Kitseküla ja Luite asumid

Kitseküla ja Luite asumid olid mulle esimese hooga paras pähkel katki hammustada. Esmapilgul tundus lihtne, suhteliselt väike ala, mingid kindlad kohad, kus käia.
Kui punktid enda jaoks kaardile märkisin tekkis täielik kaos. Enamik vaatamisväärsusi oli Pärnu mnt ääres ja muud aar asjad pilla-palla laiali. Pean tõdema, et kant oli mulle võõras ka, nii et pidin vaatamas käima, kust ja kuidas läbi pääseb, kusjuures kaks korda 😀 Esimesel korral sain mingi ülevaate ja teisel korral plaanid paika ja selgeks kust oleks mõistlik liikuda. Eriti oluline oli vältida Pärnu mnt nii palju kui võimalik, kes seal autode müras ikka nii väga matkata tahab. Tegelikult oli oluline, et oleks ka piisavalt rohealasid ja kohti, kuhu tavaliselt ei satu.

Teele jäi neli mõisakohta, palju endisaegseid vabrikuid. Samas vaatamisväärsusi oli seal tegelikult vist ainult üks – Marta rist. Mingeid muid mälestuskive, skulptuure vms sellist seal väga ei leidu. Samas sai seal ajaloo põhjal päris kena ringi teha.

Alustasime diakonisside pargist, kus ajalugu on kamaluga võtta. Loomulikult piilusime Asula tänavale, kus on Tallinna kõige ägedam stalinistlike majade kompleks.

Sealt juba edasi võsa vahele, kus varem on olnud mõis, nõuka ajal puukool. Igatahes metsik aga samas ka omamoodi ilus.

Vahepeal jõudsime uudistada ja välja selgitada kreeka pähklipuu. Ma pakkusin pähklit aga, mis sorti ei tea. Lõpuks lihtsalt koukisime ühel viljaliha maha ja vaatasime sisse 😀 Enivei on mu küünealused siiamaani sellest jamast mustad, neid ei ole võimalik enam puhtaks saada. Loodetavasti kunagi siiski… 😀
Samal ajal maiustasime ka õuntega, mis olid küll kidurad ja rohelised aga selle eest väga maitsvad.

Järgmine punkt oli Marta risti juures. Seal peaks väidetavalt alles olema ka mõni vana mõisapargi puu. Imelikul kombel tõmbab see kant joodikuid nagu kärbseid ligi. Kahel eelmisel korral olid seal mingid jooma seltskonnad, sel korral vedas paremini, leidsime kõigest ühed musitajad 😀

Pärast seda tuli juba vabrikute virr-varr.

Kuna kõike vabrikuid meelde jätta tundus veidi üle võlli siis sel korral kutsusin enda päästerõngaks Saja raja retkede Peetri, kes siis umbes pooltest või natuke rohkematest vabrikutest rääkis.

Luite asumi vaatamisväärsus seisneb selles, et keset Tallinna kesklinna on väike armas eramajade rajoon ja pisi-pisike metsatukk, mida ei oskaks sealt otsida. Võibolla poleks osanud seda leida aga kunagi täiesti kogemata sattusin sinna kui astusin bussist vales peatuses välja ja ei viitsinud Järvevana tee ääres kõmpida. Igatahes tore koht!

Luite asumist põiki läbi ja olimegi tagasi Kitsekülas. Õues hakkas juba hämarduma aga õhk oli mõnusalt soe. Vaatasime üle viimased vaatamist väärivad kohad. Näiteks Tallinn- Väike raudteejaama ja veetorni. Ühe vana mõisakoha ja šveitsi stiilis suvemaja.

Kõndisime 7km. Retke kaart punasega on märgitud meie rada ja sinisega Luite ja Kitseküla asumite piirid

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.