Aegna 2018

Aegnal sai käidud täpselt aasta ja 2 päeva tagasi. Muutunud polnud suurt midagi, seisis sama koha peal. Mõnus  on seal ikkagi.

Mere peal istusin väljas, pilte väga ei teinudki. Eelmisel aastal sai neid ju nii palju tehtud. Aga lihtsalt mõnus oli, tuul sasis juukseid, päike paistis. Ma kusjuures mõtlesin, et mul on laeva peal nii igav see tund aega, et võtsin raamatu kaasa, pean tõdema et see oli ainult lisaraskuseks 😀

Maa paistabki 🙂

Sel korral koos memmedega, nii et tempot ei teinud ja eriti palju kuhugi ei jõudnud ka.  Kohalik giid Hugo tegi meile väikese tiiru.  Istusime tema hoovi peal ja siis ta mingi tund aega seletas seal. Ausalt öeldes mul hakkas nagu veidi igav. Ma ei viitsi pikalt ühe koha peal passida.

Vaatasin veidi ringi ja tegin pilte.

Hakkasime vaikselt liikuma. Aegna kalmistu. Esimesed teated selle kohta on aastast 1736. varem oli surnuaed piiratud kiviaiaga, hiljem läks nõukogude armeel neid ehitamiseks vaja ja kivid asendati kohapeal üles võetud raudtee rööbastega.

Samas kõrval on kohe ka kivikülv.  Ronisin lohukivi otsa lohke otsima. mille peale giid lubas esimese kivi otsa roninu kivile ohverdada ja kõri läbi lõigata. Hm, milline meeldiv vastuvõtt 😀

Nagu oletada võib pääsesin eluga.

Ronisin enamvähem iga kivi otsa vist aga ilmselt on mõni siiamaani ronimata.

Läksime mööda looduskeskusest. Jalutasime üle heinamaa. Jõudsime maagilise kivilabürindi juurde. Kes viitsis see käis läbi, edaspidi ja tagurpidi.

Eeriku ehk Maiekivi.

Liikusime natuke mööda liivaranda edasi, telkimisala poole, kus meile teed ja kohvi pakuti. Edasi oli juba vaba aeg. Käisin ujumas, millegipärast hakkas korraks jube külm aga õnneks läks see varsti üle.

Oma vabal ajal söötsin sääski. Neid oli tohutult. Igatahes olid  mu jalad järgmisel päeval sellised nagu oleks mind mingi tõsine punnitõbi haaranud. Ma pean tunnistama, et panin õue minekuks isegi pika seeliku selga, et mu jalad näha poleks 😀

Tatari piimikas

Vaatasin veidi ürgsemas looduses ringi.

Seal oli täielik võlumets 🙂

Lõpuks jõudsin ohvitseride kasiino juurde. eelmisel aastal nähtud king oli valgeks võõbatud.

Pisut oli veel aega. Kondasin sadama lähistel. Söin maasikaid ja kohtusin mingiga.

Tagasi paadis. Terve Kräsuli sai ühele pildile püüda.

Tund sõitu ja tagasi Tallinnas.

Jalutasin Kadrioru poole ja tegin avastuse, et Mextonia graffiti “Rändurid” on ära lammutatud :/

Meeldetuletuseks, milline see oli.

Kokku tuli vaevalt: 8km/Juulis:23km/Aastas: 939km

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.