Lagedi mõis, Vabadusvõitluse muuseum ja Rae mõis

Mul oli ilus plaan nagu ikka. Liikuda mööda Pirita jõe äärt – nii palju kui saab – Vaskjala veehoidlani, sealt läbi Jüri ja Rae Tallinna poole.

Algus läkski nii nagu vaja. Alustasime Lasnamäe lõpust Seli peatusest. Läksime läbi väikese metsatuka Pirita jõe äärde. Esimene vaatamisväärsus oli Iru pais. See oli jääga kaunistatud aga siiski veel voolav vesi.

Natuke enne sinna jõudmist võtsin fotoka välja ja puhastasin objektiivi, Hakkasin paisust pilti tegema, fotokal pilt ees aga nupule vajutamisele ei reageeri.  Ei saanud mina aru, mis värk on aga siis läks pilt sootuks eest ära. Vaatasin, et akut pole, seda kinni hoidvat klappi ka mitte. No selge – akust olen ilma aga igaks juhuks otsisime ikka. Pöörasin koti pahupidi ja leidsin selle klapi. Kuna me akut ei leidnud siis oli kaks varianti, et kas olen selle ennem juba ära kaotanud või on see mul esimene kord, kus see on koju jäänud.

Matkamist sellepärast pooleli ka ei jätnud aga mõte ikka keerles aku ümber.

Kirusin ainult seda, et nüüd oli kotis kilogramm lisaks, mida seljas vedada. Peale selle pidime järgmisel hommikul metsa minema ja selleks ajaks oli vaja veenduda, et aku on kodus ja kui pole siis poodi uue järele minna, mis tähendas seda, et ma oleks poole ööni saanud väljas olla ja see ajas veidi meele mustaks küll.

Aga siit loo moraal ära nurise selle üle, et sul pole pildi tegemiseks ei motivatsiooni ega inspiratsiooni 😀

Igatahes pidin ma sel päeval oma telefoniga läbi ajama, mis on suhteliselt ajast ja arust juba. Aga mõne pildi ikka tegin.

Iru pais

Alguses üritasimegi enamvähem jõe ääres olla aga siis tuli meelde, et nehatu mõisa juures oli kuri koer ja et kusagil keset põldu on kivikalme. Koera ega kalmet ei näinud, rühkisime edasi raudteesilla poole, et selle alt läbi põigata ja kui alt poleks saanud siis pealt.

Edasi läks kuidagi sujuvalt kergliiklusteeks. Ma absoluutselt ei viitsinud mõelda, nii et tuimalt marssisime ja kaaslane ei öelnud kah midagi, peale selle, et vahepeal oli igav 😀

Aga mulle meeldis selline kergelt sombune, kusagil aimatav päike, udu tõusmas. Oli aega imetleda ka ja koht oli selline, kus ma jala pole käinud võis siis väga võibolla kunagi ammu ühe korra ja osaliselt. Ma kahtlustan, et ega ma autogagi sealt läbi sõitma pole eriti juhtunud.

Väga kaua ei läinudki kui jõudsime Lagedi mõisa juurde. Alguses oli roheline võrkaed ja silt eramaa, siis olid suured kuused ja tundus, et sealt vahelt võib läbi minna küll. Klõpsisime pilte, vaatasime ringi.

Jõe ääres silla juures oli jälle silt, et läbikäik keelatud. Samas tundus see käivat silla kohta, mida sillaks on natuke raske nimetada. Kuigi eks hakkajamad saaks sealt üle kindlasti.

Igatahes tuli üks venekeelne onu meid ära ajama ja polnud sel korral ei bravuuri ega isegi huvi rohkem uurida sealset ala. Läksime edasi, mööda põldude vahelisi teid kuni jõudsime Eesti vabadusvõitluse muuseumi tagaukse juurde. Kiibitsesime seal ei teadnud, kas minna sisse või mitte. Ees oli jälle suur silt ERAMAA sissepääs ainult omaniku loal.  Kuna A-le tundus, et see nüüd küll õige koht pole ja tema on ikka normaalsest sillast sinna muuseumisse korra käinud siis luurasime ümber aia. Eest küljest saime ilusasti sisse ja sattusime Velikije Luki lahingus langenud eest sõjameeste mälestuspäevale. Muuseumisse sisse ei läinud vaatasime pargis ringi.

Sealt maalt oli tunne, et ma ei jaksa enam sekunditki söömata olla. Nälg näpistas aga ometi oli vaja see koht leida, kus süüa. Tee ääres nagu ei tahaks. Lõpuks läksime eramaale, et oleks natukenegi privaatsem ja ilusam.

Sai kukkus ka nagu kiusupärast lumme. Ma oleks selle äragi söönud aga lumi ei tulnud maha ja koos lumega polnud eriti maitsev. Õnneks teine pool saiast pääses kergemalt ja päris nälga ei jäänud. Kuigi tundub, et talvel tuleks näksimist veidi rohkem kaasa võtta, energiat kulub päris palju sellisele kõmpimisele.

Kõige tipp oli muidugi see, et viimased 10 kilti sain ilma saapapaelata kõmpida, läks teine lihtsalt pooleks. Aga sellepärast veel midagi tegemata ei jää. Rae mõisa käisime vaatamas, seest ja väljast.

Lootus oli, et ehk jõuame Peeter Suure merekindluseni ka aga nii hämaraks läks, et tundus mõttetu. Niikuinii jäi palju asju nägemata, võib vabalt uue tiiru seal kandis teha.

Läksime üle põllu, kanali äärde ja kõmpisime linna. Mõnusalt vaikne ja hämar oli.

Ja oh seda õnne kui kodus avastasin, et aku on oma laadijas. Ei pidanudki õhtul pimedas väsinuna uut ostma minema 🙂

Käisime umbes 25km Jaanuaris matkatud: 120km

Umbkaudne kaart ka

Üks kommentaar “Lagedi mõis, Vabadusvõitluse muuseum ja Rae mõis

  1. Pingback-viide: Jüri- Kurna- Tallinn | Minu rajad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.