Käisin memmekeste ekskursioonil Keilas ja Kumnas. Tervelt 8 tundi, süüa anti, kohvi ja kooki ka. Giidiga tuurid. Selles mõttes imestan vahest, miks peetakse reisi liiga kalliks – umbes 35.-, kuhu iganes Eesti otsa juhul kui tegu pole just ööbimisega või mingi muu rohkelt raha nõudva üritusega. Keila puhul ma natuke mõistan, et sinna saab tõesti ise odavalt kohale ja kui jalad all võid endale sellise ekskursiooni teha, et oi-oi-oi 😀 Ja kui võikuga lepid siis polegi nagu muret, saad 4.- käidud. Samas mõnda muusse kohta ei saa sama raha eest ise kohalegi.
Aga ega ma sellest ei pidanud rääkima. Õnneks pole Keilasse pikka sõitu, nii et suurema osa ajast saime kohapeal veeta ja ringi uudistada. Esimene peatuspunkt oli Keila raamatukogus, kus vaatasime näitusi ja siis räägiti meile Keila ajaloost. Kahjuks ei saanud seda väga pikalt kuulata, oleks kindlasti veel palju põnevat kuulda saanud aga aeg pressis natuke peale. Koolis käisime ka korra sees, kes viitsisid. Päris lahe arhitektuur.
Järgmine peatus oli kirikus. Seal ma olen väljas kõik üksipulgi läbi vaadanud aga sisse pole kunagi varem sattunud. Natuke räägiti kirikust ka aga see on ainus koht, kus ma tundsin, et nagu polnud päris see jutt, mida oleks oodanud. Ma sain aru, et tegu on teadja mehega aga jube pinnapealne jutt oli ja pean tõdema väga igavalt esitatud kah. Samas nüüd olen vähemalt kiriku seest poolt ka ära näinud.
Järgnes Harjumaa muuseum ehk Keila mõis. Seal oli väike giidi tuur ja oli aega ka natuke ise ringi vaadata. Pärast tormasin õues ka ringi, et oma lemmik kohtades kähku ära käia 😀 Jõudsin kõik tehtud nähtud. Hea oli, et võsa polnud veel liiga tihedaks muutunud ja kõik vahva oli veel nähtav. Samas oli mõnusalt soe.
Järgnes söögipaus Keila raudteejaamas. Kuna söömisega kiirustama ei pea siis jäi mul veel aega ka raudteejaama ümber ringi kolada. Vilksamisi nägin silmanurgast üht lahedata maja, mida käisin spetsiaalselt pildistamas. Kui aeg oli edasi liikuda siis tegime lühikese peatuse Keila vabadussõja mälestusmärgi juures, mis on ainulaadne selle poolest et maja ise ongi mälestusmärk. Kumna poole sõites tegime peatuse Lutheri mälestussamba või kuidas iganes seda asja kutsuda?! juures. Tulevikus peaks sinna saama päris skulptuur ja päris sammas 🙂 Kunagi ma imestasin, et kuidas ma sain sellest mööda minna, nii et ma seda ei näinud aga nüüd asetusid asjad oma kohale ja sain aru 😀
Kumna mõisa kohta ei oskagi väga midagi öelda. Kui siis et ilus oli, omanik rääkis toredasti. Kohv ja kook maitsesid hästi. Imetlemist oli palju. Igatahes oli koju sõites väga mõnus tunne sees. Kui alguses nagu kippus see reis veidi “lappama minema” siis pärast oli kõik väga super.
Ja kel võimalus, sel soovitan mõisa külastada küll. Suvel peaks olema avatud mõisade raames sinna täiesti võimalik minna 🙂
Detailid on nii ilusad.
Väljas sai vaadata skulptuuriaeda. Sinna kusjuures ka niisama ei pääse. Ainult siis kui mõis on avatud. Ja kel huvi rohkem ringi vaadata siis mõisa kõrval on vana mõisahoone, mis on päris uhke puidust ja pitsidega, kuigi veidi käest ära lastud. Ja kollane valitsejamaja, roheliste aknaraamide ja pitsidega on ka imeilus.
Ainus häda nende reisidega on see, et eriti liigutada ei saa. Seega kondasin pärast veel mööda Tallinna ringi ja vaatasin, mida põnevat siin leidub 😀 Õhtu lõpuks sain 10 km täis.
Minu rajad 