Taaskord, minu jaoks juba kolmandat korda sai käidud palverännu teed Piritalt Irusse. Peale selle olen ma seda kanti ka niisama edasi-tagasi käinud. Nii et ei saa öelda, et seal minu jaoks midagi uut oli aga nagu poisid pärast ütlesid, et Pirita jõeorus on alati ilus jalutada. Peab tõdema, et ma olen nendega täiesti nõus.
Pirita kloostri juurde kohale jõudmine on minu jaoks omaette teema. Bussiga saab sinna ainult ümberistumisega. Tegelikult käib üks buss otse ka aga ainult korra tunnis, nii et see ei ole minu jaoks arvestatav variant. Kokkuvõttes võib öelda, et ma jõuan jala peaaegu sama kiiresti, nii et esimesed 5km võtsid aega natuke üle poole tunni.
Kloostrite juures sain veidi hinge tõmmata.
Rännaku alguspunkt. Pirita kloostrikiriku Maarja Roosipärja kabeli vundament.
Üle jõe on kohe Kochi kabel ja Pirita uus kalmistu.
All pool jõe ääres on vana tamm, mida kallistamas käidi. Neli või viis naist olid mõõdupuuks. Mäe otsas on meie eelmisel aastal avastatud kulupõlengu koht. Tol korral läks kõik hästi ja tuli sai kustutatud enne kui tuletõrje kohale jõudis.
Seal on ka mingi tellistest lagunenud maja, ilmselt mingi nõukaaja jäänuk.
Kunagi lugesin kusagilt, et joodikud joovad halva energiaga kohtades. Naljaga pooleks tõestus sellele.
Scheeli mõisa sulastehoone, kus 1941 tapeti Sergei Kingisepa juhtimisel vähemalt 78 inimest. Nad maeti sulastemaja põranda alla ja valati betooniga üle. Üks naine olevat koguni elusalt maha maetud ja tema hauapaik on täpselt teadmata.
Kose suvemõisa poole liikudes jääb tee peale veel üks kahekordne “sõjaväe” maja. Lippasime korraks seest ka läbi. Ega seal midagi huvitavat ju tegelikult pole. Mõned graffitid.
Mõis ise laguneb jätkuvalt. Varem oli aed ümber ja videovalve nüüd võivad kõik käia ja vaadata ja teha, mis pähe tuleb.
Üks trepialuse akendest oli lahti ja me läksime vaatasime sinna kah. Uhked võlvid.
Laudade vahelt ei saanud just paremaid pilte aga näha on, et äge kelder on sel majal.
Mõisa kõrval on üks põlenud maja. Selle jures kaev ja puu küljes oli ilus nagi ka.
Mööda kevadist jõeorgu edasi, kõrvalepõikega varsaallikate ja kuradisadula juurde.
Varsaallikate juures imestasime, et seal oli kuidagi väga puhas. Pärast tuli välja, et selle puhtuse taga on mu enda tuttav 🙂
Kahtlane tunne, et varsaallikas ja/või sealne ümbrus on ka kunagine pühapaik olnud. Koht ise on eriline. Seal kandis on päris mitmeid põlispuid. Ja üldiselt ei panda tänavatele ka lambist nimesid nagu hiiepuu ja hiie põik.
Kuradisadulal käisime. Selle otsas oli suur mahlane punt võililli kasvamas, teises servas pisike kibuvits – või kurdlehine roos.
Ja tagasi jõe äärde. Varsakabjad õitsesid just.
Üle Iru hiievälja.
Iru silla alt läbi.
Iru linnamäele.
Iru ämma juures saime tõdeda, et traditsioonid jätkuvad. Eelmisel aastal punusime meie pärja, sel korral oli keegi juba ette jõudnud 🙂
Kokku jalutasin:12km+5km/Mais:155km/Aastas: 749km
Minu rajad 