Astangu asum

Nädalavahetusel kisub metsa poole. Kui asumi matka teha siis rohkem linna äärealadele. Astangu tundus pühapäevaseks jalutamiseks paras olevat ja kui aega ja energiat rohkem on saaks ka kohe Mäeküla asumi läbi jalutada. Veel oli varaiant jalutada mööda vana raudteetammi Koplisse aga nagu ikka ei jõudnud me Astangutki korralikult risti-põiki läbi võtta.

Algatuseks tahtsime jälle asumile ringi peale teha. Nagu ma aru saan siis mõned inimesed ei saa aru, miks ümber asumi käia?! Mulle isiklikult saab niimoodi palju paremini selgeks, kus see piir jookseb, kus asum algab, kus lõppeb. See pole mitte millekski tarvilik aga lihtsalt enda harimise mõttes on see kõige lihtsam viis asi endale arusaadavaks muuta.

Päris täpselt ei suutnudki piiri ära määratleda aga keset ” heinamaad” pole see nii oluline ka. Pärast tuli välja, et käisime natuke seespool piiri aga kui tahtmine on siis saame Mäekülas käiguga asja ära parandada.

Tiir ümber Astangu on umbes 6 km, asumi pindala on 2,07 km². Astangu nimi tuleneb seal asuvast pangaastangust.

Mulle tundus, et ma olen Astangu ristipõiki läbi käinud aga ikka leidus kohti, mida ma näinud polnud. Samas oli muidugi nii ilus lilleline kõik, et isegi kui iga viimane nurk oleks läbi käidud, oleks ikka tore olnud.

Keegi oli Kadaka ojale turbiini ehitanud.

Ilmselt nii kaugel heinamaal ma polegi käinud. Kuidagi võõras oli see mägi. (Päh, vanu pilte vaadates sain teada, et ma olen isegi natuke mäe sisse roninud – haugi mälu :D. Aga lähenesin tol korral külje pealt, nii et pilt võiski natuke võõras paista)

Mäe  sisse sai ronida aga ei hakanud minema aga mingi orienteerumismäng on seal toimunud. augu sees oli kiri: Stardis sai iga võistkond endale numbri, rebi raamatust see lehekülg välja.

Edasi läks jube sopane rada, meie õnneks oli see enamvähem ära kuivanud.

Ja uus punkt uue ülesandega.

Nendes mägedes olen ma korra juba käinud aga ikka on äge vaade ülevalt alla.

Harku järv ja Õismäe majad, Mustamäe hüpetorn ja ilmajaama muna.

Mäe otsast saimegi aru, et käisime pisut seespool piiri 😀

Leidsime ka ühe väga räbaldunud Tallinna piiriposti.

Pilpaküla oli nii ära võsastunud, et polnud peaaegu nähagi.

Konnad teel.

Täiesti uskumatud aas-karukella väljad olid seal. Pole varem kusagil midagi niisugust näinud.

Mööda vana raudteed edasi ja saigi asumile ring peale.

Edasine plaan nägi ette, et käime ühe tiiru kalda servas, siis all laskemoonaladude juures ja lõpuks varemete juures. Ja kui viitsime siis natuke majade vahel ka.

Sellist angaari nägin enda arust küll esimest korda, oli kusagil vallide vahel peidus.

Tegime oma lõunapausi ära sest õhtu hakkas juba kätte jõudma, aega oli ka jube palju kulunud. Palavaga on liigutamine päris vaevaline. Võilillepärg närtsis suure kuumaga  ära, nii et jätsin selle oksa otsa kõlkuma.

Söömise lõpetanud avastasime, et istume peaaegu pruun raunjala põõsas (LKIII), pisike sõnajalaline, mida ma olengi ainult Astangul kohanud.

Läksime astangust alla. Esialgu oli seal palju lilli. Piibelehti ja käopäkkasid. Pean tõdema, et viimaseid pole ma ka nii suure kolooniana varem näinud.

Et oleks natuke rohkem vaheldust ronisime “metsas” vallide otsas  ringi.

Lõpuks olime juba nii kaugele välja jõudnud, et enamus tunneleid jäi selja taha. Samas on need meil mitu korda läbi käidud ja vaadatud. Ausalt öeldes ma ise ei plaaninudki sellesse viimasesse, mis meil tee peale jäi sisse minna aga kaaslane arvas, et kui juba tuldud on siis peaks ikka läbi käima. Läksimegi Arvestades kui palav väljas oli siis oli temperatuuri langus väga suur, suisa külm hakkas. Eks seal vast selline 10-15 kraadi on.

Võtsime ette järgmise raja, mille kõrval on laohoonete jäänused, erinevates seisudes. Osadel pole kõiki seinugi alles, mõnel teisel on põlenud talad või kõrged tugisambad.

Siis leidsime värskelt  kaevatud kraavi.

Ala kust vesi oli kraavi mööda ära voolanud.

Tallinna Amazonas.

Leidsime vana raudtee jäänuseid.

Ühe tellistest laohoone leidsime ka. Suhteliselt sarnane teistele paekivist hoonetele. Sees kaks päris okeid seinamaalingut.

Sellega otsustasime oma käigu ära lõpetada. Astangu tänav jäi küll praktiliselt käimata aga samas on seda enne nähtud. Valisime suvalise raja ja liikusime metsast välja.

Enne kui majadeni jõudsime tuli meil roostik läbida, õnneks oli kohalikel küllalt uksi, mida märjematele kohtadele peale oli pandud. Saime läbi jalgu märjaks tegemata.

Lõpuks lippasime läbi seinamaalingu juurest. Tegelikult on seal üks igavam kassiga ka aga sinna ei viitsinud enam minna.

“Leemeti Unenägu”. Kavand Gerda Märtens.

Astangu kaart
Sel korral:15km/Mais:122km/Aastas: 717km