Hõbemägi ja Koljunuki

Hõbemägi asub Rebala muinsuskaitsealal ja Ülgase looduskaitsealal. On Ülgase panga kõrgeim osa. Kõrgus merepinnast 46 meetrit, maapinnast 20 meetrit.

Legendi järgi olla Hõbemägi nime saanud sellest, et ennemuiste olla toimunud siin laevaõnnetus, kus hõbedalaev tormis vastu panka põrutas ja kogu lastiga põhja vajus. Väidetavalt on hõbeaare siiani maa sees peidus.
Praegu on meri poole kilomeetri jagu pankrannikust taandunud.

Tegelikult on Hõbemägi oma nime saanud ilmselt selle järgi, et siin oli püha paik kuhu vanad Rebala inimesed käisid hõbedat ohverdamas. Nad käisid siin tähtsaid asju arutamas ja otsuseid langetamas. Samuti kevadpühade aegu pidu pidamas. Külalisi käis isegi Soomest.

Hõbemäel olevat ka lupja põletatud, lubjaaugud peaks siiani näha olema.

Looduskaitsealal talvitub 5 liiki nahkhiiri (keeluaeg on kuni aprillini), kasvab käpalisi, mets-kuukressi, soomukat, aas-rebasesaba ja erinevaid samblike. Kevadel võib seal üsna kindlasti kohtuda ka rästikutega.

Siin oli Eesti esimene fosforiidikaevandus (1924-1938).

Käikude laiem laius 4m, kõrgus kuni 2m. Kaevanduse pikemad tunnelid on kuni 250 meetrit pikad ja 750m laiad, kokku on käike umbes 4km.

Fosforiit on kivistunud mere ja ranna liiv, kuhu meri on kandnud üksjalgsete karbipoolmeid.

Kaevandusel oli sadam, mis asus Koljunuki neemel, sinna viis kitsarööpmeline raudtee (enne 1940-daid) Kaasajal kaevandatakse poolel teel Koljunukile savi.

Koljunukk on jää poolt kokku kantud rändrahnude kogum, mis ajapikku on kattunud liiva ja mullakihiga.
Arvatakse, et koljunuki juures pulliloomal elas koljutaat. Siin kohal tähendas pulli mulli, kohaliku keele omapära ja loom – loomust ehk kalasaaki, püüki.
Kuna meri siin pulbitses, siis ei läinud meri talvel jäässe või tekkis kerge koorik, mida oli lihtne lõhkuda ja kust oli hea kala püüda. Arvati, et Kolju taadile on vaja ohverdada siis on hea kalasaak, kes ei ohverdanud sellel pidavat halvasti minema.

Tegelikult tõusevad seal merepõhjast (gaasi)mullid, mis annab veele rohkem hapniku ja kalaparved kogunevad sinna ümber.

Koljutaadi nimi tuleb ilmselt soome keelest, kus Koljo on suur hiid, suur elukas. Ka paljudes teistes soomeugri mütoloogiates on samatüvelisi tegelasi, kes on üldjuhul pahatahtlikud ja teevad teistele kurja. Tõenäoliselt on sealt eestikeelde tulnud ka sõna koll.

Lennart Meri kirjutab Hõbevalges aga Jõelähtme merehaldjast, kes olla olnud heatahtlik laevnike suhtes ja juhatanud neid merehädaliste juurde.

Koostamise materjalid:

*Eesti loodus 2008/8 Salapärane vetevaim Kolju-Taat
* Palverännak. Läbi Ülgase ja Manniva Ihasalu ristini
* Ülgase looduskaitseala kaitsekorralduskava 2016-2025