Seoses Mustakivi tee pikenduse projekteerimistingimuste avaliku väljapaneku ja tutvumisvõimalusega 24.07.2019- 07.08.2019 Pirita LOV-is tegime koos Saja raja retkedega retke läbi metsa, kus see tee edaspidi olema hakkab.
Meie eesmärk ei olnud panna kedagi oma meelt muutma vaid näidata ja tutvustada ning anda teada, et oma arvamust on võimalus LOV-is avaldada.
No kui täiesti aus olla siis õrnalt kallutatud oli see retk ikkagi kuna enamus ei poolda tee ehitamist siis toodi tee ehitamisel tekkivaid miinuseid päris palju välja. Samuti sai aktiivne kodanikkond omavahel tuttavaks, et edaspidi asju omavahel arutada.
Matk ise ei olnud pikk, umbes 3km ja umbes 2,5 tundi. Liikumine polnudki nii aeglane aga juttu oli rohkem kui küllalt.
Tegelikult ei tekikski asjast võibolla nii suurt tüli kui keegi ära põhjendaks, milleks seda teed tarvis on. Praegu “näikse” see tee ehitus justkui valimispropaganda. Uuringuid tee ehituse kohta tehti millalgi 2000 aastate alguses, praegu on olud muutunud. Peale selle ei tundu eriti loogiline, et seal saaks tekkida midagi muud kui “pudelikael”. Millegipärast räägitakse kogu aeg, kuidas Pirita ja Viimsi inimesed siis hästi Lasnamäele saama hakkavad, ma küll ei tea, mida nad siin tegema hakkavad? Pigem on loogiline, et lasnamäelased hakkavad seda teed usinasti kasutama, muidugi juhul kui ummikuid liiga palju ei teki. Tegelikult kõige rohkem närvidele käib ikkagi see, et tahetakse salaja suvepuhkuste varjus asjad vaikselt ära teha, nii et keegi ei näeks ei kuuleks ja pärast saaks öelda, et huvi polnud.
Mis mind ennast häirib on see, et kui ma tahan loodusesse minna siis lähim mets on Pirita jõe ääres. Praegu saan Lasnamäelt välja ja olen justkui küla vahel, kolm kilomeetrit metsani kõmpimist ei tundugi nii hull. Suure tee ääres kõmpimine oleks masendav ja bussiga sõites peaks enne pool linna läbi loksuma kui kohale jõuaks. Teiseks näib üsna loogiline, et kui mets on ära hekseldatud siis Purde tn poolsesse külge jääb imepisike metsatukk, mille peale saaks kohe ehitama hakata. Paljud oleks siis juba arvamusel, et seal on nii vähe puid, et mis neid ikka taga nutta.
Tegelikult retk iseenesest oli vahva. Rahvas suhtles omavahel, nautis kena suveilma ja loodust. Jänest nägime ka 🙂
Kuna Mustakivi tee osa oli veidi lühike siis käisime ka varsaallikatel. Nii armas oli vaadata, kuidas lapsed tormasid elu avastama, veega sulistama. Loodetavasti on ka tulevastel põlvkondadel selline võimalus olemas, et kogu Pirita ei ole asfaltiga üle tõmmatud ja viimse killuni täis ehitatud.
Huh, masendav postitus aga mis hingel, see meelel ja keelel 🙂
Minu rajad 