Lehola ja Ohtu mõisad

Ühel õhtupoolikul tuli mõte minna rongiga sõitma aga kuhu polnud aimugi. Kaugele ei saanud minna sest küllaltki varakult läks juba pimedaks. Paar kolm tundi oli kõndimise aega.

Kuna ühtki ideed ei tulnud otsustasin minna sinna, kus polnud veel käinud. Vaatasin, et Paldiski pool olen peaaegu kõik peatused läbi käinud. Niitvälja oli selline, kuhu polnud kunagi sattunud. Kusjuures ma isegi plaanisin sinna minna aga hoopis teistsuguse ringi teha aga õhtu jaoks oli see ring liiga pikk. Lasin pilguga kiirelt üle kaardi ja leidsin Lehola.  Seda maad oli jälle pisut vähevõitu ja Niitväljale tagasi ka ei tahtnud minna. Nägin, et Kulna on päris lähedal ja sealt saaks Ohtusse ja lõpuks Keilasse.

Tundus hea plaan. Rongi ja minek.  Pean tõdema, et Niitvälja osa oli suhteliselt igav. Aga lehed olid kuldsed, hobused kappasid ja ilm ilus soe ehk siis mõnus sammumine külavahel.

Tee ääres nägin Lehola kooli asukohta ja mälestuskivi. Põllul vedeles hunnikute viisi taarat, viinavabrik nagu tegutseks veel.

Jõudsin Lehola keskusesse ja mulle tundus see üsna jube koht. Kõik peale mõisa oli nõukaaegne: tüüpilised kortermajad, laudad. Nagu oleks 80-datesse sattunud.  Omamoodi tegelikult isegi huvitav ja samas ka natuke igav oma väiksuses.

Samas mõisakompleks meeldis mulle väga. Mõisa kõrvalhooneid oli osaliselt korda tehtud, osaliselt lagunenud.

Kuivati, viinaköök, tall –  tundusid kõik enamvähem korras olevat

Mõis ise lagunenud. Selle ümber kannatas ringi ka luusida, ilma et otseselt kellegi hoovi oleks läinud. Natuke kahju on alati vaadata, kuidas mõisahooned lagunevad. Uue Eesti aja alguses oli seal raamatukogu ja pärast seda käis maja käest kätte kuni 2000 aastal lihtsalt põlema pisteti. Alles jäid seinad ja kaks mantelkorstent. Vähemalt pole seisukord 18 aastaga väga palju muutunud, seinad ja korstnad seisavad endiselt.

Valitsejamaja, kelder ja tõllakuur tundusid olevat ühe inimese valduses. Need olid korda tehtud või “nokitsemisel”. Aednikumaja ja sepikoda tundusid ka päris heas seisus olevat. Mõisapark  oli kena kuigi väga pisike. Mõisa tagune plats tundus olevat selline küla kogunemispaik, kus grillida ja tšillida. Samas oli see üsna räämas.

Sellega  sai Lehola minu jaoks otsa. Ei osanud ma enam kusagile oma nina toppida. Mööda mõisa teed sain suure teeni, mida mööda oli natuke tuima trampimist. Järgnes umbes sama igav lõik Kulna poole. Samas on vahel hea kui saab kiires tempos astuda jääb põnevates kohtades rohkem molutamise aega 😀

Kulna tee ääres oli musta lehma kari. Tulid kõik mind vahtima,  päris naljakas oli.

Üle raudtee minnes pidin hoidma paremale. Kergelt hakkas juba päikeseloojangu hõngu tulema. Vaatasin, et pean kiirelt tegema, et enamvähem valges Ohtusse jõuda.

Kõik oli kena kuni sinnamaani, kus ma vaatasin, et kodus kaardi peal olev tee, mida mööda minna oleks tahtnud on karjamaa (rattaroopad), mis on taraga ümbritsetud ja puha. Hobused sees.  Ma ei julgenud sinna väga minna ausalt öeldes. Tagasi ka ei tahtnud, seega otsustasin katsetada, kas järgmine vasakule keerav tee ehk viib sinna kuhu vaja.  Muidugi juhul kui see lõpmata kaugel pole.

Täiega vedas. Alla kilomeetri oli maad külavaheteeni, mis võttis õige suuna. Seal oli vahva. Armsad väikesed majakesed, lagedad põllud, metsatukad.

Veel rohkem vedas sellega, et jõudsin täpselt Ohtu mõisa kõrvale välja.

Keerasin kohe lauda kõrvalt mõisa maadele, vahtisin igal pool ringi. Pärast tuli välja, et tee ääres olid eramaa sildid ka.

Ega need väga ei sega aga kui ilusasti seadusest kinni pidada siis hakkas ajaliselt juba kahtlaseks minema. Nimelt tohib eramaal viibida päikeseloojanguni. Samas on mul natuke sisemised takistused selles osas, et ei taha teiste inimeste hoovi minna. See tuleneb vist sellest, et ära tee teisele seda, mida endale ei taha. Mulle küll ei meeldiks kui minu hoovi peal keegi ringi luusiks.  Samas kui on võimalik viisakalt küsida, kas tohib lähemalt vaadata jms siis pole probleemi.

Mõis ise mulle erilist muljet ei jätnudki. Meeldis hoopis tall-tõllakuuri varemed. Tundus, et see maja võis kunagi ulme uhke olla.

Hakkasin samme vaikselt Keila poole seadma. Kuna mul kaarti ees ei olnud siis suutsin kusagil vale teeotsa valida ja jõudsin Kulnasse. Naiss!

Olulist vahet polnudki. Rong sõidab sealt ka. Ainus häda seisnes selles, et rongini oli üle tunni aja aega. Mõtlesin, et siis võib ju ikkagi Keilasse minna. Kõmpisin jälle mustade lehmade juurde ja nägin tee ääres silti, et Keilasse on veel 5kilti. Arvasin, et ehk on umbes 3 või midagi. Polnud mõtet minna oleks sellest rongist tõenäoliselt maha jäänud ja Keilas edasi pidanud ootama. Samas polnud mitte muffigi teha. Vaatasin siis lehmade juures päikeseloojangu ära. Nägin teisel pool teed mingit mõisa moodi maja. Mis maja see on, pole suutnud veel välja uurida aga maa-ameti kaardil on vana kohanimi nii nummi – karujõmmi 🙂

Pime jõudis enne rongi kätte, külmaks läks ka, süüa polnud kaasa võtnud, nii et ootasin pikkisilmi koju jõudmist aga omamoodi vahva õhtu oli ikka.

16km/Oktoobris:107km/Aastas:1411km

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.