Nõmme, Harku mõis, Merekindlus ja Hüüru mõis

Pühapäeval kui vihma sadas, linn oli kui liuväli tuli ikkagi kange tahtmine välja minna. Mõttes oli küll selline väiksem ring ehk kümmekond kilomeetrit.

Sõitsime rongiga Nõmmele, täpsemalt Pääskülla. Kumbki meist polnud kuulnud midagi Nõmmelt küüditatute mälestusmärgist, läksime vaatasime üle.  Oli täiesti olemas.  Nõmme liuväljadel liueldes ja enda püsti hoidmisega tegeledes võtsime ette veel kaks Nõmme villat.

Merekindluse ohvitseride klubi ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamu. Teine maja ongi jäänud aegade algusest poolikuks. Ju siis pole olnud saatuse poolt määratud valmis saama.

Tegelik plaan oli minna Harku metsa, mida tegema polnud päris selge sest mööda rada ju käia ei tahaks. Aga kuna oli väga märg ja raske lumi siis lontisime ikka mööda teed mõisa poole.  Kõik suuskurid saatsid meid kurja pilguga, et mida te pärdikud siin teete, ah? Ühesõnaga olime igal pool jalus Nõmme tänavatel ka sest seal polnudki võimalik mujal liikuda kui umbestäpselt keset sõiduteed. Oeh.

Enne mõisa keerasime väiksemale rajale, et lõpuks rahulikult omaette nohiseda 😀

Minu üks kindel idee oli minna vaatama merekindluse linnakut. Plaanis on need juba ammu olnud aga millegipärast pole kunagi nende majade juurde jõudnud.  Aga enne seda nautisime kõndimist mõisa alleel.

Majad nägid välja täpselt sellised, et võibolla nendega isegi tehakse midagi. Barakk oli mitmevärviline elamu. Jääkeldril oli uus katus peal. Elamu ja komandandi majad nägid suhteliselt kahtlased välja. Samas seal oli nagu ka midagi toimetatud. Ühel oli hoov korrastatud, teine oli mattunud euroalustesse- seegi ju elumärk.

Kunagi bussi aknast nägin sealsamas lähedal olevaid kolmnurkseid “kive”. Mis need täpsemalt on ma ei teagi aga põhimõtteliselt täitsid need lahinguväljal sama osa, mis praegu betoontuvid Tallinna linna peal vms 😀

Need olid kaardilt mõõdetult umbes 300m kaugusel teeotsast kust me loogiliselt oleks võinud välja minna. Ma olin isegi valmis, et sel korral jätame need vahele ja tuleme mõni teinekord. Aga… kuna sealt tundus, et saab otse majade vahelt läbi tee peale, küll läbi raske lume sumbates siis võtsime ikkagi plaani.

Sealt sattusime kergliiklusteele. Tundus, et ega see Hüüru mõiski kaugel pole. Korraks käis mõte peast läbi, et sealt saaks isegi bussiga tagasi aga ajad ei klappinud kohe üldse. Samas kui pähe sai võetud siis enam seda mõtet sealt välja ei saanud.

Tee oli ikka nagu liuväli aga vähemalt joonistas päike selle kuldseks oli kohe rõõmsam astuda.

Mõisa juures ma varem käinud pole, ainult mööda sõitnud. Seega oli avastamist küll ja mulle meeldis seal väga. Mõis oli kuidagi selline mõnusalt kodune.  Sepikoja varemed olid nii ilusa gooti kaarega. Jõgi vulises, päike veel piilus. Nagu oleks kevad.

Veski hoovi peal nuuskisime ka kõik nurgatagused läbi. Kohe näha, et seal on panustatud sellele, et inimestel oleks mida vaadata. Igasugu põnevaid kujukesi ja detaile.

Natuke maad pidime linna poole tagasi jalutama, siis saime uue tee valida. Selle servas oli Hüüru tall. Tundus päris uhke aga kahjuks talvelgi piisavalt võsa varjus, et mitte midagi näha.  Veidi edasi oli hobuste koppel, hobuseid oli üksjagu.

Kõik oli justkui kena kuni sinnamaani, et tuli keerata Harku poole. Tee pidi seal küll olema aga ilmselt on see selline mullarada ehk me saime mõnuga lumes sumbata. Hea oli see, et see maa polnud õnneks väga pikk.

Nagu ikka jõudsime lõpuks ka kolekohta, kuhugile betoonijurakate ja katkiste paatide paradiisi. Õige pisut veel ja olime tagasi Harku mõisa alleel.

Mõisast mööda ja teiselt poolt Harku metsarada tagasi linna poole.

Nii lihtsalt saigi umbes kümnest kilomeetrist kakskümmend.

20km/veebruar 53km/aasta:199km

Advertisements

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km

Rae rabas

Kuidagi ei viitsi ennast lumehange vedada aga liigutama ju peab. Palju näha ka pole, kõik on lihtsalt valge. Kui muidu olen alati nautinud lumiseid aegu siis sel aastal ei kutsu üldse välja lumme hullama.

Välja ma ennast siiski vedasin, valituks osutus Rae raba, olen seal suhteliselt vähe käinud. Sõitsime Mõiku, läksime lennuvaatlustorni alt metsa. Ilus oli kuigi kindlasti on vahepeal veel ilusam olnud. Sumpamist oli üksjagu, vastik oli seal juures see, et rattarööpad olid ebaühtlased, nii et vahepeal sai aukudesse koperdatud 😀

Veidi aega jalutasime kanali ääres.

Ja siis mööda sihti raba vahele. Alguses oli päris kena. Loomarajad olid ees ja lumi väga sügav ei olnud. Mida edasi seda hullemaks “rada” läks. Võsa oli palju ja lund ka. Õnneks polnud seda väga pikalt 😀

Korra nägime päris raba moodi raba ka või noh veidi metsistunud raba.

Edasi olid juba turbaväljad, seda et me seal olla ei tohiks saime teada pärast väravast välja minemist. Muidu oli natuke nagu põnev ka kuigi teist korda väga samasse kohta minna ei viitsiks.

Rabajuurika mägi nagu Kärdla eelmise aasta jõulupuu.

Turbamäed olid ägedad.

Jõudsime tee äärde, minna polnud kuhugi, lumi oli hange lükatud. Kui autosid polnud jalutasime teel ja kui tulid ronisime hange otsa seisma, nagu auvalve.

Väikese raudtee majakese kõrvalt liikusime veneküla poole. Seal oli kõik kuidagi armas.  Nagu kodutee oleks jalge all olnud.  Kuidagi soe ja kutsuv. Ilus kuusk aiaväravas. Kahjuks maja oli maha põlenud.

Leidsime ennast vangla  eest. Polegi seda valminuna näinud.

Hea uudis oli see, et isegi hämaral päeval on juba poole viieni valge 🙂

Vantsisin jala koju. Vaatasin, et Väo karjääri mägi on tee äärest kadunud. Mõtlesin, et võiks mõnel päeval sinna vaatama minna, mis toimub.

Endale ei tundunudki maa nii pikk kui välja tuli tervelt 20 km.

Jaanuar:124km

Kuue järve matk ja selle eel

Nädala alguses tuli mõte, et teeks ühe järverohke matka. Plaanis oli ette võtta 6 järve aga juhtus, nii et sai 7 järve üle vaadatud +2 peaagu silmatud ehk kokkuvõttes vaatasime üle pooled Tallinna järved.

Kutsusin avalikult inimesi kaasa seega otsustasin paar päeva enne päris matka mõned kohad üle vaadata. Ilm oli tol päeval küll selline, et normaalne inimene ei aja koeragi välja aga mina ennast piitsutasin küll.  Pealegi jäin hilja peale ka, nii et ma tõesti plaanisin korraks minna.

Männikul oli kõik selge.  Üht mälestuskivi tahtsin üles leida aga ilmselt on see lumehunnikute all ja lõin käega. Eks suve poole satub sinna kanti veel siis lihtsam otsida.

Kõik see lumi lirtsus ja plärtsus, järvejää tundus ka täiesti lödi. Männiku kivi juurde ei viitsinud minnagi sest seal oli loik suisa lahti.

Lippasin edasi kuni Kurna ojani välja. Mõtlesin algselt sealt Järvele minna aga mõtlesin ümber. Kant on tuttav, pole hullu kui pimeda peale jääb ära ikka ei eksi ja paar kilomeetrit siia-sinna ei oma erilist tähtsust minu silmis. Natukese aja pärast ma hakkasin ennast natuke kiruma sest oja äärt mööda minnes sumpasin põlvini lumes ja liikumine oli päris aeglane. Samas oli vahva, lund hakkas sadama ja päris ilus oli.

Lõpu osa saingi pea pimedas metsas käia. Samas oli tänu lumele piisavalt valge, et ei pidanud telefoni taskulambiga teed otsima 😀 Omamoodi täitsa vahva oli, tavaliselt on kuidagi, nii et appi pimedaks läheb, ruttu metsast välja. Võõras kohas on see muidugi mõistlik aga kipub kuidagi ka tuttavates kohtades nii olema 😀 No tegelikult on mõte see, et mis sa seal pimedas metsas ikka vahid, pole midagi näha. Aga samas oli nii äge, kuidagi teistmoodi kui muidu.

Kui FB-s matka välja hõikasin siis tekkis selline probleem, et seda ei näidatud mitte kellegile, võimle palju tahad 😀 Esimesed huvilised, kes tulid, ainsaks ka jäid. Ise üksi olin ainuke osaleja. Tundus nagu suhteliselt pointless üritus aga minemata ka ei saa nagu jätta. Mõtlesingi, et kui kedagi kohale ei tule siis lähen järgmist matkarada uudistama.

Enne kodust välja astumist sain teada, et 2 inimest on siiski tulemas.  Lõpuks oli meid isegi 7, mis grupi mõttes on väga hea suurus. Selline mõnus privaatne.

Ilm oli hoopis midagi muud kui paar päeva tagasi. Päike siras, natuke tuli raheterasid, külma oli parasjagu. Lund rohkem kui küll 🙂 Imeilusaid vaated igal pool. Mets nagu Lapimaal. Esimesed viis järve nägime kohe peaaegu, et ühe hoobiga ära. Pumba järv, nimeta järv, Männiku järv, Väikejärv ja Raku järv.

Kulgesime suhteliselt mööda Tallinna piiri. Vaatasime üle Männiku hiidrahnu ja Vanapagana kivi. Kurna oja äärde jõudes oli mul super hea meel, et ma viitsisin end mõned päevad varem kohale vedada ja mingigi aimatava raja sisse käia… oli endal tunduvalt kergem. Lumi oli kohati poolde kintsu, nii et kui mul võhm väljas rääkisin ümberkaudsest kultuuriloost 😀 ja kui oja lõpuks ületatud sai, tegin ettepaneku sööma hakata, sain natuke hinge tõmmata.

Edasine tee kulges Ülemiste järve tagant, mõisa hoovi pealt, Peetri külast läbi, üle “kõrgmäe”, läbi soo pühale mäele ja pühamäe järve äärde.

Lisaks näitasin näpuga veel kahte nimeta järve, nii et 50% Tallinna järvedest sai üle vaadatud 🙂

15km+14km/Jaanuar:104km

Kopli liinid, Paljassaare

Üritan vaikselt liigutada aga kuidagi pole siiamaani seda päris õiget tunnet tulnud. Kuidagi tüütu on lumes sumbata ja külm on kah kogu aeg. Pole varasematel aastatel seda tähele pannud.

Samas kui soe tee on kaasas ja vaikselt lonkida siis on täitsa mõnus.  Laiskvorst olen kah olnud pole mingeid uusi marsruute välja mõelda viitsinud. Sel korral võtsin ette Kopli ps ja Paljassaare.

Mõtlesin, et lähen vaatan liinid üle.  Kuidagi väga lage oli. Tundus, et neid trepikodasid oli maha tõmmatud või oli lihtsalt kõik muu ümberringi ära koristatud, et tundus vähem. Uusi maju oli juba päris mitu.

Läksin mööda ranna äärt Paljassaarde välja. Oli päris mõnus astumine. Adru oli külmunud sai otse minna ja ei pidanud kusagil võsa vahel ronima. Meri oli ilusat värvi. Igasuguseid linde oli näha: luiki, kormorane, haigruid ja pisikesi pudinaid, keda mu silm nii selgelt ei seletanud. Prügimägi haljendas aga sel korral jätsin otsa ronimise vahele.

Varem pole Suur Paljassaare kalda äärt eriti käinud, millegipärast olen ikka sattunud mööda teed käima. Endal hakkavad ka silmad peas keerlema-pöörlema, et kuidas see võimalik on 😀 Selgi korral ei käinud ümber poolsaare vaid läksin natuke enne Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareid üles.

Päike loojus. Kippus hämaraks minema. Mööda teed ei tahtnud minna tundus kuidagi pikk maa. Seega läksin pilliroo vahelt. Huvitaval kombel oli see pikaks kasvanud peale seda kui “linnalehmad” ära viidi, kasvab päris kiiresti teine.

Üldiselt oli maa külmunud sai ilusasti üle. Mõnes kohas oli paar kahtlast kohta, läksin ringiga aga lõpuks oli sellest ka ükskõik. Muidu oleks pidanud väga suure ringi tegema ja tundus, et jää kannab seal küll. No ja lõpude lõpuks pole seal vesi nii või naa kuigi sügav, oleks jalad märjaks saanud kui läbi oleks vajunud.

Käisin valges tornis ja hakkasin Pikakari poole astuma. Bussiga läks kehvasti, nägin ära sõitmas. Sain veel paar kilomeetrit kõndida sest tund aega poleks viitsinud järgmist bussi oodata.

11km/Jaanuar:61km

 

Pääsküla prügimägi, raba ja Männiku

Sel aastal alustasin matkamist juba üsna tuttavaks saanud radadel, tasa ja targu ehk 10 km ja mitte sammugi rohkem. Tegelikult ehk oleks kauemgi ringi vaadanud aga päike läks looja ja polnud erilist mõtet rohkem ringi kooserdada.

Üks tuttav ütles, et pole kunagi Pääsküla rabas käinud, mul jäi suu natuke lahti ja viga tuli ometigi ära parandada. Pärast tuli küll välja, et päriselt ta ikkagi oli käinud aga natukene ja  kusagil alguses (st hiiu poolses küljes).

Et oleks põnevam, vedasin ta ka Pääsküla prügimäele ja et mul endal oleks põnev siis läksime ühes kohas rappa sisse ja nohistasime võsa vahel. Paar kraavi sai ületatud ja natuke oli elevust ka, et kuhu me küll välja jõuame sest ega ma suunda eriti ei jälginud, vahet ju polnud, lõpuks jõuab ikka kuhugi välja.

Kusagil läksime laudteele, ronisime torni vaadet nautima ja teepausi pidama.

Kuna edasist plaani otseselt polnud siis otsustasin talle Tallinna suurimat rändrahnu näidata või vähemalt üht suurimatest ehk Männiku hiidrahnu.

11km / Aastas:26km

Winter Xdream

Detsembris ja jaanuari alguses oli võimalik läbida Xdreami jõulurada.

Meie valisime selle kõige hullema päeva kui tuiskas nagu põrguline. Ühe silmaga ripsmete vahelt piiludes, käsikaudu kobades leidsime mõned punktid üles ka.  Telefonist kaarti ka kogu aeg vaadata ei viitsinud, nii et käisime kohati suhteliselt peast 😀

Üks punkt jäi konkreetselt sellepärast leidmata, et see oli ilmselt minema lennanud, olevat juba eelmisel päeval kusagil tunneli avas vedelenud. Me pöörasime terve tunneli pea peale aga ei midagi 😀  Ümber tunneli käisime ka aga seegi ei andnud tulemust.

Männi metsas uidates oleks peaaegu võrgutatud saanud.

TTÜ tagant läbi, läksime Tallinna üht kõrgeimat punkti külastama. Mina isegi ei lootnud, et punkt kusagil all on. Väike pingutus peab ju ka olema. Hakkasin kohe üles ronima.

…ja seal see oligi ühe geodeetilise punkti küljes.

Hüpemäe all  ja üleval vaatasime kah ringi

Lõpetasime päris pimedas. Silla alt saime teada, et viimaseks ülesandeks on selfie tegemine Glehniga. Sai tehtud nii see kui teine pilt 😀

Kokku tuli 9km/ jaanuaris: 15km