Männiku lilled ja püramiidid

Tuli millegipärast tuju Männikule minna. Lihtsalt hulkuma ja natuke sellepärast ka, et näha, milliseid käpalisi seal on ja kas üldse. Need, mis enne olid on ehk õitsenud ja teised võibolla pole nina välja pistnudki kui nii kuiv on.

Siiski ühtteist leidus aga võrreldes eelmiste aastatega hõredalt. Kusjuures tavaliselt see suurem õitseaeg oleks alles ees.

Soo-neiuvaipa isegi oli aga eelmise aasta lopsakust neil polnud.

Kahelehist käokeelt oli päris palju aga need hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama.

Mõned rohekad käokeeled. Neid oli ka kindlasti rohkem aga väga lähedalt ei viitsinud ju kõiki uurida 🙂

Minu jaoks suhteliselt määramatud. On need balti- või kuradisõrmkäpad, väikese vööthuule lisandiga või täiesti ära tuntavad?! See on minu jaoks veidi keeruline. Männikul on hübriide igasuguseid nagu kuulda.

Vööthuul sõrmkäpad olid küll päris võimsad.

Läksime Männiku ja Raku järve vahelt läbi. Sealt eriti tihti ei käi kuna see on sõjaväe territoorium. Tihtipeale on seal laskmised ja ei viitsi uurida, millal neid seal pole. Vähemalt saab kohale minnes teada 😀 Igatahes sel korral lipukesi ei lehvinud, pauke kuulda polnud.

Mets oli suhteliselt igav kuna mitte midagi ei õitsenud. Mõni tups ristikheina mõni härjasilm. Seda rohkem oli näha prügi. Ei saa aru, miks ei või oma grillpidu pärast prügikasti viia.

Seenlilled on tulekul aga eks need vist ootavad ka vihma, et nii aeglaselt ja kobamisi maast välja tulevad.

Lõpuks sai lihtsalt samblast pilti tehtud. Harilik karusammal.

Peaaegu vees kasvas veel käpalisi.

Ühed Männiku püramiidid jäid teele. Aga need nägid kuidagi lahjad välja seekord. Ju need hakkavad vanaks jääma. Täis kasvanud igasugu värki.

Liikusime metsa poole. Tahtsime kusagilt Männiku järve poolsest küljest tagasi minna. Väga täpselt nagu ei teadnud ka kuhu minna, seega seiklesime.

Selles kraavis me eelmisel aastal juba olime, see läks vales suunas, pidime tagasi minema.

Liikusime teisele poole, oli selline rabamets, vedas sest kärbseid ja sääski praktiliselt ei olnud. Aga ega seal ka eriti midagi muud ei olnud. Samblikud, kanarbikud, mis veel ei õitse. Paar käpalist. Ah ja mustikaid oli juba kah.

Jõudsime veidi lagedamale maale. Seal oli juba liblikaid ja lilli ja maasikaid. Või noh, mis lilli – palderjan oli. Oranž on ilmselt niidu-võrkliblikas. Pruun arvatavasti mingi silmik.

Ega nad eriti paigal ei püsinud 😀

Sini-või taevastiivad.

Puud on mul üsna nõrk koht. Mul polnud õrna aimugi, mis see olla võiks, seega tegin pildi, tulin koju ja uurisin järgi. Harilik paakspuu.

Edasi juhtus nii, et me jõudsime Männiku laskealale ja otseloomulikult pidime sinna juurde vahtima minema. Eks ma sain kohe karistatud kah, koperdasin okastraati. (Foto:Ilme)

Natuke oli valus, verd voolas ohtralt 😀

Seal ümbruses oli isegi lilli, peaaegu et nagu igal aastal männikul, ainult et pisemad ja äbarikumad.

Punavarrene kuningakepp, taga harilik ussikeel.

Kollased karikakrad

Läätspilv. Kuidagi jäävad Männikul alati pilved silma.

Edasi tulid uued püramiidid, sel korral ilusad, mõnusad, toredad.

Sealt oli õige pisut maad Männiku bussipeatusesse. Kell oli alles vähe ja polnud kuigi palju käinud ka. Otsustasime minna veel natukeseks vanalinna vaatama. Jäime päris kauaks.