Ümber Pirita linnaosa käimisest oli juttu juba ammu. Kuna tegemist pidi olema jooksu-matkaga siis see mind nagu eriti ei huvitanud, eriti ei süüvinud teemasse. Lihtsalt ma ei suuda ette kujutada, miks keegi peaks tahtma sellist maad kähku läbi joosta. Mulle meeldib rahulikult käia, vaadata, kuulata, imetleda. Nii muuseas mainisin, et siis võiks see ring vähemalt tagurpidi olla, et siis oleks huvitavam (enne oleme seda piiriala nii ühe kui teise matka raames käinud aga alati ühte pidi.)
Igatahes vajasin ma kõvasti motiveerimist, et kaasa minna. Lubati šokolaadimedalit, mida ma ei saanudki aga vähemalt komme oli küll küllaldaselt 😀
Täiesti ausalt mõtlesin ka sellele, et kui hirmus jooksmine on siis Lasnamäelt lähen lihtsalt koju ära kui mul just mingi eriline võitlusvaim sisse ei tule ja lõpuni minna ei taha.
Aga Pirita kloostri juurde jõudes sai asi kohe selgeks, et mingit jooksmist seal küll ei tule. Üks lapsevanker ootas juba ees. Aga nagu öeldud, mina joosta ei tahtnud ja seega vaatepilt oli hea. Pigem oli väike mure selles, et ega me nüüd täielikult mööda teed ei kõnni, sest käruga nagu igale poole ju ei pääse.
Kõik sujus kenasti. Kui käruga käia ei õnnestunud mindi eemalt mööda teed. Meie saime ikka natuke võsa vahel ragistada.
Läksime mööda jõe äärt mereni, sealt edasi kuni Noa restoranini mööda liivaranda. Vahepeal tuli meil kaks oja ületada.
Edasi liikusime sisemaa poole. Vaatasime ufo maja. Kõndisime raudtee ääres. Nägime hiina laternaid, lehmi ja läbu, võsa. Natuke veel ja saatsimegi esimesed 9km peale tulnud inimesed ära. Kes tahtis sai poest söögipoolist ostma minna.
Õnneks jäi tempo samaks, mis enne, nii et sai mõnusasti lonkida ja nautida. Ragistasime tühermaal, männikus. Nägime Ristaia järve ja Käära oja, kes teadis, et Tallinnas sellised kohad olemas on?
Jalutasime läbi Pärnamäe surnuaia, natukene maad mööda kergliiklusteed ja jõudsime järgmisesse poepunkti, kes tahtis sai varusid täiendada, kohvi osta sest Iru ämma juures pidi meil piknikupaus tulema. Süüa oli mõnus ja kommipakke oli ka üksjagu, mida ringi käima lasti.
Järgnes “Lasnamäe osa” ehk Kose ja Maarjamäe. Algus kulges mööda jõe kallast, sealt edasi juba Kose majade vahelt. Kusjuures seal on päris põnevaid elamuid. Võiks vahest võibolla niisamagi minna ja vaadata. Peamine tõmbenumber on seal muidugi Varsaallikad ja pangaastang.
Mööda astangu serva jõudsime kesklinna välja. Vahepeal piilusin ka juga või allikat, mis kivikihtide vahelt välja voolab. Päris palju vett oli juba.
Kui suhkrumäele jõudsime oli päike tegelikult juba loojunud. Mingeid värve siiski sai pildile ka aga üldiselt oli üsna lahja loojang, nii et väga ei kurda selle üle, et seda näha ei saanud. Selleks ajaks oli matka ajaplaan ammu lõhki ja edasi ka jooksma ei hakanud. Pirita kloostri juurde jõudsime pimedas. Seal saime veel teed juua ja juttu puhuda. Käisime alla 4km tunnis, mis on igati hea tempo veidi suurema seltskonnaga, ei seisa paigal, ei kihuta. Jõuad kõike näha ja nautida.
Hoolimata sellest, et ma olen neid kohti kõiki näinud ja läbi käinud oli siiski vahva, tore seltskond lisas muidugi oma panuse 🙂
27km/Novembris:27km/Aastas:1616km
Minu rajad 