Pirita asumi matkal käisime esialgu ühe poole läbi, teine pool on veel tegemata aga küll tuleb see kord ka kui seal käiakse.
Nimelt on lugu selline, et Pirita jõgi jaotab asumi kaheks ja üle jõe saab ühes kohas, järgmine sild asub kaugel eemal teises asumis 😀
Alustasime kloostri ees. Astusime paar sammu jõe poole ja siis läks vadistamiseks lahti, mis majad seal on, kus oli vanasti sild ja milline, mis oli enne silda ja kus ja kuidas olümpiaregatti peeti. Alati on lahe kui peale matkajuhi on ka keegi, kes oskab kaasa rääkida ja omi mälestusi jagada. Muidugi juhul kui need on asjalikud kommentaarid, päris igakord ei ole aga sel korral oli põnev kuulata.
Ilmaga vedas ka. Just enne matka oli tugev paduvihm aga kui alustasime paistis päike ja seda kogu õhtu läbi 🙂
Jalutasime rannas. Lapsed olid hoolega losse ehitanud, neid oli seal mitmeid. Saime teada, kus oli Eesti ajal naiste plaaž. Kust asutusest visati pätte välja ja muud põnevat 😀
Pirita majandusgümnaasium jäi samuti teele. Metsavahist räägiti ka ühtteist.
Vaatasime üle maja, mille Erika Salumäe sai oma olümpiakulla eest. Muidu oli seal kandis muid põnevamaid maju ka – arhitektuurilisest küljest vaadatuna siis. Sattusime kogemata värskelt maha pandud asfaldile – uus Kloostrimetsa kergliiklustee, mis kulgeb nagu joodiku rada.
Kabelisaarel käisime ka. Vaade oli nii ilus. Aga ilma inimesteta pilti oli keeruline saada sest keegi kogu aeg supi-tas või aerutas või…
Kabelivaremeid nägime aga juurde ei hakanud minema. Suht nõgesene oli. Oma nõgesed me saime pärast kloostri tagant ka kätte 😀
Muidu oli sel korral üsna viisakas retk, vähe võssi ja rohkelt juttu 🙂 Ja hoolimata sellest, et igal pool oli enamvähem käidud siis oli vahva ikka 🙂
Aga minu jaoks jäi retke pikkus väga lühikeseks – 4km ju polegi midagi. Kõmpisin koju sain umbes sama palju juurde. Päikeseloojang oli ka ilus 🙂
Minu rajad 