Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2

Esimesed 5km.
Järgmiseks läksime pitsilisi puitvillasid vaatama.

Esimesena jäi tee peale Lavretsovi villa. Kaugel aia taga, lipitud-lapitud. Aga oma endist hiilgust siiski veel meelde tuletades. Lavretsov oli vene kaupmees ja metseen. Koos abikaasaga rajasid ja pidasid nad üleval Narva haiglat, sünnitusmaja ja kunstimuuseumi. Villa oli perekonna suveresidents.

Eks uhkeid villasid on ka kaasajal ehitatud vanade pärlite asemele.

Narva kaupmehe Filipp Pantelejevi villa on puude taga peidus, et üldse mingit vaadet saada, tuli üle kraavi ronida. Hullumeelselt palju pitse, sambaid. Rohelise kollase kirju. Ainult, et lähemalt oleks tahtnud vaadata või erinevaid vaatenurki saada.

Vahele mõni mitte villa mõõtu hoone.

Elamu, mis on muinsuskaitse all. Maja põletati maha ja ehitati uuesti üles, küll ilma pitsideta. Sedasi nägi see minu jaoks suhteliselt ilmetu välja.

Mõnes kohas leidub veel nõuka aegseid tänava silte.

Narva-Jõesuu Jumalaema Kaasani Ikooni kirik jäi ka tee peale. Päris põnev ja pisikene. Kummaline oli minu jaoks see, et aed oli lukus, tavaliselt pääseb kiriku juurde lähemale, nüüd kiibitsesime aia tagant.

Natuke veidrad olid ka kujud. Mulle meenutasid need pigem mingeid indiaani või peruu kujukesi.

Üle aia ei tohi ronida.

Kuna õues oli palav läksime vahepeal randa tagasi, ujuma ja sööma. Kui mina olen harjunud sellega, et merevesi tavaliselt paistab läbi ja sa võid oma varbad kokku lugeda siis Narva-Jõesuus oli vesi täiesti must. Ma pidin jupp aega ennast koguma, et sinna sisse hüpata aga kuna palavus tahtis tappa siis lihtsalt ei jäänud palju muid variante üle. Peale selle oli seal mingi jubedalt kleepuv liiv, mis jäi igale poole külge ja ei tahtnud enam maha tulla.Päike oli terve selle rannas olemise ajal pilve taga. Nii kui minema läksime tuli ja hakkas kütma jälle. No ja kõige lõpuks viriseks selle kallal kah, et süüa ka normaalselt ei saanud, herilased täiega ründasid – ainus variant oli jalgupidi vette ronida, sinna nad millegipärast väga järgi ei kippunud tulema.

Läksime edasi. Meie kuuest ja poolest tunnist oli veel kolm alles aga üksjagu asju oli ka veel vaadata. Kui aega oleks rohkem olnud siis oleks võibolla kiiganud, kuhu see rada viib.

Aga meie läksime järgmisi villasid otsima. Üks sattus kogemata teele. Ilus sinine.

Postkast oli ka väga stiilne ja tabalukuga 😀

Siin elab lord või “keski”.

Narva-Jõesuu Koduloo muuseum. Samuti pitsiline. Peale selle on seal elanud ka Tammsaare.

Muuseumi hoovi peal oli jube ilus paviljon. Kahtlaselt Pantelejevi villa moodi ja kahtlaselt sama värvi ka. Kahjuks ei suutnud me nii arusaadavalt eesti keeles küsida, et me adekvaatse vastuse oleks saanud. Aga nii palju saime teada, et see on lahti võetud ja kusagilt mujalt toodud. Leele Välja on kommenteerinud seda, nii et on tõenäoline, et see kuuluski Pantelejevi villa juurde või siis on lihtsalt sama tegija.

Järgmine villa jäi jälle juhuslikult tee peale. Tundub, et seal toimetatakse veidike 🙂 Samas jälle aias, puude taga ja näha polnud suurt midagi.

Üks kurb vana trepp

Üks villa, ilma pitsita aga mulle meeldis, kuidagi mõnusalt kodune.

Jõudsime Heledasse parki, see nägi ka kena välja. Tiik, paviljon ja lõpuks kuursaal. Peale selle oli seal üks ohvrikivi, mille otsas me istusime aga millest pilti päriselt ei teinudki.

Kuursaal on ka imeline aga üsnagi täbaras seisus. Vähemalt on plaan see korda teha. Kannatanud on maja palju. Esimene hoone põles maha. Ehitati uus. 1944 õhiti sellest suurem osa, 1950-datel ehitati alles olnud tiiba ümber. 1990 põles see jälle. Tundub, et siis pandi tervele Narva-Jõesuule tuli otsa.

Teel viimase puitvilla poole leidsime ühe murali kah. Päris vahva bussi peatus.

See viimane villa oli ilus aga jälle puude taga peidus, õnneks aeda sel ümber polnud, nii et sai tiiru peale teha. Tagant küljest oli küll suhteliselt igav – tavaline.

Seal samas kõrval oli kohe ka kirik. Jälle suur võrkaed ümber ja taba ees.

…ja kaks sammu edasi mälestusmärk Vildele.

Ainult, et maja polnud enam 😀

Ma leidsin päris põneva artikli ja kusagil selle lõpus on pilt ka sellest majast, kus Vilde elas ja puhkas 🙂

Veidi kaasaegset pitsi tänavapildis.

Jõudsime tagasi linnade vahelisse bussipeatusse. Tuli välja, et meil on üle jäänud poolteist tundi aega. See tähendas seda, et ma sain oma vana sadamat ka lähemalt vaadata ja näpuga katsuda.