Kõnnu järv vihmas ja päikeses, Lohu vaatamisväärsused

Pühapäeva hommikuks oli vaim valmis pandud, kott pakitud, et minna Kõnnu järve äärde vihmast päeva nautima. Ilmateade lubas terveks päevaks laussadu. Sel korral oli kaaslane ka kaasas, nii et viilimise võimalust eriti ei olnud 😀 Kuigi eelmisel õhtul nii palju tegime järeleandmisi, et otsustasime hilisema rongiga minna.

Mina olen Kõnnu järve ääres ühe korra käinud ja sedagi juba üksjagu aega tagasi.

Sõitsime rongiga Lohu peatusesse, kus saime kohe sahmaka vihma kaela. Katusealune küll oli aga tuul puhus kõik vihma sinna alla, nii et kasu sel korral ei miskit. Ajasime oma kiled selga, peitsime fotokad põue ja hakkasime Keila jõe poole astuma, kus oli paar pärandkultuuri objekti.

Esimene neist on raudtee ääres olev Lohu meierei.

Umbes 300 m raudteejaamast vasakut kätt jääb Lohu koolimaja ja kooliteenija maja.  Kuna praegu on hoone kasutusel elamuna siis väga hoovi ei trüginud. Maja iseenesest väga põnev.  Hoone ajalugu on huvitav sest seal on asunud nii algkool, mis suleti 1937, seltsimaja mis  tegutses kuni 1940-dani. Saksa okupatsiooni ajal vanadekodu, siis jälle kool ja alates 1962 aastast on seal elamu.

Sadakond meetrit edasi on korsten. Millega see kokku kuulub või miks see seal on, selle kohta ma infot ei leidnud.Jõe ääres on kaardile märgitud Mälivere vesiveski. Kas me seda nägime – vist mitte aga pead ka anda ei saa. Kuna otse selle juurde ei pääsenud sest aiad  ja hoovid olid ees siis eemalt jõe äärde minnes nägime küll üht huvitavat maja aga kaardil punkti vaadates see veski igatahes ei ole. Vihma kallas ja ei viitsinud asjasse väga süveneda ka.

Ilus vaade oli niisamagi.

Läksime raudteejaama tagasi, et teisel pool Kõnnu järve äärde jalutada. Kuna me mõlemad olime sinna erinevat teed mööda läinud siis natuke vaidlesime kumma tee parem on. Minu tee oli lühem aga ma polnud üldse väga kindel, et ma mäletan kuhu täpselt minna tuleb. Valisime minu tee ehk saab seigelda 😀

Alguse leidsime ilusasti kätte. Kusagil, kus oleks pidanud ära keerama läksime otse edasi. Samas hakkasid “häirekellad “üsna kohe ja üsna kõvasti lööma – ma ei ole siin varem olnud. Nii, et sadakond meetrit käisime edasi-tagasi ja keerasime õiges kohas ära. Tee ääres on Kõnnu tammed. Üks täitsa elus ja terve, teisest ainult jupike tüve alles.

Läksime rada mööda järve äärde välja. Vihma sadas ja sadas, meeleolu oli täpselt selline, et vahet pole kuhu me läheme.

Tont, mis tont. (Foto:Ilme)

Kuna ümber järve pole jalutanud siis mõtlesime, et võiks seal natuke kaugemale vaadata. Lihtsalt huvi pärast. Kapuutsid silmini peas eriti midagi ei näinud. Aga vähemalt olime rabas, värvid olid erksad, lõhnad tugevad. Mõni sinikas ja jõhvikas sai suhu pandud.

Nägime, et seal läheb matkatee, laudteed ja puha. Kunagi varem seal mingid rajakesed olid aga need lõppesid lihtsalt ühel hetkel otsa.  Vaatasime kuhu need viivad, algus läks meie plaanituga üsna ühes suunas. Mingi hetk keerasime me täiesti teise suunda ja jätkasime teekonda sest sealne metsaalune oli päris põnev.

Lõpuks vaatasime gepsust igaks juhuks järgi kaugele me jõudnud oleme ja kuhu täpsemalt. Ühesõnaga hea, et me Kauksisse ühe jutiga välja ei kõmpinud 😀 Me olime järvele peaaegu tiiru peale teinud. Kuna kusagilt rohkem mingit mõistliku teed ei paistnud olevat siis kõmpisime sama rada mööda tagasi. Vihmamärga võssa väga ei kippunud sel korral.

Siis tuli päike välja, mida ilmateade ei lubanud ja meil kohe õnn “majas”, samm reibas, kapuutsid peast läinud ja imeline maailm vaatas meile vastu.

Leidsime selle sama tee ääres 2 sammu eemal metsavendade haua.

Hunniku puravike, mida me enne ei näinud ja mida ma järgmised 16km lisaraskusena kaasas kandsin. Pilte neist polegi õieti teinud aga neid oli meeletult.

Lõpuks ometi saime pilte klõpsida, muretsemata mis fotokas sellest ilmast arvab. Meile tundus, et sinna matkarajale võiks mõni teinekordki vaatama-uurima minna, ilus oli.

Kõnnu järve ääres tegime väikese puhke- ja söögipausi. Ma puhastasin seeni ka veidike, et oleks kergem tassida.

Tegemist oli siiski suhteliselt lageda alaga ja tuul puhus, nii et üleliigselt aega ei viitnud või no kui välja arvata paar selfiet, mida hädapärast oli vaja teha 😀

Kõnnu tamme könt.

Kõmpisime mööda kruusateed raudteeni, põigates vahepeal metsa vahele.

Üldiselt püüdsime siiski tempot tõsta sest oma miteametlikust ajakavast olime väga maha jäänud. Aga lootust oli, et jõuame enne pimedat tähtsamad kohad läbi käia.

Ilmaga meil edaspidi vedas, kahel pool olid küll tohutult mustad pilved aga meie kohal läksid need kahte lehte laiali 🙂

Jõudsime Lohu mõisa hooneteni. Need olid suures osas küll varemeis aga näha on, et töö seal käib ja tundub, et majad tehakse korda.

Esimesena jäi teele karjakastell.

Viinavabrik ja sepikoda.

Viinaköögis käisime sees.

Huvitav lagi oli.

Natuke maad veel ja jõudsime mõisani. Minu meelest imeilus aga samas tagasihoidlik ka. Ümberringi imelised vaated, ilus haljastus. Valitsejamaja oli ka seal kõrval, ilusa verandaga.

Endine mõisa allee?!

Järgnesid ait-kuivati. Nõuka ajal ehitatud elumaja ja mingisugune tellistest (täpsustus: silikaatkividest 😀 ) laotud putka, mida oli üritatud mõisakompleksiga ühendada/seostada.

Aednikumaja-kasvuhoone

Masinarehi ja vesiveski.

Alla kilomeetri jäi Lohu ja Loone linnuseni. Lohu oma otsustasime vahele jätta sest rongi peale hakkas veidike kiire. Pole erilist mõtet ju pimeda peale jääda. Loone linnus on visuaalselt kaunis vaadata, seal tekkis suisa tunne et äkki jääks sinna päikeseloojangut ootama aga samas nagu väga ei viitsinud ka. Meil mõlemal oli eelmisel päeval juba pikk matk selja taga ja väike roidumus kippus peale tulema.

Samuti jõudsime läbi põigata Lohu allikate juurest. Väga ilusad aga jälle kellegi hoovis, suhteliselt ebameeldiv nii ühele kui teisele poolele ma arvan. Ilmselgelt ei taha mina väga kellegi hoovi peal kõndida ja nagu näha olid omanikud kõik sildid ka kuhugi põõsa alla visanud ja tagurpidi keeranud.

Lootsime näha ilusat päikeseloojangut aga no ei tulnud sealt suurt midagi.

Enne raudteejaama minekut jõudsime veel Kohila vesiveski juurest läbi joosta.

Oma päikeseloojangu saime ka aga vales kohas, vale taustaga 😀

Raudteejaama jõudsime pisut varem, nii et saime veel pisikese söögipausi teha ja jalga puhata 🙂

26km/Septembris:199km/Aastas:1304km

Advertisements

Valingu rahn ja tammik, Kumna mõis ja Keila mõisa saar

Oli üks üdini vihmane päev kui ma otsustasin, et ma lähen oma elroni kaart-i tuulutama. Ega tegelikult väga hullu ilma lubatudki aga lihtsalt sellist, mil kogu aeg natuke sajab. Tundus mõistlik kusagile lähedale minna, et kui tõesti asi väga hulluks läheb oleks võimalus suhteliselt kiiresti rongile jõuda.

Värskelt Keilas käinuna tundus see kant kuidagi hea turvaline. Natuke eeltööd ja mõtlemist, mis kohti ma seal kandis näha olen tahtnud, paar lisa “punkti” ja võiski teele asuda.

Esimene sihtmärk oli Valingu hiidrahn. Kivi ainuüksi tundus siiski nagu natuke vähe. Kaarte uurides leidsin, et kusagil peaks olema mõisahoonete jäänuseid ehk siis mitte küll lagunenud vaid lihtsalt ümberehitatud hooneid. Veel üks kultusekivi ja tammik, tundus juba päris “saagi” moodi.

Valingu raudteejaam- pärandkultuur.

Läksin putka taga olevat teed mööda edasi kuni majadeni. Umbes kolmanda või neljanda maja taga pidi see rahn asuma. Astusin majade taha pajuvõssa ja no kivi ei ole ja ei ole ja ei olegi. Peaks ju ometi silma hakkama. Ma olen seda varem ju rongi aknast näinud, ikkagi ei ole 😀

Löin käega ja otsustasin, et lähen vaatan need mõisa hooned üle küll tagasiteel selle kivi ka üles otsin.

Mida kaugemale raudteest jõudsin seda mõnusamaks küla muutus, selliseks päris külaks. Paekivi hoonete ja kurepesadega. Kuidagi mõnus õhkkond oli seal. Pean tõdema, et ma arvasin, et need ongi need mõisahooned ja kaugemale minna ei viitsinudki.

Halenaljakas on see, et kui ma oleks viitsinud sadakond meetrit veel minna siis ma oleks õige majani ka jõudnud. Kui netist pilte vaadata siis oleks tahtnud seda maja näha küll. Enda kehv eeltöö, öeldakse selle kohta 🙂

Pilti vaadates paistab eemalt elektrikapp, selle taga olevas puudesalus minu otsitav maja asuski 😀

Läksin tagasi. Kedagi näha ka polnud, et küsida kus see hiidrahn asub. Hakkasin mööda aiaäärt astuma. Tuli välja, et rahn on aias sees. Väravad küll lahti aga ikkagi kuidagi nõme minna ju kellegi hoovi. Tegin siis kiirvisiidi kähku sisse kähku välja paar klõpsu ja minekut. Pean tunnistama, et see oli ikkagi pettumus 😦

Raudtee lähistel oli üks kultusekivi ka. Ilmselt ma ei olekski viitsinud seda otsida kui eelnev ei oleks mind veidi mossitama pannud.

Ja täiesti uskumatu, et ma seda kivi üldse märkasin. See oli täiega võsas, silt kaasa arvatud.  Teise nurga alt oli natuke siiski võsavaba ka, pääses lähemalt vaatama, ilma põõsasse ronimata. Lohk oli peal täiesti olemas.

Üle raudtee oli kohe Valingu tammik. Alguses ma vaatasin, et pole ühtki tamme aga pärastpoole neid ikka tuli ja oli. Enamuse ajast käisin mööda radu sest mets oli väga märg ja ma siiski ei olnud selleks väga hästi ette valmistunud. Kui jalanõud peavad vett aga vesi üle ääre sisse pääseb siis on jalad ikka märjad, nii et üritasin ennast veidi hoida – alguses.

Eriti kaua ma seal olla ei viitsinud. Läksin edasi Korvi kalmistu poole. Millegipärast ma mäletasin, et seal pidi olema midagi erilist, mis mind huvitada võiks aga täiesti tavaline surnuaed, jalutasin läbi ja otsustasin minna otse mööda  põllu serva.

Samas muidugi tee ka kaugel poleks olnud, igatahes jalad said mul korralikult märjaks, püksid ka. Õues oli 10 kraadi sooja, nii et väga mõnus ei olnud aga samas ka külm mitte kui liigutasid.

Jõudsin välja enamvähem Pitkapoiste mälestusmärgi juurde. 23.09.1944 toimus seal lahing.  Sellepärast olid seal ka lilled, pärjad, küünlad.

Paras hulluke nagu ma olen, otsustasin ühe “kultusekivi” veel võtta. Märg olin niikuinii, mis vahet seal enam. Aga siis tuli välja, et sealt kaudu kust mina üritasin rünnata ei pääsenud praegusel ajahetkel küll kuidagi löögile.  Nii, et paar kilomeetrit tühja käimist nagu naksti. Samas seda vihmasadu oli kena vaadata nagu oleks udu tõusmas. Pilte oli küll suhteliselt võimatu teha, objektiiv oli lihtsalt vett täis, ei aidanud siin pühkimine ega nühkimine.

Hakkasin vaikselt lähenema Kumna mõisale.

Tee äärde jäid ait-kuivati ja valitsejamaja. Kuna vihma ladistas siis tegin kiired klõpsud ja ei mingeid kaunispilte. Lihtsalt mälestuseks. Mõnikord ilusa ilmaga läheks ja vaataks seal uuesti ringi ma arvan.

Kumna mõisa park oli kena. Paviljon oli paras koht, kus väike söögipaus teha. Samas puhus seal tuul, mis oli märgade riietega üsna ebameeldiv.  Nii et kauaks ma sinna ei jäänud.

Mõlemad mõisahooned olid jube ilusad. Ma ütleks, et vana veel eriti.

Edasi suundusin Keila kirikumõisa/pastoraadi peahoone poole. Mööda teed jõudsin põhimõtteliselt kellegi hoovi. Kuna eriti mujale polnud minna, kas tagasi  või üle põllu siis valisin viimase. Mõnus, sopa pritsis.

Õigest teeotsast oleks mööda kõndinud aga õnneks hakkas maja ise silma.

Ma ei tea, kas ma vaatasin ja otsisin maja nii hoolega, et teisel pool teed olev Lutheri mälestussammas jäi kahe silma vahele või? Igatahes ma ei näinud seda kuigi plaanis oli. Samas olin ma juba üle kere märg ja ei viitsinud enam väga kuhugi kõrvale astuda ja otsida. Seiklusvaim hakkas vaikselt otsa saama selleks korraks.

Keila poole läksin mööda kergliiklusteed, et saaks veidi kiiremat sammu astuda, vihm läks ka muudkui tugevamaks ja taevas tumedamaks. Õnneks polnud väga palju maad minna. Mingi kilomeeter või umbes nii.

Kui ma Keila jõe äärde jõudsin siis vaatasin, et mul on rongini pea tund aega aega. Järgmise peale poleks ma lihtsalt enam jõudnud. Otsustasin jõe kallast möödaKeila mõisa juurde minna ja seal natuke aega veeta.

Jõe äär oli päris kena, natuke sügisene.

Jõudsin Keila mõisa saarele välja. Vaatasin väikelinnuse varemeid, orjakivi ja mõisa.

Kuna aega oli käisin ka viinaköögi-ning moonakamaja varemete juures. Praegu polnud seal küll väga midagi näha. Talvel on vaade vahva.

Tundus, et aega on piisavalt kulutatud, oleks paras aeg rongi peale liikuma hakata, väikese põikega kiriku juurest läbi.

Siis hakkas mul äkitselt kiire, mõned minutid olid rongini aega ja kirik just päris raudteejaamas ei asu. Väike jooks ja jõudsin viimasel hetkel. 🙂

21km/Septembris:127km/Aastas:1232km

Keilas

Orienteerumisega võitsin endale Elroni kuukaarti. Üritan seda tasapisi realiseerida.  Kui üks päev oli aega mõned tunnid, et linnast välja sõita siis tundus lihtne minna Keilasse.  Pigem tahtsin metsa kui linna, lasin silmadega kähku üle kaardi ja vaatasin, milline ring oleks paras teha.  Mudaaugu rada tundus hea mõte – võibolla küll mitte tervelt. Veel nägin kaardi pealt, et raudtee ääres on üks hiiglaslik tamm, tundus vahva, seda enam et sealt sai küllaltki kiiresti matkarajale.

Rongi pealt maha minnes mõtlesin, et läheks “ringi”  kõndima nagu tavaliselt ehk sama pidi, mis muidu ehk Paldiski mnt poolsest küljest ja lõpetaks hoopis tamme juures.

Nägin küüditatute mälestusmärki. Ei mäleta, kas olen seda varem näinud või mitte?!

Kohe jäi silma Keila raudteejaama elamu. Ilus roheline.

Läksin aga muudkui edasi ja lõpuks jõudsingi raudtee hargnemise kohale (ehk läksin tagurpidi ringile). Seal kusagil pidi see tamm olema. Polnud üldse kindel, kas puu asub võsa vahel või on kenasti vaadeldav. Kondasin võsa vahel ja tulin välja. Tuli välja, et tegelikult oli see üsna lagedal alal ja üsna hästi välja paistev.

Nimeks puul Liivaaugu tamm. Kõrgus 17,5m, ümbermõõt 6,5m, vanus üle 300a.

Tasuta raamatute laadalt sain raamatu Linnast linna aastast 1977. Seal on sama tamme kohta öeldud, et see on 25m kõrge ja ümbermõõt 5,9m.

Ilus, suur oli see küll.

Edasi läksin raudtee äärset teed mööda vahepeal kiikasin metsa vahele ka. Üsna kole, nagu oleks Lasnamäele mõnda koledamasse paika sattunud, kus prügi vedeleb igal pool.

Üle raudtee ja Haapsalu mnt. Tammiku teele. Põhimõtteliselt olingi metsas. Vaatsin, mis seal kasvab ja kaugemalt otsisin juba seeni ka. Igatahes hulkusin metsas ja ega ma lõpuks joont maha märkida ei oskakski, kus ma käisin.

Rohelist kärbseseent oli lademetes, nii et kel kuri ämm…. 😀

..ja hunnik tossukaid.

Mingi punane seen, mis oli seest veel punasem ja ausõna mina ei hammustanud seda tükki ära 🙂

Mõned puravikud leidsin ka.

Kui Mudaaugu rajal on paevõtu koht, siis ma leidsin hoopis teisest kohast ühe veel või on see lihtsalt paljand, pank või mis iganes. Igatahes hakkas silma. Muidugi oli see ka prügi täis loobitud.

Ja siis hakkas mul juba kiire.  Ühest rongist ma olin  maha jäämas, järgmise peale juba pidin jõudma. Teise peale ma ka lõpuks jõudsin, isegi 5 minutit sain oodata.

10km/Septembris:106km/Aastas:1211km

Orienteerumine ühistranspordiga 2018

Eelmisel aastal sattusin suurde vaimustusse ühistranspordiga orienteerumisest.  Sel aastal oli plaan minna küll aga viimase hetkeni polnud veel päris 100% kindel. Seda enam, et eelmisel päeval hakkas nina tilkuma.

Hommikul tundus olemine enamvähem okei.

Enne orienteerumist käisin veel Tõnismäe arhitektuuri pärlite matkal. Nii jube külm hakkas, et panin kõik mütsid, kindad, sallid selga.  Pilte ma seal ei teinud eriti sest ega suurt midagi meelde niikuinii ei jäänud.

Lõpus pidime varem jalga ka laskma, et jõuaks orienteeruma. Et asi põnevam oleks saime matkamise eest veel hunniku nänni, mida siis orienteerumise ajal mõnus kaasas vedada oleks 😀

Alguses oli jälle hullem rabelemine. Sel korral olin targu targem ja ei roninud teiste jalge alla vaid olin ise üle teiste ronija.  Ikkagi ma leian, et see algus võiks kuidagi teistmoodi olla. Kui 500 inimest korraga ühte kohta trügib võib lõpuks ka mõni õnnetus juhtuda.

Sel korral oli meil suurem punt kui eelmisel aastal. Kolm poissi kaks tüdrukut. Haarasime kaardid ja asusime teele.  Mõistlik on võtta võimalikult palju kolmeseid punkte ehk neid, mis asuvad kaugemal ja lisaülesannetega punkte.

Mulle endale tundus, et sel aastal oli punktide paigutus parem kui eelmisel aastal – kuidagi loogilisem.

Alustasime lähima punktiga Solarises. Edasine tundus üsna loogiline: Tartu mnt kiriku juures, bussijaamas, Kadrioru staadioni juures ja Kadrioru pargis. Kuna meie liikumise tempo oli erinev siis ma jõudsin vahepeal seiklemas ka käia. Poisid jooksid eest ära, et trammi lõpp-peatuses valideerida. Ma mõtlesin, et ma jõuan kah aga ma eksisin veidi teelt, kaarti polnud ka aega vaadata 😀 Seega tormasin mööda Vesiväravat Narva mnt-le välja. Tramm sõitis nina alt minema. Jooksuga minna ei tahtnud, järgmine tramm tuli 5 minuti pärast.  Õnneks tuli kohe buss, nii et sain peatuse võrra edasi ja natuke joosta. Korjasin oma Kadrioru punkti ja lisapunktid ära ja jõudsin isegi samale trammile, mis teised.

Kanuti aias käisime ära. Edasine plaan viis meid lahku. Aeglasemad  mina sealhulgas tegime mõistliku plaani enda jaoks, kiiremad enda jaoks.

Saime bussiga Kopli kalmistupargi juurde, kus oli üks kolmene punkt ja Patarei vangla taga teine. Edasi otsustasime vaadata kas jõuame mõne ühese punkti võtta.

Jõudsime vabalt EKA punkti ära võtta, Baltas pileti valideerida. Võibolla oleks jõudnud veel ühe ühese punkti võtta aga kuna keegi polnud 100 prossa kindel, kus see asub siis otsustasime asja sinnapaika jätta ja rahulikult algusesse minna.

Punkte 26, mis on parem kui eelmisel aastal, nii et ise olen rahul.

Tundub, et sel aastal oli mingi jama kaardilugejatega vms. Igatahes kaks tuttavat jäid mõnest punktist ilma.

Loosiauhindade jagamine oli pooleteist tunni pärast. Seal käivad asjad, nii et pead ise kohal olema kui auhinda tahad saada. Suhteliselt kehva variant. Arvestades seda, et oled ennast tõenäoliselt higiseks jooksnud, väljas on juba jahe ja siis passi seal. Samas muidugi pole mingit väärt kaupa, mida väga ihaleda.

Mu väike vaene nina tilkus selleks ajaks nagu oavarrest. Seega otsustasime endale mingit sisemist tegevust otsida. Või no hommikul jäi feissaris silma, et Vabamu on täiesti tasuta avatud. Läksime sinna vaatama, mida huvitavat seal on.

Eriti ei midagi võiks öelda. Moodsal muuseumi ajastul anti meile kõrvaklapid ja nutiseade/giid. Minu meelest see ei ole just parim lahendus. Alguses oli sissejuhatus aga kui ruumist ruumi käies pidi nutigiid vastavast toast rääkima siis ei teinud ta seda mitte alati kõige korrektsemalt. Kusagil keset muuseumit hakkas ta mulle rääkima sissejuhatust. Mõnele uksele liiga lähedal olles rääkis hoopis teisest ruumist jne. Ühesõnaga mitte muffigi ei saanud sellest ekspositsioonist aru. Lugemiseks ka midagi eriti polnud, nii et ma ilmselt rohkem sinna väga ei kipu. Teisest küljest võiks selle näituse ju neti üles riputada, miks sinna üldse on vaja kohale minna?

Eks see ole muidugi maitse asi.

Läksime tagasi auhindade loosimisele. Eriti nagu midagi polnudki või ma olin oma nohuse ninaga nii ametis, et ei pannud tähelegi. Paar ratast, bussi ja rongipileteid. Ma sain ühe endale kah, nii et kuu aega võin 5 tsooni piires tasuta sõita. Mulle kui matkasellile muidugi tore üllatus.

Ja siis koju tervist parandama. Päris hästi tuli välja, järgmisel päeval oli juba päris hea olemine.

 

Viimased mustikad ja seened. Laagri taga ja Harku mets

Päike paistis ja ilm säras. Ühesõnaga oli õue aeg. Sel korral polnud tahtmist käia mingit kindlat rada vaid lihtsalt veidi hulkuda ja vaadata, mis tee peale jääb. Umbes mingi teekond silme ees terendas seda oleks saanud siis pikemaks ja lühemaks teha, kuidas vaja.

Sõitsin rongiga Laagrisse ja sain A-ga kokku.Laagrist läksime kähku läbi.

Ruttu metsa vahele. Ühe korra olen talvel seal käinud kusagil aga tundus, et võiks veel minna. Eks seal üks paras padrik oli aga samas oli põnev ka.

Seeni leidsime, enamus küll söödamatud või siis meile tundmatud. Kärbseseeni igasugust värvi.

Mõnus lonkimine oli, nii et metsast endast pilte ei viitsinud tehagi.  Selle kohta oli kusagil mingi naljapilt, tekstiga: “Ma ei teagi kumb mulle rohkem meeldib, kas seenel käia või vaikselt noaga metsas ringi jalutada” 😀

Metsast väljudes saime ületada kaks jõge: Vääna ja Pääsküla.

Sealt enam polnudki palju minna, Harku mets paistis juba.

Ma millegipärast arvasin, et seal võiks igasuguseid seeni kasvada aga enamus olid pilvikud või mingid tatikad. Neid oli kohati tõesti palju. Kuldkukeseenikuid ka, sirasid vastu nagu päikesed 😀

Kuigi Harku metsas käin ma alati täiesti suvaliselt ringi, teadmata kuhu ma täpselt välja jõuan siis mõningaid asju ma olin juba varem näinud ja sinna kanti sattunud.

Leidsime üles maaga paralleelselt kasvava kuuse ja ühe “veeloigu”.

Veidi saaki saime ka.

14km/Septembris:96km/Aastas:1201km
Ligikaudne kaart

Kohtades, kuhu tavaliselt ei pääse.

Mulle tundub, et kui üritusi tehakse siis toimuvad kõik ühel ajal. Suvel ja peale jõule on suhteliselt vaikne aga nii kui september kätte jõuab nii hakkab igasugu asju juhtuma. Laupäeval 15 sept. oli valik küll nii lai, et oi-oi-oi 😀 Mõni asi pandi hiljem välja, need jäid lihtsalt minu jaoks ära. Mitmed üritused olid registreerimisega, nii et päev kuidagi kujunes selle järgi.

Millegipärast ärkasin hommikul vara. Mõtlesin, et võiks pisut varem välja minna ja jalutada. Päike paistis ja aknast vaadates tundus väga mõnus ilm olevat. Tegelikult oli tuule käes päris külm ja hea oli, et ma enne termomeetrile pilgu heitsin. Päikese käes oli kõigest 17 kraadi ehk siis tegelikuses võis olla 13-14 kraadi. Kuidagi olen veel nii suvega harjunud, et ei tahaks pikki riideid selga panna.

Kell 1 olin registreerunud Paljassaare Reoveepuhastusjaama ekskursioonile. Lihtsalt sellepärast, et sinna muidu ei pääse.

Enne seda jõudsin teha väikese tiiru vanalinnas. Võiks öelda, et see oli peaaegu, et graffiti tuur.

Tornide väljakul olid alles veel mõned lillefestivali aiad. Sel aastal sinna õieti ei jõudnudki.

Mina näen sellel puul nägu. Aga sina?

Edasi läksime Paljasaarde.

Reoveepuhastusjaamas anti meile turvavestid selga, loeti hoiatussõnad peale kui ohtlik on jne. Ainus asi, mis oleks võinud olla ja mida polnud olid gaasimaskid sest hais oli seal tõsiselt rõve. Kas ma soovitan kellelgi sinna minna?! Ainult siis kui tõesti on huvi, kuidas vett puhastatakse, muidu oli ekskursiooni mõttes suhteliselt igav ja hais, hais, hais…

Sisendkanalis sõelutakse välja suurem praht. Päeva jooksul tekib sellist sodi umbes 2000 kg. See paneb mõtlema küll natuke.

Mulle meeldisid ainult setitid, need nägid kuidagi ilusad välja.

Kogu üritus kestis alla tunni.

Lühidalt kokkuvõttes sõelutakse vesi erineva suurusega “sõeltega” läbi. Lisatakse hapniku, puhastatakse keemiliselt. Saadakse palju prügi, mis viiakse prügimäele, nii et ärge loopike potti peale paberi midagi muud ega ka vihmavee rennidesse. Veel saadakse muda, mida segatakse turbaga ja mis oleks ideaalne haljastusele (toitu ei tohi sellega 2 aastat kasvatada) aga mille kättesaamine ei ole nii lihtne. Selleks tuleb keskonnaministeeriumilt luba küsida ja teatada, milleks sa seda kasutad. Ehk siis tavainimese mõistes suhteliselt pointless ettevõtmine.

Kaasa sain ma kaks õhupalli millega siis rõõmsalt päev otsa ringi tilbendasin. 😀

Tundus suhteliselt mõttetu bussi või midagi kasutada kui sealt samast mere äärt mööda minnes on Kopli lõppu pisut üle kilomeetri maad. Aega oli piisavalt, Bekkeri sadamasse pidime minema kell 16.

Prügimäe kõrvalt mööda, Kopli liinide juurde. Sinna polnud ammu sattunud. Suur ehitamistöö käib.

Nii kaua “kuniks” maja veel seisab, tuleb sellele tuli otsa panna.

…ja loomulikult hunnik joonistusi

Kopli kiriku juures tehti ka tööd. Tundub, et ma pole seal ammu käinud ega midagi näinud.

Järgnes külastus trammidepoosse, mis oli ka suhteliselt igav.  No kui loogiliselt võtta ega seal nii väga midagi erilist olla ei saa ka. Paar maja ja trammid 🙂

Üks vana tramm, mille sees sai käia, vaadata ja katsuda.

Sel päeval ei näinud ma mitte ainult puul nägu vaid trammil ka.

Et asi põnevamaks teha käisime vaatasime vana depoo taha ka.  Seal oli igasugu värki, aken betoonaias, mis varsti kukub võibolla ümber. Laudpõrand, korvpalli rõngas ja punane kirves.

Depoo üle vaadatud oli meil Bekkeri sadama külastuseni ikka veel aega. Kuna Mereakadeemia õues toimus Koplifest siis käisime tegime seal ka ühe tiiru. Midagi erilist seal silma ei hakanud eriti ja turvad käisid ja vaatasid hoolega, et sa sammugi liiga kaugele ei astuks.

Kuna mul oli suur seljakott seljas sest sellega on mõnus asju vedada, riideid ja natuke süüa ja fotokas ja… ühesõnaga kõike, mida ühel tütarlapsel võib päeva jooksul vaja minna, siis uuriti ega mul klaastaarat kaasas pole. Ei peale suutis üks noormees peaaegu täiesti tõsise näoga küsida ega mul siis ehk tulirelvi pole, üks suunurk küll veidi tuksatas 😀

Õue peal midagi erilist ei olnud seega  läksime näitust vaatama.

Disainiöö raames toimus näitus nimega “Suletud uks”. Kunstnikud: Emer Värk, Sille Pihlak, Karl Saks

Kitsastest rõdu ustest sai end ka rõdule pressida. Oma kotiga olin ma märksa suurem kui tavaliselt ja see uksevahe oli ikka märkimisväärselt kitsas aga kui on võimalus vaadata linna ülalt poolt siis tuleb see ju ära kasutada. Vaated kella all olevalt rõdult.

Asusime Bekkeri sadama poole teele.

Vahepeal nägime mõnd huvitavat maja ja torni. Kopli rahvamaja ja veetorn.

Bekkeri sadama lähistel oli vana Põhjala tehase hoovi värav lahti, loomulikult me kiikasime sisse.

Seal oli terve kiisude pesakond.

Läksime sadama värava taha, kust meid rõõmsalt minema aeti ja öeldi et peame hoopis Meeruse sadamasse minema. Siis hakkas meil natuke kiire. Üksjagu inimesi siiski jõudis kohale. Värava taga tekkis küsimus, kas pilte tohib teha. Terve aed oli pildistamist keelavaid silte täis. Samas omanik ei keelanud, nii et järelikult oli lubatud. Ma olen omajagu aega unistanud, et oleks tore kui saaks lähedalt vaadata Bekkeri sadama slippi, see on ainulaadne maailmas ja väga efektne. Üle aia olen seda kordi ja kordi nillinud 😀

Väga äge igatahes. Tegu on kultuurimälestisega ja on lootust, et kui ükskord sadama ala vabaks maaks saab, jääb see kenasti alles.

Sama kaartega maja, mis Põhjala hoovi peal oli üsna räsitud oli sadama poolt küljest ilus roosa. Kuigi mulle meeldib teine pool vist isegi rohkem, natuke sürrim.

Teiseks kultuurimälestiseks on Bekkeri sadama mehaanika- ja turbiinitsehh. Ka päris uhke ehitis.

See käik sai ka üsna ruttu läbi, kestis ehk tunnikese. Samas see slipp oli minu jaoks terve päeva rosin, nii et ma olen rahul 🙂

Välja saime Bekkeri sadama väravast. Hakkasime mööda raudteed minema ja jõudsime Kase parki. Vaatasime eemalt kivikülvi ja liikusime edasi.

Suundusime läbi Kopli kalmistupargi Stroomi ranna poole.

Pargis on surnute mälestuseks tehtud tagurpidi purskkaev. Soojal ajal voolab kesksest kirstukujulisest risttahukast vesi alla. „Maa alla suubuv kosk“ on arhitektide Indrek Peili ja Siiri Vallneri töö.

Läbi ranna ja metsa jõudsime hipodroomi juurde välja. Mul polnud ikka veel liikumise tuju otsa saanud, nii et jalutasin edasi. Kassisabast Falgi parki, üle Toompea ja Vabaduse väljaku, Tammsaare pargist Politsei parki ja siis  bussi peale.

Falgi pargi purskkaev.

Üllatusega avastasin, et Pitka monumendi juures on “Estonia” esimene Eesti soomusauto, mida viimati nägin Hiiumaal kohvikutepäevadel.

Tammsaare park on siis nüüd uus ja ilus. Muru peal käimine keelatud, pargivaht tuleb “kaikaga” ära ajama. Põnev. Tundub, et Tauno Kangro on ka jälle tööd saanud, kuigi pead ei julge anda. Üks külili olev kuju on küll väga “tema nägu ja tegu”.

20km/Septembris: 82km/Aastas:1187km

Ülemiste taga metsas

Peale Tallinna maratoni oli ühel tegelasel vaja jalgu venitama, sirutama, taastama minna. Mina see ei olnud, mina ei jookse – vähemalt mitte veel. Pealegi ma arvan, et kui ma just hulluks ei lähe siis maratoni ma jooksma ei hakka 😀 Ilmselt ma olen liiga laisk ka, et trenni sellisel tasemel teha, et ise pärast rahule jääks. Nähes maratoonlasi, kes tulid, kes näost kaame, kes tulipunane, longates, liibates, hing vaevu sees – siis erilist isu ei tekita selline värk.

Pärast jooksu läksime jooksuga trammi peale sest busse ei jõudnud ära oodata. Trammist maha saime siis tulid kõik bussid korraga, nii et pidime bussi peale ka jooksma, mul oli nalja kui palju. I krimpsutas veidi nägu 🙂

Sügis metsas=seened. Metsaalune oli igasugu seeni täis aga mina suurt osa seentest ei tunne, nii et oli ainult pildistamise rõõm.

Juba eelmisel aastal nägin seal mingeid imelikke seeni. Alumine ots on sellel nagu tavaline suur pruun seen (võibolla mingi riisikas) ja peal kasvavad pisikesed valged. Ilmselt on valged pruuni hõivanud aga et seda on massiliselt ja teist aastat järjest, tundub mulle imelik. Igatahes ma kavatsen järgi uurida, mis värk on 🙂

Nii juba enne kui ma postituse valmis olen saanud, sain teada: mustjas pilvik parasiitlehikuga 🙂

Kuivanud punase kärbseseene, mis omal moel nägi isegi päris nupsik välja.

…ja ilmselt roosa…

Mingi pilvik (kui netist üritada määrata, läheb keeruliseks aga seeneraamatus mul pilvikuid eriti ei ole)

Vahepeal vaatasin niisama ringi ka, seened muutusid üksluiseks. Kohe hakkas silma üks männipuu. Ilmselt üraskite poolt ära näritud, koored värskelt maha kukkunud. Pean tõdema, et midagi sellist polegi varem märganud. Kaskedel käiguradasid ikka näed.  Selliseid konkreetseid rõngaid, ei tule justkui ette. Samas neid oli seal veel, teistel mändidel küll vähem, ilmselt on erinevatel üraskitel erinevad kombed. Osad ovaalid ongi sellised pesa moodi- üraskite pesad 🙂

Jalutasime edasi järve tagumise külje poole. Vahepeal oli puid maha võetud, miks jäi minu jaoks mõistetamatuks. Rada mööda olen ennegi käinud oli teine täiesti korralik. Ei saa ka öelda, et võsa oleks maha võetud sest tee ääres vedelesid männid. Ja pärast ka konkreetselt tee peal ees. Jalakäijatena polnud meil väga hullu, et neist üle ronida aga üks rattur pidi päris korralikult ponnistama, et läbi pääseda.

Natuke aega oli üsna igav kõmpimine aga järve taga läks põnevamaks. Seal on üsna palju soist ala, kuhu märjal ajal väga “metsa” alla vaatama ei kipu. Praegu oli mõnusalt kuiv ja pääses igale poole ligi. Liikusime siia-sinna. Lõpuks “eksisme” ära.  Päriselt seal ära eksida muidugi ei anna aga kui mööda maad seeni jahtida ja suvaliselt igas suunas liikuda siis suunataju ajas sassi küll. Samas oli põnev ringi uidata. Seenevalik läks ka teiseks. Oli igasugu puravike, külmaseeni, riisikaid jm.

Metsas oli täiesti hämar. Piltide tegemisega oli kergelt probleeme.

Maastik oli kihvt. Tekkis kohe tahtmine värvilisemal ajal tagasi minna.

Kasepuravik, mille ma määrasin kaskede järgi. Samas võib vabalt ka kirju puravik olla 🙂

Punaseid pilvikuid olid kõik kohad täis.

väikesed lillad seened

Vahepeal kui me “eksinud” olime sain ennast rõõmustada, tõmbasin I haneks. Näitasin, näe siin on matkarada… aga vaene väsinud I ei mõistnud mitte tuhkagi, vaatas ja imestas, et näe ongi 😀

Jõudsime oma teega Kurna oja juurde välja.  Kusagil vees keegi pladistas väga kõvasti – võibolla kobras – neid on seal palju. Meie ei näinud igatahes kedagi.

Kohe kui ma sain öeldud, et siin ma pole elu sees olnud, hakkasin omi sõnu sööma. Jõudsime Tallinna piiripostini ja siis teiseni ja siis tuli teekond ka meelde.

Kohe jõudsime ka Raudalu kivideni. Mõlemas kohas olen ühe korra käinud, nii et väga piinlik pole et kohta kohe ära ei tundnud.

10km/Septembris:52km/Aastas:1157km