Nädala alguses tuli mõte, et teeks ühe järverohke matka. Plaanis oli ette võtta 6 järve aga juhtus, nii et sai 7 järve üle vaadatud +2 peaagu silmatud ehk kokkuvõttes vaatasime üle pooled Tallinna järved.
Kutsusin avalikult inimesi kaasa seega otsustasin paar päeva enne päris matka mõned kohad üle vaadata. Ilm oli tol päeval küll selline, et normaalne inimene ei aja koeragi välja aga mina ennast piitsutasin küll. Pealegi jäin hilja peale ka, nii et ma tõesti plaanisin korraks minna.
Männikul oli kõik selge. Üht mälestuskivi tahtsin üles leida aga ilmselt on see lumehunnikute all ja lõin käega. Eks suve poole satub sinna kanti veel siis lihtsam otsida.
Kõik see lumi lirtsus ja plärtsus, järvejää tundus ka täiesti lödi. Männiku kivi juurde ei viitsinud minnagi sest seal oli loik suisa lahti.
Lippasin edasi kuni Kurna ojani välja. Mõtlesin algselt sealt Järvele minna aga mõtlesin ümber. Kant on tuttav, pole hullu kui pimeda peale jääb ära ikka ei eksi ja paar kilomeetrit siia-sinna ei oma erilist tähtsust minu silmis. Natukese aja pärast ma hakkasin ennast natuke kiruma sest oja äärt mööda minnes sumpasin põlvini lumes ja liikumine oli päris aeglane. Samas oli vahva, lund hakkas sadama ja päris ilus oli.
Lõpu osa saingi pea pimedas metsas käia. Samas oli tänu lumele piisavalt valge, et ei pidanud telefoni taskulambiga teed otsima 😀 Omamoodi täitsa vahva oli, tavaliselt on kuidagi, nii et appi pimedaks läheb, ruttu metsast välja. Võõras kohas on see muidugi mõistlik aga kipub kuidagi ka tuttavates kohtades nii olema 😀 No tegelikult on mõte see, et mis sa seal pimedas metsas ikka vahid, pole midagi näha. Aga samas oli nii äge, kuidagi teistmoodi kui muidu.
Kui FB-s matka välja hõikasin siis tekkis selline probleem, et seda ei näidatud mitte kellegile, võimle palju tahad 😀 Esimesed huvilised, kes tulid, ainsaks ka jäid. Ise üksi olin ainuke osaleja. Tundus nagu suhteliselt pointless üritus aga minemata ka ei saa nagu jätta. Mõtlesingi, et kui kedagi kohale ei tule siis lähen järgmist matkarada uudistama.
Enne kodust välja astumist sain teada, et 2 inimest on siiski tulemas. Lõpuks oli meid isegi 7, mis grupi mõttes on väga hea suurus. Selline mõnus privaatne.
Ilm oli hoopis midagi muud kui paar päeva tagasi. Päike siras, natuke tuli raheterasid, külma oli parasjagu. Lund rohkem kui küll 🙂 Imeilusaid vaated igal pool. Mets nagu Lapimaal. Esimesed viis järve nägime kohe peaaegu, et ühe hoobiga ära. Pumba järv, nimeta järv, Männiku järv, Väikejärv ja Raku järv.
Kulgesime suhteliselt mööda Tallinna piiri. Vaatasime üle Männiku hiidrahnu ja Vanapagana kivi. Kurna oja äärde jõudes oli mul super hea meel, et ma viitsisin end mõned päevad varem kohale vedada ja mingigi aimatava raja sisse käia… oli endal tunduvalt kergem. Lumi oli kohati poolde kintsu, nii et kui mul võhm väljas rääkisin ümberkaudsest kultuuriloost 😀 ja kui oja lõpuks ületatud sai, tegin ettepaneku sööma hakata, sain natuke hinge tõmmata.
Edasine tee kulges Ülemiste järve tagant, mõisa hoovi pealt, Peetri külast läbi, üle “kõrgmäe”, läbi soo pühale mäele ja pühamäe järve äärde.
Lisaks näitasin näpuga veel kahte nimeta järve, nii et 50% Tallinna järvedest sai üle vaadatud 🙂
15km+14km/Jaanuar:104km
Minu rajad 