Hiltonist Torupilli tapamajja

Sel korral õnnestus esimest korda matakata peale kella keeramist ehk väljas oli kottpime. Samas oli meelega valitud kesklinn, mis on enamvähem valge. Kuigi pean tõdema, et ega ma pimedas vaatamas ei käinud kui valge või pime kusagil olla võib.

Kohe alguseks oli plaanitud pikk jutupaus, mis tundus veidi kahtlane aga tegelikult tuli välja küll kuna teemasid oli palju ja sissejuhatav osa oli oluline.

Alustasime politseipargist. Juttu tuli Hiltonist ja mis seal varem on olnud, Lenderitest, politseiaia suurusest ja Torupilli asumist üldisemalt. Edasi vaatasime paari maja: üht kaunist keskklassi kortermaja ja tapamaja töölistele ehitatud elumaja, mis on ka tegelikult päris kena. Ilus Lenderi tüüpi majade rida, mõni Tallinna tüüpi maja. Tegelikult on seal päris põnev ja mitmekesine arhitektuur.Uurisime, kus toimus Tallinna III ja VII üldlaulupidu, 10 000 esinejaga. Kustkaudu käis tolleaaegne rongkäik. Mis oli uutmoodi ja kes oleks peaaegu karistuseks kümme päeva aresti saanud. Kus voolas Mardi oja ja kes on selle kandi oma romaani sisse kirjutanud.

Kus asus vanausuliste kalmistu, mis sellest alles on? Uus lego maja, mis kõrgub üle agulimajade, kõrgub keskklassi korterelamute kohal ja kes on selle autor.

Põnevad lood seebivabrikust ja tapamajast. Kassi suurustest rottidest ja odöörist, mis tol ajal seal kandis levis. Lubja vanglast , Tartu mnt saunast, vanast majast ja kaunist “Saarepiigast”.

Kus asusid hobu-ja kitsarööpmeline raudtee. Millal Ülemiste järv üle serva ajas ja mis siis juhtus?  Marat ja Ehakeskus. Torupilli kõrts ja Marie Under. Lõpetuseks Tubakavabrik “Leek” ja Laferme. Mis seos oli Kristjan Palusalul ja Ahto Valteril? Eemalt piilusime stripibaari ja Vilen Künnapu maali ja lõpuks tuletasime meelde Laine baari lugusid.

Lõpetuseks jagasime Priimad aukirjad ja kuuma teed.

Sel korral tegin grupipildi alles retke lõppedes. Meeste ülekaal oli võimas. Selleks ajaks olid küll üks suur ja üks väike mees juba koju läinud.

Kõndisime umbes 4km ja umbes 2 tundi.

Asumimatkad

Haabersti

1. Astangu 02.07.2019 5km

2. Haabersti
3. Kakumäe 18.07.2019 6km

4. Mustjõe
5. Mäeküla 02.07.2019 4km

6. Pikaliiva 30.07.2019 9km

7. Rocca al Mare
8. Tiskre
9. Veskimetsa 25.06.2019 3,7km

10. Vismeistri
11. Väike-Õismäe 25.06.2019 6,8km

12. Õismäe

Kesklinn

13. Aegna
14. Juhkentali
15. Kadriorg 08.10.2019 11km
16. Kassisaba
17. Keldrimäe 24.10.2019 5km
18. Kitseküla 10.09.2019 5km
19. Kompassi
20. Luite 10.09.2019 2km
21. Maakri
22. Mõigu 27.08.2019 10km23. Raua
24. Sadama
25. Sibulaküla
26. Südalinn
27. Tatari
28. Torupilli 7.11.2019 4km29. Tõnismäe
30. Uus Maailm
31. Vanalinn
32. Veerenni
33. Ülemistejärve 21.09.2019 20km

Kristiine

34. Järve
35. Lilleküla
36. Tondi

Lasnamäe

37. Katleri
38. Kurepõllu 3.09.2019 2km
39. Kuristiku
40. Laagna
41. Loopealse
42. Mustakivi
43. Pae
44. Paevälja 15.10.2019 4km45. Priisle
46. Seli
47.Sikupilli
48. Sõjamäe
49. Tondiraba
50. Uuslinn 3.09.2019 3km
51. Väo
52. Ülemiste

Mustamäe  (31km, 3retke)

53.Kadaka 18.06.2019 13km

54.Mustamäe 04.06.2019 11,5km

55. Siili  28.05.2019 2km

56. Sääse 28.05.2019 4km

Nõmme

57. Hiiu
58. Kivimäe
59. Laagri
60. Liiva
61. Männiku
62. Nõmme
63. Pääsküla
64. Rahumäe
65. Raudalu
66. Vana-Mustamäe

Pirita

67. Iru
68. Kloostrimetsa
69. Kose 23.07.2019 3km

70. Laiaküla 11.07.2019 5km
71. Lepiku 11.07.2019 5km

72. Maarjamäe
73. Merivälja
74. Mähe
75.Pirita 13.08.2019 4km
Lisaretk: Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada 14.09.2019 8km
Lisaretk: Kose mõisa mõistatus 20.20.2019 3km

Põhja-Tallinn

76. Kalamaja
77. Karjamaa
78. Kelmiküla
79. Kopli
80. Merimetsa
81. Paljassaare
82. Pelgulinna
83. Pelguranna 24.09.2019  5km84. Sitsi

 

Ümber linna. Raekojaplatsilt Meriväljale

Ümber linna matka alustasime pidulikult Raekoja platsilt, suure tuule ja vihmaga. Täiesti imestama pani, et keegi üldse viitsis kohale tulla ja sellepärast võin kohe alguses öelda, et kõik olid hiigla tublid. Ilm oli tõeliselt raju ja esimene külmema õhuga päev ka, nii et polnud sugugi mõnus.

Enda seisukohast võttes oli nagu eriti vastik teist päeva järjest niiviisis käia aga samas nagu vist juba tekkis harjumus ka, tuima näoga ennast läbi kõleda Tallinna vedada 😀 Kõlab juba koledasti?

Sel korral ei saanud fotokat õieti põuest välja võttagi sest ladistas kogu aeg ja ekraan oli vihmapiisku täis aga vahepeal ma lihtsalt pidin, näiteks kui me jõudsime linnahalli katusele.Esialgu oli täiesti vahava igasugu jõnksusid sisse teha. No ja minu meelest pidi lihtsalt minema üle kesklinna tühermaa, kuhu muidu ei satu ja mida varsti võibolla ei ole.  Pealegi tuli meelde eelmise korra seiklus, kus me ronisime üle aia, et näha, mis teisele poole kirjutatud on 😀

Ahjaa lihtsalt, kes veel ei tea siis minul on see juba teine ring, mis Tallinnale peale tehakse. Sel korral otsustasime teistpidi käia, et endal ka veidi põnevam oleks.Sadama alal tegime igaks juhuks esimese grupipildi ära, et seina ääres oli justkui veidi vähem vihmasabinat ja tuult. Mõnes kohas juba uputas, nii et pidime veidi tiirutama. Alko poodide lähistelt leidis meie üks matkaline täiesiti kinnise läti õlle 😀 Vaatasime üle hõlmikpuu, mis istutatud Eesti ja Saksa sõpruse märgiks. Suundusime Reidi teele, mis on üks suur betoonist ala, olematu rohealaga.

Pirita tee ääres kaotasime esimesed matkalised aga vihmavarjud andsid alla ja paduvihma kallas endiselt.

Veel oli jupp maad Piritani. Pingutasime selle nimel, et saime korraks nina sooja pista ja asjad radika peale tahenema panna. Sooja teed ja süüa 🙂 Päris  mõnus hakkas. Välja minna justkui enam ei tahtnudki aga polnud midagi teha 5 km oli vaja veel käia.

Läksime Pirita randa, kus tuiskas vihma, nii et enamus meist otsustas tagurpidi käia 😀 Kindad olid nii märjad, et enam ei pidanud käest ära võtmagi vaid sai juba niisama vett välja pigistada 😀 Aga nii kummaline kui see ka polnud oli märgade kinnastega soojem kui ilma.

Rannahoone juurest otsustasime metsa vahele minna ja oh, mis mõnus vaikne ilmake, ei tuult ega ka suuremat vihma. Kohe hakkas toredam 🙂

Samas oli sealgi sadanud ohtrasti. Ojad olid suuremad kui eales varem. St, mina pole neid nii suurte ja laiadena näinud. Peale selle tekkis “suvalisi” ojasid vihma veest ja eks teerada metsas oli ka oma viie cm veekihiga kaetud.

Kahjuks tuli metsa vahelt jälle välja minna 😀 Tuul puhus endiselt ja ma nii lootsin, et äkki näeb Meriväljal jälle suurt lainet aga tuhkagi. Meri oli üldse kuidagi tavatult vaikne. Muuli pealt nägime olematut Tallinna panoraami. Poopuud olid marju täis ja see tegi vaate kuidagi helgemaks ja kohe-kohe hakkas ka meie teekond selleks korraks lõppema. Viimased sammud, viimane grupipilt ja siis otsustasime tuppa kohvile minna. Mõnus.

Käisime umbes 14-15km.

Järgmine kord kohtume NOA taga kell 11, pühapäeval 10.11. 2019. Kõnnime Meriväljalt Irru.

Selleks ajaks paluks ilusat ilma 🙂

Mudaaugu-Keila retk

Laupäeva lõuna ajal kohtusime matkajatega Keila raudteejaamas kella all. Plaaniks läbida Mudaaugu loodusrada ja lihtsalt tutvuda ümbrusega, polnudki nii oluline kust kaudu täpselt  käia. Lihtsalt, et oleks mõnus ja suurema vihma kallamise ajal oleks võimalus ka kuidagi lühemalt läbi ajada.

Mitmed matkalised mainisid ka, et tulevad kui väga hullult ei saja. Ju siis ei sadanud, kohal nad olid.

Mis puutub ilma siis mul ei tulegi ette, et enne minu matka ajal sellist ilma üldse olnud oleks. Terve päev sadas, õnneks mitte küll padukat aga piisavalt, et olla mõneti ebameeldiv, samas oli õhk  suhteliselt soe. Vihmaste ilmadega matkamisel on alati kuidagi mõnus tunne pärast matka, kui kodus kuivad riided selga saad ja mõtled, et tegelikult polnud hullu midagi 🙂

Et Mudaaugu rajale jõuda tuli läbida linn, mida lühemalt seda parem, samas vaatasime mõned kohad üle. Näiteks Keila kooli, mis on täiesti ainulaadne asutus Eestis, Keila laululava ja haigla. Päris lahe võsa oli ka tee ja haigla vahel. Keegi oli sinna onne ehitanud 🙂

Jõudsime terviseradadele. Käisime tankimäel ja seitsme tõusu mäel. Mängisime ja uurisime loodust. Kas samblik kasvab puu põhja pool? 😀  Kas post on värvitud või kasvab seal samblik?Leidsime mingi kummalise uusarenduse alge vms, hunnik elektrikappe, kus tegime piknikupausi. Vihma hakkas just siis eriti palju kallama.

Tegime salaplaani, et mis edasi saama hakkab 🙂 Ehk otsustasime otse metsa minna, et veidi kuivem oleks ja siis mõne suure mudamülka üles otsida, kus korralikult soppa oleks.

Raielank, kus oli vett ja muda, nii et  korraks tekkis mõte, et äkki läheks tee peale tagasi. Samas nagu ei tahtnud minna ka. Müttasime edasi, nägime õitsvat näsiniini ja saime lõpuks metsa vahele, kus oli kuidagi väga mõnus.

Jõudsime välja natuke enne Loigu keerdkadakat. Edasi läksime taas korralikult mööda loodusrada, kus on piisavalt tihedalt vaatamisväärsusi, nii et igav ei hakanud.Mind on alati imestama pannud punkt, kus on hunnik paekivi ja lubadus, et sealt leiab kivistisi. Alati on seal midagi peal, kas lumi või lehed ja sammal ja kunagi pole viitsinud väga uurida, kas seal tegelikult ka midagi on. Läksime ja tuustisime hunniku läbi ja nägime ühtteist.  Paevõtukoht oli ka põnev üle vaadata. Sealgi oli kivistisi ja ümberringi põnev  mets. Näitasin ka eelmisel korral leitud korallnarmikut, mis nüüd nägi küll suhteliselt räbal välja aga siiski, eriline.Sellega sai ka matkarada enamvähem läbi. Kõmpisime tagasi raudteejaama poole. Kuulutasin välja, et kui tahtmist ja viitsimist on siis võime minna ka Keila jõesaarele, mulle see kant väga meeldib 🙂

Keegi ära ei kippunud, nii et läksime. Jõe äärest, silla alt, järgmisest sillast üle ja kalda äärt mööda edasi, jälle üle silla ja  jõudsime varemeteni, mis mulle esimesel korral täiega muljet avaldasid. Nüüd on need lihtsalt ägedad ja kui Keilasse satun siis üritan sealt läbi käia. Saladuskatte all võin mainida, et seal on super head õunad.Käisime päris vaatamisväärsuste juures ka: mõis, linnusevaremed, ohvrikivi. Oleks aega rohkem olnud, oleks seal veel võinud ringi vaadata-käia. Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma. Läksime raudteejaama tagasi, tegime lõpu pildi ka ja läksimegi laiali. Kokku käisime umbes 15-17 km. Igaüks käis jälle oma arvu kilomeetreid, kõige rohkem saadi 19 km 😀

Keldrimäe vana ja uus

Keldrimäe asumi puhul ma natukene pabistasin sellepärast, et asum on väike, pikka tiiru teha pole võimalik, samas peaks päris palju teadma ja kolmandaks pole seal võimalik eriti metsikut linnaretke teha 😀

Teisest küljest oli mul endal põnev, et tekitada vähemalt viie kilomeetrine ring, mõelda välja millest rääkida.

Ma arvan, et ma suutsin asjaga peaaegu eeskujulikult hakkama saada. Sel korral rääkisin tunduvalt rohkem kui muidu  aga olid põnevad teemad ka. Ajastuliselt oli väga palju kihte millest rääkida.

1979 leiti sealt kandist 2300a. vanune tuleaase.  Järgnes Peeter I ajastu. Märtsipommitamine, nõukaaeg, noor värske Eesti maffia, kaasaeg ja tulevik.

Samuti leidub seal arhitektuuriliselt põnevaid maju ja tänavakunsti.

Kogunesime nagu ikka kell 18:00, keskturu väravas, sel korral siis viiekesi. Mõnus pisike seltskond 🙂

Keskturust ma üritasin võimalikult kokkuvõtlikult rääkida aga läks vist päris pikale. Järgnes supergraafiline teos, lastekodu ja sõdurikodu ja minu esimene Tallinna kodu 😀 Atendaadid ja järgmine seilmaaling, mõrv ja politseimaja on märksõnad, mida ma sain esimese neljasaja meetri jooksul rääkida.Kõrval tänaval vaatasime Tallinna tüüpi ja Lenderi tüüpi majasid, priipritsumeeste maja.Edasi tulid juba Scouts pataljoni elamu ja Keldrimäe uus mural.

Mardi tänaval uurisime, kus elas üks mõrtsukas ja kus oli bordell. Juhkentali tänava äärde minekuks leidsin ühe imepisikese võsa ka.Veskist mööda pleekmäele ja Kaasani kiriku juurde, kusjuures pleekmäel oli kottpime, ma ise naiivselt arvasin, et kesklinnas on valgust rohkem kui küllalt 🙂 Pildid tegin nö. eelkäigul, muidu polekski midagi saanud.Vaatasime täitapusauna, Dvigateli tööliste ühiselamuid, Kasela ja Temnikova galeriid. Lõpuks uudistasime ka Tartu mnt äärseid muraleid.

Kokku käisimegi umbes 2 tundi ja 5km. Ma arvan, et enamvähem kõikidele tänvatele jõudsime ja peaaegu tiiru tegime asumile peale ka.

 

Kose mõisa mõistatus

Pühapäeva keskpäeval kogunes umbes 50 inimest, et matkata pisike kolmekilomeetrine matk.

Esimene peatus või siis peaaegu, et kokkusaamise koht oli Kose mõisa sulasemaja või tallihoone juures. Koht on suhteliselt võika ajalooga ja üsna suure tõenäosusega leiaks seal maad kaevates mõned või isegi rohkemad laibad.  Räägiti ka, milline võiks olla sealne tulevik juhul kui linn selle ära osta saaks või tahaks.Kose mõis on iseenesest kena aga veidi räämas. Keegi on seal siiski midagi toimetanud. Trepialune auk kust sisse sai piiluda oli totaalselt kinni müüritud, mis iseenesest on ka arusaadav.

Mõisa juures on imelised vanad jugapuud, suured ja marjarohkedMõned päevad varem pakkusin välja, et peaks vaatama minema ega katakombides liiga palju vett pole. Ja oo seda hämmingut ka sealsed ukseavad olid kinni müüritud. Ühele avale oldi ilmselt kohe peale juhtutud ja ümber lükatud. Huvitav kauaks seda rõõmu jätkub? Müüritakse uuesti kinni?

Aga kõik, kes kohal said sees ringi vaadata. Pime oli, palju ruume aga tundub, et kui nii palju inimesi koos on siis pole võimalik seal ära eksida 😀 Muidu tundus küll, et kolm koridori, kaks korrust ja palju ruume, kes seda kõike jõuab meeles pidada.

Kilomeeter edasi ja jõudsimegi Kochi kabeli juurde. Sinna tavaliselt sisse ei pääse, sel korral  saime vaadata, mis seal on.  Ei midagi palju ega ka midagi erilist selles mõttes, et ega sinna mahukski. Põnev oli ikkagi.

Pirita uues kloostris pidi meile räägitama Arno Kochist. Kuna sinna minnes jäid tee peale ka kloostrivaremed siis vaatasime pisut seal ringi. Mõned kabeli kohad.

Uue kloostri vaatasime üle nii seest kui väljast kust aga sai 🙂 Saime piiluda ka hotelli poole peale. Seal ma polnud kunagi varem käinud ja aknast avanes huvitavaid vaateid. Mõnes toas olid ägedad vaated vana kloostri varemetele.

Ilmaga vedas ka enamvähem. Vihma hakkas sadama alles siis kui olime juba kloostri juures. Lubati varem 🙂

Saku metsas

Sõitsin rongiga Sakku. Päev varem oli käinud seal mu hea matkakaaslane ja avastanud rabaraja, millest mina polnud isegi mitte kuulnud 😀 Igatahes tundusid pildid piisavalt huvitavad, et uudistama minna.  Rongi graafiku järgi oli mul aega umbes 2 tundi ja 20 minutit ja pimedaks oleks ka niikuinii läinud.

Muidugi tekkisid just sel korral rongil jälle taristu rikked, mis tähendas oma 10-15 minutilist seisakut. Õnneks oli mul raamatu näol vähemalt tegevust kaasa võetud, muidu oleks tigedaks ajanud küll. Ehk minu aeg läks järjest lühemaks.

Saku terviseraja pikem osa on 7km, nii et mingit väga mõnulemise aega mulle ei jäänudki.

Tegelikult tahtsin ka Saku raudteejaama maja lähemalt silmitseda.  Ma olen sealt palju kordi mööda sõitnud seda imetlenud aga ei mäleta, et oleks rongiga sinna sõitnud või varemalt lihtsalt juures käinud, et vaadata. Aga võibolla olen ka lihtsalt ei mäleta 😀

Raja kaart on kohe lähistel. Midagi keerulist sealt välja lugeda ei ole. Üle raudtee ja metsa.

Rada on lai  ehk ongi terviserada, puudu on ainult asfalt ja valgustus. Ühesõnaga sain ma kohe suure pettumuse osaliseks. Kuna ma sellisel rajal püsida väga ei viitsinud, pistsin oma nina siin-seal metsa ja uitasin niisama.

Samas rada ka väga silmist ei tahtnud lasta, et jõuaks ikka terve ringi ära teha. Põhimõtteliselt uitasin siis raja veeres metsas, nägin palju erinevaid seeni ja kooreüraskite vägitegusid.

Vahepeal põikasin rajale tagasi ka, et saaks veidi kiiremat sammu astuda.  Üldiselt oli raja märgistus hea, arusaadav. Ma olen tähele pannud, et mina kipun just märgistatud radadel veidi ekslema kuna loodan, et need on arusaadavad ja piisavalt selgelt märgistatud ilma, et ma peaksin abivahendeid kasutama.  Pean tõdema, et suurem osa radade märgistustest on ülimalt kehvad või olematud 😀

Sellel rajal tekkis ka paaris kohas küsimusi aga kui raja kaarti olin eelnevalt vaadanud siis lihtsalt oli aimatav kuhu suunas edasi peab minema.Loodus oli raja ääres mitmekesine.  Kui alguses oli rabamets, siis hiljem juba männik ja kuusik. Kusagil sai puude vahelt ka raielanki imetleda. Üle kraavide ja ojade läksid väiksemad ja suuremad sillad. Metsas oli palju- palju radasid, mis ilmselt on märksa põnevamad kui see “päris rada”.  Mingi alternatiivne rada on seal ka. Tundub, et märksa lõbusam, kas see on orienteerumiseks või milleks, pole veel välja uurinud.Metsa minnes on korralikul korilasel ikka mingi tops kaasas.  Taga pool osas, kus oli kuusik ja männik sai ka vastavaid riisikaid korjata. Kuusekad olid küll enamuses täiesti läbi omadega, üks suur pesakond oli väga vanaks läinud. Männikaid oli veel täitsa uhkelt. Sain oma jäätisekarbi täis ja lisaks veel ühe suure piraka kukeseene ka. Kärbseseentega sain silma nuumata, seal olid just sellised värsked ja ilusad.

Tundub, et seal on mingisugune vana sõjaväe ala olnud?! Mingid veidrad kraavid ja kohati okastraati. Tagasiteel hoidsin rohkem metsa. Kuigi mingi hetk olin jälle rajal tagasi, kohas kus kunagi hakkab raudtee kulgema ehk RailBalticu trassil.  Kuna lõpus jäi mul veel natuke aega üle siis käisin piilusin teisel pool raudteed terviserada või pigem võiks öelda, et käisin sealse pisikese metsatuka risti-põiki läbi.  Kuidagi sümpatiseeris see osa isegi rohkem kui suur mets 🙂

Raja mõttes võin soovitada neile, kes tõesti sporti teha tahavad muidu on see nagu suhteliselt igav.  Samas kui metsa nautida tahad soovitan kulgeda suvaliselt mööda pisikesi radu, seal on mõnus 🙂