Jõelähtme palverännutee teine päev

Teine päev.

Magasin nagu kott, ei teadnud maast ega ilmast midagi. Järelikult sai eelmisel päeval piisavalt väsitatud ennast. Samas olid silmad kuidagi väsinud nagu poleks üldse maganud. Tasapisi sai end üles aetud, hommikusöök söödud ja ennast matka valmis seatud.

Enne veel kui Ihasalust Loo poole kõmpima hakkasime, käisime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

Esiteks Rootsikari. Meie saime otse läbi eravalduse. Kusagilt mujalt pidi siiski ka juurde pääsema. Midagi erilist seal just polnud aga samas lihtsalt ilus. Mõned suuremad ja väiksemad kivid, meri ja liivarand. Palju haigruid ja kormoraane, luiged ja kajakad.

Siia võikski jääda 🙂

Kividest takistusrada 🙂 Hm, kuidas ma alla saaks?

Läksime tagasi, tegime ühes väga lurri kohviga pausi aga asi seegi 😀

Majakeses oli piibel ka, et ikka oleks midagi, mis palverännuga seostuks. Päris äge 1903 välja antud, gooti kirjas. Ma rohkem ei viitsinud veerida kui paar esimest rida.

Selline majake siis. All kaks tuba ja köök, üleval veel 4 magamiskohta. Duširuum ja wc. Köögi puhul võiks laita ainult seda, et seal ei olnud toidu soojendamise võimalust ega veekeetjat. Selle eest oli külmkapp 🙂

Hoovi peal leidus veel muudki põnevat.

Ja ka Ihasalu allikas asub eravalduses.

Tegelikult oli ammu aeg astuma hakata aga roidumus oli peal.  Teine päev ja juba ei jaksa. Ainus lohutus endale on see, et tõesti oli palav. Raske oli üldse ennast liikuma sundida. Aga samas oli tahtmine uusi kohti näha. Palju kohti olid tegelikult ju nähtud aga jala pole ma seal kandis eriti kusagil käinud.

Ma ootasin Ihasalu metsalt natuke rohkemat. ma pean tõdema, et seal oli üsna igav. Alguses oli mingi kivimüür, mille kohta kohalikud väitsid, et seal võis olla kunagi kindlus või linnus- täiesti tõsi jutt 😀

Kohe hakkas paistma ka Ihasalu rist ja palvepink. Ma leidsin vigu ka, mida laita. Kui palvepinki istuda ja teksti lugeda siis, seal on kirjas: ” Kas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.” Kuna pink ja rist asetsevad kõrvuti siis ei ole seda võimalik teha. Sa saad, kas risti taga seista ja seda vaadet nautida või pingil istuda ja mere vaadet vaadata. Tähenärija olen 🙂

Peale seda oli suhteliselt pikk maa tuimalt astuda. Üsnagi üksluine mets. Midagi seal kasvas ka. Näiteks õitsevat Rootsi kukitsat ma pole ennem näinud vist.

Et põnevam oleks sai end lilledega ehitud.

Aga mis siin ikka jaurata, parem ikka kui maantee äärt mööda käia 🙂

Jube imelik oli, et piibelehed alles õitsesid. Mujal olid ammu juba õitsenud. Sealt ma leidsin esimese puugi kah ennast mööda üles ronimas. Õnneks külge ei hakanud keegi.

Mõnes kohas oli ilusaid tammepuid.

Maantee äärde välja jõudes läks veidi põnevamaks.  Üks hobune oli oma aias. Hästi ilus. Vaatasime seal kui ta meie poole hullu galopiga tuli, igaks juhuks sai samm kõrvale astutud. Meid üle vaadanud, läks minema. Tee ääres sõitsid rattad siis läks küll põnevaks, kuidas hobune ratastega võidu jooksis. Õnneks jäi ikka oma aeda pidama.

Veidi maad edasi oligi juba Linnamäe hüdroelektrijaam. See suutis mind ka üllatada, ma pole kunagi näinud, et see kuivalt seisaks.

Teine hea üllatus oli veel. Seal oli maasikaid 🙂 Natuke kehvem oli ehk see, et need kasvasid kallaku peal ja seal polnud kuigi mõnus neid korjata. Aga ikkagi, super maitsvad olid 🙂

Käisime Jägala linnamäel ka kui juba seal olime. Siis üle silla teisele poole jõge.

Edasi tuli selle päeva maiuspala 😀 Läbi hiiglama tiheda võsa orgu ja sealt üles ja jälle alla ja üles ja lõpuks veel väga-väga tihedat võsa. Tahtsime Kukemiku kivi juurde minna aga andsime suhteliselt kiiresti alla. Samas üldse ei kurda, oli märksa põnevam kui metsa vahel käimine.  Pealegi oli üsna ergutav teadmine, et varsti saab süüa ja puhata 🙂

Laulumäe kivi oli meie söögilaud. Pakkus nii varju kui päikest. Lilled õitsesid, maasikad kasvasid. Mmm mõnus!

Pärast seda olin mina küll juba omas mullis. Kuigi oli väga ilus ja isegi tore siis samas oli ka natuke nagu tülpimus sees. Võtsime vaikselt ja puhkasime kui vaja.

Väga kaugele ei jõudnudki kui oli vaja jätsi paus teha.  Koogi pood jäi tee peale.

Vaatasime veel natuke Jõelähtmes ringi.

Jõelähtme postijaam ja -jõgi.

Seal kandis oli jube palju toonekurgi.

Jõe maa alla mineku koht või siis maa peale tõusmise koht, kuidaspidi võtta.

Vaatasime Jõelähtme pastoraati, kirikut ja aeda.  Kõik imekena, mõnus oli jalgu puhata, päike hakkas tasapisi looja minema.

Jooksime üle Narva mnt. Ööbima saime Loo ajaveski juurde. Sinna suuna võtsimegi. Mulle ei andnud rahu kolme kuninga kivi, teadsin, et see peab seal samas tee ääres olema. Nii käisime mööda põldu ja otsisime. Enne sattusime mitmele kultusekivile.

See pole mingi ime, seal on enamvähem iga kivi kultusekivi ja neid kive on seal palju.

Kolme kuninga kivi leidsime ka üles.

Veski juurde jõudsime kõige ilusamal ajal 🙂

Mina, kes ma võõrastes kohtades ei maga kuigi hästi, vajusin ära ja magasin hommikuni nagu nott, jälle 🙂

18km/Juunis:110km/Aastas: 868km

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.