Kolmapäeva õhtupoolikul kogunesid viis naist ja mina Harku metsa parklas, et matkata üks 10 kilomeetrine ring.
Minu jaoks tegi olukorra uudseks see, et tegime koostööd HikingEstoniaga. Pisut oleme ka varem koos tegutsenud aga sel korral olin täitsa omapäi ja võisin teha, mis pähe tuleb… peaaegu 😎.
Natuke üritasin järgida varem tehtud matkarada aga video pealt ei saanud päris hästi aru ja siis ma lihtsalt käisin ja vaatasin paar päeva varem, kus oleks hea kõndida. Mina avastasin enda jaoks paar uut rada, kus ma polnud varem kunagi käinud, nii et oli endal kah põnev.
Teel mingeid vaatamisväärsusi eriti pole aga selle eest on lahe rabane mets. Kõik olid ninapidi mustikates. Murakaid leidsime ka. Ühe kraavi ääres kasvas vööthuul sõrmkäppade koloonia ehk neid oli seal nii palju, et peale Männiku polegi neid üheskoos nii palju korraga näinud.
Suure vaarikapõllu leidsime. Kui väheke asjalikumad riided seljas siis võiks sealt suisa korjama minna (kui Ketlin pole salaja juba ära korjanud🤣).
Oma lasepõlve ühe lemmiklille leidsin ka. Võsa raudrohi on loodusest täiesti kaduma läinud.
Rada läks natuke võsasemaks aga selle eest saime maasikaid ja angervaksa. Viimane on kusjuures looduslik aspiriin ja peale selle aitab meeli rahustada 🙂
Lõpuks läksime pisikese ringiga läbi mõisapargi. Ritsikad siristasid nagu oleks sügis juba käes.
Pikniku paus oli plaanitud mõisa ette muruplatsile aga kohale jõudes tuli välja, et seal olid koerte treeningud. Ei hakanud neid segama aga lillepeenras lilli nuusutamas käisime ikka. Piknik toimus hoopis maja taga trepil.
Kuna ette oli teada, et matkama tulevad ainult tüdrukud siis oma esimese matka puhul tegin pikniku veidi pidulikumalt.
Veetsime mõnusalt aega. “Lõpmata” kauaks sinna siiski jääda ei saanud. Umbestäpselt õigel ajal tahtsime tagasi alguspunkti jõuda.
Tagasiteel vaatasime üle mõisajärve ja liivaluited. Edasine teekond oli küll teistkaudu kui enne aga suhteliselt sarnane ehk mustikad ja murakad 😀 Nii palju oli siiski erinev, et sai üle purrete jalutada kuigi praegusel ajal oli nii kuiv, et oleks võinud ka niisama kõrvalt minna.
Minu rajad 