Rummus südamepäeva matka tegemas.

Facebookis jäi silma südamepäeva matk Rummus. Tundus äge.

Äge ei olnud see, et nagu enamasti ei arvestata nende inimestega, kes liiguvad ühistranspordiga. Rong jõudis tund enne algust kohale ja järgmisega oleks juba hiljaks jäänud. Ei oskagi muud arvata kui et taheti inimeste arv võimalikult väikseks piirata. Samas ma mõtlen, et kui rongi peatus on lähedal, on selline variant Vasalemma saamiseks kõige mõnusam.

Alguses mõtlesin, et veedan kusagil natuke aega ja lähen kohtumispaika… aga natuke hakkas sees närima.

Matka lehel küsisin, kas mäkke ka minnakse? Vastuseks oli vaikus. Tundus, et ei minda. Mõtlesin, et mida ma seal passin. Mul on terve tund rohkem aega kui ise seda tiiru tegema lähen ja kui kusagil “jokutama” jään siis näen seda seltskonda.

Ühe korra olin ma oma elus seda sama rada käinud, nii et eriti halvasti ei saanud ju minna 😀 Igatahes rallirajani jõudsin ma kenasti. Motikad kimasid ringi, nii et otsisin omale metsavahelt enda- oma raja ja üritasin vana raudtee tammi leida. Korra suutsin “metsa” ka minna omadega ehk hakkasin mingit teed mööda minema aga … jah ma sain aru, et varem pole ma seda teed mööda käinud, nii et marssisin natuke maad tagasi ja voilà leidsingi esimesed liiprid üles 😀

Seal läks elu fotokaga nii põnevaks. Igasugu seeni ja muud värki, põldmarju … ühesõnaga sain ma kõike võtta mõnuga.

Nägin ilmselt ka seda matkaseltskonda, kes rõõmsalt mööda teed jalutasid – kolmekesi! Mul tegelikult oli hea meel, et neid ootama ei jäänud sest matk mööda teed ei ole minu teema kohe üldse mitte.  Ja ma olin ülimalt õnnelik üksinda raudtee peal võsas 😀

Ja siis tuli see õudne osa 🙂 Vasalemma raudteesild. Tegelikult oli see juba eelmisel korral veidi hirmus aga nüüd oli see veel rohkem lagunenud, libe ja ilma käsipuuta.

Eks vaimusilma ette kerkivad ikka kõik need koledused, kuidas sa sealt alla kukud, mõne luu murrad ja Vasalemma jõkke vedelema jääd, keegi sind ei leia ja raudselt saab telefon ka märjaks, nii et abi kutsuda ei saa 😀 Vaimusilmas kõike ette kujutanud, mõtlesin et no nii vilets ma ka pole et selle tühise silla pärast ringiga minema hakkan. Pean tõdema, et jalg ikka värises all natuke ja üle saades mugisin seal samas kasvavaid põldmarju, et veidi maha rahuneda 😀

Kusjuures piltidel on näha nö. käsipuu aga see asub sillast umbes poole meetri kaugusel ehk siis seda ei ole  võimalik kasutada.

Sillast edasi oli natuke suurt võsa ja siis sai juba kruusateele, mida mööda jõuab karjääri järve äärde.

Järv mulle jubedalt meeldib aga millegipärast seal taga oleva metsaga ma pole mingit hingesugulust leidnud. Täiesti emotsioonitu jalutamine. Võib-olla  peaks seal rohkem käima, äkki tekib midagi. Samas tahaks ikka pigem mõnda uut kohta avastada või minna sinna, kus emotsioon on hea. Nii mul selle metsa kohta eriti pilte polegi, pea kõik kaadrid on suunaga vee poole 😀

…ja lõpuks see mägi. Mina olen müüdud täiega 😀 Kuigi mul hakkas ajaga kitsaks minema siis mäe all ja mäe peal veetsin ma aega mõnuga.  Minu nö. kunstnikusilmale on see tõeliselt maaliline ja magus amps.

Sealt edasi oli mul parajalt kiire. No nii kiire, et kui ruttu astuda siis võib natuke ka ringi vaadata aga mitte eriti. Kuidagi õnnestus mul rongi aegu vaadates näha, et kui järgmisest rongist maha jään siis pean 3 tundi järgmist ootama. Bussid olid selleks ajaks oma töö lõpetanud, nii et ma lihtsalt pidin järgmisele rongile jõudma. Ja muidu polekski vahet olnud aga septembri lõpus enam päevad väga pikad pole, nii et oleks saanud umbes kolm tundi pimedas passida. Ahvatlev, eks ole 😀

Marssisin vanglamüüride vahelt läbi ja otsustasin, et edasi lähen mööda kergliiklusteed, seal jõuab lihtsalt kiiremini edasi.

Võib öelda, et alguses mul läks isegi hästi. Liiga palju ringi ei vahtinud. Aga mingi hetk tekkis tunne, et mul on tegelikult päris palju aega. Siis sai siin ja seal ringi vaadatud. mingi vana raudteetamm oli mnt. ääres, läksin vaatasin lähemalt. Moonid õitsesid. Vasalemma mõisast ei saa ju ka niisama mööda joosta. Aga kui ma seal lõpetasin siis oli mul ikka veel üle tunni aega.

…ja…. kuna mul oli aega külluses siis tuli mulle meelde, et seal on üks imeilus karjääri järv, mida võiks vaatama minna.

See on nii teistmoodi nagu polekski Eestis. Lihtsalt istud ja vaatad. Aga kui ma seal mõnda aega juba olnud olin siis hakkas veidi kiire…jälle. Nüüd juba päriselt. Lippasin üsna kiiresti, leidsin metsast mingi naise haua. See oli veider natuke.

Kuulsin rongi tuututamist ja nii ma maha jäingi 😀

Esialgu ei teadnudki, kas olla pahane enda või rongi peale või hoopis leppida saatusega. Jama oli selles, et järgmine hommik oli plaanis Kõnnu järve äärde sõita ja kui ma Vasalemmast alles õhtul üheksa paiku rongile saan, millal ma siis koju jõuan. Õnn oli siiski minu poolel. Tuli välja, et kuidagi oli mul siiski üks rong kahe silma vahele jäänud ja seega sain passida kõigest  poolteist tundi. Samas on see päris lühike aeg selleks, et midagi vaatama minna. Päike juba loojus ja niisama külmetada ka ei tahtnud. Jalutasin ringi, vaatasin raudteejaama majasid, käisin teisel pool raudteed. Varsti jäigi veel pool tunnikest ootamist. Söin siis oma lõuna ära, mida polnud aega päeva jooksul süüa ja kuum tee kulus ka ära. Temperatuur langes õhtul juba üsna madalale.

21km/Septembris:173km/Aastas:1278km

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.