Laupäeva lõuna ajal kohtusime matkajatega Keila raudteejaamas kella all. Plaaniks läbida Mudaaugu loodusrada ja lihtsalt tutvuda ümbrusega, polnudki nii oluline kust kaudu täpselt käia. Lihtsalt, et oleks mõnus ja suurema vihma kallamise ajal oleks võimalus ka kuidagi lühemalt läbi ajada.
Mitmed matkalised mainisid ka, et tulevad kui väga hullult ei saja. Ju siis ei sadanud, kohal nad olid.
Mis puutub ilma siis mul ei tulegi ette, et enne minu matka ajal sellist ilma üldse olnud oleks. Terve päev sadas, õnneks mitte küll padukat aga piisavalt, et olla mõneti ebameeldiv, samas oli õhk suhteliselt soe. Vihmaste ilmadega matkamisel on alati kuidagi mõnus tunne pärast matka, kui kodus kuivad riided selga saad ja mõtled, et tegelikult polnud hullu midagi 🙂
Et Mudaaugu rajale jõuda tuli läbida linn, mida lühemalt seda parem, samas vaatasime mõned kohad üle. Näiteks Keila kooli, mis on täiesti ainulaadne asutus Eestis, Keila laululava ja haigla. Päris lahe võsa oli ka tee ja haigla vahel. Keegi oli sinna onne ehitanud 🙂
Jõudsime terviseradadele. Käisime tankimäel ja seitsme tõusu mäel. Mängisime ja uurisime loodust. Kas samblik kasvab puu põhja pool? 😀 Kas post on värvitud või kasvab seal samblik?
Leidsime mingi kummalise uusarenduse alge vms, hunnik elektrikappe, kus tegime piknikupausi. Vihma hakkas just siis eriti palju kallama.
Tegime salaplaani, et mis edasi saama hakkab 🙂 Ehk otsustasime otse metsa minna, et veidi kuivem oleks ja siis mõne suure mudamülka üles otsida, kus korralikult soppa oleks.
Raielank, kus oli vett ja muda, nii et korraks tekkis mõte, et äkki läheks tee peale tagasi. Samas nagu ei tahtnud minna ka. Müttasime edasi, nägime õitsvat näsiniini ja saime lõpuks metsa vahele, kus oli kuidagi väga mõnus.
Jõudsime välja natuke enne Loigu keerdkadakat. Edasi läksime taas korralikult mööda loodusrada, kus on piisavalt tihedalt vaatamisväärsusi, nii et igav ei hakanud.
Mind on alati imestama pannud punkt, kus on hunnik paekivi ja lubadus, et sealt leiab kivistisi. Alati on seal midagi peal, kas lumi või lehed ja sammal ja kunagi pole viitsinud väga uurida, kas seal tegelikult ka midagi on. Läksime ja tuustisime hunniku läbi ja nägime ühtteist. Paevõtukoht oli ka põnev üle vaadata. Sealgi oli kivistisi ja ümberringi põnev mets. Näitasin ka eelmisel korral leitud korallnarmikut, mis nüüd nägi küll suhteliselt räbal välja aga siiski, eriline.
Sellega sai ka matkarada enamvähem läbi. Kõmpisime tagasi raudteejaama poole. Kuulutasin välja, et kui tahtmist ja viitsimist on siis võime minna ka Keila jõesaarele, mulle see kant väga meeldib 🙂
Keegi ära ei kippunud, nii et läksime. Jõe äärest, silla alt, järgmisest sillast üle ja kalda äärt mööda edasi, jälle üle silla ja jõudsime varemeteni, mis mulle esimesel korral täiega muljet avaldasid. Nüüd on need lihtsalt ägedad ja kui Keilasse satun siis üritan sealt läbi käia. Saladuskatte all võin mainida, et seal on super head õunad.
Käisime päris vaatamisväärsuste juures ka: mõis, linnusevaremed, ohvrikivi. Oleks aega rohkem olnud, oleks seal veel võinud ringi vaadata-käia. Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma. Läksime raudteejaama tagasi, tegime lõpu pildi ka ja läksimegi laiali. Kokku käisime umbes 15-17 km. Igaüks käis jälle oma arvu kilomeetreid, kõige rohkem saadi 19 km 😀
Minu rajad 