Linnasaraseretk 2. Nõmme-Mõigu.

Linnasarase teine etapp: Nõmme- Mõigu. Üldiselt kulgesime mööda piiri aga vahepeal läks see läbi Ülemiste järve, seega olime sunnitud valima, kas järve eest või järve tagant, kas kuiv asfalt või soo, mets ja sopp. Mu meelest polnud nagu vaja validagi 😀

Alustasime Nõmmel Glehni kuju juures. Kuna jõudsime natuke varem, käisime korraks vanakal, üks seltsimees sai seal viimase lume peal pooliku kelguga alla lasta 😀

Läksime alguspunkti tagasi, et uuesti samast kohast läbi käia 😀

Piiri tn ja vana raudteetammi mööda jõudsime Ülemiste järve taha välja.  Tee peal nägime kitsarööpmelise raudtee Rahumäe jaamahoonet, Rahumäe raudteesilda, Liiva jaamahoonet ja veetorni.

Igatepidi kenasti kaunistatud.

Seest oli vähe viisakam.

Liiva jaama veetorn

Kuna ma olen korduvalt seda sama maad läbinud siis eriti ei viitsinud pilte ka teha. Kuidagi tundus, et pole nagu millestki teha. Kevad polnud veel suure lombi taha jõudnud, mis omamoodi oli hea, maa oli külmunud ja me ei pidanud hullus sopas mässama nagu ma alguses kartsin.

Elus satika kinkisin ära 🙂

Jõudsime Kurna oja juurde. Mõtlesime järve ka vaatama minna aga jäime vahele 😀 Aga see oli isegi omamoodi lahe, patrulli tüübid jäid endale kindlaks, et me ikkagi ei tohi järve äärde minna aga samas lobisesid ja ajasid muhedalt juttu.  Ja niiiiiii naljakas oli kui üks mees keelumärgile toetas ja see ümber kukkus 😀

Järv paistab ja patrullauto ka kui terasemalt silmitseda.

Mõned jeesukesed kõndisid meil vee peal aga üldine enamus otsustas ikkagi kobraste poolt ära järatud sohu minna 🙂

Enne sood oli palju purdeid, mida proovida tuli. Ühest mindi üle, ülejäänuid katsetati. Toeks võiks öelda, et võeti terve puu, et raskem oleks siis seentega 🙂

Kobras oli mändi närinud.

Hambajäljed

Tundub, et koprad on nagu hunt kriimsilmad, mitme ameti peal, kes langetab purdeid, kes kaevab kraavi…

Esimest korda kui sinnakanti sattusin siis võttis veidi kõhedaks küll, maa oli siis pehme ja nägin igal pool kopra auke, siis  mõtlesin et huvitav, milline see maapind altpoolt võiks välja näha.

Samas on see mets nii mõnus seal, et kusagilt ringiga ümber selle ka minna ei tahaks.

Mööda soist metsa uidates võib tunduda, et sild jääb päris kaugele, tegelikult on see torust umbes kilomeetri kaugusel. Ilmselt kui olud on vesisemad siis sillast kuiva jalaga üle ei saa aga  meil vedas ainult suur loik oli tee peal ees.

Silla pealt on imeline vaade ojale.

Teisel pool oja pidasime pikniku. Selleks ajaks oli umbes pool maad käidud.

Samas lähedal on üks ilus väike kasesalu.

Liikusime mööda teed edasi, vett oli palju. Sookurgi oli palju.

Selle nurga peal tekkis juba igipõline teema, kust me edasi läheme. Mina tahtsin ikka läbi haldjametsa, retkejuht tahtis natuke nagu teed mööda minna sest siis oleks eelmisest aastast erinev rada olnud. Aga no rahvale vastu ei saa, läbi metsa on ikka ägedam 🙂 See niiske ala, kus sügise poole oli “järv” oli veel sel hetkel piisavalt külmunud, et üle minna.

Täielik pettumus oli see, et see ilus mets oli maha võetud.

Käisime vanalt kiigeplatsilt läbi, vaatasime kas sipelgad juba tegutsevad.  Olid tegusad küll.

Panime matkajuhile paju kasvama siis on järgmine kord jälle põhjust läbi metsa minna 😀 Muidugi juhul kui seal üldse enam mingit metsa on. Eelmisel aastal võeti teiselt poolt puid maha.

Lonkisime üle põllu Peetri tuuliku juurde.

Sealt üritasime läbi küla orienteeruda. Jäime kraavi taha kinni. Kraavis ujus haug, see oli äge, kõik läksid elevile.

Betoonist maja küll aga kuidagi inimlikum või mis?

Leidsime kõrge mäe. Ilmselt ehitamise käigus tekkinud, ainus imelik asi oli see, et miks nii kõrge ja nii järskude seinadega?

Võsast läbi rühkisime pühamäe poole. Natuke oli silmailu ka. Harilik karikseen.

Enne veel kui kohale jõudsime tuli mööduda majast, mille väraval silt- lasen hoiatamata. Eelmine aasta tundus, et seal veel elati. Kuigi maja tundus mahajäetud olid kõrvalhooned enamvähem ja aed justkui korras. Aga nüüd oli maja põlenud ja kõik kuurid viltu vajunud.

Veidi veel ja jõudsimegi Mõigu kalmistule ehk pühamäele ehk tõenäolisesse endisesse pühapaika.

Julius Jäckeli, Tallinna Toomkooli muusikaõpetaja, dirigendi ja koolijuhi ümber lükatud hauakivi.

Laps, kes ilmavalgust ei näinudki või sündis ja suri samal päeval 4.12.1904, sai nimeks Samuel Reinhold Winkler. Huvitaval kombel kandis täpselt sama nime Seewaldi haiglakompleksi rajanud arst, kohe tekkis huvi kas neil on ka seos omavahel?

Läbi pokude maa astusime Tartu mnt poole. Tee ääres oli endiselt see maru põnev elamine 😀 Mõni asi püsib muutumatuna ka.

Sellega asi enamvähem piirduski, kes läks bussi peale, kes otsis oma autod üles, kes liikus niisama kodu poole.

Sel korral:17km/Aprillis: 33km/Aastas:466km

8.aprill 2018 Eelmine matk

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

6.mai 2018 Mõigu- Pirita

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.