Maardu fosforiidi retk

Ühel pühapäeval kogunesime mingi rahvaga kokku ja läksime Maardu fosforiidi mägesid vallutama. Ma olin kuidagi loid ja igavlev, tujutu.
Kahju, sest ma olin nii ammu plaaninud sinna kanti minna, nüüd ei pidanud isegi ise pead vaevama vaid tehti see retk Saja raja retkede poolt ära. Seega oli vaja ainult kaasa lonkida ja nautida aga kui tuju pole siis pole. Õnneks oli toredaid inimesi kellega lobiseda.

Alguses läksime läbi Kööba pargi.

Tundub, et jõulud on seal aastaringselt.

Suundusime läbi pilpaküla. Põnev see inimeste fantaasia. Värvin aia seda värvi, mis pähe tuleb, kirjutan tähed niipidi nagu heaks arvan, ehituskunstist pole vaja rääkidagi.

Saime natuke keset heina ülesalla ronida kui jõudsime keelualale.

Otseloomulikult oli meil vaja just seal pilte klõpsida. Mingi onu hõikas ühe kurja “Hei” aga sellega sel korral asi piirdus.

Lõhkeainepesa

Ilusad rohelised klaasijullad olid seal ja rästik “kommidega”.

Üles alla, üles alla kuni jõudsime istutatud kaasikusse.

Kaasik sai kui noaga lõigatud ja algas männik.

Redeli väljakutse võtsid vähemalt pooled vastu 🙂 Foto: Edith

Hetk hiljem astusime värskelõhnalisest männimetsast jõledalt haisvasse männimetsa. Jälle nagu joonelt lõi prügimägi meid haisuga pahviks. Ma üritan mitte eriti pirtsakas olla aga no… lihtsalt nii iuuuuuuu oli, et ma isegi ei häbene tunnistada, et sidusin dressika endale nina ette 😀

Mõned “hullukesed” käisid jääd katsumas, eriti enam ei kandnud 😀

Mäe otsas kasvas mõnus lehisemets. Veidike nõiduslik. Veel ei olnud uusi käbisid ega okkaid. Tegelikult oli seal teisi okaspuid ka. Näiteks leidsin ma imeliku kuuse, mis tuli välja on hoopis harilik ebatsuuga.

Tegime servalkõndi, vaatasime alla, imeilus roheline vesi 🙂 Väike söögipaus selle imelise vaatega.

Paus peetud, liikusime edasi. Leidsime jõulukuuse või siis pigem nulu. Palju puurauke vms, igatahes võiks seal jalge ette vaadata.

Hõbemäe poole minek näis nagu helge heinamaa aga tegelikult oli see hein suuri pakse rästikuid täis. 😀 Ilus ikkagi, ilusad ussid ka 🙂

Siinkohal pidin mina paar sõna ütlema 😀 Aga see tundus kuidagi nii veider, et kogu tee on vait olnud ja nüüd tuleb siin midagi seletama 😀 A midagi ma suunurgast pobisesin kah. Igatahes eelnev uurimustöö oli põnev ja ma sain aru, mis mulle meeldib 🙂 Muistendid ja lilled 😀 Nii nunnu. Hõbemäest ja ümbrusest väike jutt.

Kuna pangast tuli alla ka ronida siis mina valisin selleks selle kõige kõrgema koha. Samas oli näha, et alla sealt saab, isegi natuke hirmus ei tundunud ja ülevalt poolt tundub minu meelest alati hirmsam kui alt poolt vaadatuna.

Seda ma tegelikult ei teadnudki, et Ülgase koopa avasid on vabrikust eemal ka. Pole sinna niiviisi varem sattunud. Igatahes seal panga all mulle ronida ja ringi patseerida meeldis, ilmselt ma lähen kunagi sinna veel ringi uitama.

Koljuvana või Hõbemäe vaim ? :O Igatahes suutsime siit leida silmad, nina ja suu. Võibolla meil on hea kujutlusvõime, ah?

Esimene Eesti fosforiidivabrik.

Üles koopa ava juurde oli vaja ka ronida, mis tähendas lõpuks seda, et suure sopaga tulin tagumiku peal sealt alla. Huh 😀 Ma olin kõrvuni sopaga koos. Käed sai vähemalt lumehanges puhtaks kasitud, enamvähem.

Kui mina kuhugi jõudsin oli rahvas pillapalla laiali aga kõik kenasti leitavad 😀 Läksime ronisime veel küngaste otsa, kus oli ilus vaade. Seda ma juba teadsin sest seal ma olin käinud.

Prügi oli seal ka mõnes kohas vähem, mõnes kohas rohkem. Samas võib selles ka omal moel kunsti leida.

Täpid ja mummud

Lõpetuseks läksime Rootsi-Kallavere külla. Päris omapärane. Valgustid keset põldu, kummaline kiviaed. Vanad majad, mille taga paistab linnadžungel oma suurte majadega.