Haldjaliblikad Harku metsas.

Kolmapäeva õhtupoolikul kogunesid viis naist ja mina Harku metsa parklas, et matkata üks 10 kilomeetrine ring.

Minu jaoks tegi olukorra uudseks see, et tegime koostööd HikingEstoniaga. Pisut oleme ka varem koos tegutsenud aga sel korral olin täitsa omapäi ja võisin teha, mis pähe tuleb… peaaegu 😎.

Natuke üritasin järgida varem tehtud matkarada aga video pealt ei saanud päris hästi aru ja siis ma lihtsalt käisin ja vaatasin paar päeva varem, kus oleks hea kõndida. Mina avastasin enda jaoks paar uut rada, kus ma polnud varem kunagi käinud, nii et oli endal kah põnev.

Teel  mingeid vaatamisväärsusi eriti pole aga selle eest on lahe rabane mets. Kõik olid ninapidi mustikates. Murakaid leidsime ka. Ühe kraavi ääres kasvas vööthuul sõrmkäppade koloonia ehk neid oli seal nii palju, et peale Männiku polegi neid üheskoos nii palju korraga näinud.

Suure vaarikapõllu leidsime. Kui väheke asjalikumad riided seljas siis võiks sealt suisa korjama minna (kui Ketlin pole salaja juba ära korjanud🤣).
Oma lasepõlve ühe lemmiklille leidsin ka.  Võsa raudrohi on loodusest täiesti kaduma läinud.
Rada läks natuke võsasemaks aga selle eest saime maasikaid ja angervaksa.  Viimane on kusjuures looduslik aspiriin ja peale selle aitab meeli rahustada 🙂
Lõpuks läksime pisikese ringiga läbi mõisapargi. Ritsikad siristasid nagu oleks sügis juba käes.

Pikniku paus oli plaanitud mõisa ette muruplatsile aga kohale jõudes tuli  välja, et seal olid koerte treeningud.  Ei hakanud neid segama aga lillepeenras lilli nuusutamas käisime ikka. Piknik toimus hoopis maja taga trepil.
Kuna ette oli teada, et matkama tulevad ainult tüdrukud siis oma esimese matka puhul tegin pikniku veidi pidulikumalt.
Veetsime mõnusalt aega. “Lõpmata” kauaks sinna siiski jääda ei saanud. Umbestäpselt õigel ajal tahtsime tagasi alguspunkti jõuda.

Tagasiteel vaatasime üle mõisajärve ja liivaluited. Edasine teekond oli küll teistkaudu kui enne aga suhteliselt sarnane ehk mustikad ja murakad 😀  Nii palju oli siiski erinev, et sai üle purrete jalutada kuigi praegusel ajal oli nii kuiv, et oleks võinud ka niisama kõrvalt minna.

Advertisements

Asumimatkad

Haabersti

1. Astangu 02.07.2019 5km

2. Haabersti
3. Kakumäe
4. Mustjõe
5. Mäeküla 02.07.2019 4km

6. Pikaliiva
7. Rocca al Mare
8. Tiskre
9. Veskimetsa 25.06.2019 3,7km

10. Vismeistri
11. Väike-Õismäe 25.06.2019 6,8km

12. Õismäe

Kesklinn

13. Juhkentali
14. Kadriorg
15. Kassisaba
16. Keldrimäe
17. Kitseküla
18. Kompassi
19. Luite
20. Maakri
21. Mõigu
22. Raua
23. Sadama
24. Sibulaküla
25. Südalinn
26. Tatari
27. Torupilli
28. Tõnismäe
29. Uus Maailm
30. Vanalinn
31. Veerenni
32. Ülemistejärve

Kristiine

33. Järve
34. Lilleküla
35. Tondi

Lasnamäe

36. Katleri
37. Kurepõllu
38. Kuristiku
39. Laagna
40. Loopealse
41. Majaka
42. Mustakivi
43. Pae
44. Paevälja
45. Priisle
46. Seli
47.Sikupilli
48. Sõjamäe
49. Tondiraba
50. Uuslinn
51. Väo
52. Ülemiste

Mustamäe  (31km, 3retke)

53.Kadaka 18.06.2019 13km

54.Mustamäe 04.06.2019 11,5km

55. Siili  28.05.2019 2km

56. Sääse 28.05.2019 4km

Nõmme

57. Hiiu
58. Järve
59. Kivimäe
60. Laagri
61. Liiva
62. Männiku
63. Nõmme
64. Pääsküla
65. Rahumäe
66. Raudalu
67. Vana-Mustamäe

Pirita

68. Iru
69. Kloostrimetsa
70. Kose
71. Laiaküla 11.07.2019 5km
72. Lepiku 11.07.2019 5km

73. Maarjamäe
74. Merivälja
75. Mähe

Põhja-Tallinn

76. Kalamaja
77. Karjamaa
78. Kelmiküla
79. Kopli
80. Merimetsa
81. Paljassaare
82. Pelgulinna
83. Pelguranna
84. Sitsi

 

Lepiku ja Laiaküla

Laiaküla ja Lepiku asumid olid mul küll mingil moel nähtud aga üldiselt siiski täiesti võõras kant. Kui ise mitte midagi ei tea siis on kaval võtta enda kõrvale teine matkajuht, kes tunneb kanti paremini.

Matka käigus käisime läbi nelja asumi. Alustasime   Kloostrimetsas sest seal oli hea nii parkida kui bussiga kohale saada. Teletorn on ka selline maamärk, mida kõik teavad ja tunnevad. Pealegi sai teletorn just sel päeval 39 aastaseks.

Teletorni juurest liikusime esialgu veel Kloostrimetsa kaudu kuna õigel pool teletorni on aia ääres korralik võsa. Seega saime piiluda motoklubi kämpingu ala, botaanikaaia lilli, jalutada läbi võluaia ja sukelduda kaelani nõgestesse. Rada oli juba ees olemas, nii et asi polnud kõige hullem.

Esimest korda minu matkade jooksul oli meil seltsiks ka suur valge koer, hästi sõbralik ja nunnu 🙂

Läbi Iru asumi lonkisime ka sest seal on lihtsalt ilus. Ilusam kui mööda teed kõmpides ja ilusam kui ma arvata oleks osanud. Ma polegi sellisel ajal vist sinnakanti sattunud aga need hariliku härgheina väljad olid super kenad 🙂

Mind ennast huvitas Ristaia järv, Tallinna pisim. Lootsin et ehk kannatab tiiru peale teha aga praegu ei tulnud hästi välja. Ise ehk oleks ennast sealt läbi vedanud aga teisi päris piinama ka ei hakanud 🙂

Järv oli ilus, eriti kõrgem astang ja ükskord teeks tiiru järvele peale küll!

Surnuaia tagant läbi ja jõudsimegi Lepiku asumisse.  Kummaski asumis mingeid totaalselt olulisi vaatamisväärsusi polnud aga mets oli ilus. Lepikus oli ka Suurekivi rahn, millest ma enne selle retke korraldamist kuulnudki polnud. Kahjuks on see vaadeldav ainult üle aia.

Tore oli ka see, et meil oli seal üks kohalik inimene matkamas, kes oma lapsepõlve mälestustest rääkis ja ühe tänava kujunemisloost.

Kõndisime tagasi teletorni juurde, kus tegime grupipildi ja läksimegi lahku. Käisime umbes 10km ja veidi alla kolme tunni.

Astangu ja Mäeküla

Teisipäeval lubas terveks päevaks vihmasadu ja alates kella kuuest pidi vihm järele jääma, mulle sobis.  Samas ei tulnud terve päeva jooksul mitte tilkagi, nii et õhtu kippus kahtlaseks minema. Igaks juhuks viskasin jope kotti ja asusin teele.

Algus oli ilus, päike paistis, oli parajalt soe mitte palav. Sel korral olime kolmekesi ja kui grupp on väike, mida see enamasti on siis mulle meeldib teha loomingulisi matku ehk kõigil on võimalus kaasa rääkida. Tavaliselt seda ära ei kasutata ja ma kõnnin ikka seal, kus pähe tuleb ja endale parasjagu meeldib. Sel korral ehmatasin vist esimeste kõrvuni naatide ja nõgestega inimesed ära, nii et nad olid väga koostööaltid arvamust avaldama, kuhu nad tahavad minna ja kuhu mitte. Mulle see meeldis 🙂

Tegelikult ma poleks sinna isegi nii väga kippunud kui oleks eelnevalt teadnud, et seal selline võsa ees ootab. Valikut eriti polnud, oleks pidanud oma raja totaalselt ümber tegema või tagasi minema – kumbki ei tundunud hea mõte. Nii, et naadid ja nõges…mmmm.

Talvel oli Soone oja kallas päris lahe vaatamisväärsus, praegu ei paistnud seal suurt midagi.

Ah jaa kui ma muidu olen asume piire ka natuke lähemalt vaadanud siis sel korral tundus see täiesti mõttetu. Kolm kergliiklusteed ja Paldiski mnt serv ei ole just eriti ahvatlevad.

Kaarti vaadates tundus ahvatlev hoopis see jupike metsa, mis jääb Mäeküla piiridesse. Kõmpisime üle raielangi sinnapoole ja no ma lootsin, et ehk jääb mõni rada silma alla. Tundus juba lootusetu aga see siiski oli olemas ❤

Samas sai see rada kusagil otsa ja ilmselt olid edasi juba pigem loomarajad, mida mööda me liikusime. Vahepeal ei olnud radu üldse oli lihtsalt soo. Ühes kohas tekkis isegi pisike kahtlus, kas maapind kannab, sai toikaga veidi katsutud enne kui peale astusime. Üldiselt oli kuiv, mõned märjad laigud.

Kes seal metsas veel käinud pole aga tahaks, sel ma soovitan kähku teha ja ära käia, ilmselt seda varsti seal enam pole.

Metsast välja saime siis olime kusagil laohoonete taga, kus oli valikuvõimalusi mitmeid. Valisime üheskoos suuna võtmise Astangu “heinamaale”. Seal oli ilus. Ainult, et mingi päris suur kraav oli sinna kaevatud, millest minul polnud aimugi.  Kraav oli enamvähem nagu “vedel  paekivi”, millesse saab mõnusalt poolde säärde sisse vajuda. Õnneks oli üldiselt kuiv ja me leidsime lähedusest koha, kust ilma jalgu määrimata üle sai.

Kõu kõmises kui meie jõudsime Astangu “isesüttivate” tunnelite juurde 😀 Üritasime aru saada, kus see mais olnud tulekahju oli aga kohapeal tundus see suhteliselt võimatu. Põlemise haisu oli igal pool. Pealegi oli seal veel ka ühe kodutu “maja” põlenud.

Sääsed kiusasid ja tegime kiiresti. Kahes terves tunnelis käisime sees. Üle pika aja oli seal ka teisi inimesi näha. Ühes tunnelis oli mingisugune budistlik altar üles pandud. Tundus veidi veider koht selle jaoks. Samas kui neid mantraid ümiseda vms siis seal kajab hästi…

Astusime tunnelist välja, vahepeal oli vihma sadama hakanud. Varsti juba ladistas täiega. Kuna midagi väga olulist enam vaadata polnud siis andsin ka valikuvariandi, et lõpetame ära ja läheme koju. Õnneks olid kõik vihma vastu varustatud ja saime edasi minna. Vaade oli äge. Kahjuks pildile püüda päris selliselt ei õnnestunud. Päike siras ja vihma kallas nagu oavarrest.

Nägime vikerkaart ja rahapaja asukohta, nii et ainult meie kolm teame, kuhu Astangul labidatega kaevama minna 😉 Peale selle saame me õnnelikuks, saime vikerkaare alt läbi jalutada 🙂

Vaatasime üle veel paar majavaret, natuke kunsti ja torpeedotehase.  Kokku kõndisme ehk 8-9km.

https://kaart.delfi.ee/?bookmark=09291eb97c6468bcc0977caa7f2d502d

Veskimetsa ja Väike-Õismäe

Sel korral ma olin veidi kimbatuses. Tahtsin teha Väike-Õismäe asumi matka aga lõpuks tundus mulle, et seda maad on kuidagi vähe võitu ja ainukest vaatamisväärsust tiiki vaatama minnes ei taha niisama edasi-tagasi käia. Pealegi ei viitsi väga nagu mingi 6-7 km pärast teise linna otsa sõita. Kõrval oli teine umbes sama igav asum ehk Veskimetsa, kus asub loomaaed ja muud ei midagi. Kui mööda piiri käia siis tuli kokku umbes 12km koos põikega tiigi juurde.

Kuna kohale tulid juba “vanad” osalejad siis võis piire natuke siia sinna nihutada. Eelmisel Kadaka retkel olime juba raudteetammi mööda marssinud, enam nagu väga ei tahtnud.

Alustasime nö. keskelt Ehitajate teelt ja kõndisime läbi Veskimetsa ja Väike-Õismäe vahelise piiri või siis pigem suurema osa sellest.

Kusagilt aia vahelt seiklesime kergliiklusteele. Sinna taha garaažide vahele polegi eriti sattunud, ma pidin suisa mõtlema, kas üldse olen.

Krossiradade ümbert minemise jätsime vahele.  Vaatasime Harku järve üle ja  busside lõpp-peatuse juures keerasime Väike-Õismäe südamiku poole.  Tiigi juures olen ma elus ühe korra käinud ja seda ka talvel kui jää oli peal. Igatahes oli päris meeldiv vaatepilt 🙂

Tegime tiigile pool ringi peale ja otsustasime veel päris suure osa piirist vahele jätta. Tegelikult me oleme seal kõik käinud, nii et polnud oluline. Tee ääres oli üks orav jälle ja hiina müüriks kutsutav Tallinna pikim maja.

Edasi juba Veskimetsa poole. Mulle tundus, et nagu igavamat asja ei anna välja mõelda kui ümber loomaaia käimine aga lõpuks oli see õhtu põnevaim osa 😀

Kuna jõudsin veidi varem kohale siis läksin vaatama, kas sealt Paldiski mnt äärsest “metsatriibust” kannataks läbi käia. Seal oli täitsa rada sees, nii et kuni loomaaia väravani saime enam vähem puude vahel kõndida.

Natuke maad tuli siiski ka suure tee ääres kõmpida aga nt. Tuuliku tee oli suhteliselt väike ja rahulik. Eramajad ühel pool, loomaaed ja mets teisel pool.

Kui loomaaed otsa lõppes siis seal oli nii kutsuv metsarada, et otsustasime vaadata, kuhu see välja jõuab. Sattusime mingile pisikesele tänavale – kusagil kaardil nägin, et see oli Veskilise tn aga Veskimetsa tänavate nimeregistrisse seda pandud pole. Igatahes tundus seal nii mõnus. Täiesti omaette kohake inimestel elamiseks ja samas täiesti linnas siiski.

Varsti sai võsa vahele minna, polnud tarvis teisis isegi mitte veenda, et see on hea mõte 🙂  Peale korralikku võsas ragistamist ma igaks juhuks küsisin, et ega keegi kergliiklusteele minna ei taha. Arvati, et hullemaks enam ikka ei lähe. No natuke võib-olla läks aga mitte oluliselt. Natuke oli ilus ka – lupiinid õitsesid. Lusitaania teeteo leidsime. Ja voolikust boamao. Igatahes tundus, et loomaaeda Veskimetsa võiks ükskord minna ja võib-olla ka loomaaia taga veel ringi vaadata. Tundus põnev!  Kuigi jah läbi pääseb seal ilmselt ainult kuival ajal või kui talvel külmetab.

Kokku umbes 10,5km

 

Pööripäeva lille nuusutamise retk

Tekkis mingisugune plaan pööripäeval väike matk teha. Alguses ma isegi ei mõelnud, kas üksi või kellegiga koos. Ühesõnaga mõte idanes ja mõni päev enne otsustasin, et hõikan välja ka. Kui keegi tuleb siis tuleb ja kui ei siis lähen üksi.

Oluline oli õhtune aeg sest siis on ehk näha, kuidas udu tõuseb ja ööviiulid hakkavad mõnusasti lõhnama.

Algne plaan oligi selline, et vaatame ära laudtee äärsed käpalised, naudime lihtsat maastiku. Kuna osa matkasellidest polnud kindlad kui pikalt nad käia suudavad siis sai tehtud selline väiksem ja suurem ring. Väiksema ringi tegijad pidid lihtsalt mööda laudteed tagasi alguspunkti minema, teistega läksime edasi.

Käpalistest olidki õitsemas peamiselt ööviiulid ehk kahelehised käokeeled. Teisi veel ei olnud või õigem oleks öelda, et need alles hakkavad õitsema. Pisikesi õienuppe oli siin ja seal küll. Varasemad olid juba ära õitsenud. Samas tee ääres oli lilleilu küll.

Suve võtsime vastu, Aiataguse allikatel käisime, torni ronisime. Kusjuures tuli meelde, et kevadisel pööripäeval käisime ka osaliselt sama seltskonnaga matkamas 🙂

Edasine teekond oli mõnda aega minu jaoks veidi igavam sest tuli natuke mööda sirget teed kõmpida. Samas sai niisama lobiseda ja tegelikult oli tee keset metsa, nii et vahepeal vaatasime seda ka mis seal paistab. Männi tuulepesa polnudki vist varem näinud. Ise tahtsin jõuda turbaväljadeni sest seda ma teadsin, et seal raudselt ilus. Tupp-villpead oma valgete tupsukestega on nii nunnud. Peale selle leidub seal ka käpalisi. Jänest nägime ka.

Edasi juhtus kuidagi selline lugu, et läksime seiklema, mis minu meelest on alati lahe.

Põhimõtteliselt oleks ehk keeranud tagasi alguspunkti poole aga teatavasti ei pääse kusagilt üle jõe.  Kuna mingisugune rada läks jõe äärde siis läksime vaatama ehk keegi on mingi purde ehitanud vms.

Nii öelda purre seal oli ka – kopratamm. Sellest sai päris kenasti üle minna. Jõudsime hullu võsa vahele 🙂 Lootsime ennast kuhugile välja pressida aga igal pool oli piisaval vedel maapind ja ühes küljes suisa pääsküla jõe haru ees, nii et lõpuks pidime ikkagi tagasi minema.

Aga see veel ei vähendanud seiklemisjanu. Kui jõeületus taaskord tehtud sukeldusime metsa alla. Lihtsalt seal oli väga ilus. Päike paistis puude vahel, ööviiulid õitsesid ja…

Ainus häda kui nii võib öelda olid kraavid. Neist saab üle küll aga jube tüütu kui  neid on palju ja need on laiad ja tuleb otsida seda kohta kust üle saab ja… Pealegi oli näha, et edasi läheb soisemaks ja otsustasime tee peale tagasi minna.  Iseenesest oli ka tee peal kena astuda. Ühel pool täiesti raba moodi ala, teisel pool  männimets. Tee ääres maasikad. Mmm.

Lõpetasime Vana-Pääskülas. Kokku tuli veidi üle 12km.

 

Kadaka asumi matk

Nagu ma algusest peale olen mõelnud siis asumi matkadel üritame võimalikult piiri lähedal käia aga et ei oleks nii masendav mööda suure tee äärt kõmpida siis oleme käinud majade taga sisehoovides, vaadanud ka natuke eemal olevaid vaatamisväärsusi. Sellega seoses lendas mu algne plaan natuke vastu taevast ehk ei ole mõtet teha ringi ümber linnaosa ega ka vaatamisväärsuste tripi- suur osa neist on lihtsalt nähtud, mis ei tähenda seda et neid ei võiks kunagi hiljem teha. Tegelikult on vaadata veel küll ja küll. Igatahes jõudsin ma otsusele, et järgmisel korral võtame ette uue linnaosa ja pidulikult võib kuulutada Mustamäe asumi matkad lõppenuks. Ehk 4 on tehtud ja 80 jäänud 😀

Kadaka asumi matk oli asumi matkadest vist peaaegu, et kõige lahedam, kuigi kui päris aus olla siis põnev osa oli see mis jäi pisut piiridest välja 😀 Ehk kohe alguses, et mitte uidata Tammsaare tee serva mööda, põikasime veidi eemale ja läksime vaatasime Mustamäe üht vanimat asustust ehk lepatriinu ja herilase tn kanti. Üks armas külatänavake keset linna.

Oravaid nägime. Neil oli seal vist pesa. Kolm tükki oli koos ja vähemalt üks neist oli poeg.

Tee peal nägime veel Riho Kulla skulptuuri “Valvel” ja Ilme Kulla skulptuuri “Tiivad”. Skulptuuride vaesuse üle mustamäelased küll kurta ei saa. Võiks mõne Lasnamäele annetada 😀

Vaatasime lähemalt Burmani willat, renniga kivi. Käisime läbi Tehnopoli hoovist.

Edasi läks asi põnevaks. Tundus, et päris piiri mööda ei tahaks minna, see oleks tähendanud justkui veidi tagasiminekut ja ringi tegemist. Samas ees ootas nii kutsuv metsarajake. Päris jupp maad sai minna aga asi lõppes sellega, et rada sai metsaonni juures otsa ja meie olime peaaegu kellegi tagahoovis 😀

Tegelikult oli seal samas tänav aga seda lihtsalt polnud väga hästi näha. Kõndisime Glehni rahulasse, mis kuulub küll Nõmme linnaossa aga jääb peaaegu piirile. Kuna piir jookseb konkreetselt keset võsa, kus nõgesed on juba peaaegu silmini kasvanud siis selle variandi ma jätsin viimaseks aga kui oleks nõudmine olnud siis oleks võinud ka sealt minna 🙂

Mulle endale meeldis mõte Iisaku soonest üle minna ja sealt oja äärt mööda ARK-i taha välja jõuda. Samas ma pisut kahtlustasin, et kõik ei ole nõus sealt üle minema. Õnneks saime kõik kenasti hakkma, isegi mina oma pika seelikuga 😀

Oja taga oli mõnus lodumets. Kohe üldse ei olnud sellist tunnet, et oleks Tallinnas. Naadid õitsesid, linnud siristasid…lihtsalt ilus. Ah jaa, suure kollase sõnajalaõie leidsime ka 🙂

ARK-i taga oli võpsik, mida ma teadsin seal olevat ka aga nõgeste ja naatidega ei tundunud see väga magus amps. Seega otsustasin matkalised rada mööda Mäepealse tn viia, kus on ka vana vangilaagri asupaik. Aga nagu ikka juhtub oli sinna raja otsa ehitama hakatud. Tee lõppes suure mullahunnikuga ja selle otsa ronimine ei tundunud valik sest see oli alles täiesti pehme ja me oleks seal kõik põlvini sees olnud. Pealegi oli arvata, et kusagilt see muld ka välja kaevati ja tõenäoliselt on mäe taga auk. Ehk valikuvariandid olid minna ümber mäe või minna läbi võsa ehk tegi enamvähem sama välja.

Kuna ma valisin mäe kasuks siis mäe taga oli aed, mille ääres kasvasid need samad silmini nõgesed. Vähemalt oli mu pikast seelikust veidi abi – hoidis nõgesed minust eemal ja ma sain neid veidi maha trampida, et teistel väga hull tulla poleks 🙂

Läksime läbi järgmise metsatuka vanale raudteetammile ja sealt algas matka kõige igavam osa. Mööda kergliiklusteed kuni veski tänavale välja ehk peaaegu 4 km, peaaegu sirget teed ja kuhugi kõrvale pole ka väga astuda. Vähemalt saime mööda asumi piiri käia 🙂 Putukaväila nägime ja pilpaküla.

Lõpu tegime suhteliselt kiirelt ära. Natuke hakkas sellest pikast kergliiklusteest tüdimus peale tulema. Aga vaatamist väärivad kohad käisime läbi. Veski kõrts, kuhu veski on toodud kusagilt Peipsi äärest ja mis on juba pea 170 aastat vana. Vaatasime, kus asus Birkenhofi mõis ja Kadaka aiand ja turg. Kaitsealuse kase alt põikasime ka läbi.

Kokku tuli umbes 13km. Mustamäe asumite ümber käies oleme läbi kõmpinud umbes 31 km.