Jüri- Kurna- Tallinn

Selle retke ajal oli plaanis jõuda ka Jürisse aga ei jõudnud. Mulle tundus, et seal on ühtteist vaadata.  Kuna sel korral otsustasin, et alustame Jürist siis otsisin välja kõik võimalikud asjad, mida vaadata ja siis elimineerisin umbes pooled neist. Vaatsin kaardi pealt umbestäpselt kust oleks põnev minna.

Ekströmi marsiga ühel päeval sai asi teoks tehtud. Ei viitsinud nii vara tõusta ja nii palju käia jnejne. Kuigi lõpuks tuli igatepidi sama välja. Ärkasin 6:50 ja käisin 32km 😀 Aega ei osanud ma ka kuidagi arvestada. Ma arvestasin sellega, et lõpu osa läheme otse ja seega oleks kilomeetreid veidi vähem olnud aga 7 valget tundi oli meie jaoks ilmselgelt liiga vähe.

Esimene käik oli surnuaeda, ma arvasin, et see on mingi uus variant ja ega seal midagi vaadata pole. Aga oli ja kuidas veel. Minu jaoks täiesti eriskummaline vaatepilt oli perekonnahaud, kus läbisegi olid vanad raudristid, kivirist ja hauakivid. Tagantjärgi lugesin, et kalmistu on rajatud hiljemalt 19 saj. ehk vanu riste, monumente jm on küllaga. Ehk meil kulus juba surnuaias käimisele palju rohkem aega kui plaanis oli. Jüri kiriku juures on samuti väike surnuaed. Üksjagu põnevat vaatamist.  Vanad kiviristid, raudristid, kabelid ja mälestusmärgid piiblile ja vabadussõjas hukunutele ja muidugi kirik ise ka.

Üle tee kiriku vastas on üks väike tiik ja selle juures rauasulatamise mälestusmärk. Aga enne seda oli meil vaja edasi-tagasi käia sest kaardi pealt ei viitsinud vaadata ja ma olin veendunud, et see asus kaugemal. Vahele ka ei tahtnud jätta. Kirved olid ägedad aga osa tundus, et oli pihta ka pandud, augud ainult järel.

Tee ääres oli põnevaid maju, eri kihistuid jms. Plaan oli minna Vaskjala veehoidla juurde siis otsisin tee peale ka paar punkti, et igav minna poleks. Üks lohuga kultusekivi on Aruküla tee ääres. Ja väiksematele tänavatele keerates on üks suurem kultusekivi – Aabakivi aga kahjuks aia sees ja natuke võsas ka, nii et seda ma eriti ei soovita vaatama minna kui just lihtsalt “küla vahel” jalutada ei taha.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli Pirita jõgi, mis siin tundus eriti lai ja suur. Vaskjala lahinguväli ja mälestusmärk. Sellega saime ka natuke petta. Mõtlesime omapäi, et tegu on a´la mingi kiviaegse lahinguga.

Üle tee oli Vaskjala veehoidla, kaardi pealt vaadates oli seal sild aga tegelikuses oli aed ees ja võisime ainult pikkade nägudega vaadata, kuidas me sealt läbi ei saa. Aga iseenesest oli äge vaikne nurgatagune kohake.

Ühesõnaga pidime sama teed tagasi marssima aga õnneks oli see maa suhteliselt lühike. Keerasime teiselt poolt Pirita jõge suuna jälle veehoidlale sest sealt juurest sai edasi tootmishoonete juurde, mille tagant oli plaanis läbi murda, et ei peaks tervet teed edasi-tagasi käima.

Jõudsime lõpuks aia taha välja, mingid tüübid tegid suitsu ja vaatasid, kuidas me seal aia taga jalutame. Hõiskasid, et tagapool läheb veel märjemaks. Aga küsimusele, kas aia äär jätkub samamoodi, saime vastuse, et enamvähem. Ehk läksime edasi. Ruumi on ju küll.

Ma ütleks, et see oli täiesti lahe käimine. Vahepeal käisime võsa vahel ka aga kui kraav laiemaks läks, tundus kindlam hoida aia äärde sest plaan nägi nii ette 😀

Mõni koht oli läbimiseks kehva. Natuke järsk ja libe ja sinna kraavi ei tahtnud sisse libiseda kuigi see polnud sügav ega midagi. Aga tervet ülejäänud päeva ei tahtnud märgade jalgadega ringi käia. Lõpuks oli lugu selline, et aia tagune keeras ja me olime kraavidega ümber piiratud. Samas teine kraav oli pisut kitsam ja seal oli “igast” värki sees, mille peale astuda. Üks puupakk ja rehv, sealt me üle saimegi.

Jõudsime tänavatele. Üks kultuskivi jäi vahele sest meil olid natuke ebamäärased kaardid ja hiljem enam tagasi ka ei viitsinud minna aga võimalik, et me isegi nägime seda. Teise kivi leidsime üles. Ilus, lohuga ja puha.

Sealt polnud enam palju maad Lehmja tammikuni. Esimese asjana vaatasime Rae valla mälestusmärki.

Ja see tammik võlus meid täiesti ära. Ilmselt oleks me võinud seal õhtuni istuda. Nii ilus ja nii tore ja kõik puud nii vahvad. Jänkut nägime ka, vaatas suurte silmadega otsa ja pani ajama.

Ma leidsin sealse kultusekivi ka üles kuigi enne koju jõudmist polnud ma selles sugugi kindel kuna seal metsa all oli kive igasuguseid.

Kõhkluse koht oli selles, kuidas üle ringtee saaks ja et ikka õiges suunas läheks. Õnneks sellega probleeme ei tekkinud. Saime normaalselt hakkama. Ainus kehv asi oli see, et auto teede ääres oli sopp põlvini ja kui me ükskord teisel pool teed olime, kaalusid saapad vähemalt kilo rohkem 🙂 Maha seda ka kuidagi ei saanud aga natukese käimisega siiski läks kergemaks.

Mõte oli minna eemalt mingit teed mööda Kurna poole aga kuna see jäi eemale ja tundus, et suure tee äärest saab ka täiesti okeilt siis ei hakanud mujale minema. Pealegi oleks see kõrval tee lõpuks ikka sama tee äärde välja tulnud. Kohati käisime võsa vahel, vahepeal maantee piirde taga ja suure osa ajast kahe kraavi vahel. Tahtsime kiiresti edasi jõuda sest tasapisi ähvardas ilm hämaraks minna. Aga mõisa tahtsime päevavalges näha ja palju pilte klõpsida.

Õlleköögi teelt keerasime sisse ja pärastisel vaatamisel selgus, et ka sealt oleks ühe kultusekivi juurest saanud läbi minna aga see jäi mul kodus olles kuidagi kahe silma vahele. Samas oli mõisa viinaköök, mis silma hakkas. Nägi igatepidi põnev välja.

Kahjuks üsna haledas seisus. Tegelikult oli seal kõik käest ära lastud peaaegu. Suur osa kõrvalhoonetest on  ainult lagunenud alusmüüride näol olemas.

Viinaköögis käisime sees ka, uksed olid lahti. Päris kole oli aga samas leidus seal igasugust imeliku kraami, mida oli põnev vaadata. Ülemisele korrusele piilusin trepi otsalt, ei tundunud, et seal oleks kõige turvalisem ringi trampida.

Mõisahoone oli põlenud seda ma teadsin aga päris sellist vaadet vist ka ei oodanud nagu seal oli. Põhimõtteliselt midagi päästa pole. Kas lasta seista või kokku lükata. Üks tiib oli põlengust pääsenud kui kiiresti teeks võibolla selle poolega saaks isegi midagi ette võtta. Kuigi jah eks seal oli ka kõik niiskusest punnis ja lopergune.

Kui me seal tervemas tiivas sees ringi vaatasime käis õues mingi kolks ja A arvas, et meid võidakse luku taha panna. Ma seda ei uskunud aga seda küll, et keegi meile loengut lugema tuli, et miks te siin olete, kuidas siia saite ja et kogu see värk on ohtlik jnejne.

Aga hoopis mingi noormees oli. Ütles, et tuli vihmavarju. Ja appi- appi sadaski, täiega.  Meil oli plaanis mõisa juures söögipaus teha, et natuke üle poole teest peaks käidud olema.

Poiss tegi siis juttu ja rääkis, mis kohalikud seal teinud on, kuidas nad mõisa parki koristanud on ja et Üksikus Rüütlis kummitab jms. Lõpuks tunnistas üles, et on veidi joonud kah. Siis läks asi imelikuks, vihm jäi järgi aga poiss minema ei läinud. Meile tundus millegipärast imelik nagu tema nina all sööma ka hakata, samas galerii alune oli selleks nagu loodud. Käisime ümber maja ja tegime pilte aga tüüp seisis paigal ja ei kavatsenudki ära minna. Kippus nagu hoopis meid minema suunama 😀 Lõpuks läksimegi meie, tema juhtnööride järgi, läbi kultuuritunneli ja “meie majade” vahelt läbi 🙂

Kultuuritunnel oli täielik tuulekoridor. Mul hakkas nii külm, et söögipausi pidime edasi lükkama ja veidi tempot tegema. Pealegi sadas jälle lõrtsi ja vihma ja mida iganes veel.

Kusagil põldude vahel leidsime mingi kivihunniku, mis millegipärast tundus sobiv paik einestamiseks. Romantiliselt rehvikuhja kõrval, kuu taevas siramas, teisel pool päike loojumas, ahmisime sööki sisse, nälg oli silmanägemist võtmas 🙂

Edasi polnudki muud kui enamvähem Tartu mnt-ni välja. Kusagil põllul oli kergliiklustee, seda mööda saime natuke käia. Tee ääres olevaid kultusekive ei näinud aga lõbus oli siiski omavahel arutada, et kas see või teine kuhi võiks olla kivi või on see midagi muud 😀

Lõpuks pidime natuke ka päris Tartu mnt ääres käima. Oleks valge olnud siis oleks võinud ka tee äärses võsas kolada, tundus täpselt selline samblike ja puuseente mets olevat.

Assakul läksime küla peale. Nõiakivi otsisime üles. Kivi oli äge aga kunagi tahaks seda valges ka vaatama minna. Samas on seal veel mitmeid asju mida vaadata, et vähemalt üks käik sellel suunal tuleks teha küll veel 🙂

Vana Tartu mnt äärest hakkasime linna liikuma, tundus mõistlik. Rahulik, vaikne mitte nagu Tartu mnt ääres. Veidi pikem maa küll oli aga ma arvan, et palju mõnusam. Lõpetasime lennujaama juures.

Kaart on küll see, mis ma algselt tegin aga väga palju me sellest ka mööda ei läinud 🙂

Kilomeetreid:32/165

Pildigalerii

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.