Asumimatkad

Haabersti

1. Astangu 02.07.2019 5km

2. Haabersti
3. Kakumäe 18.07.2019 6km

4. Mustjõe
5. Mäeküla 02.07.2019 4km

6. Pikaliiva 30.07.2019 9km

7. Rocca al Mare
8. Tiskre
9. Veskimetsa 25.06.2019 3,7km

10. Vismeistri
11. Väike-Õismäe 25.06.2019 6,8km

12. Õismäe

Kesklinn

13. Aegna
14. Juhkentali
15. Kadriorg
16. Kassisaba
17. Keldrimäe
18. Kitseküla 10.09.2019 5km
19. Kompassi
20. Luite 10.09.2019 2km
21. Maakri
22. Mõigu 27.08.2019 10km23. Raua
24. Sadama
25. Sibulaküla
26. Südalinn
27. Tatari
28. Torupilli
29. Tõnismäe
30. Uus Maailm
31. Vanalinn
32. Veerenni
33. Ülemistejärve

Kristiine

34. Järve
35. Lilleküla
36. Tondi

Lasnamäe

37. Katleri
38. Kurepõllu 3.09.2019 2km
39. Kuristiku
40. Laagna
41. Loopealse
42. Mustakivi
43. Pae
44. Paevälja
45. Priisle
46. Seli
47.Sikupilli
48. Sõjamäe
49. Tondiraba
50. Uuslinn 3.09.2019 3km
51. Väo
52. Ülemiste

Mustamäe  (31km, 3retke)

53.Kadaka 18.06.2019 13km

54.Mustamäe 04.06.2019 11,5km

55. Siili  28.05.2019 2km

56. Sääse 28.05.2019 4km

Nõmme

57. Hiiu
58. Kivimäe
59. Laagri
60. Liiva
61. Männiku
62. Nõmme
63. Pääsküla
64. Rahumäe
65. Raudalu
66. Vana-Mustamäe

Pirita

67. Iru
68. Kloostrimetsa
69. Kose 23.07.2019 3km

70. Laiaküla 11.07.2019 5km
71. Lepiku 11.07.2019 5km

72. Maarjamäe
73. Merivälja
74. Mähe
75.Pirita 13.08.2019 4km

Põhja-Tallinn

76. Kalamaja
77. Karjamaa
78. Kelmiküla
79. Kopli
80. Merimetsa
81. Paljassaare
82. Pelgulinna
83. Pelguranna
84. Sitsi

 

Advertisements

Uuslinn ja Kurepõld

Sel korral kogunesime Kihnu Virve juures. Uhke pilt ja kunst on üks minu lemmikteemasid ka, nii et sellest oli mida rääkida. Pealekauba oli lähistel veel KUMU,  muid kunstiteoseid, ulmekirjanike allee.

Vaatasime üle ka Uuslinna ainsana alles oleva staabihoone. Hetkel seda kohendatakse, mille jaoks ei tea.

Jalutasime üle tühermaa, kus kahekümnendatel /kolmekümnendatel oli raadiomastide plats ja jaam. Otsa tegi sellele peale lahkuv Nõukogude armee aga üks betooni jurakas on alles, mille külge üks postidest kinnitatud oli.Möödusime Mehhaanika koolist ja jõudsime Kurepõllu asumisse.  Võibolla kui väga sügavale arhiividesse sukelduda, leidub Kurepõllu kohta ka rohkem infot aga üldises plaanis pole seal kunagi midagi erilist olnud ja pole ka praegu. Tühermaa ehitatakse ilmselt tihkelt maju täis ja kõik on ilus ja korras nagu olema peab. Kellele seda tühermaade loodust vaja on, onju.

Praegu on ainukeseks vaatamisväärsuseks Hundikuristiku oja, mida tegelikult peaaegu olemas ei ole. Mingi kraav natuke maad on ja see on kõik. Võibolla ehk võiks siin olla vaatamisväärsusteks ka mõned säilinud vanad puitmajad.

“Ennevanasti” oli siin kandis üks kohvimaja, hipodroom ja üksikud majad rohkete kiviaedadega. Mingi aeg ka haljasala, mis sõja käigus kannatada sai.

Astusime piiridest välja ja käisime Kadriorus hundikuristikus ka. Sinna tasub alati minna sest seal on vahva ja igal aastaajal isemoodi, päris paljud inimesed pole sinna sattunud ka.

No ja edasi oli loogiline minna mööda klindi serva. Tegelikult jääb see ka Kadriorgu aga seal on lihtsalt põnevam jalutada. Pealegi jõuab sealt Valge majakani, mille kohta võiks rääkima jäädagi kui kõik asjad meeles püsiksid. See kant on ajaloo poolest väga äge.

Kokku käisime umbes 5km

Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Uuslinna ja Kurepõllu asumite piirid

Mõigu avastusretk

Viimasel ajal on tunne olnud, et tahaks rohkem metsa ja vähem linna, rohkem puhata ja vähem mõelda. Seega matkamise kohta valides võtsin koha, mida ma veidi olen juba tundma õppinud, mille kohta ma ka midagi tean aga samas endal oleks ikkagi ka huvitav.

Mõigu asum asub kesklinna linnaosas ja peab tõdema, et ega keegi sinna naljalt ei satu, kui siis läbi sõitma. Isegi mina, kes ma oma nina igale poole topin olen seal suhteliselt harva käinud.

Kui päris aus olla siis Mõigus me olime tegelikult päris vähe aega 😀 samas kõik tähtsamad kohad saime vaadatud ja lisaks Rae valla erinevaid vahvaid kohti.

Alguses oli natuke igavamat kõmpimist tänaval aga samas kes käinud pole sellele võibolla ka mitte nii igav 😀 Jõudsime lennujaama taha välja just parajal hetkel kui mõned lennukid olid õhku tõusmas.

Edasi läks tee läbi metsa ja raba. Vahva oli see, et peale minu oli see kõigi teiste jaoks uus koht 🙂

Veidike igavam oli jälle kanali ääres kõmpimine aga seda poleks väga millegi muu paremaga asendada ka olnud. Veensin kõiki, et kanali ääres kõmbime ainult 600m aga tegelikult oli hoopis 1,6km, ei tea kuhu ma oma peas selle kilomeetri kaotasin 😀  Enivei nii pikk see ma ka ei tundunud, lihtsalt 600m kohta tundus veidi palju olevat 😀 No ja vahepeal oli natuke vaadata kah, kuidas inimesed ja koerad ja pardid ujuvad. Päikese ümber olevat halo näha jms. Kel huvi pakub siis soojal ajal on seal palju liblikaid ja kiile lendamas.

Jalutasime pisut Mõigu majade vahel, läksime üle Tartu mnt ja sealt sai juba parkmetsa sukelduda. See on küll pisike metsatukk majade vahel, millele on rajad sisse tehutud aga iseenesest oli metsa loomulik kuju alles jäetud, mitte polnud kuidagi “ilusaks tehtud”.

Edasi oli plaane kolm 😀 Igav, põnev ja veel põnevam aga samal ajal mida põnevam, seda rohkem võsa ja nõgeseid. Lasin matkalistel valida. Tulemus oli see, et me olime hullus võsas 😀 Ma pean tõdema, et läbi olen ma sealt läinud talvisemal ajal ja siis on seal ka üsna korralik võsa, samas selle põhjal ma oleks isegi veel hullemat oodanud 😀

Ronisime mäe otsa, kus kasvas kollaste lillede väli, päike hakkas looja minema ja kõik oli nii ilus 🙂 Aga mäest alla minek osutus veidi keerulisemaks ja kuna näha polnud midagi siis valisime veidi järsema koha alla minekuks. No ja suureks rõõmuks olid kõrvuni nõgesed ja vaarikad. Vaarikatest oli vähemalt nii palju abi, et neist sai alla minnes kinni hoida.

Järgnes väike metsik võsa ja soine heinamaa või kuidas seda kutsuma peaks?! Läbi vana põlenud maja hoovi, kust oli kadunud silt, et seisa muidu tulistan vms 😀

Lõpuks jõudsime Mõigu kalmistule, kus tuli ka veel üksjagu võsas ragistada enne kui enamvähem põlvekõrguse heina sisse saime. Vaatasime pisut ringi. Näha polnud praegusel aastaajal suurt midagi.

Läksime veel natuke maad edasid ja vaatasime läbi aia Mõigu kõrtsi ja piirikivide umbkaudseid asukohti.

Kokku käisime umbes 10km

Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Mõigu asumi piirid

Setomaa matka esimene päev

Kui mind alguses Setomaale  matkama kutsuti siis kõhklesin veidi sest 4-5 päeva matkata tundus natuke palju. Mäletades eelmist kolme päevast matka, mil ma olin omadega nii-nii läbi siis ma natuke pelgasin. Samas pole sel aastal ühtki korraliku pikka matka teinud, nii et panin vaimu valmis 😀 Matka korraldas Saja raja retked .

Reede hommikul kell 6 oli äratus, mis minu jaoks oli super vara muidugi aga samas mõtlesin, et kui vaja siis saab rongis veel päris mitu tundi tukkuda.  Aga tukkuda polnudki vaja ja juttu jätkus Piusani välja.

Kuna Piusas pidime kohtuma veel ühe matkalisega siis tegime keraamikakojas aega parajaks ja vaatasime niisama ringi.

Uue kaaslasega saime tuttavaks, viskasime kotid auto peale ja sõitsime Obinitsa. Kuna mõned olulised asjad jäid meie matka teekonnast kõrvale siis sõitsime need mõned kohad autoga läbi. Seto lauluema monumendi juures, nautisime vaadet maastikule.

Jalutasime juudatarõ juurde, mis küll millegipärast väga muljet ei avaldanud aga selle eest oli vahva nimega. Ilmselt on seda koobast parem vaadata mõnel muul ajal, praegu oli see suhteliselt võsas.  Legendid räägivad, et seal elasid väikesed juudad, kes käisid öösel kirikut lõhkumas ja ehitajad ei saanud ega saanud kirikut valmis 🙂

Enne lõunasööki saime veel järve hüpata. Vesi oli mõnusalt soe ja ilm ka 🙂

Obinitsas oli toit tellitud Taarka tarõst. Kuna koha peal toimus mitmeid suursündmusi siis tegelikult oligi koht avatud ainult meile. Tulemas oli kostipäev, Miihi laul ja paasapäev. Kõike oli vaja ette valmistada.

Söögiks saime mulgiputru ja liha. Lauale toodi ka pudel hansat. Ma ütleks, et minu jaoks oli ilmselt üks suurim üllatus, et hansa polnudki nii kibe-kole-hirmus- jutte ju igasuguseid kuulnud 😀 Ma võiks öelda, et oli isegi päris maitsev.

Edasi läksime oma tulevase öömaja juurde, kuhu saime auto jätta ja mõned üleliigsed asjad ka.  Peale selle leidsime ka autojuhi, kes meid järgmisesse peatuspunkti ära viis ja auto tagasi alguspunkti viis.

Järgmine peatus oli Härmä tsässon.  Seal otsisime üles onu Aksli, kelle käes on võti ja kes meile siis elust-olust ja tsässonast rääkis. Lubas küll kirjakeeles rääkida aga umbes kahe lause pärast oli see meelest läinud 😀

Härmä tsässon on uuesti ehitatud 2012 rahva oma algatusel ja omade jõududega. Vana tsässon hävis juba 300 aastat tagasi ja selle asemel kasvab suur püha mänd.  Tsässonad on väikesed külakabelid, mis tähistavad vanu pühapaiku või külakalmistuid. Seal hoiti surnuid ja kui tee kirikusse oli pikk sai seal omi mõtteid mõlgutada.

Edasi läks tee läbi mustikametsa Härma mäemise müüri ehk keldri müüri juurde. Oli ikka suur küll see sein. Natuke imetlesime ja läksime edasi. Järgmine väike peatuspunkt oli Piusa Ürgoru Puhkekeskuses. Lihtsalt, et veidi selga puhata, kivi otsa ronida. Ilus oli seal ka. Eks need pausid kulusid ära ka, kogu aeg üles ja alla minek oli kergelt väsitav või nii, eriti naissoo esindajatel, kellel oli pool elamist kaasas 😀

Järgmine kindel sihtmärk oli päevapööramise mägi. Et sinna minna läksime ühest majast mööda, kus üks onu lubas meid maha lasta. Telekas pidime niikuinii olema ja … Ühesõnaga seal pidavat palju vargaid käima.

Mägi ise oli huvitav. Kohati väga kitsas ja kõrge. Vaade oli lummav. Kuna tegu on pühapaigaga siis oli põnev vaadata, kes mida kuhu sidunud oli. Kõige ägedam oli muidugi pudruplatsi kiik, mis on seatud nii et sa kiigud kõrgel jõeoru kohal. Ütleme, nii et võttis kiljuma küll aga hästi vaikselt 🙂 Ja täiega äge oli 😀

Käisime kusagil taga pool katkist rippsilda vaatamas ja nägime koopaid, mis tundusid ägedad.

Kuna me rippsillast üle minna ei saanud siis läksime jõe koolmekohast. Vesi oli suhteliselt soe, vähemalt jõe kohta. Vool oli tasane ja vesi madal… aga olevat olnud kordi kui sealt läbi ei pääsegi, isegi mitte suured matkahaid 🙂

Nägime rippsilla kohta (seda, mis enne aga nüüd juba teiselt poolt jõge) ja otsustasime vaatama minna, kuidas koopasse pääsemisega lood on.  Polnud ka viga. Tagumisse koopasse pääses ainult läbi vee. Natukene kehv oli minna, põhi oli libe ja vool märksa tugevam aga saime hakkama.

Kihvt oli see, et igast urkest kasvas mõni taim välja või ühest leidsime näiteks linnupesa.

Jalutasime kaerapõldude vahel, näksisime kaeraivasid ja jõudsime Make müüri äärde. See enam ei tundunud nii suur ja niiiiii võimas aga selle eest sai lähedale astuda ja näpuga puudutada 🙂 Tasahilju hakkas jahedamaks tõmbuma. Ma olin juba kahevahel, kas tõmbaks pikad püksid uuesti jalga või mitte. Ei pannud 😀 Õnneks ei olnud ka väga hullu sääseparve ümber tiirutamas. Väsimus hakkas vaikselt ligi hiilima ja teada oli, et varsti varsti me hakkame ööbimiskohta – Vasekoja puhkemajja jõudma, siis tekkis nagu eriti tahtmine kähku kohale jõuda ja kott seljast maha visata.

Enne veel läksime uuesti üle jõe, sel korral üle silla, nautisime vaadet, vana veskikohta. Veski taga esimesel majal oli uks lahti ja ma nii lootsin, et me oleme kohal aga polnud mitte 🙂 Siis oli kohale jõudmise soov juba nii suur, et ma unustasin pildi tegemise sootuks, nii et Vasekojast pole mul ühtki pilti (või üks on aga seda ei lubata mul kohe kindlasti kellegile näidata  😀 )

Koht ise oli täitsa okei ja julgen soovitada. Väga puhas ja ilus. Erinevaid aja veetmise tarbed ehk telku, raamatud ja lauamängud on olemas. Süüa saab soojendada mikros, vett saab keeta, kohvikannud on olemas, külmkapp kah. Ja õues on võimalus grillida.

Kui õhtusöök oli söödud siis otsustasime, et läheme vaatame Vastseliina linnuse ka üle. Maa polnud pikk, umbes 2km. Tahtsime nautida linnuse tulesid ja täiskuud, perseiitide sadu.

Sammuda oli mõnus sest ei olnud enam nii palav kui päeval ja kotid sai maha jätta, mõnus 🙂 Udu hakkas tõusma ja täiskuu siras, nii et oli üsna valge astumine. Kohale jõudes saime teada, et tuled siiski ei põle aga niisama oli ikka mõnus istuda ja ringi vaadata. Igatahes läks meil selle käigu peale umbes kolm tundi 😀 Natuke ekslesime pimeduses ringi ja jalad saime märjaks 🙂

Pärast seda tuli oi kui hea uni 🙂 Tavaliselt ma võõras kohas esimesel ööl olen suhteliselt unetu aga 20 tundi üleval olekut ja 20 kilomeetrit kõndimist tegid oma töö 🙂

Pikaliiva asum ehk retk ümber Harku järve

Pikaliiva asumimatka tehes tekkis mul väike segadus. Loomulikult on seal põhiline vaatamisväärsus Harku järv aga ainult ümber selle käies jääb ring justkui väikeseks. Samas ei olnud Pikaliiva asumist väga midagi juurde ka võtta. Pole mõtet ju lihtsalt niisama üle Rannamõisa tee suurte majade vahele kõmpima minna.

Segaduses olin ma isegi siis kui ürituse üles panin ja umbes kilomeetreid kirjutasin. Kuna Harku järve ring mööda teed on 6,4km siis tundus 8km kirja panna päris okei, et käid vaatad siit natuke ja sealt. Muidugi oli ka võimalus, et tuleb umbes 6km või veelgi vähem sest tegelikult kannatab seal mööda järve serva kõndida päris palju.

Hommikul enne matka tuli mulle see õige rada silme ette, et oleks põnev ja head vaated. Võtsin pisut Harku vallast lisaks.

Alustasime Harku järve parklas. Liikusime mööda järve äärt sõudebaasini ja sealt edasi Tiskre ojani. Oja juures tegime avastuse, et vesi oli nii madal, et ei pidanudki sillani kõmpima vaid saime juba varem üle. Mul endal ka pisut põnevust, pole sealt ju kunagi varem läinud. Samas ei olnud seal väga hullu midagi, ei tulnud ennast võsast läbi pressida, natuke pilliroogu oli.

Sealt edasi oli kahjuks veidi võsane. Omal initsiatiivil oleks võinud proovida sealt läbi murda aga inimestega katseid tegema esialgu ei hakanud. Mul olid kurjad kahtlused, et nõgestesse satume me niikuinii 😀

Seega kõndisime natuke aega mööda pisikest tänavat kuni tekkis esimene võimalus järve äärde keerata. Seal oli täitsa okei rada sees, kalamehed ilmselt kasutavad seda päris usinasti. Nõgeseid seal palju polnudki aga kui ma jõudsin selle välja öelda, et meil on vist vedanud…. siis muidugi kohe tuli see üks ja ainus koht järve ääres, kus tõepoolest olid kõrvuni nõgesed 😀

Metsast välja inimeste sekka ehk läksime läbi küla Kadaka panga alla välja.

Piilusime Harku karjääri, ronisime mäkke. Viimane ei olnud absoluutselt kohustuslik aga kui ma juba ees läksin siis tulid kõik vapralt järele ja keegi ei tahtnud ringiga minna. Igatahes siinkohal ma pean kõiki kiitma sest isegi mu sõpradest matkakaaslased on mind hullu pilguga vaadanud ja küsinud, et kas ma ikka kohe päris tõsiselt mõtlen sellest mäest üles ronida 😀  Tegelikult pole seal muidugi midagi hullu, lihtsalt üks pisitilluke väljakutse. Aga üleval on vaade imeline. Päriselt ka 🙂

Mäest alla ja tagasi järve juurde. Natuke maad tuli tee servas kõmpida aga see ei olnud mõnus. Esimesel võimalusel keerasime pilliroo vahele. Praegu on seal mõnus kuiv, pääseb hästi läbi ja samas vaade nii palju kui seda näha on, on ka huvitav. Mõned kõrgemad majad paistavad üle pilliroo, kusagilt näeb natuke järve. Pilliroog sahiseb ümberringi.

Kokku tuli 8,7km, ajaga hätta ei jäänud. Ei pidanud jooksma, sai rahulikult nautida. Ilm oli ka hea, veidi tuuline aga paras kõndimise jaoks.

Mustakivi mure ja Varsaallika vire

Seoses Mustakivi tee pikenduse projekteerimistingimuste avaliku väljapaneku ja tutvumisvõimalusega 24.07.2019- 07.08.2019 Pirita LOV-is tegime koos Saja raja retkedega retke läbi metsa, kus see tee edaspidi olema hakkab.

Meie eesmärk ei olnud panna kedagi oma meelt muutma vaid näidata ja tutvustada ning anda teada, et oma arvamust on võimalus LOV-is avaldada.

No kui täiesti aus olla siis õrnalt kallutatud oli see retk ikkagi kuna enamus ei poolda tee ehitamist siis toodi tee ehitamisel tekkivaid miinuseid päris palju välja. Samuti sai aktiivne kodanikkond omavahel tuttavaks, et edaspidi asju omavahel arutada.

Matk ise ei olnud pikk, umbes 3km ja umbes 2,5 tundi. Liikumine polnudki nii aeglane aga juttu oli rohkem kui küllalt.

Tegelikult ei tekikski asjast võibolla nii suurt tüli kui keegi ära põhjendaks, milleks seda teed tarvis on. Praegu “näikse” see tee ehitus justkui valimispropaganda.  Uuringuid tee ehituse kohta tehti millalgi 2000 aastate alguses, praegu on olud muutunud.  Peale selle ei tundu eriti loogiline, et seal saaks tekkida midagi muud kui “pudelikael”.   Millegipärast räägitakse kogu aeg, kuidas Pirita ja Viimsi inimesed siis hästi  Lasnamäele saama hakkavad, ma küll ei tea, mida nad siin tegema hakkavad? Pigem on loogiline, et lasnamäelased hakkavad seda teed usinasti kasutama, muidugi juhul kui ummikuid liiga palju ei teki. Tegelikult kõige rohkem närvidele käib ikkagi see, et tahetakse salaja suvepuhkuste varjus asjad vaikselt ära teha, nii et keegi ei näeks ei kuuleks ja pärast saaks öelda, et huvi polnud.

Mis mind ennast häirib on see, et kui ma tahan loodusesse minna siis lähim mets on Pirita jõe ääres. Praegu saan Lasnamäelt välja ja olen justkui küla vahel, kolm kilomeetrit metsani kõmpimist ei tundugi nii hull. Suure tee ääres kõmpimine oleks masendav ja bussiga sõites peaks enne pool linna läbi loksuma kui kohale jõuaks. Teiseks näib üsna loogiline, et kui mets on ära hekseldatud siis Purde tn poolsesse külge jääb imepisike metsatukk, mille peale saaks kohe ehitama hakata. Paljud oleks siis juba arvamusel, et seal on nii vähe puid, et mis neid ikka taga nutta.

Tegelikult  retk iseenesest oli vahva. Rahvas suhtles omavahel, nautis kena suveilma ja loodust. Jänest nägime ka 🙂

Kuna Mustakivi tee osa oli veidi lühike siis käisime ka varsaallikatel.  Nii armas oli vaadata, kuidas lapsed tormasid elu avastama, veega sulistama. Loodetavasti on ka tulevastel põlvkondadel selline võimalus olemas, et kogu Pirita ei ole asfaltiga üle tõmmatud ja viimse killuni täis ehitatud.

Huh, masendav postitus aga mis hingel, see meelel ja keelel 🙂

Kakumäe retk

Kakumäe asumi retke puhul oli hea võimalus käia asumi piirialadel. Natuke igavam oli ehk poolsaare keskelt jalutamine aga kui tahta ringiratast käia siis nagu muud varianti pole.

Alustasime Kakumäe tee ja vabaõhumuuseumi tee nurgalt suunaga ranna poole, läbi pisemate tänavate.  Sel korral oli väljas jälle mõnusalt soe ja meretuul tegi olemise veidi lahedamaks.

Päris päevitajate vahel jalutada ei tahtnud seega hoidsime alguses tee peale, ranna lõpu poole jalutasime natuke siiski liival ka.

Liikusime mööda kitsukest rada poolsaare tipu poole. Seal saime vaadata mustkivi ja  piiluda üle pangaastangu.
Foto: Liivi


Esimese vapra kuid villidega matkalisega pidime siinkohal hüvasti jätma ja kodu poole teele saatma.
Foto: Liivi

Kahju, et ülevalt pangaastangut vähe jälgida saab. Aga alt ei hakanud sel korral minema, selleks võiks vesi veidi madalam olla, et ei peaks hullumoodi ronima.  Üleval on vaatamiseks Merkindluse rannakaitsepatarei  nr 4. Või pigem oleks sedagi mõnus vaadata alt ja ülevalt. Veel on seal Nõukaaegseid silikaatputkasid.

Ühes hoones käisime sees ka. Oli natuke nagu prügimägi ega seal suurt muud näha polnudki 😀 Muidugi unustasin ma mainimata, et vastu seina ei maksa väga toetuda. Igatahes olid ülejäänud väljatulijad nõgised…õnneks küll kätest ainult.  Aga meri oli lähedal ja sai pesema minna 😀

Mere äärde jõudmisega oli kah tore lugu. Vaatasin, et üks suur rada läheb, mida mööda ma küll kunagi käinud polnud aga tundus väga sedamoodi, et see viib pangaäärse raja peale välja.  Aga võta näpust rada sai lihtsalt suvalises kohas otsa.  No minu puhul on tavaline, et kui rada pole tuleb otse läbi võsa minna, eriti kui on teada, et järgmine rada on umbes 10 meetri kaugusel 😀  A veidi imelik oli öelda jalgrattaga noormehele, et meie rada läheb nüüd siit võsast 😀
Mille peale mulle vastati, et “Ega ma mingi kaasaja pipar ei ole 😀 “. Nii nummi 😀

Korraks ronisime alla mere äärde. Käsi pesema ja ranna ilu vaatama, et mõne aja pärast jälle üles tagasi minna.

Edasine teekond läks mööda pangaserva kuni aed ette tuli, küla vahelt läbi Kakumäe sadamasse. Seal tegime puhkepausi sest seal kohe oli kuidagi mõnus. Söime küpsist ja nautisime niisama ilusat olemist. Kohe natuke kahju oli seda nautlemist seal lõpetada 😀 Kuna üleval läheb mõnus rada edasi siis kõmpisime Merirahuni välja…oleks sealtki veel edasi tahtnud minna.

Igatahes kuidagimoodi õnnestus mul mõõta või mõõtmine unustada ja kirja panna kümme kilomeetrit aga tegelikult oli ainult 6 😯.  Minu puhul suhteliselt ebatavaline sest üldiselt suudan ma kilomeetreid ja aega hästi planeerida.  Vähemalt ajaga suutsin ma enamvähem täkkesse panna ehk pea kolm tundi sai hästi veedetud 🙂