Sel korral kogunesime Kihnu Virve juures. Uhke pilt ja kunst on üks minu lemmikteemasid ka, nii et sellest oli mida rääkida. Pealekauba oli lähistel veel KUMU, muid kunstiteoseid, ulmekirjanike allee.
Vaatasime üle ka Uuslinna ainsana alles oleva staabihoone. Hetkel seda kohendatakse, mille jaoks ei tea.
Jalutasime üle tühermaa, kus kahekümnendatel /kolmekümnendatel oli raadiomastide plats ja jaam. Otsa tegi sellele peale lahkuv Nõukogude armee aga üks betooni jurakas on alles, mille külge üks postidest kinnitatud oli.
Möödusime Mehhaanika koolist ja jõudsime Kurepõllu asumisse. Võibolla kui väga sügavale arhiividesse sukelduda, leidub Kurepõllu kohta ka rohkem infot aga üldises plaanis pole seal kunagi midagi erilist olnud ja pole ka praegu. Tühermaa ehitatakse ilmselt tihkelt maju täis ja kõik on ilus ja korras nagu olema peab. Kellele seda tühermaade loodust vaja on, onju.
Praegu on ainukeseks vaatamisväärsuseks Hundikuristiku oja, mida tegelikult peaaegu olemas ei ole. Mingi kraav natuke maad on ja see on kõik. Võibolla ehk võiks siin olla vaatamisväärsusteks ka mõned säilinud vanad puitmajad.
“Ennevanasti” oli siin kandis üks kohvimaja, hipodroom ja üksikud majad rohkete kiviaedadega. Mingi aeg ka haljasala, mis sõja käigus kannatada sai.
Astusime piiridest välja ja käisime Kadriorus hundikuristikus ka. Sinna tasub alati minna sest seal on vahva ja igal aastaajal isemoodi, päris paljud inimesed pole sinna sattunud ka.
No ja edasi oli loogiline minna mööda klindi serva. Tegelikult jääb see ka Kadriorgu aga seal on lihtsalt põnevam jalutada. Pealegi jõuab sealt Valge majakani, mille kohta võiks rääkima jäädagi kui kõik asjad meeles püsiksid. See kant on ajaloo poolest väga äge.
Kokku käisime umbes 5km
Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Uuslinna ja Kurepõllu asumite piirid
Minu rajad 