kiriku juurde välja. Selle juures olin ma kunagi juba käinud aga vot ei olnud üldse tuttav. Esimese asjana jäi silma päikesekell aga see on seal suhteliselt värskelt taastatud. Kell näitas täiesti õiget aega 🙂 Ühe rõngasristi leidsime ka põõsast.Kus ülejäänud on, seda esialgu ei avastanudki. Vaatasime vabadussõjas langenute mälestusmärgi üle ja käisime ringi nagu peata kanad. Riste pole mitte kusagil. Lõpuks küsisime mingi naise käest ja see saatis meid ikka väga vales suunas 😀 Lõpuks pidime oma ratta grupikaaslastega ühinema, et ise ka lõpuks kalmistule jõuda. Mulle meeldis. Minu meelest tasub kasvõi ainult nende pärast Vormsil ära käia 🙂Järgmisena tahtsin mina kindlasti jõuda allikamatkarajale, ükskõik kas teised tulevad või mitte. Allika juures ma enda meelest lapsepõlves ei käinud, ma arvan et see oleks mulle muljet avaldanud ja meelde jäänud. Igatahes oli tulijaid üksjagu. Piltidelt olin näinud sellist ilusat suurt järvelaadset asja. Hakkasime ühes suunas astuma, seal oli mingi väga vana sammaldunud laudtee ja pärast tuli välja, et see oligi vana tee, seiklesime võpsikus ja jõudsime õigesse kohta välja ikkagi.  Terviseallika puhul ei tuvastanud õiget kohta ära. Seal oli üks rada, mis oli vee all ja kogu lugu. Selle eest olid seal ilusad lõhnavad käoraamatud.

Vaatetorni juures oli ka suhteliselt kesine. Polnud erilist vaadet aga sai head külma vett.Suurallikas oli lõpuks see, mida ma vaatama olin tulnud. Kui on kiire siis olekski mõistlik sinna minna. Muidu soovitan kõigest hoolimata kogu raja läbi uurida. Allikas on ilus, aga vetikane. Seda tunnet seal ei tekkinud, et tahaks vett võtta või midagi.

Edasi sõitsime Hullo keskusesse. Seal oli võimalus vaadata käsitööpoodi või minna jätsi ostma. Jama oli see, et poes oli pikk saba ja keegi ei viitsinud vist väga seista seal 🙂 Sõitsime Hullo õigeusu kiriku juurde. Lagunenud aga kena.Käisin nagu kass ümber palava pudru ja üritasin igast avausest sisse vaadata. Vaatasin, et üks tüdruk on sees ja sain ka teada, kuidas ta sinna sai. Kuigi sissesaamine oli veidi ebamugav siis sees oli täiesti vapustav. Oleks nagu kusagile välismaale sattunud 🙂Aega enam palju polnud. Aga tee ääres mõne pildi peatuse ikka jõudsin teha. Nägime lennuvälja, Vormsi ajaaeda. Hommikune hein oli õhtuks pallides. Andsime rattad ära ja tuligi laevale minna.

Mulle meeldis Vormsil väga. Arvan, et mõnikord võiks paariks päevaks minna, tahaks teist poolt saarest ka näha 🙂