Jalutuskäik Lasnamäelt Haabneeme.

Eile tuli tuttav matkasell vaatama Tondiraba parki. Kutsus mind kaasa, aga pargist ma pilte ei teinud sest seal on lihtsalt niiiiiiii palju valesti tehtud, et silmal valus vaadata. Aga mis siin ikka kiruda.

Kuna kokku tuli meil mingi 2 kilomeetrit siis tekkis tahtmine veel jalutada. Kuna nägin ükspäev kusagil facebookis, et Haabneemes on ilus lillemuru siis mõtlesin, et seda võiks ju vaatama minna. Kuna ka päikeseloojanguni polnud enam kaua aega jäänud siis otsustasin selle ka ära vaadata. Viimasel ajal pole sel ajal kuidagi õue sattunud.

Jalutasin läbi Pirita metsa kui kuulsin toksimist ja mingi sodi kukkus pähe 😀 Vaatasin üles ja esialgu ei märganud midagi. Tavaliselt nokivad rähnid puutüve. Kuna sodi sadas ja toksimine jätkus, siis otsisin edasi ja leidsin lõpuks oksa küljes rippuva väikse-kirjurähni. Oli ikka pisike küll.

Edasi lonkisin mööda mereäärt Viimsisse välja. Rannas tekkis selline mõnus päikeseloojangueelne valgus, laht oli purjekaid täis. Lõpuks oli taevas juba mõnus kollane kuma.

Päris päikeseloojangu ajaks olin ma lillemuru juures Haabneemes. Oli ilus küll ja milline liigirikkus. Kõike ei osanud ära määratagi.

Saialill, rukkilill, kosmos, pruudisõlg, ibeeris, aed-rõngaslill, hispaania käokannus, kivikilbik, päevakübar.

Tänavasaabastega oli lõpp juba üsna valus ja villid sain kah, aga vahest juhtub, et jalutuskäik läheb veidi pikale. Kokku tuli lõpuks mingi 17km.

Seeneretk Soosepa rabas ja Tädu metsas

Täiesti juhuslikult sattus olema vaba laupäev, kus kellegagi kokku ei pidanud saama. Juhtumisi oli ka ühel tuttaval vaba päev ja läksime koos metsa hängima.

Soosepa rabast lootsime leida ei tea mida, aga see oli suhteliselt samasugune nagu suvel. Paar mustikat suhu ja paar puuseent pildile oli peaaegu kõik, mis me sealt saime. Põdrakärbsed olid päris hullud, väkk.

Tädu metsas käisime suhteliselt suvaliselt ringi. Vaatasime niisama, mis seeni seal on ja lõpuks leidsin koju viimiseks ka midagi.

Valged seened

Punased seened

Kollased seened

Seeni palju ei saanud, aga ega neid spetsiaalselt väga ei otsinud ka. Korjasin ära, mis tee peale jäid. Mõned kukekad, kuuseriisikad ja kivipuravikud.

Mets on ulme ilus, peaaegu nagu ürgmets.

Metsast välja tulles suundusime Ecolandi poole, et bussi peale minna. Tee ääres on üks imeline tamm, mis kahjuks on igasugu jama täis riputatud.

Kuna ilm läks kuidagi eriti ilusaks siis läksime Pirital bussist maha ja kõmpisime läbi Kloostrimetsa metsa ka.

Kodu juba peaaegu paistis. Seega läksin läbi Hiie pargi ja uut Tondiraba parki piilusin kah. Kokku tuli umbes 18km.

Uus Lasnamäe seinamaaling

Pääsküla rabas

Pühapäeval oli vaba päev ja ilus ilm. Tegelikult küll pisut liiga palav. Alustasime Männiku poolt aga seal läks tulistamiseks, nii et lasime kiiresti jalga. Mets oli krõbekuiv ja pilti justkui polnudki millestki teha. Alguses tunduski et käime mõned kilomeetrid ja ehk leiame mõne mustika ja muraka ka. Praktiliselt midagi ei õitsenud.

Kasealleel nägime mõningaid liblikaid.

Mingil hetke ajel otsustasime minna turbaväljade poole. Mööda kruusateed kõmpides nägime paari laialehist neiuvaipa. Polnudki täiesti närtsinud. Piinlik tõdeda aga sel aastal pole käpalisi vaatamas käinudki. Mõned on juhuslikult teele jäänud.

Liblikaid oli meeletult ja üks väike roomaja ka 🙂 Puud olid ämblikuvõrke täis.

Turbaväli oli põnev. Kõik oli äärmiselt kuiv aga “asjad” olid olemas. Huulhein oli õitsema hakkamas. Mingid eriti hõredad villpead olid tuules lehvimas. Esmakordselt nägin ungrukolda, LKIII.

Bussipetusesse kõndides nägime ka veel ühtteist. Mingi “prükar” oli seal, kus kasvas igasuguseid taimi, moone, kosmoseid, tilli 🙂

Kaarti saad vaadata siit”

Prangli

Prangli ehk Wrangö ehk kõversaar sai ette võetud 20. juunil, tohutu palavusega. Kraadiklaas näitas 30 kraadi. Õnneks puhus tuul, mis natuke leevendas ja meri oli käepärast, kes ujus, kes kastis ennast niisama. Saarel on kolm küla: Kelnase, Idaotsa, Lääneotsa. Kõigepealt uudistasime Kelnase küla. Küla nimi tuleb arvatavasti rootsi keelest ja tähendab Allikaneeme. Esimeseks sihtmärgiks oli Prangli tuletorn ehk loode tulepaak. Teele jäi kividel turnimist, kiviklibust randa, loopealne taimestik.

Idaotsa küla. Küla nagu küla ikka. Võibolla ootaks, et majade ümber oleks rohkem ruumi aga arvestades, et väidetavalt on saarel kunagi elanud kuni 800 inimest, siis pole imestada midagi. Praegu peaks olema umbes 169. Saare suurus aga 6,4 ruutkilomeetrit. Vaatamisväärsusteks veel Rahvamaja ja kool. Kool on saarel olnud juba 152 aastat, mis pole ka ime sest Prangli saar on asustatud juba 13 sajandist. Ainus saar Eesti põhjarannikul, mis on järjepidevalt nii kaua asustatud olnud. Kooliga on lugu selline, et õpilasi on vähem kui õpetajaid aga väikesaartel vist muutusi väga oodata ka pole. Poodi ootasid ka kõik pikisilmi. Külma vett ja jäätist 🙂

Möödusime Mõlgi sadamast ja võtsime suuna punasele kivile. Kivi ümbermõõt on 31,1m ja kõrgus 3,3m, liigitub hiidrahnuks. Oma nime on saanud tõenäoliselt rabakivi punakast värvusest. Tuntud sellepoolest, et tegemist on liukiviga ja kui naised sealt alla lasevad, siis peaks nad varsti lapseootele jääma. Ümbruses kasvas palju harakkuljust. Põnev on see sellepoolest, et tegu on igihalja poolpõõsaga.

Pisut edasi on juba Eestiranna mälestusmärk. 1941 pommitasid saksa lennukid “Eestiranna” aurulaeva. Ellujäänud viidi paatidega mandrile, surnud maeti aga Prangli randa. Laev seisis sõja lõpuni saare juures madalikul ja kohalik rahvas tõi laeval oleva kauba saarele ja kasutas selle ära. Nii võib siiani leida paljudest majapidamistest Eestirannalt pärit asju.

Metsarada mööda edasi minnes jõuab õige pea saksa lennuki jäänusteni. 1944 toimusid saare kohal lahingud. Lennuk kukkus alla, kuid piloot pääses. Kohalik rahvas viis ta paadiga mandrile, vastutasuks said langevarjusiidi, millest kohalikud neiud said omale pulmakleidid õmmelda.

Samas kõrval on maagaasi puurauk. 1920-datel otsiti sealt väidetavalt naftat, mida rahastas Eesti Rockefeller Boris Linde. Leiti hoopis maagaasi aga seda on nii vähe, et ennast ära see kuidagi ei tasu. Turistikana on aga tore vaatamisväärsus ja kel tahtmist midagi küpsetada see saab küll 🙂 Tuli tuleb lõpuks ära kustutada ja kõige parem nipp selleks on lihtsalt ära puhumine. Tundub võimatu aga pole mitte.

Lõpp juba paistis. Metsast ja mere äärest kõndisime sadamasse. Teele jäid luited. Rohekas uibuleht, mis niiväga tavaline polegi. Lihtsalt äratuntav oma rohelise värvi poolest.

Rannas käidi ujumas ja nauditi niisama vaadet. Meri oli imeilus, sile. Sadamasse jõudsime enamvähem ehk siis natuke varem kui laev välja läks 🙂

Laeval tegin ka mõned pildid. Lihtsalt liiga ilus oli mitte teha 😀

Ruhnu teise päeva esimene matk

Teise päeva hommikul alustasime kümne paiku. Enne söödeti kõhud Liise talus kenasti täis.

Küla asub keset saart. Et mere äärde jõuda tuli põlluribade vahelt läbi jalutada. Esimene imeline asi oli Pärsi künnapuu. Suur ja võimas. Väga vahva oli leida ka viinamäetigu ja siis veel ja veel ja lõpuks oli neid nii palju. Pole elu sees neid nii palju koos näinud. Astuma pidi ettevaatlikult, ei tahtnud neid lõmastada. Liikusime läbi metsa ja jõudsime vana sõjaväeosa juurde.

Ühe poole peal teeb keegi kohalik pidusid. Seal midagi erilist vaadata polnudki. Samas oli äge bas buss. Kui ma väike olin ja Hiiumaal elasin siis sai sellisega palju sõidetud. Lemmik kohad ees ja taga olevad üksikud istmed 🙂

Mets oli kohati märg aga probleeme läbi pääsemisel ei tekkinud. Edasi tulid viljapuudega karjamaad. Ma pole ammu enam traataia vahelt läbi roninud, lapsepõlves ehk. Vaatasime kõrval olevat saarekest ja Pärsi kivi. Kuna rand on pilliroogu täis siis ei hakanud sealt proovima ja katsetama.

Läksime tagasi sõjaväeosa juurde, teisel pool oli rohkem kola, igasugust metallirisu. Täpsemalt tegu siis õhukaitseväe raadiolokatsiooniroodu hoonete varemetega.

Katkusurnuaia värava künnapuu oli igatepidi uhke. Ühe nurga alt nagu väike lohepoeg. 🙂

Järgnesid karajamaade vahelised alad. Ühes olid lehmad ja teises lambad talledega. Neid tallesid oli miljon või natuke vähem 🙂 Nii nunnud.

Vaatasime üle ajaloolise päästekuuri paadislipi Sjustakal.

Natuke pätid olime ka, jalutasime üle Ruhnu lennuvälja. Muidu nagu muruga lennuväli ikka aga nii tore, et silt oli ka juurde pandud 😀 Kultuuriaia juures vaatasime niisama ringi ja jõudsimegi imelise valge liivaga Limo randa. Seal oli kohe ka Läti-Ruhnu sõprusskulptuur “Päikesepuri”. Ilmselt on seal siis kõige imelisem päikesetõusu vaade 🙂

Rand oli huvitav selle poolest, et peale liiva seal suurt midagi polnudki. Ei kive ei uhutud puitu. Üks ilmselt luige pealuu siiski vedeles ja äratas tähelepanu.

Edasi liikusime luidetel, kus oli meeletult palju samblikku. Mitmeid erinevaid liike ja seda kõike oli nii palju. Silma hakkasid mõned keerdus puud. Tundub, et mustika aasta tuleb seal ka hea. Õitsevaid mustikaid oli meeletult.

Tuulepesa kohta ei osanud ka midagi täpsemalt öelda, vaatasin siis nüüd järele. Tuulepesa tekitab seenhaigus. Uinunud pungad tärkavad ja võrsed vohavad ebanormaalselt palju, sellest tekib tihe oksapõimik.

Ruhnu esimene päev

Käisin elus esimest korda Ruhnus. Polnud isegi päris kindel, et ma sinna saan sest laevapiletit mul polnud. Olin valmis ka lihtsalt Pärnus ringi hängima. Pärnu oli nii võõraks jäänud, et sinna peaks kindlasti millalgi minema. Pole seal muidugi palju käinud ka. Vihma kallas aga samas oli ikka nii ilus, lilled õitsesid. Ega koha peal olekuks palju aega jäänudki.

Läksime laevale ja teada oli, et tuul on vastu. Eriti tugev ei pidanud olema a´la umbes 10m/s. Aga oli tugevam. Laev sõitis üle tunni kauem kui muidu ja loksus terve selle aja nii mis kole. Õnneks mina olen harjunud aga suurel enamusel oli ikka väga paha. Ühesõnaga okseralli.

Alguses oli mul lõbus aga pärast viskas juba kopa ette, kaua võib. Ma ei tulnud selle peale ka, et raamat kaasa võtta. Meeletult igav oli sest kõigil oli ju iseendaga tegemist. Eks ma siis tuiasin sisse ja välja. Väljas oleks lõbusam olnud, seal oli rahval justkui veidi parem olla aga külm oli. Lõpuks kui Ruhnu silmapiiril nagu triip oli, siis kõik olid juba õnnelikud, et lõpuks saab see sõit läbi 🙂 Pildid on meelega viltu sest paremini ei saanud ja see annab miljööd edasi.

…ja päike loojus. Värve jätkus veel pikaks ajaks. Kui enamvähem kogu kamp kokku sai siis matkasime öömajja tagasi aga üle heinamaade ja läbi metsa. Natuke olime siiski veel ka mere ääres. Kuna seal oli mitmel pool hülgeid näha või no teravama pilguga inimesed nägid siis liikusime aeglaselt. Mina poleks palja silmaga midagi näinud. Fotokaga tegin paar klõpsu, mille pealt sain vaadata, et tõepoolest olidki hülged.

Rae raba retk

Kolme tunnine retk Rae rabas. Ega kirjutada väga palju polegi. Mõnus seltskond tuli kokku, nii et sai enamvähem suvaliselt uidata. Palju oli puid maha võetud. Varsti pole Rae rabast ka midagi järgi :/

Raba kui sellist enam õieti pole. Pigem kõdusoo istutatud kuusik vms. On ka mände, kaski jms. Mõned kohad on siiski niisked ja jõhvikas kasvab kui kohti tead. Natuke jalutasime terviserajal aga rohkem siiski puude vahel.

Täiesti soovitan seal metsa vahele minna. Eksimise võimalus on olematu. Ühel pool on lennuväli, teisel pool Vaskjala Ülemiste kanal. Ühes otsas lennuväli ja teisel pool tuleb turbaväli vastu. Väikesi probleeme võib muidugi olla märgade kohtade ja mõne laia kraaviga.

Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

Viimsi ps.

Viimane etapp ümber Tallinna matkast. Sel aastal käisime Tallinnast väljas pool, lähivaldades. Merepiiri ei teinud ehk alustasime Tiskrest ja jõudsime lõpuks Püünsi külla välja.

Sel korral alustasime Tädu kuuse juures. Kuna kuusest on paar juurikat alles siis ei veetnud seal ülemäära aega. Läksime vaatasime ka uut kuusekivi või kivikuuske. Päris suur teine juba.

Liikusime mere äärde. Vaatasime üle paar kivi: Kaldaaluse kivi ja Tiiru kivi. Külavahel õilmitsesid esimesed lilled: krookused, paiselehed, märtsi- ja lumikellukesed.

Jõudsime välja Villa Katerina aia taha ja perenaine rõõmustas meid nähes, kutsus aeda vaatama. No ei oskagi midagi arvata. Ühtpidi eestlase silmale ehk liiga suur ja liiga kitš. Samas teistpidi tundus nagu oleks välismaale sattunud. Igatahes oli see tore vaheldus.

Turnisime mööda ranna äärt edasi. Kohati oli täitsa vahva “kaluriküla”. Rahul ei ole ainult sellega, et enamikes kohtades on mere äär kinni, igal pool eravalduste sildid. Põhimõtteliselt pääseb läbi ka aga pole nagu väga mugav.

Käisime Kelvingi küla vahelt läbi. Vahepeal oli natuke metsa ja juba jõudsimegi Rohuneeme raketibaasi juurde. Peaaegu vist esimest korda hakkas sel aastal vihma sadama. See oli kuidagi värskendav ja mõnus. Suure kivi kõrval pidasime pikniku. Osad kutsuvad seda Maisiniidi kiviks, teised Rohuneeme rändrahnuks.

Et edasiminek oleks põnevam läksime otse läbi märja metsa. Minu meelest on see palju vahvam kui mööda rada kõmpida. Külastasime ka Armuneeme tippu. Lõpp oli selline, et kes bussiga tahab ära tulla see Pandjule ei saa. Kuna mina olin juba värskelt käinud ja päikeseloojangut, mida nautida ka veel ei olnud siis otsustasin linna ära tulla. See ei tähendanud veel ringkäigu lõppu. Piritalt jalutasin koju ja peab tunnistama, et ka sinna läksin hommikul jala. Seega sain selle aasta esimesed 30 km umbes. Ühesõnaga ma olen laisk olnud 😀

Nääriretk

1.jaanuaril matkasime juba viiendat korda. Matkamine on vast ehk liialdatud selle kohta öelda aga vähemalt liigutasime ennast. See tundub peaaegu utoopiline aga 4-5km läbimiseks kulus kolm tundi 🙂

Retke algus oli Lasnamäel Lauluväljaku taga koroona telgi kõrval. Plaan oli sealt jõuda varsaallikatele. Ilm oli kevadiselt sopane, isegi mõned margaretad õitsesid kalda peal. Kohalik rahvas tegi oma “taluhoovil” tööd, mis näis nagu kartuli mahapanek.

Kuna teada oli, et maa on niigi lühike siis tegime väikese ringi ja vaatasime ka, kuidas Lahekaldal asjad edenevad. Majad on püsti, inimesed olid sees. Järgmiste majadega on alustatud. Kurb kui Lasnamäele ei jäeta ühtki loodusliku paika. Või siis pigem looduse poolt üle võetud paika. Tehakse kõik korda kaetakse kivi ja asfaldiga ja seal kus veel vähegi muruplats on sinna pannakse mõni mänguväljak püsti, mis kummiga on kaetud.

Läksime Suhkrumäele, vaatasime mis all pool toimub. Käisime väheldasel tühermaal, mille peale ka varsti majad kerkivad. Teisele poole paekalda peale tuleb Lasnamäe haigla, nii et seal kõndimisest tuleb võtta veel viimast ja nautida, mida nautida on. Kunagi ammu avastasin klindi alt allika, see voolas mühinal aga juurdepääs on “kahtlane”.

Kahtlaseid käike tegime veel. Meelitasin poisid klinti imetlema ja siis otsustasime, et lähme poolel”mäel” edasi. Ega see muidu polegi midagi hullu aga see sopp tegi asja veidi riskantseks. Teel nägime kodutu elamut. Oli selle piisavalt kaugele teinud, et iga tõll sinna ikka ei roni 😀

Ronides kulus meil pisut aega, jäime teistest maha. Kohtusime alles jussikalda tn, kus lõpp juba paistis. Seal sai natuke veel võpsikus ragistada ja ronida. Vaatasime allikad üle ja ronisime lipumäele nääriteed jooma. Eks kõik panid ka lauale midagi, nii et näksimist oli ka. Üks vihmauss ronis lauale, ei tea kas on enne , et aasta läbi tuleb liha ise lauale :D?

A ja mulle saab lisada veel vähemalt +5km. Matkale läksin ja sealt tulin jala.

Ma mõõtsin enda teekonna kaardil ära, ei suutnud vastu panna – tuli kenasti 10km täis.