Pirita piirjoon. 1.advendi eri

Käisime avastasime ka kolmandat korda Pirita piirjoont. Nagu ikka siis piiri peal käisime ja kiikasime ka natuke ümbrust.

See oli päev, mil esimest korda oli päriselt külm matkata. Pikemaid jutupause ei saanud pidada.

Alustasime Kelluka peatusest. Vantsisime natuke tee serva pidi ja siis pangaastangu serval. Alla läksime alles Varsaallikate juures. Seal oli vana trepp nii lehti täis, et alguses ei saanud arugi, et trepi peal oleme ja tegelikult oli mõistlikum minna trepi kõrvalt. Nüüd olid puud juba täiesti raagus ja Varsaallika vaade oli mõnusalt avardunud 🙂 Käisime seal lähedal ka kellegi lossi piilumas. Vaatasime üle Mustakivi tee läbilõike koha. Päris masendav tegelikult. Praegu on seal loodus ja selline maalähedane õhkkond, eramajad ja ainult kergliiklustee läheb mäest alla.  Ei taha mõelda, milliseks see kant kujuneb siis kui sealt suur maantee kulgema hakkab. Üht suurt paksu rebast nägime seal ka.

Vaatasime üle Purde joa, mida minu meelest on natuke palju joaks nimetada aga seal ikkagi midagi niriseb natuke, mudane ja märg on seal ka aga et aru saada, et see juga on selleks peab fantaasiat olema. Praegu kui jääkirme oli peal siis isegi oli aimatav, et seal võiks midagi olla. Ronisime üles ja vaatasime , mis ülevalt poolt näha on.

Tundub, et niipalju kui ma seal suvest saadik käinud olen, olen kinnisilmi astunud ühest kohast mööda. Nimelt Narva mnt kurvist, kuhu kunagi tuleb Lasnamäe haigla.  Sinna olid tehtud mingid imelikud tee jupikesed ja väike parkla moodi ala. Olin üsna suures hämmingus ja ei uskunud, et see seal juba pool aastat olnud on. Küsisin Lasnamäe grupist järgi, millega tegemist on. Sain teada, et peale Tallinna haigla tuleb sinna ka tervise keskus ja planeeringute registrilt on näha, et natuke eemale ka elamurajoon. Peale selle seiklusrada ja laudtee ehk loodusest saab lõbu ja läbu ala. Kui mõelda, et ka Mustakivi läbilõige võtab suure osa Lasnamäe lähistel asuvast looduslikust alast ära siis on Lasnamäe seis tulevikus üsna nutune. Samas teisalt on siis üsna loogiline, et sinna haigla ehitatakse. Kui stress ja depressioon kivi ja betooni urkas võimu hakkab võtma siis on vaja seda ka ju ravida.

Tulime mäest alla, vaatasime kommunismiohvrite memoriaali üle.  Üle tee mere äärde. Kuna minul oli juba nii külm siis läksime päris kiire sammuga. Et veidi sooja saada läksime hotelli varbaid soojendama, ühtlasi pidasime ka tee ja söögipausi. Lobisesime maast ja ilmast.

Kuna võimalus oli ka Pirita kloostri varemetes käia, siis kasutasime seda ära. Seal oli päris mõnus.

Jalutasin koju kah, mõtlesin, et ei taha väga bussi oodata, tuleb külm uuesti sisse. Metsa vahel oli tuulevaikne ja palju soojem kui kogu eelnev matk kokku 😀

10km/Novembris:69km/Aastas:1658km

Advertisements

Ümber Pirita, teine etapp. Läti eri

Pirita piirimatk, mida sai tervelt läbida ehk kokku 27km või käia kolm korda ja iga kord umbes 9km. Mina muidugi eelistasin käia terve korraga siis on tunne, et oled natuke käinud ka. Kuna viimati jäi see lõpu 9km pimeda peale siis mõtlesin, et käin selle 9km hiljem uuesti kaasa. Vahepealset etappi ei plaaninud ma kaasa jalutada, pealegi oli mul see nädalavahetus suhteliselt täis planeeritud, nii et raske oli aega leida.

Aga juhtus, nii et mul tekkis sel hommikupoolikul 3 tundi vaba aega, nii et ma sain minna.

Kuna matkapäev sattus Läti 100 sünnipäevale siis tasuta pääsesid matkale Läti lipuga lehvitajad, Läti isikutunnistuse näitajad, läti keeles laulu jorutajad ja Riia palsami valajad…

Lippe oli, puna-valgeid lehvikesi ja paelu ka. Riia palsamit pakuti ja Karumsi kohukesi ka. Oli üsna Läti.

Sel korral alustasime Mähel Ecolandi hotelli juurest.

Sinna saamine oli paras naljanumber. Pidin minema kahe bussiga. Nende vahe oli 3 minutit ja ma pidin selle ajaga üle tee ka jõudma. Tundus üsna ulme. Pühapäeval sõidavad bussid nii harva, jäävad hiljaks ja sõidavad varem minema.  Minu juurest minev buss jäi minuti võrra hiljaks. Kui ma jõudsin ümberistumise kohta olin ma juba 5 minutit hiljaks jäänud. Mõtlesin juba kustkaudu mul oleks parem matkalistele vastu jalutama  hakata. Aga tuli välja, et sel korral vedas ja teine buss jäi ka hiljaks ehk ma jõudsin isegi õigeks ajaks kohale 🙂

Väga palju pilte ei viitsinud teha, alles ju käisin seal. Karuputke jäänukid raudtee ääres ja astelpaju põõsas.

Kõndsime männimetsas, prügimäe kõrvalt mööda, läbi surnuaia, Iru ämma juurde välja. Seal oli meil Karumsi peatus 😀

Käära oja. Pisut-pisut oli pisikesi muudatusi ka marsruudis.

Iru ämma juurest läksime Pirita jõe äärt mööda edasi. endisele tühermaale, kus hetkel on tehtud uus tee aga majad on veel ehitamata, selline veidi sürr koht. Veidi lonkisime mööda Kose tänavaid ja siis oligi juba lõpp käes.  Tundus kuidagi nii vähe maad käidud olevat aga kuna mul endal oli vaja niikuinii ära minna siis tuli sellega leppida 😀

9km/Novembris:36km/Aastas:1625km

Ring ümber Pirita

Ümber Pirita linnaosa käimisest oli juttu juba ammu. Kuna tegemist pidi olema jooksu-matkaga siis see mind nagu eriti ei huvitanud, eriti ei süüvinud teemasse. Lihtsalt ma ei suuda ette kujutada, miks keegi peaks tahtma sellist maad kähku läbi joosta. Mulle meeldib rahulikult käia, vaadata, kuulata, imetleda. Nii muuseas mainisin, et siis võiks see ring vähemalt tagurpidi olla, et siis oleks huvitavam (enne oleme seda piiriala nii ühe kui teise matka raames käinud aga alati ühte pidi.)

Igatahes vajasin ma kõvasti motiveerimist, et kaasa minna. Lubati šokolaadimedalit, mida ma ei saanudki aga vähemalt komme oli küll küllaldaselt 😀

Täiesti ausalt mõtlesin ka sellele, et kui hirmus jooksmine on siis Lasnamäelt lähen lihtsalt koju ära kui mul just mingi eriline võitlusvaim sisse ei tule ja lõpuni minna ei taha.

Aga Pirita kloostri juurde jõudes sai asi kohe selgeks, et mingit jooksmist seal küll ei tule. Üks lapsevanker ootas juba ees. Aga nagu öeldud, mina joosta ei tahtnud ja seega vaatepilt oli hea. Pigem oli väike mure selles, et ega me nüüd täielikult mööda teed ei kõnni, sest käruga nagu igale poole ju ei pääse.

Kõik sujus kenasti. Kui käruga käia ei õnnestunud mindi eemalt mööda teed. Meie saime ikka natuke võsa vahel ragistada.

Läksime mööda jõe äärt mereni, sealt edasi kuni Noa restoranini mööda liivaranda. Vahepeal tuli meil kaks oja ületada.

Edasi liikusime sisemaa poole. Vaatasime ufo maja. Kõndisime raudtee ääres. Nägime hiina laternaid, lehmi ja läbu, võsa. Natuke veel ja saatsimegi esimesed 9km peale tulnud inimesed ära. Kes tahtis sai poest söögipoolist ostma minna.

Õnneks jäi tempo samaks, mis enne, nii et sai mõnusasti lonkida ja nautida. Ragistasime tühermaal, männikus. Nägime Ristaia järve ja Käära oja, kes teadis, et Tallinnas sellised kohad olemas on?

Jalutasime läbi Pärnamäe surnuaia, natukene maad mööda kergliiklusteed ja jõudsime järgmisesse poepunkti, kes tahtis sai varusid täiendada, kohvi osta sest Iru ämma juures pidi meil piknikupaus tulema.  Süüa oli mõnus ja kommipakke oli ka üksjagu, mida ringi käima lasti.

Järgnes “Lasnamäe osa” ehk Kose ja Maarjamäe. Algus kulges mööda jõe kallast, sealt edasi juba Kose majade vahelt. Kusjuures seal on päris põnevaid elamuid. Võiks vahest võibolla niisamagi minna ja vaadata. Peamine tõmbenumber on seal muidugi Varsaallikad ja pangaastang.

Mööda astangu serva jõudsime kesklinna välja. Vahepeal piilusin ka juga või allikat, mis kivikihtide vahelt välja voolab. Päris palju vett oli juba.

Kui suhkrumäele jõudsime oli päike tegelikult juba loojunud. Mingeid värve siiski sai pildile ka aga üldiselt oli üsna lahja loojang, nii et väga ei kurda selle üle, et seda näha ei saanud. Selleks ajaks oli matka ajaplaan ammu lõhki ja edasi ka jooksma ei hakanud. Pirita kloostri juurde jõudsime pimedas. Seal saime veel teed juua ja juttu puhuda. Käisime alla 4km tunnis, mis on igati hea tempo veidi suurema seltskonnaga, ei seisa paigal, ei kihuta. Jõuad kõike näha ja nautida.

Hoolimata sellest, et ma olen neid kohti kõiki näinud ja läbi käinud oli siiski vahva, tore seltskond lisas muidugi oma panuse 🙂

27km/Novembris:27km/Aastas:1616km

Paunküla

Üks sõbranna tegeleb Matkaliidu asjadega. Jõulude eel ehk juba järgmisel nädalavahetusel on neil suur kokkutulek. Et kokkusaamist kusagil pidada tehti ka eeltööd, vaadati üle “pidupaik”, millest ka mina sain rõõmsalt osa võtta ehk siis paar tundi Paunkülas hängida. Konkreetselt selles kohas ma jalutamas pole käinudki. Teisel pool teed käisime ükskord poole öö ajal pimedas ekslemas.

Kõigepealt vaatasime Paunküla heaolukeskuse üle. Pilte ma ei teinud aga julgen väita, et selliseks suuremaks rahvakogunemiseks tundub täitsa kena paik.

Edasi soovitati meil üle vaadata kohalik 5km matkarada. Ma pean tõdema, et see oli vist üks igavamaid radu üldse, kuhu ma sattunud olen 😀 Lihtsalt sirged teed. Õnneks alusatasime tagurpidi, kus oli huvitavam ja kus me “ära eksisime” ehk teelt kõrvale kaldusime.

Seda võib küll öelda, et mets oli aus. Suured võimsad puud.

Käisime veehoidla juures vaatamas, kas vett on. Meie meelest eriti ei olnud aga võrreldes varasemaga olevat päris palju. Igatahes saime järve põhjas ringi jalutada ja järvekarpe korjata- mälestuseks Paunkülast.

Veehoidla juurest edasi proovisime alguses ikka päris rada mööda minna aga siis “läks lappama”, kõik muud rajad tundusid põnevamad kui see õige tee.

Ja kui me poleks veidikene seiklejahingega, oleks meil nägemata jäänud väike ojake, vallseljak ja kruusakarjäär. Viimane oli sinna “üleöö” tekkinud nagu meile väita üritati. Mulle on karjäärid üldiselt meeldinud aga see oli küll natuke hapu vaatepilt. Kõnnid valli turjal ja äkki saab tee otsa, ees on suur lage väli. Samas kui alles mõni aeg tagasi oli seal samasugune ilus metsaalune. Nagu me teada saime siis edaspidi laieneb kaevandus ka sellele alale, kus meie käisime. Kurb.

Lõpuks jõudsime ka õigele rajale.  Heaolu keskuse omanik hakkas meie pärast muretsema, et kus me oleme ja kas me oleme eksinud. Jalutas meile päris pika maa vastu 😀

Kahtlustan, et ta tahtis minema minna aga ei riskinud plikasid metsa jätta, pärast on veel eksinud ja jääb nendest halb mulje või midagi. Seega kõmpisime kiiresti tagasi, pilte ei teinud.

Kuna õige pisut oli veel aega siis otsustasime teha tiiru ümber Paunküla mõisa. Mõis oli algselt ühekordne. 50-datel ehitati peale teine korrus. Hoones asub hooldekodu.

Maja tagant leidsime teise “mõisa” veel. Ilmselt ka 50-datel ehitatud ja tundus olevat mingi lastelaagri paik vms.

Kõrvalhooned olid osaliselt lagunenud, osaliselt korda tehtud. Saime üsna kähku kõik vaadatud ja jõudsime täpselt õigeks ajaks linna tagasi. Tore oli.

7km/Oktoobris:285km/Aastas:1589km

Raasiku, mis seal huvitavat on, ah?

Kui ma täiesti ausalt ja vastavalt emotsioonile vastan siis ma võin öelda, et mitte midagi. Mõne tunniga sai kogu ümbruskond läbi vaadatud ja aega jäi veel igavlemiseks ka.

Ilmselt oli asi natuke selles, et mul polnud võibolla seda õiget matkatuju “tol” päeval ja väljas oli esimene külmem ilm, nii et käpad tuli kogu aeg taskus hoida, kindaid ei mõistnud ju kaasa võtta.

Matkaplaani koostades tundus, et vaadata oleks seal ühtteist ja tegelikult astusin ma rongist välja üsna optimistlikus meeleolus. Raudteejaama hoonestiku oli palju säilinud, elamud korda tehtud, veetorn oli uhke.

Läksin otsima mingit mälestusmärki, mis pidi jääma veetorniga ühele poole. See võib tunduda veider aga tundus mõistlik minna teiesle poole raudteed, kõndida rada mööda mälestusmärgi asukoha lähedale ja siis uuesti üle raudtee minna. Sattusin mingi vana maja hoovi, kus on ilmselt mingi asutus sees. Klõpsisin pilte, läksin otsisin maailma ühe igavaima mälestuskivi üles ja tagasi suundudes avastasin, et ma olin olnud eramaal,  valvega territooriumil 😀 Kuna ma seal juba olnud olin, läksin sama teed tagasi- las valvavad.

Mõtetes mõlkus mõisas käik. Kuna see jääb veidi kaugemale siis vaatasin, et  teekond oleks selline, et ei katuks ja ei peaks edasi-tagasi käima. Uuesti üle raudtee minnes pidi kohe kohe tulema silla tee ja näha oli et seal on jõel kaks haru ja kaks silda. Tundus, et võiks tore olla. Jõgi ise oli küll paras nire hetkel aga sillad olid uhked. See oli ainuke tõsiselt äge vaatamisväärsus mu meelest, mis terve Raasiku peale leida võib aga seda ei ole kusagil kirjas, ise tuleb üles leida.

Ühesõnaga ma olin üsna optimistlik veel.  Tore raudteejaam, tore sild, tore vana-postijama tee (hirmus, pikk ja sirge), tore kasvuhoone maastik nõukaaegsete majade taustal ja kohe jõuan mõisa ja siis alles toredaks läheb.Jõudsin mõisa juurde.  Ma ei lugenud enne, et mõisa ennast polegi, põletati 1905a ja ei taastatud. On ainult varemed.

Seega ma arvasin, et see puulobudik ongi Raasiku mõis. Eest päris okei, tagant poolt päris hapu. Ma tegelikult nüüd päris täpselt ei teagi, mis majaga tegu.

Õnneks nägin ikka mõisavaremed ka ära, muidu oleks natuke nagu piinlik olnud, et lähed vaatama ja jalutad niisama muuseas mööda.

Edasi minnes polnud vahepeal pikalt midagi huvitavat. Ühe endise mõisa asukoht. Täpsemalt Kambi mõis, mis põletati maha samuti 1905 a. Mingeid varemeid ja ümber ehitatud kõrvalhooneid oli näha.

Peale selle käis suur kergliiklusteede ehitus. Terve Raasiku oli seda kära ja müra ja tolmu täis. Minu meelest üsna kohutav.

Keset “küla” oli paar kenamat maja ka aga üldiselt mitte midagi. Veel ei meeldinud mulle uus elamurajoon (ma loodan, et see ei ole lastekodu või vanadekodu vms), kus kõik majad olid ühesugused, et kui koju  lähed siis tunned selle ära värvi järgi sest mingit muud erinevat tunnust neil küll ei olnud.

Järgnevaks plaaniks mõtlesin välja, et käin uuel kalmistul. See ei olnud kõige huvitavam aga pean tõdema, et mul läks meelest ära, et seal vana kalmistu ka on, kusjuures mitte väga kaugel. Jalutasin natuke ringi.

Lähedal asub ka Nimetute langenute mälestusmärk. See oli kõikide muude Raasiku mälestusmärkidega võrreldes suisa ilus. Selline korralik, isegi mingi haljastus oli tehtud. Aga võibolla tuleneb see sellest, et see on kiriku lähedal?Mulle tundus, et Harju-Jaani kirikumõis võiks olla kaugeim punkt, kuhu ma lähen seega jätsin kiriku imetlemise pärastseks.

Kui päris aus olla siis ma tunnistan, et olin selleks ajaks juba üsna tülpinud. Mul oli seśt mõisast juba suhteliselt suva, mind poleks vist eriti millegiga enam ära võlunud. Aga tagantjärgi võttes arvan ma, et see oli üks ilusamaid kohti seal ja mis põhiline vaikne rahulik, omaette. Aaa,  päris vaikne tegelikult ei olnud. Mingi koer haukus terve aja aga muidu oli mõnus koht.

Mõisa taga on mälestuskivi vanale kirikule. Kivi asub endise altari kohal. Vana kabelikoht, kuhu on maetud neli inimest. Kaks risti on säilinud.

Harju -Jaani kirik on suur, ilus, võimas. Samas oli seal natuke nagu igav ka. Kui tavaliselt on kiriku juures surnuaed ka siis seal on lage kirikuaed. Kirik on lihtsalt piisavalt uus, et sel ajal kehtis juba Katariina II ukaas, millega keelustati kirikute juurde matmine. Ainuke asi, mis seal oli – oli Vabadussõja mälestusmärk.

Lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et kui keegi kavatseb delfi kaardi järgi sealt vana kiriku mälestusmärki otsida siis otsima jääbki, nagu mainitud asub see hoopis kirikumõisa juures.

Tagasi tee raudteejaama poole. Teele pidi jääma mälestuskivi Raasiku esmamainimisele. Kui ma siin eelnevalt kirjutasin, et seal raudteejaama juures oli üks igavamaid mälestuskivisid, siis selle kivi kohta võib vist tõesti öelda, et see on maailma kõige igavam mälestuskivi, mis eales nähtud. Kui see vedeleks seal 750 aasta tagusest ajast siis oleks mõistetav aga…

Mu ainuke lootus oli pandud Raasiku meiereile sest see nägi piltide peal suhteliselt sürr välja. Aga looda sa kui miski peab pekki minema siis läheb ka 😀 Majja oli tehtud Raasiku õlletehas ja eestpoolt oli see nii üle lakutud, et polnudki nagu midagi vaadata. Tagumine pool oli pisut lõbusam.

Küüditatute mälestusmärk seisis kah kuidagi hüljatult, oli pisike ja ilmetu. Vähemalt on seal ümbrus ilus, oma munakivitee ja suurte puudega. Aga mul oli veel pool tundi aega ja teha polnud mitte midagi, lihtsalt uitasin ringi sest oli nii külm, et kohapeal ei kannatanud istuda.

Kas ma soovitaksin üldse kellelgi kunagi Raasikule minna?

Eraldi käiguna kohe kindlasti mitte. Samas kui on viitsimist pikemalt käia siis on läheduses huvitavaid kohti küll ja miks ka mitte Raasiku nendega liita.

Mida mina vaadata soovitaks?

Kiriku kant on huvitav ja seal on kõik vaatamisväärsused suurel hulgal koos, peab ainult vastav huvi olema.

Raudteejaama hooned on vaadatavad ja munakivi tee, peale selle on seal ka mingi kohvik, kus tsillida kui tahtmist on. Põhimõtteliselt väikese jalutuskäigu kaugusel on ka see sild, millest ma vaimustusin.

Mõis- juhul kui sulle meeldivad varemed, nõukaaegsed tööstusehitised kõik segamini ja korraga koos, võsa jms 😀

15km/Oktoobris:278km/Aastas:1582km

Klooga sügis

Ühel õhtupoolikul oli natuke aega, et rongiga sõitma minna. Tallinnas oli imeilus ilm päike paistis ja oli soe.  Mõtlesin, et käiks paar tundi Kloogal naudiks sügist.

Mida lähemale ma Kloogale jõudsin seda selgemaks sai, et seal on päris-päriselt sügis. Taevas oli tumehall, lehed olid suures osas juba puudelt alla varisenud. Minu entusiasmi see esialgu ei vähendanud. Lõpuks pean tõdema, et ma kogu oma programmi ei täitnud, lihtsalt ei viitsinud. Külm ja niiske hakkas pikapeale ka.

Plaanisin ka Treppoja külastust  aga nägin juba enne minekut, et see ring kisub pisut liiga pikaks ja loobusin juba eos.  Seega jäi minek läbi metsa randa ja tagasi, pärast Klooga peal chillimine.

Kui just Kloogaranda rongiga kohale ei sõida siis on võimalik sõita rongiga Klooga aedlinna ja läbi metsa jalutada. Maad on mereni umbes kolm kilomeetrit. Et “lõbusam” astuda oleks on pool teest tehtud mälestusmärgiks Klooga vangilaagrile.  Piltidelt saad vaadata hunnikut põlenud laipadest jms. Lisan, et muid teid randa ei lähe, nii et see kolgata tee tuleb igal juhul läbi käia.

Edasine mets oli päris kena. Teele jäi Soodajärv, mille serv on soine ja kui jalgu märjaks ei taha teha siis selle juurde minek pole kõige mõnusam. Igasuguseid seeni ja üksikuid lilli oli päris palju. Natuke kurb oli vaadata, et nagu igal pool on ka seal tehtud päris suur raie ning oli näha, et seda tuleb veel ja veel.

Kui lõpuks randa jõudsin hakkas päris korralikult sadama. Õnneks oli mul eelmisest korrast kotis vihmamantel, nii et polnud hullu. Ainult et tuul puhus ja mega külm hakkas. Seega jäi rannaskäik üsna lühikeseks. Samas oli vaade väga äge või seda väga polnudki kui täpsem olla, udutas – väga müstiline igatahes.Tagasiminekuks mul ka mingeid erilisi variante polnud. Oleks võinud Põllküla poole minna aga sellise ilmaga ei tahtnud väga mere ääres olla. Seega marssisin sama teed tagasi. Alternatiiv oleks olnud raudtee ääres kõmpimine aga see on veel nürim ja seal pole normaalset rada, mida mööda minna ehk jalad märjaks oleks olnud garanteeritud. Samas oli mets tänu uduvihmale nagu muinasjutt, kergelt hämaraks kippus ka minema, see lisas kuidagi seda nõiduslikust juurde, hullult ilus oli 🙂

Jõudsin Klooga aedlinna. Vaatamisväärsusteks on seal Nõukogude armee ehitised. Tundus, et mitmed neist seisavad tühjana. Ohvitseride maja on päris uhke ehitis oma sammastega. Koolimaja näeb suhteliselt sarnane välja ainult, et sambaid ei ole. Lapsed saavad viisnurga all õppida. Noortekeskusele oli veidi rõõmsam ilme antud seinamaalinguga, mis küll polnud suurem asi. Ilmslt laste endi tehtud, nii et ma tegelikult väga ei kobise 🙂

Ei taibanud õigel ajal kella vaadata, nii et kui Klooga järve äärde jõudsin, kuulsin kuidas üks rong minema läheb. Järgmise rongini oli tund aega aega. Lonkisin järve ääres, läksin järve äärt mööda edasi, üsna soiseks läks kätte, jalad sain ka lõpuks ometi märjaks 😀  Mind natuke huvitas, kas sealt võiks mõisa taha välja jõuda aga kui ma olin seal juba hulk aega hulkunud siis ma otsustasin tagasi minna, et järgmisest rongist mitte maha jääda. Nii, et mõis jäigi nägemata sel korral, natuke nagu jäi hinges kripeldama aga samas läks kohe kottpimedaks, nii et ega ma poleks mööda teed kohale minnes ilmselt midagi eriti näinud.Raudteejaama jõudsin kümmekond minutit enne rongi. Jõudsin veel raudtee maju lähemalt uurida. Natuke räsitud olemisega need olid aga muidu päris armsad. Eriti meeldis mulle see elamuhoone.

13km/Oktoobris:145km/Aastas:1449km

Lehola ja Ohtu mõisad

Ühel õhtupoolikul tuli mõte minna rongiga sõitma aga kuhu polnud aimugi. Kaugele ei saanud minna sest küllaltki varakult läks juba pimedaks. Paar kolm tundi oli kõndimise aega.

Kuna ühtki ideed ei tulnud otsustasin minna sinna, kus polnud veel käinud. Vaatasin, et Paldiski pool olen peaaegu kõik peatused läbi käinud. Niitvälja oli selline, kuhu polnud kunagi sattunud. Kusjuures ma isegi plaanisin sinna minna aga hoopis teistsuguse ringi teha aga õhtu jaoks oli see ring liiga pikk. Lasin pilguga kiirelt üle kaardi ja leidsin Lehola.  Seda maad oli jälle pisut vähevõitu ja Niitväljale tagasi ka ei tahtnud minna. Nägin, et Kulna on päris lähedal ja sealt saaks Ohtusse ja lõpuks Keilasse.

Tundus hea plaan. Rongi ja minek.  Pean tõdema, et Niitvälja osa oli suhteliselt igav. Aga lehed olid kuldsed, hobused kappasid ja ilm ilus soe ehk siis mõnus sammumine külavahel.

Tee ääres nägin Lehola kooli asukohta ja mälestuskivi. Põllul vedeles hunnikute viisi taarat, viinavabrik nagu tegutseks veel.

Jõudsin Lehola keskusesse ja mulle tundus see üsna jube koht. Kõik peale mõisa oli nõukaaegne: tüüpilised kortermajad, laudad. Nagu oleks 80-datesse sattunud.  Omamoodi tegelikult isegi huvitav ja samas ka natuke igav oma väiksuses.

Samas mõisakompleks meeldis mulle väga. Mõisa kõrvalhooneid oli osaliselt korda tehtud, osaliselt lagunenud.

Kuivati, viinaköök, tall –  tundusid kõik enamvähem korras olevat

Mõis ise lagunenud. Selle ümber kannatas ringi ka luusida, ilma et otseselt kellegi hoovi oleks läinud. Natuke kahju on alati vaadata, kuidas mõisahooned lagunevad. Uue Eesti aja alguses oli seal raamatukogu ja pärast seda käis maja käest kätte kuni 2000 aastal lihtsalt põlema pisteti. Alles jäid seinad ja kaks mantelkorstent. Vähemalt pole seisukord 18 aastaga väga palju muutunud, seinad ja korstnad seisavad endiselt.

Valitsejamaja, kelder ja tõllakuur tundusid olevat ühe inimese valduses. Need olid korda tehtud või “nokitsemisel”. Aednikumaja ja sepikoda tundusid ka päris heas seisus olevat. Mõisapark  oli kena kuigi väga pisike. Mõisa tagune plats tundus olevat selline küla kogunemispaik, kus grillida ja tšillida. Samas oli see üsna räämas.

Sellega  sai Lehola minu jaoks otsa. Ei osanud ma enam kusagile oma nina toppida. Mööda mõisa teed sain suure teeni, mida mööda oli natuke tuima trampimist. Järgnes umbes sama igav lõik Kulna poole. Samas on vahel hea kui saab kiires tempos astuda jääb põnevates kohtades rohkem molutamise aega 😀

Kulna tee ääres oli musta lehma kari. Tulid kõik mind vahtima,  päris naljakas oli.

Üle raudtee minnes pidin hoidma paremale. Kergelt hakkas juba päikeseloojangu hõngu tulema. Vaatasin, et pean kiirelt tegema, et enamvähem valges Ohtusse jõuda.

Kõik oli kena kuni sinnamaani, kus ma vaatasin, et kodus kaardi peal olev tee, mida mööda minna oleks tahtnud on karjamaa (rattaroopad), mis on taraga ümbritsetud ja puha. Hobused sees.  Ma ei julgenud sinna väga minna ausalt öeldes. Tagasi ka ei tahtnud, seega otsustasin katsetada, kas järgmine vasakule keerav tee ehk viib sinna kuhu vaja.  Muidugi juhul kui see lõpmata kaugel pole.

Täiega vedas. Alla kilomeetri oli maad külavaheteeni, mis võttis õige suuna. Seal oli vahva. Armsad väikesed majakesed, lagedad põllud, metsatukad.

Veel rohkem vedas sellega, et jõudsin täpselt Ohtu mõisa kõrvale välja.

Keerasin kohe lauda kõrvalt mõisa maadele, vahtisin igal pool ringi. Pärast tuli välja, et tee ääres olid eramaa sildid ka.

Ega need väga ei sega aga kui ilusasti seadusest kinni pidada siis hakkas ajaliselt juba kahtlaseks minema. Nimelt tohib eramaal viibida päikeseloojanguni. Samas on mul natuke sisemised takistused selles osas, et ei taha teiste inimeste hoovi minna. See tuleneb vist sellest, et ära tee teisele seda, mida endale ei taha. Mulle küll ei meeldiks kui minu hoovi peal keegi ringi luusiks.  Samas kui on võimalik viisakalt küsida, kas tohib lähemalt vaadata jms siis pole probleemi.

Mõis ise mulle erilist muljet ei jätnudki. Meeldis hoopis tall-tõllakuuri varemed. Tundus, et see maja võis kunagi ulme uhke olla.

Hakkasin samme vaikselt Keila poole seadma. Kuna mul kaarti ees ei olnud siis suutsin kusagil vale teeotsa valida ja jõudsin Kulnasse. Naiss!

Olulist vahet polnudki. Rong sõidab sealt ka. Ainus häda seisnes selles, et rongini oli üle tunni aja aega. Mõtlesin, et siis võib ju ikkagi Keilasse minna. Kõmpisin jälle mustade lehmade juurde ja nägin tee ääres silti, et Keilasse on veel 5kilti. Arvasin, et ehk on umbes 3 või midagi. Polnud mõtet minna oleks sellest rongist tõenäoliselt maha jäänud ja Keilas edasi pidanud ootama. Samas polnud mitte muffigi teha. Vaatasin siis lehmade juures päikeseloojangu ära. Nägin teisel pool teed mingit mõisa moodi maja. Mis maja see on, pole suutnud veel välja uurida aga maa-ameti kaardil on vana kohanimi nii nummi – karujõmmi 🙂

Pime jõudis enne rongi kätte, külmaks läks ka, süüa polnud kaasa võtnud, nii et ootasin pikkisilmi koju jõudmist aga omamoodi vahva õhtu oli ikka.

16km/Oktoobris:107km/Aastas:1411km