Klooga sügis

Ühel õhtupoolikul oli natuke aega, et rongiga sõitma minna. Tallinnas oli imeilus ilm päike paistis ja oli soe.  Mõtlesin, et käiks paar tundi Kloogal naudiks sügist.

Mida lähemale ma Kloogale jõudsin seda selgemaks sai, et seal on päris-päriselt sügis. Taevas oli tumehall, lehed olid suures osas juba puudelt alla varisenud. Minu entusiasmi see esialgu ei vähendanud. Lõpuks pean tõdema, et ma kogu oma programmi ei täitnud, lihtsalt ei viitsinud. Külm ja niiske hakkas pikapeale ka.

Plaanisin ka Treppoja külastust  aga nägin juba enne minekut, et see ring kisub pisut liiga pikaks ja loobusin juba eos.  Seega jäi minek läbi metsa randa ja tagasi, pärast Klooga peal chillimine.

Kui just Kloogaranda rongiga kohale ei sõida siis on võimalik sõita rongiga Klooga aedlinna ja läbi metsa jalutada. Maad on mereni umbes kolm kilomeetrit. Et “lõbusam” astuda oleks on pool teest tehtud mälestusmärgiks Klooga vangilaagrile.  Piltidelt saad vaadata hunnikut põlenud laipadest jms. Lisan, et muid teid randa ei lähe, nii et see kolgata tee tuleb igal juhul läbi käia.

Edasine mets oli päris kena. Teele jäi Soodajärv, mille serv on soine ja kui jalgu märjaks ei taha teha siis selle juurde minek pole kõige mõnusam. Igasuguseid seeni ja üksikuid lilli oli päris palju. Natuke kurb oli vaadata, et nagu igal pool on ka seal tehtud päris suur raie ning oli näha, et seda tuleb veel ja veel.

Kui lõpuks randa jõudsin hakkas päris korralikult sadama. Õnneks oli mul eelmisest korrast kotis vihmamantel, nii et polnud hullu. Ainult et tuul puhus ja mega külm hakkas. Seega jäi rannaskäik üsna lühikeseks. Samas oli vaade väga äge või seda väga polnudki kui täpsem olla, udutas – väga müstiline igatahes.Tagasiminekuks mul ka mingeid erilisi variante polnud. Oleks võinud Põllküla poole minna aga sellise ilmaga ei tahtnud väga mere ääres olla. Seega marssisin sama teed tagasi. Alternatiiv oleks olnud raudtee ääres kõmpimine aga see on veel nürim ja seal pole normaalset rada, mida mööda minna ehk jalad märjaks oleks olnud garanteeritud. Samas oli mets tänu uduvihmale nagu muinasjutt, kergelt hämaraks kippus ka minema, see lisas kuidagi seda nõiduslikust juurde, hullult ilus oli 🙂

Jõudsin Klooga aedlinna. Vaatamisväärsusteks on seal Nõukogude armee ehitised. Tundus, et mitmed neist seisavad tühjana. Ohvitseride maja on päris uhke ehitis oma sammastega. Koolimaja näeb suhteliselt sarnane välja ainult, et sambaid ei ole. Lapsed saavad viisnurga all õppida. Noortekeskusele oli veidi rõõmsam ilme antud seinamaalinguga, mis küll polnud suurem asi. Ilmslt laste endi tehtud, nii et ma tegelikult väga ei kobise 🙂

Ei taibanud õigel ajal kella vaadata, nii et kui Klooga järve äärde jõudsin, kuulsin kuidas üks rong minema läheb. Järgmise rongini oli tund aega aega. Lonkisin järve ääres, läksin järve äärt mööda edasi, üsna soiseks läks kätte, jalad sain ka lõpuks ometi märjaks 😀  Mind natuke huvitas, kas sealt võiks mõisa taha välja jõuda aga kui ma olin seal juba hulk aega hulkunud siis ma otsustasin tagasi minna, et järgmisest rongist mitte maha jääda. Nii, et mõis jäigi nägemata sel korral, natuke nagu jäi hinges kripeldama aga samas läks kohe kottpimedaks, nii et ega ma poleks mööda teed kohale minnes ilmselt midagi eriti näinud.Raudteejaama jõudsin kümmekond minutit enne rongi. Jõudsin veel raudtee maju lähemalt uurida. Natuke räsitud olemisega need olid aga muidu päris armsad. Eriti meeldis mulle see elamuhoone.

13km/Oktoobris:145km/Aastas:1449km