Mulle tundub, et kui üritusi tehakse siis toimuvad kõik ühel ajal. Suvel ja peale jõule on suhteliselt vaikne aga nii kui september kätte jõuab nii hakkab igasugu asju juhtuma. Laupäeval 15 sept. oli valik küll nii lai, et oi-oi-oi 😀 Mõni asi pandi hiljem välja, need jäid lihtsalt minu jaoks ära. Mitmed üritused olid registreerimisega, nii et päev kuidagi kujunes selle järgi.
Millegipärast ärkasin hommikul vara. Mõtlesin, et võiks pisut varem välja minna ja jalutada. Päike paistis ja aknast vaadates tundus väga mõnus ilm olevat. Tegelikult oli tuule käes päris külm ja hea oli, et ma enne termomeetrile pilgu heitsin. Päikese käes oli kõigest 17 kraadi ehk siis tegelikuses võis olla 13-14 kraadi. Kuidagi olen veel nii suvega harjunud, et ei tahaks pikki riideid selga panna.
Kell 1 olin registreerunud Paljassaare Reoveepuhastusjaama ekskursioonile. Lihtsalt sellepärast, et sinna muidu ei pääse.
Enne seda jõudsin teha väikese tiiru vanalinnas. Võiks öelda, et see oli peaaegu, et graffiti tuur.
Tornide väljakul olid alles veel mõned lillefestivali aiad. Sel aastal sinna õieti ei jõudnudki.
Mina näen sellel puul nägu. Aga sina?
Edasi läksime Paljasaarde.
Reoveepuhastusjaamas anti meile turvavestid selga, loeti hoiatussõnad peale kui ohtlik on jne. Ainus asi, mis oleks võinud olla ja mida polnud olid gaasimaskid sest hais oli seal tõsiselt rõve. Kas ma soovitan kellelgi sinna minna?! Ainult siis kui tõesti on huvi, kuidas vett puhastatakse, muidu oli ekskursiooni mõttes suhteliselt igav ja hais, hais, hais…
Sisendkanalis sõelutakse välja suurem praht. Päeva jooksul tekib sellist sodi umbes 2000 kg. See paneb mõtlema küll natuke.
Mulle meeldisid ainult setitid, need nägid kuidagi ilusad välja.
Kogu üritus kestis alla tunni.
Lühidalt kokkuvõttes sõelutakse vesi erineva suurusega “sõeltega” läbi. Lisatakse hapniku, puhastatakse keemiliselt. Saadakse palju prügi, mis viiakse prügimäele, nii et ärge loopike potti peale paberi midagi muud ega ka vihmavee rennidesse. Veel saadakse muda, mida segatakse turbaga ja mis oleks ideaalne haljastusele (toitu ei tohi sellega 2 aastat kasvatada) aga mille kättesaamine ei ole nii lihtne. Selleks tuleb keskonnaministeeriumilt luba küsida ja teatada, milleks sa seda kasutad. Ehk siis tavainimese mõistes suhteliselt pointless ettevõtmine.
Kaasa sain ma kaks õhupalli millega siis rõõmsalt päev otsa ringi tilbendasin. 😀
Tundus suhteliselt mõttetu bussi või midagi kasutada kui sealt samast mere äärt mööda minnes on Kopli lõppu pisut üle kilomeetri maad. Aega oli piisavalt, Bekkeri sadamasse pidime minema kell 16.
Prügimäe kõrvalt mööda, Kopli liinide juurde. Sinna polnud ammu sattunud. Suur ehitamistöö käib.
Nii kaua “kuniks” maja veel seisab, tuleb sellele tuli otsa panna.
…ja loomulikult hunnik joonistusi
Kopli kiriku juures tehti ka tööd. Tundub, et ma pole seal ammu käinud ega midagi näinud.
Järgnes külastus trammidepoosse, mis oli ka suhteliselt igav. No kui loogiliselt võtta ega seal nii väga midagi erilist olla ei saa ka. Paar maja ja trammid 🙂
Üks vana tramm, mille sees sai käia, vaadata ja katsuda.
Sel päeval ei näinud ma mitte ainult puul nägu vaid trammil ka.
Et asi põnevamaks teha käisime vaatasime vana depoo taha ka. Seal oli igasugu värki, aken betoonaias, mis varsti kukub võibolla ümber. Laudpõrand, korvpalli rõngas ja punane kirves.
Depoo üle vaadatud oli meil Bekkeri sadama külastuseni ikka veel aega. Kuna Mereakadeemia õues toimus Koplifest siis käisime tegime seal ka ühe tiiru. Midagi erilist seal silma ei hakanud eriti ja turvad käisid ja vaatasid hoolega, et sa sammugi liiga kaugele ei astuks.
Kuna mul oli suur seljakott seljas sest sellega on mõnus asju vedada, riideid ja natuke süüa ja fotokas ja… ühesõnaga kõike, mida ühel tütarlapsel võib päeva jooksul vaja minna, siis uuriti ega mul klaastaarat kaasas pole. Ei peale suutis üks noormees peaaegu täiesti tõsise näoga küsida ega mul siis ehk tulirelvi pole, üks suunurk küll veidi tuksatas 😀
Õue peal midagi erilist ei olnud seega läksime näitust vaatama.
Disainiöö raames toimus näitus nimega “Suletud uks”. Kunstnikud: Emer Värk, Sille Pihlak, Karl Saks
Kitsastest rõdu ustest sai end ka rõdule pressida. Oma kotiga olin ma märksa suurem kui tavaliselt ja see uksevahe oli ikka märkimisväärselt kitsas aga kui on võimalus vaadata linna ülalt poolt siis tuleb see ju ära kasutada. Vaated kella all olevalt rõdult.
Asusime Bekkeri sadama poole teele.
Vahepeal nägime mõnd huvitavat maja ja torni. Kopli rahvamaja ja veetorn.
Bekkeri sadama lähistel oli vana Põhjala tehase hoovi värav lahti, loomulikult me kiikasime sisse.
Seal oli terve kiisude pesakond.
Läksime sadama värava taha, kust meid rõõmsalt minema aeti ja öeldi et peame hoopis Meeruse sadamasse minema. Siis hakkas meil natuke kiire. Üksjagu inimesi siiski jõudis kohale. Värava taga tekkis küsimus, kas pilte tohib teha. Terve aed oli pildistamist keelavaid silte täis. Samas omanik ei keelanud, nii et järelikult oli lubatud. Ma olen omajagu aega unistanud, et oleks tore kui saaks lähedalt vaadata Bekkeri sadama slippi, see on ainulaadne maailmas ja väga efektne. Üle aia olen seda kordi ja kordi nillinud 😀
Väga äge igatahes. Tegu on kultuurimälestisega ja on lootust, et kui ükskord sadama ala vabaks maaks saab, jääb see kenasti alles.
Sama kaartega maja, mis Põhjala hoovi peal oli üsna räsitud oli sadama poolt küljest ilus roosa. Kuigi mulle meeldib teine pool vist isegi rohkem, natuke sürrim.
Teiseks kultuurimälestiseks on Bekkeri sadama mehaanika- ja turbiinitsehh. Ka päris uhke ehitis.
See käik sai ka üsna ruttu läbi, kestis ehk tunnikese. Samas see slipp oli minu jaoks terve päeva rosin, nii et ma olen rahul 🙂
Välja saime Bekkeri sadama väravast. Hakkasime mööda raudteed minema ja jõudsime Kase parki. Vaatasime eemalt kivikülvi ja liikusime edasi.
Suundusime läbi Kopli kalmistupargi Stroomi ranna poole.
Pargis on surnute mälestuseks tehtud tagurpidi purskkaev. Soojal ajal voolab kesksest kirstukujulisest risttahukast vesi alla. „Maa alla suubuv kosk“ on arhitektide Indrek Peili ja Siiri Vallneri töö.
Läbi ranna ja metsa jõudsime hipodroomi juurde välja. Mul polnud ikka veel liikumise tuju otsa saanud, nii et jalutasin edasi. Kassisabast Falgi parki, üle Toompea ja Vabaduse väljaku, Tammsaare pargist Politsei parki ja siis bussi peale.
Falgi pargi purskkaev.
Üllatusega avastasin, et Pitka monumendi juures on “Estonia” esimene Eesti soomusauto, mida viimati nägin Hiiumaal kohvikutepäevadel.
Tammsaare park on siis nüüd uus ja ilus. Muru peal käimine keelatud, pargivaht tuleb “kaikaga” ära ajama. Põnev. Tundub, et Tauno Kangro on ka jälle tööd saanud, kuigi pead ei julge anda. Üks külili olev kuju on küll väga “tema nägu ja tegu”.
20km/Septembris: 82km/Aastas:1187km
Minu rajad 