Türisalust Kloogaranda

Üks päev tekkis tunne, et võiks kusagile ujuma minna ja lisaks natuke kõndida ka. Kuna mõtlemine, mis koht see olla võiks, võttis nii kaua aega, siis kaugele ei saanud minna. Lisaks oli oluline, ka enamvähem normaalsel ajal linna jõuda.

Plaanid said uhkemad ja suuremad, kui teha jõudsime, aga samas oli nii ka väga tore. Jäi aega nautida.

Türisalus astusime bussist maha ja kohe metsa. Seal samas kõrval on Türisalu joastik. Väga kihvt koht, vähemalt minu meelest.

Natuke hullasime, palav oli pildusime vett ja nautisime niisama olemist. Püksid sain kah mustaks.

Läksime natuke mööda ranna äärt edasi ja ei suutnud vastu panna, läksime ujuma. Eriti sügav ei olnud, aga selle eest niiiiii soe vesi. Jäimegi sinna ligunema ja ei tahtnudki välja tulla. Ainus häda oli selles, et Kloogarannast läks rong 19:51 ja sellest ei tahtnud maha jääda. Ehk pidime liigutama hakkama. Loomulikult mul läks meelest ära, et mere äärest üle Keila jõe ei saa, nii et lonkisime pisut edasi-tagasi. Mere ääres uudistasime ja maitsesime söödavaid taimi ka. Sealt saab sellise salati, et hoia ja keela 😀

Üle jõe saab veidi enne Keila-Joa lossi, sõbranna tahtis poodi minna, nii et tegime selle tiiru ka. Mets oli mõnus, pärnad õitsesid. Katsusime varbaga jõe vett.

Läksime juga vaatama, tundus, et vett on vähe, aga tegelikult mitte nii väga. Jalutasime läbi jõe teisele kaldale. Siis oli vaja muidugi jälle lollitada ja nalja teha. Igasugu poose võtta ja pilte teha 😀

Läksime läbi pargi, üle maantee ja sealt metsa. Ega seda metsa seal kauaks ilmselt pole, vähemalt teid oli sinna mitmeid rajatud. Tee ääres oli palju käpalisi, peamiselt vist vööthuul sõrmkäpad ja mõned rohekad käokeeled.

Aeg kadus käest ja otsustasime otse minna, maa ei olnud väga pikk, aga üsna omamoodi. Seal kasvasid põõsasmaranad, kadakad, maasikad ja miskised vaod olid seal ka, suht ebamugav käia, aga mitte kõige hullem. Edas saime minna küla vahelt, mis oli vahelduseks päris mõnus. Üks valge kass oli, keda pildistasime. Üks naine pidas auto kinni ja küsis, kas poiss lööb meile külge ja kamandas “Tillu, mine koju”. Meil oli nalja kui palju.

Treppoja joastikult jõudsime ka läbi põigata. Seal oli küll täiega kuiv.

Edasi läks juba tormamiseks. Lootsime veel kiire ujumise teha, aga ei jõudnudki. Saime ainult varbad vette pista ja kõik.

Ümmarguselt tuli kokku 16km.

Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Soontagana sootee

Soontagana talitee matk

Umbes jõulude paiku pakuti välja retk Soontagana taliteele, aga see jäi ära. Põhjuseks liiga soojad ilmad. Jaanuaris oli näha, et asi võiks teoks saada. Saigi.

Avaste

Kohtusime kusagil Avaste ja Kausi tee nurgal, mu jaoks jumalast lambi koht, aga tuli välja, et seal olev kuivati on ehitatud vana kõrtsi kohale.

Sealt sõitsime Avaste küla vaateplatvormile, kus oli infotahvel, suurt muud midagi. Aga info mõttes sai sealt üht-teist. Avaste soo pindala on 90 ruutkilomeetrit. Seal elavad kõik suured Eesti loomad: karu, põder, hunt, ilves, keda me kahjuks ei näinud. Peale meie oli soos veel üks inimene, kes eemalt lehvitas, mina ei näinud isegi teda. On linnuala, kus on teada kotkaste püsielupaigad, tedred, võib leiduda musta toonekurge.

Avaste

Avaste soo ja talitee

Sõitsime edasi Parasmaale, et sealt soo peale minna. Alguses kõndisime kraavi ääres, üsna vabalt, nii kaua kuni esimene mees läbi jääkooriku astus ja oma saapast vett välja valada sai. Edasi olime pisut ettevaatlikumad. Kuigi lõpuks said vist kõigil mingil määral jalad märjaks.

Jalutasime metsa vahelt läbi ja jõudsime kõrkjate vahele. Natuke maad edasi oli juba lagedam väli. Soontagana maalinna on siit umbes kuus kilomeetrit.

Mõnes kohas oli tee väga selgelt eristatav. Mõnes teises kohas aga vaevu märgatav. Ega seal midagi palju ei juhtunudki, maastik oli üldplaanis üsna sarnane. Põnevust lisasid jääst läbi astumised ja vahepeal tee ähmastumine. Kuigi see kuus kilomeetrit oli üsna sarnane, oli see ikkagi omamoodi huvitav, iga päev ju sellisesse kohta ei satu.

Avaste soo on madalsoo. Madalsoo on ümbrusest madalam ala, millel on üsna õhuke turbakiht. Kuna taimed saavad oma juured läbi turba mullakihti ajada, siis on taimestik liigirikas. Tuntumad taimed: kollane võhumõõk, soovõhk, soopihl, ubaleht ja pajud.

Avaste sooteed on kasutanud sõdurid ning metsavennad, kohalikud vedanud mitmesuguseid kaupu.

Kärjemägi

Tee äärde jäi Kärjemägi, kuhu otsustasime kõrvalepõike teha, sealt tuli lisaks kaks kilomeetrit. Ega sealgi suurt mitte midagi ei olnud, lihtsalt üks kõver saareke soos. Mitte eriti suur ega lai, aga seal kasvas kuuski ja tammesid nagu päris maa peal 🙂 Ajalooliselt oli huvitav see, et seal on talilaatu peetud.

kärjemägi

Soontagana maalinn

Mõni kilomeeter jäi veel minna. Kauguses oli juba varju näha. Lund sadas, nii et nähtavus oli suhteliselt kehv, aga ilm iseenesest normaalne, umbes nulli ligi.

Soontagana on 7-8saj pärit 50x100m ringvall-linnus, hiljem olid seal talud. Praegu on seal võimalik ronida torni, telkida, kasutada metsaonni.

soontagana maalinn

Lõpus oli päris rägastik ja võsa, peale selle oli seal ka vesi, õhukese jääkihi all. Kel jalad veel märjad polnud, siis nüüd said. Õnneks ootas meid ees lõke ja vorstikesed, salat ja saiad. Kes viitsis, ronis torni ja siis hakkasimegi lõpetama. Pidime veel umbes kilomeetri parklasse kõmpima, sealt viidi meid jälle oma autode juurde tagasi.

Minu jaoks lõppes matk ühe maailma kõige kurvema uudisega. Olin segaduses ja kurb, tegelikult ei saanud ma sellest veel õieti arugi. Kuulasin, mida teised räägivad ja vaigistasin oma meeli. Juhtus nii, et mõtlesin jõest paar pilti klõpsida ja jäin maha. Seisin seal ja tegin pildi ühele poole. Keerasin ringi ja tegin pildi teisele poole ja äkki käis mingi tohutu ragin. Ma vist lihtsalt seisin silla peal, suu lahti, sest ma ei saanud aru, mis see on. Puud nagu ei langenud, jalge alune sild tundus ka omal kohal püsivat. Teised jooksid ka vaatama, mis juhtus. Jää murdus. See oli nii veider, nii kõva ragin, poleks uskunudki.

Lõpetasimegi üsna õigel ajal. Kui autode juures tagasi olime, läks kohe pimedaks.

Kakerdaja

Tuli võimalus minna Kakerdaja rappa ja olin nõus. Olin kindel, et olen seal käinud, aga kui kaardi pealt vaatama hakkasin siis tuli välja, et see raba on kuidagi vahele jäänud. Endal oli hämming, aga viga tuli parandada. Edaspidi tahaks sinna minna mõnel ajal kui laukad ka välja paistavad, siis on ilus kindlasti. Tegelikult mu meelest on suhteliselt mõttetu talvel rabas käimine, siis pole ju midagi näha 😀 Metsas on paksu lumega ilusam. Aga! Tuletan meelde, viga oli vaja parandada.

Õnneks oli seal ilusat metsa ka, lisaks paar järve, mis olid ka jää ja lume all, aga tegelikult oli ikkagi väga ilus. Alguses käisime metsaraja läbi ja pärast käisime rabarajal.

Noku lõkkekoht on nime saanud Nokko talu järgi. Lebola oli esmapilgul pisut veider, aga lähemalt vaadates tundus nii mõnus, et tekkis tahtmine sinna kunagi ööbima minna. Samas on see nii populaarne koht, et kahtlane, kas seal suve poole ruumi on.

RÜHT on mitmeotstarbeline laavu. Seal saab varju, pidada pikniku ja sirutada selga. EKA sisearhitektuuri esimese kursuse tudengite eriala projekt “Väikeehitis”, mille käigus on viie aasta jooksul RMK puhkealadele loodud erinevaid varjualuseid, vaatetorne ja muid objekte.

Mets oli seal tõesti imeline. Kõrged vanad puud. Ümberringi tundus olevat lodumets. Märjemates kohtades pisut laudteed. Järved olid loomulikult ka jää ja lume all. Jää paksust proovima ei läinud. Ava-vett oli ainult nii palju, et üks allikas vulises. Järved vaadatud lonkisime mööda teed tagasi lõkkekoha juurde, et rabarajale minna.

Kuidagi kiiresti jõudis õhtu kätte. Rabas kõndisime järveni, rohkem ei viitsinudki eriti. Päike läks ka looja, mis seal pimedas ikka kõmpida, aga plaan sai tehtud, tuleb uuesti minna kui veed voolavad 🙂

Kokku tuli 10km.

Hageri

Aasta siis oli 2019, 18 oktoober.

Mul oli idee minna Hagerisse, aga ma pole viitsinud uurida, kuidas bussid sinna sõidavad, seega sõitsin rongiga Kohilasse ja kõmpisin 6km Hagerisse. Aega oli üsna napilt, täpselt ei mäletagi aga umbes 4 tundi. Varem ei viitsinud kodust välja tulla ja pärast läks juba pimedaks. Hädapärast oleks saanud muidugi Kohilas ringi kõmpida kui rongist oleks maha jäänud.

Ilm oli hall ja udune.

Asusin käbedalt minekule. Babtistikirik (1923) nägi päris lahe välja. Kartsin, et pean maantee ääres kõmpima, õnneks oli olemas kergliiklustee Hagerini välja.

Tegelikult ma väga ei armasta sellist kõmpimist, nii et endale omaselt piilusin metsa vahele, kus õnnestus. Ilm oli sombune, udune, vaated olid tegelikult vahvad. Aga aega kulus ka oodatust kauem, plaan oli nii tunniga Hagerisse jõuda, aga läks kauem.

Teele jäid mõned põnevad majad, fotonäitus.

Kirik on võimas. Ehitatud 1892. Kiriku ümber on suhteliselt mahajäetud hauad. Rõngasristid on pärit 18. sajandist.

Kiriku eest mööda, külateed mööda edasi, mitte kuigi kaugel on ohvrikivi, verekivi. Käisin vaatasin üle, oli teine päris suur ja lohkudega nii nagu peab. Kõrgust 2m ja ümbermõõt umbes 11m, kivi peal on kokku loetud 52 lohku. 1890 a. on kivis näha puurauke, see taheti lõhata, aga töömehe surma tõttu jäi lõhkamata. 1905. a. tapeti kivi lähedal karistussalklaste poolt neli talupoega, millest kivi sai nimetuse “Verekivi”. Suurim rahn Hageri ümbruses.

Kõmpisin kiriku juurde tagasi. Otse üle tee. Varsti algas surnuaeda viiv allee, ma ise oleks arvanud, et mõisa allee 😀 Surnuaed on seal meeletult huvitav ja võibolla teen sellest tulevikus eraldi postituse. Igatahes on seal väga palju erinevaid asju, mida vaadata kui huvi on. Tervelt säilinud kõrget grott hauda pole mina varem näinud. Enda meelest olin ainuke inimene surnuaial kui äkki kostis meesteahva köhatus, just siis kui mina selle kolme meetrise haua ees seisin. Ausalt öeldes ei saanud ma isegi aru kust see köhatus tuli, igatahes see ehmatas ja ajas naerma korraga. Tegelikult mees muidugi hauas ei olnud, oli kusagil eemal, hiljem nägin teda ka. Veel on põnevad metallist pärjad-vannid, mida ma olen küll näinud mitmel pool, aga mitte nii massiliselt. Kuulus skulptor Starkopf on sinna nii mõnegi taiese teinud. Lisaks on veel kabel ja mitmeid põnevaid mõisnike haudu. Kopsusamblik ka, kes varem näinud pole.

Juba pisut maad edasi minnes on Sutlema mõisa väravatorn ja park. Mõisakompleksis ma eriti ringi ei vaadanud. Oli juba kergelt hämardumas ja rongini vähe aega, aga pargis pisut ikka jalutasin.

Kui seal ringi vaatamise lõpetasin oli, mul juba suhteliselt kiire, rongini oli umbes poolteist tundi ja minna umbes 7km. Kuna kergliiklustee on igav, lippasin veel kord läbi surnuaiast. Üldiselt tuli siiski üsna kiiresti tegutseda, nii et pilte tegin mõned ja kuna tagasitee oli sama mis tulles, siis väga ei viitsinudki teha 🙂 Rongi peale jõudsin ka 🙂

Sügise värvid Tiskrest Murastesse.

Väljas on nii ilus värviline ja soe oli ka, nii et ilm tuli ära kasutada ja ringi uudistada. Samas kaugele ei viitsinud minna ja tahtsin, et võimalusel oleks võimalik varem tagasi tulla. Otsustasin Tiskre-Muraste kasuks, sest teada on, et see ring tuleb 20 km kanti, aga kui ära tüdineb saab suure tee äärde bussi peale minna. Eeldusel, et sa oled ülemisel astangul 😀 All pool on lootused veidi kehvemad.

Teiseks tahtsin, et ma saaksin lihtsalt kulgeda, ei peaks kaarti vaatama. Seal kandis on mugav see, et eksida pole võimalik.

Tiskrest jalutasin Tabasalu loodusrajale. Käisin mööda kõrvalteid. Oli põnev ja ilus. Plaanisin minna Rannamõisa kiriku juurde. Mulle meeldib mõnikord surnuaedades kooserdada, matmiskombed on põnevad ja neid tekib järjest juurde.

Jõudsin Tilgu tee algusesse ja otsustasin mööda seda minema hakata. Ei viitsinudki väga kusagile kõrvale kalduda. Natuke uudistasin siin ja seal. Ebamugav on muidugi see, et tee on kitsas ja kui autod sõidavad pole kusagil väga olla. Vaatasin üle panga ääre alla, piilusin metsa vahele, käisin rannas ja juba jõudsingi vana piirivalvekooli juurde.

Kooli taga algab Muraste matkarada. Korra olen seal varem ka käinud, aga mitte igal pool, kus sel korral sattusin. Tegelikult plaanisin minna Muraste hiide ka, aga tüdisin kuidagi ära ja keerasin hetk enne seda üles mäkke.

Üleval otsisin endale nö. väljapääsu. Küll on seal aiavahed ja tupikud, kunagi ei tea kuhu täpselt välja jõuad, aga tegelikult sain täitsa kenasti hakkama, kusagil edasi-tagasi käima ei pidanud.

Korra küll jõudsin jalgrada pidi peaaegu, et kellegi hoovi aga aiaga see piiratud polnud ja kohe algas tänav. Peale mõningast sik-sakitamist jõudsin kaldapealsele rajale välja.

Edasi küpses plaan küll mitte bussi peale minna aga jalad kõhu alt välja võtta ja veidi kärmemal sammul kodu poole astuda. Üsna kiiresti jõudis kätte lollidemaa ja sealt läbi minnes mõtlesin, et vaatan üle ka Proomu allika ning Taari hiidrahnu. Sealt võtsin suuna juba Tabasalu loodusrajale. Lilled veel täitsa õitsesid või taas õitsesid oleks vist õigem öelda. Palju oli aasnelki, mõni anemoon ja kurekatlaid.

Loodusrajal seadsin sammu jälle pikemaks. Kui trepp alla läks siis kõhklesin, et tahaks nagu minna aga pärast üles küll enam ei viitsi tulla 😀 Dilemma missugune. Otsustasin alt minna kuigi seal on mõned sellised veidi kahtlased kohad kust ei pruugi hästi läbi pääseda, tossudega siis.

Kui alla jõudsin siis sain aru kui õigesti ma olin teinud, et sinna olin läinud. Rannas oli kõik veelgi värvilisem kui üleval. Vahepeal läks “tee” küll üsna kesiseks, läga oli pangani välja. Sisse ei tahtnud väga astuda, tagasi ka minna ei tahtnud. Õnneks leidus siin seal mõni kivi, millele õnnestus astuda. Ronida polnud isegi väga vaja, maha langenud puid oli vähe ja ülevalt poolt sadanud kive polnud ka vist jupp aega enam tulnud. Ja peab mainima, et seal on ikka päris kõvasti reostatud, õli oli igal pool ja hais päris vinge.

Kaart Kokku umbes 21 kilomeetrit.

Pirita -Lasnamäe taimematk.

Liikumiskuu raames toimusid mõned taimematkad.

Laupäeval jalutas rahvaga Eliko Petser ja rääkis pisut puudest põõsastest. Jalutasime Pirita Selveri juurest Lauluväljakuni.

Kohale minnes hakkas vihma sadama kuigi ilmateate järgi midagi ei lubanud. Ühesõnaga sain ma märjaks enne kui kõndima jõudsime hakata ja meeletult külm oli, kuigi ametlikult oli vist suisa 13 kraadi sooja. Piisavalt külm on siiski olnud, et on näha esimesi värvilisi lehti ja õues on üsna ilus juba.

Kohaletulnuid oli vähe, ilmselt ehk ka ilma tõttu. Kokku oli meid kuus. Samas on selline pisike seltskond paras jalutamiseks, saab uurida, küsida, kõik on hästi kuulda.

Selveri juures vaatasime Varsaallika oja, rabe remmelgat, kujutasime ette kui suur on Lillepi park (36ha) ja kui suured olid Lillepi talu maad.

Lillepi pargis räägiti Karukelladest ja merikannidest, mida praegu näha pole, sest alad on sügise puhul ära niidetud. Vaatasime üle mõned uus istutused, näiteks nagu punased tammed.

Edasi jõudsime juba niiskema metsa vahele, kus kasvavad peamiselt sanglepad ja tammed. Sain jälle meelde tuletada, et jalakas ja künnapuu on need puud, mis on suhteliselt sarnased ja kuidas neil vahet teha. Vaatasime ka alustaimestiku, kus suuremalt jaolt vohas praegu kõrvenõges ja angervaks. Lisaks ka sahhalini pargitatar. Viimane on varsti üle pargi laiali kui midagi ette ei võeta.

Piilusime ka veidi Windecki parki. Sealt otsisime punase tamme tõrusid, need on need jääaja multika tõrud 🙂 Vaatasime Tallinna vanimaid lehiseid. Memoriaalis anti meile vaba aeg sest matkajuht ütles, et tema surnuaaedades matka ei tee. Püha koht tema jaoks. Samas ma leian, et igaühel on õigus selliseid otsuseid vastu võtta. Mina oleks sealt siis üldse vaikselt kõrvalt mööda libisenud kuna otsest vajadust loodusmatka mõttes seal käia polnud.

Lõpuks jäi meil paepealse taimestik selle tõttu ka nägemata, kuna enam polnud aega. Samas oli tore kõrvalpõige kivististe maailma. Ja täiesti juhuslikult oli mul ka paar kaltsiidi tükki taskus.

Maardu lõunakarjäär

Ühel õhtupoolikul septembris otsustasime I-ga, et midagi võiks teha. Tuli idee, et läheks äkki Maardu poole. Buss nr 30 sõidab kenasti Kallavere külje alla ja sealt võib suuna, kuhu iganes võtta. Otsustasime Maardu lõunakarjääri kasuks.

Et jala sinna kohale jõuda siis on vaja küll üksjagu astuda, aga asi pole sugugi kõige hullem. No umbes 4 kilomeetrit kokku. Ilmselt saaks vähema vaevaga ka, aga see polnud meie eesmärk.

Läksime Kroodi oja serva mööda, raudteest üle, tunnelist läbi Maardu järve äärde välja. Meil õnnestus just siis raudtee äärde jõuda kui rong tuli. Meile lasti mitu korda signaali ja lehvitati. Mõnusalt värviline oli, kuigi kohal olime veidi pettunudki, et justkui poleks värvi olnud. Kõik puhta pruunikasroheline 😀

rong

Karjäärist endast ootasime rohkem sügist, aga mida polnud, seda polnud. Esimesed märgid siiski olid. Mõni kärbseseen, peotäis vaarikaid ja natuke kollaseid lehti siin ja seal.

Alati on vaja ka midagi otsida. Sel korral oli selleks Karjamaa allikas. Koha küll leidsime, aga vett polnud seal grammigi. Paras võsas rabelemine see oli, aga ära nägime 🙂

Karjääris me iseenesest väga pikalt ei olnudki. Möödusime püstkojast, mis on teadmata kaua seal olnud. Vandjala poole enam ei läinud, keerasime suuna Maardu mõisa peale. Seal on hullupööra palju igasugu kultuskive ja kivikalmeid.

Järgnevalt tulid vastu juba paekivikarjäär, Maardu veski ja palju palju punaseid pihlakaid.

Edasi tuli selline ööeelne tülpimus, ei tahtnudki enam kusagile minna ega midagi vaadata. Maardu mõisast kõmpisime külma näoga mööda. Veel äratasid meie tähelepanu tindikuid, sest neid oli ühe platsi peal äärmiselt palju.

Juttu jätkus, jahvatasime ümber olevatest kohtadest ja võtsime mõnegi asja plaani. Pean tunnistama, et ma ei ole korralikult Maardu hiies käinudki. Korra ühest nurgast sisse piilunud ainult. Edasi marssisime suhteliselt tuima näoga mööda teed, polnud rohkem selleks õhtuks seiklusvaimu antud. Lõpetasime Lasnamäe busside lõpp-peatuses. Kokku tuli umbes 15km.

Jalutuskäik Lasnamäelt Haabneeme.

Eile tuli tuttav matkasell vaatama Tondiraba parki. Kutsus mind kaasa, aga pargist ma pilte ei teinud sest seal on lihtsalt niiiiiiii palju valesti tehtud, et silmal valus vaadata. Aga mis siin ikka kiruda.

Kuna kokku tuli meil mingi 2 kilomeetrit siis tekkis tahtmine veel jalutada. Kuna nägin ükspäev kusagil facebookis, et Haabneemes on ilus lillemuru siis mõtlesin, et seda võiks ju vaatama minna. Kuna ka päikeseloojanguni polnud enam kaua aega jäänud siis otsustasin selle ka ära vaadata. Viimasel ajal pole sel ajal kuidagi õue sattunud.

Jalutasin läbi Pirita metsa kui kuulsin toksimist ja mingi sodi kukkus pähe 😀 Vaatasin üles ja esialgu ei märganud midagi. Tavaliselt nokivad rähnid puutüve. Kuna sodi sadas ja toksimine jätkus, siis otsisin edasi ja leidsin lõpuks oksa küljes rippuva väikse-kirjurähni. Oli ikka pisike küll.

Edasi lonkisin mööda mereäärt Viimsisse välja. Rannas tekkis selline mõnus päikeseloojangueelne valgus, laht oli purjekaid täis. Lõpuks oli taevas juba mõnus kollane kuma.

Päris päikeseloojangu ajaks olin ma lillemuru juures Haabneemes. Oli ilus küll ja milline liigirikkus. Kõike ei osanud ära määratagi.

Saialill, rukkilill, kosmos, pruudisõlg, ibeeris, aed-rõngaslill, hispaania käokannus, kivikilbik, päevakübar.

Tänavasaabastega oli lõpp juba üsna valus ja villid sain kah, aga vahest juhtub, et jalutuskäik läheb veidi pikale. Kokku tuli lõpuks mingi 17km.

Seeneretk Soosepa rabas ja Tädu metsas

Täiesti juhuslikult sattus olema vaba laupäev, kus kellegagi kokku ei pidanud saama. Juhtumisi oli ka ühel tuttaval vaba päev ja läksime koos metsa hängima.

Soosepa rabast lootsime leida ei tea mida, aga see oli suhteliselt samasugune nagu suvel. Paar mustikat suhu ja paar puuseent pildile oli peaaegu kõik, mis me sealt saime. Põdrakärbsed olid päris hullud, väkk.

Tädu metsas käisime suhteliselt suvaliselt ringi. Vaatasime niisama, mis seeni seal on ja lõpuks leidsin koju viimiseks ka midagi.

Valged seened

Punased seened

Kollased seened

Seeni palju ei saanud, aga ega neid spetsiaalselt väga ei otsinud ka. Korjasin ära, mis tee peale jäid. Mõned kukekad, kuuseriisikad ja kivipuravikud.

Mets on ulme ilus, peaaegu nagu ürgmets.

Metsast välja tulles suundusime Ecolandi poole, et bussi peale minna. Tee ääres on üks imeline tamm, mis kahjuks on igasugu jama täis riputatud.

Kuna ilm läks kuidagi eriti ilusaks siis läksime Pirital bussist maha ja kõmpisime läbi Kloostrimetsa metsa ka.

Kodu juba peaaegu paistis. Seega läksin läbi Hiie pargi ja uut Tondiraba parki piilusin kah. Kokku tuli umbes 18km.

Uus Lasnamäe seinamaaling