Müts 6 Raudalu- Männiku

Eelmine Mütsi retk jäi mul jõulude tõttu vahele. Kui teised tatsasid Ülemiste järve taga oma 16 kilomeetrit, siis mina sõitsin Hiiumaa poole.

Sel korral olin ma jälle platsis kuigi neid kaugemaid otsi on paras piin kaasa teha. See bussilogistika ja varane tõusmine võiks minu poolest olemata olla, siis ma käiks heameelega 😀 Täna oleks pidanud siis kolme erineva bussiga sõitma, et kohale jõuda aga mind õnneks säästeti sellest  🙂

Retk oli umbes 7km pikk ja osales 17 inimest.  Selle sarja raudselt kõige lühem retk 😀

Ilm oli imeline. Päike paistis, taevas mänglesid värvid nagu oleks kogu aeg veidi päikesetõus või -loojang olnud. Külmakraadid olid vist ka aga täpselt nii palju, et kõndida oli mõnus, seista mõneti ebameeldiv. Seega suuri seisakuid ei olnud ja umbes ühe paiku oli retk läbi.

Alustasime Raudalu bussipeatuse juurest, kõmpisime piiripunktini, tegime avastuse, et piiripost ei taha hästi püsti seista. Natuke maad edasi oli “mingine” veider koht, mida võiks ju muidu kellegi pühaks paigaks pidada aga enamasti on looduseusku inimesed teadlikud ka sellest, et plastmassi pole mõtet metsa viia. Muidugi võib see olla ka mõne koera või kassi kaunistatud haud aga … neh… Kummaline igatahes.

Jõudsime Raku järve äärde. Juba kaugelt hakkasid silma püramiidid. Vahepeal oli täielik ikaldus, suvel nagu polnudki midagi. Vähemalt praegu ei saa kurta, et  neid vähe oleks. Seal oli äge, tuterdasime otsa kah.

Et natuke teekonda pikemaks venitada tegime pisikesele poolsaarele tiiru peale ja vaatasime oma lõpp-punkti. See oli peaaegu käega katsutav aga mitte kuidagi muudmoodi ligipääsetav kui suure ringiga ümber järve minna. Piir jookseb ka kusagilt järvede keskosast läbi, nii et seda teekonda saaks ainult käreda külmaga ette võtta, kel julgust on.

Edasi läks nii, et ma veidi irdusin meie meeldivast seltskonnast ja läksin järve serva mööda, võsa vahelt, nautisin vaadet ja tegin pilte. Ja kui ma tee peale ükskord tagasi jõudsin olid teised kaugel ees 😀

Andsin päkkadele valu ja varsti jõudsingi järele. Samas siis lõpp juba peaaegu paistis ka. Korra kivi juurest läbi, teepaus ja bussipeatusesse.

Kivi juurde minek oli isegi üllatavalt lihtne, tavaliselt on seal minu meelest kaks loiku olnud, millest mööduda, sel korral oli ainult üks. Kõrvalt sai kenasti läbi ja puha. Pärast tulid motikapoisid ja sonkisid maa üles. Õnneks mitte täiesti läbimatuks.

Lõpetuseks veel üks väike mäkke ronimine. Kuna me keegi ei viitsinud joosta siis jäime kenasti bussist maha ja kuna järgmiseni oli pea 20 minutit aega siis matkapikendus tuli mööda Männiku tee serva. Selle ajaga jõudsime päris kaugele 😀

 

 

Rannas :D

Ühel hommikupoolikul otsustasime minna Pakri ps. Mingit selget plaani polnud, mis me seal tegema hakkame. Minu üks kindel tahtmine oli minna Leetse mõisa juurde kuna ma pole seal kunagi käinud ja piltide pealt  vaadates on kant ilus tundunud.

Jõudsime kohale. Väraval oli silt, et võõrastel pole sinna asja. Hm. Me otsustasime, et ei ole võõrad. Kuna pole mingit suurt gruppi, laamendama ei hakka, prügi maha ei loobi ja oleme niisama ontlikud tegelased.

Kohvipausi pidasime seal ka sest hommikukohvist jäi kuidagi väheks. Äkki ilmus kusagilt mingi väike kutsa. Haaras ühe tüübi kinda, jooksis sellega edasi tagasi. Nalja kui palju. Lõpuks pani mulle käpa ka peale 😀

Sõitsime autoga ranna lähedale. Tundus, et tuult üldse pole aga lained olid vägevad. Minul tekkis mure, et kas me ikka matkame ka või sõidame ainult autoga ringi?! 😀  Aga see mure läks varsti üle. Teisel pool poolsaart oli selline tuul, et kõik riided said selga pandud, kapuuts pähe ja jalad tugevasti vastu maad surutud 😀

Mina otsustasin Pakri majakasse minekust loobuda sest ma juba kujutasin ette kuidas ma seal kahe käega kinni pean hoidma, et tuul mind minema ei viiks, pealegi olen ma seal käinud ka, nii et polnud oluline. Ühesõnaga me kõik loobusime ja vaatasime hoopis üle pangaserva alla. Iseenesest oli vägev.  Ma polegi tormiga Pakri ps. käinud või siis pigem suure tormiga ei ole.

Natuke maad Paldiski poole on trepist alla mineku koht. Ma hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et sealt ei saagi alla. St, et meri on kaldani. Pisike maalapike siiski oli, kus kõndida sai. Ette tuli vaadata siiski sest mõne laine viskas kaugemale ka ja võis ka kuival maal märjaks kastetud saada 🙂

Veel natuke Paldiski poole on Muula mäed. Käisime kolasime seal ka veidi ringi. Praegu tundus seal veidi trööstitu aga samas paistis kõik silma, mis seal leidub. Kiskus halliks ja vihmaseks, tuul puhus endiselt ja kaugele me ei läinudki. Imestama paneb see, et kogu päeva jooksul suutsime me siiski tervelt 5 kilomeetrit käia 😀 Tundub lihtsalt võimatu, mu meelest me ei käinud üldse aga “parematel päevadel” võib sellise pikkusega retke juba matkamise alla liigitada 😀

Sööma läksime Peetri Tolli Tavernasse. Esialgu vaatasime niisama ringi nagu oleks muuseumisse sattunud 🙂 Üldiselt oli mõnus õhkkond. Ainus väikene asi, mis mind häiris “toidupirtsakana”, et pooli menüüs olevaid sööke polnud olemas ja lõpuks tuli lihtsalt pelmeenidega leppida. Mitte, et need halvad oleks olnud aga väljas süües tahaks midagi head!

Nääriretk

Esimese jaanuari hommikul ehk  siis täpsemalt pool 12 kohtusime kuuskivi bussipeatuse juures. Käisime uurisime kuuskivi üle, tegime tiiru peale. Vaatasime, kus oli vana “ebaseaduslik lemmiklooma surnuaed”, mis kästi inimestel ära koristada, et sinna maju ehitada ja uutele elanikele kaunis “park” teha. Võpsik on seal siiani.

Edasi liikusime mööda jõeserva nii palju kui kannatas, päris alt minna eriti palju ei saanudki. Esimene joogipaus toimus endise Iru kõrtsi asupaigas 😀

Järgnes Iru linnamäe ring, mis tundub päris pisike aga käies nii väike polegi. Vaatasime üle militaarpunkri, kopra närimistööd. Ma sain siit endale väga ägeda kopra hambajälgedega kõvera matkakepi 😀

Piilusime postkasti, kus oli midagi põletatud ja paar senti kah. Iru jõekivi juurest käisime läbi ja edasi Iru ämma juurde. Selleks puhuks ei jutustanud ma ümberjutustuste ümberjutustusi vaid lugesin ise Kalevipoega ja sain tarka panna 😀

Kuna üldiselt oli vesine ja sopane ilm siis otsustasime sel korral kergema vastupanu teed minna ja läksime mööda tänavat kuni uuesti jõe äärde tagasi sai minna, mitte ei ukerdanud kallakul teiste inimeste aedade taga. Vahepeal leidsime ühe Pokemoni ka 🙂

Lõuna tegime Merekindluse raudtee silla sambal. Edasine põllu ääres käik polnud minu jaoks kuigi huvitav sest alles sai seal ju käidud aga õnneks pole seda maad kuigi pikalt.

Julged hundid läksid mööda torusid teisele poole jõge, jänesed mööda korraliku jalakäijate silda.

Kõik pesid oma saapaid jõevees puhtaks aga kasu polnud seśt midagi, uut soppa tuli muudkui uuesti ja uuesti vastu.

Plaanisime teha romantilise grupipildi jõega ja puha 😀 Ma kahtlesin ennegi, et kas jõgi üldse peale jääb aga jäi ja Iru korsten kah 🙂

Edasine liikumine toimus muudkui ülesmäge, kuidas see võimalik on mina ei tea?! Alla nagu kordagi ei läinud aga mööda libedat sopast kallakud üles ronida sai kogu aeg.  Samas on see ka põnev. Lõpuks enne viimast tõusu leidsime väikse nunnu jõulupuu. Veel üks üle ronimine jämedast langenud puust ja retke finaaliks oli  imeline päikeseloojang, mis ei olnud otseselt plaanitud aga tegi meele ilusaks küll.

Vahvat matka-aastat kõigile 🙂

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud :/  Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

WinterXdream jõulurada 2019

Selle aastane Xdreami alguspunkt oli Lennusadama juures. Tarkpead muidugi ei suvatsenud legendi lugeda ja esimest punkti otsisime jupp aega 😀 Õnneks siiski lõpuks vaatasime ja leidsime ka punkti kuigi seegi polnud teab, mis lihtne leidmine 😀

Järgmine punkt Kalasadama juures oli lihtne leidmine.

Kolmanda punkti leidmiseks tuli kusagilt ümber linnahalli käia. Seda on seal kõvasti lammutatud. Hea oli see, et saime keskelt läbi ei pidanudki tiirutama. Meri oli seal imeliselt läbipaistev ja ilusat värvi täna.  Veel vahtisime helikopterit, mis ei tahtnud ega tahtnud õhku tõusata aga lõpuks siiski.

Kolmas punkt oli võsas 🙂

Sain kõmpida oma lemmik tühermaal ja teha avastuse, et neljas märk asus aia küljes, millest kunagi on üle ronitud.

See oli ka kõige kaugem punkt siinpool ääres ehk pidime Kalamaja poole tagasi kõmpima.  Lonkisime tühermaad mööda ja läksime sealt linnahalli juurde tagasi. Varsti tuli välja, et üllatus-üllatus, me oleme aiaga piiratud. Tagasi ka ei viitsinud minna. Õnneks oli võimalik aia kõrvalt ühelt poolt läbi pääseda.

Kultuurikatla korstna juures oli 5 koht, kus pidime peatuse tegema. Seal oli ka täitsa põnev, kolasime tagahoovis ringi, pole sinna varem sattunudki. Kalamajas saime ühelt kohalikult  teada, et seal on mingi sõdurite kalmistu olnud ja lillepotist leidsime järgmise märgise.

Lõpp juba paistiski. Legend oli selle koha pealt veidi vildakas. Valge asemel oli heleroheline aga kuna punkt leidmata ei jäänud siis polnud hullu.

Ühe tünni ja valgusti juures pidime ka käima ja oligi selge, et meie esmane ennustus, et Noblessneri kuusega tuleb pilti teha osutus tõeks 😀

Käisime 10km ja umbes 2,5 tundi. Sai mõnuga igal pool kolatud ja vahitud 😀

Luutsiöö retk

Reede õhtul, täiskuu ööl ja kolmeteistkümnendal käisime ringi Veerenni ja Juhkentali asumites.

Kohtusime kino Kosmose ees ja ohhooo inimesi oli natuke rohkem kui oodata oskasime.

Kõndisime võllamäele. Minu jaoks oli huvitav, kuidas võllamägedele asukohti valiti ja mis platse ja kohti veel leidus. Üsna võigas küll aga põnev ka natuke. Ise sain hiilata temaatilise luuletusega 😀

Järgnesid mõningad punktid nagu Veerenni saun, Vaikne park. Viimane on mõnus pisike haljasala. Kenasti kaunistatud. Arhitektuur on ümberringi mõnusalt eriline.

Autobaas, miilitsa jaoskond. Juudi kalmistu, mis hävitati ja mis siiamaani on asfaldi all. Tulevikus saab ehk madalhaljastuse ja mõned vanad kalmukivid, mis Reidi tee ehitamisel välja tulid.

Astusime läbi ka Härjapeajõe lisaoja silla juurest ja suundusime kesklinna kalmistule.

Vaatasime üle mõne kabeli ja ka märtsipommitamise mälestusmärgi. Üle aia saime vanglat piiluda.

Teepausi pidasime vangla müüri serva ääres. Rääkisime seto kommetest

Läksime mööda moslemi kalmistust ja uurisime sõjaväe kalmistut. Õudu ühe õhtu jaoks küllalt. Vaatasime, kus oli raudtee. Kõndisime üle Härjapea jõe, vaatasime Kalevi staadioni ümbrust ja liikusime lõpp-punkti poole. Kokku tuli umbes 6km ja aega läks paar tundi.

Täiskuu jäigi nägemata sest oli pilves aga saime teada et järgmine täiskuine kolmeteistkümnes reede tuleb alles kolmekümne aasta pärast.