Presidendimatk 15

Paar aastat olen sattunud peale Presidendimatkale aga kunagi pole kohale läinud sest tegelikult mulle väga suured seltskonnad ei meeldi. Ei meeldi mulle ka need mööda teed matkamised, selleks pole vaja Aegviitu sõita, saab vabalt ka Tallinnas kusagil ringi tatsata.

Üks tuttav oli mineja ja mõtlesin, et haagin ennast külge. Enne tegime muidugi plaanid valmis. Ei jää algust ootama vaid “jookseme” Jänedale, sööme kõhud täis ja siis metsast tagasi Aegviitu. Tundus, et aega on ilmatu palju aga tegelikult kippus natuke väheseks jääma. Suvel oleks ehk okei aga talvel paksus lumes sumbata tundus küll päris raske, seda enam et 24-dal matkasime ka 25km. Oli kohe tunda, kuidas jalg üle murdunud puu ei taha tõusta. 😀

Esimese asjana jäin ma maha bussist, millega ma oleks Balti jaama jõudnud. Õnneks tuli mulle meelde, et tegelikult pole mul vaja sinna jõuda, Ülemistesse on lühem maa ja rong jõuab sinna ka natuke hiljem. Tavaliselt lihtsalt ei kasuta selle suuna ronge eriti ja siis pole meeles, et saab ka lähemalt peale hüpata. Igatahes rongile ma jõudsin, sain isegi natuke oodata.

Kartsin, et rong on püstiseisjaid täis aga õnneks mitte, mahtus istuma küll. Kuigi  pärast rongist maha tulijaid vaadates tundus, et rong oli vist kummist 🙂

Pean tõdema, et presidendi matkast ma eriti pilte ei teinudki. Jäneda pool oli küll ka natuke huvitavamaid kohti tee ääres aga üldiselt üsna nüri kõmpimine. Võibolla polekski viitsinud Jänedale välja minna aga kuna ma pole seal kunagi käinud, vähemalt ma ei mäleta et oleks siis ma tahtsin näha, mis seal on.  Nägin, et mõis ja linnamägi on seal kohe kindlasti, mis mind huvitada võiks.

Aga enne veel oli Jänijõgi, päris maaliline.

Jäneda Allikajärv tundub, et on ka imeilus. Talvel oli küll suures osas jää all aga natuke siiski oli lahtist vett ka näha. Huvitav oli “äravoolu toru”, muud nime ma sellele anda ei osanud aga näeb välja nagu laseks vannist vett välja 🙂

Finish paistiski. Kõik osalejad said endale lõpetamise puhul kleepekad. Kuidagi vanaaegne värk, lapsena ma oleks isegi õnnelik olnud, praegu tekib küsimus, et mis ma sellega tegema peaks. Tegelikult on see ju lihtsalt prügi kui täiesti aus olla.

Musta täku tallis pakuti süüa. Kuna ma juba ette teadsin, et söögiks on hernesupp ja seda ei söö ma isegi pika hambaga mitte, siis oli oma söök kaasas. Aga noh, polnud vajagi, seal oli nii palju erinevaid saia variante, et ma sain neistki kõhu täis. Magusaid ja soolaseid ja ilmselt kohapeal või lähistel küpsetatud, njämma. Hea oli ka see, et jõudsime suhteliselt varakult kohale, oli istumise ruumi ja sai rahulikult süüa.

Edasine plaan nägi ette Jäneda mõisa. Sinna sai sisse ka, nii et kasutasime juhust ja söime ühed koogid ka või pigem isegi tordid. Ei saa mainimata jätta, et maitses hästi, oli magus nagu kook olema peab aga need ilusad roosid maitsesid kahjuks nagu papp.

Mõisa ait oli ilus.

Natuke vaatasime mõisas ka ringi.  Ühes toas olid topised, teises rahvariided.

Kook söödud, meel hea, hakkasime liikuma. Esmalt tuli ületada Jänijõgi ja siis oli üks suur mäkketõus kogu aeg. Olime nagu ah ja oh, no lihtsalt jaksu polnud eelmisest päevast üldse alles.

Aga mäele me jõudsime. Vaade oli ilus, puukujusid oli ka, mõned olid ümber lükatud.

Peab tõdema, et meist kumbki pole eriline järvejääl kõndimise armastaja aga ringiga ka ei viitsinud minna, läksime otse üle Kalijärve.

…või siis mitte nii otse

Järve ääres olid ka puukujud. Näkineid ja vetevana vms 😀

Järgmiseks sihiks olid siniallikad. Aga enne seda olid mäed ja mäed ja mäed. Raske oli kohale jõuda. Allikas oli peaaegu üleni kinni külmunud aga isegi see oli ilus, mis lahti oli 🙂

Hoolimata väsimusest oli metsa vahel imeilus jalutada. Päris talvine, päris lumine, väga valge.

Siniallikas

Siinkohal tekkis vaikselt tunne, et me peaks tempot tõstma, et rongile jõuda. Presidendimatkal saab teatud kindlate rongidega ühe piletiga sõita. Aga asi polnud isegi mitte nii väga selles, et piletiraha kokku hoida vaid selles, et meil polnud kummalgi sularaha kaasas. Põhimõtteliselt oleks saanud tagasi ka Tartu rongiga aga siis oleks lihtsalt pimedas Aegviidus pidanud passima paar tundi või umbes nii.  Ja tegelikult tahtsime me veel ka Sööriksoo loodusrajale jõuda, eriti mina. Ma pole seal kunagi käinud sest alati kui sinna kanti sattuda siis jääb see paari kilomeetrine rada lõppu, et kui jõuab siis käib läbi aga siiamaani ei ole jõudnud, nii et pidime keel vesti peal kimama 😀

Jõudsime natuke rohkem kui tund enne rongi väljumist kohale, nii et saime üsna muretult selle raja läbi käia. Aga sinna tahaks tegelikult mingil muul ajal ka minna.

Jõudsime metsast välja täpselt nii palju varem, et saime veel ka raudteejaama hooned üle vaadata.

Rong ootab.

Rongiaknast nägime päikeseloojangut ja lumetuisku.

Ülemistel astusin välja ja mõtlesin, et kuna ma plaanin võibolla kunagi seal kandis ühte matka teha siis oli täpselt paras aeg eelluurele minna. Pärast seda olin kodule juba nii lähedal, et tundus mõttetu bussiga sõita. Lõpuks tuli kilomeetreid kokku 28.

veebruaris:100km/aastas 285km

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.