Kohtumispaik oli Männiku bussipeatuses.
Mina hakkasin kohe õiendama, et ei lähe midagi tee äärest. Lähme üle mäe ja järvede äärest läbi ja… teeme natuke rohkem kilomeetreid ja on natuke huvitavam ka.
Käisime vaatasime üle piiri, see jookseb mööda järvi. Sealt läksime Männiku metsa. Nägime varemeid ja “künkaid” ja ilusat männimetsa. Peale selle toimus seal ka mingit sorti ekstreemne spordivõistlus, kus ka üks meie kaasmatkaja osales aga teda me kahjuks ei näinud. Selle eest teisi oli päris palju ja nende siblimist oli vahva vaadata.
Aiataguse allikad olid endiselt töös ja nägi muinasjutuline välja nagu ikka 🙂
Pääsküla raba läbisime enamvähem mööda teid. Samas seal väga valikut pole ka, olen kunagi kusagil võpsikus üksinda käinud, ma arvan et keegi sinna väga kaasa ei kipuks 😀 Laudtee oli libe, sai liugu lasta ja puha. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen seal varem sellisel aastaajal käinud, et laudtee all oleks vesi olnud. Igatahes tundus vaatepilt uudne.
Korra põikasime laudteelt kõrvale ka, leidsime “supimaterjali”. Päriselt oli keegi ilmselt loomadele süüa viinud 🙂
Väike lõuna Nõmme mändide vahel ning rühkisime edasi.
Järgnes veidi soine märgala, kus tuli pisut vaadata, kuhu astuda. Probleem oli selles, et ei leidnud enam raja otsa, mis varem olemas oli ja hiljem tuligi välja, et seal on mingeid “korrastustöid” tehtud. Kraav kaevatud, puid maha võetud jms. Tähtis on see, et õigesse kohta jõudsime välja 🙂
Mäe otsas pikemat peatust ei teinud.
Laudtee teisel pool oli justkui veidi unarusse jäetud, oli teine veidi viltu ja mõnes kohas auklik, paar puud peale langenud. Seal kandis hakkas meile jälle sportlasi vastu tulema, ilmselt oli sinna mõni punkt peidetud.
Liikusime mööda Pääsküla jõe kallast. Üldiselt oli ruumi käia aga seal on ka mingi imelik aed, mis on jõeni välja ehitatud, samas justkui poleks põhjust. Aed, mis ei piira kellegi õueaala vaid lihtsalt on seal 🙂 Igatahes sealt sai mööda põigata ja mõnedki vahvad pildid 😀
Üks pugemise koht on seal veel. Ühe aia taga on mingisugune põõsas, millest tuleb ennast läbi murda, et tee peale välja jõuda.
Edasi kulges teekond natuke aega mööda tänavat, läbi tunneli. Mul polnud enam meeleski, et sinna tehti millalgi muraleid. Mulle oli see igatahes põnev vaatamisväärsus 🙂
Pisut maad kulges läbi Laagri aleviku kuniks jõe äärde tagasi läksime ja natuke aega seal saime jalutada. Siis tuli veel jupp maad mööda tänavaid kõmpida, et jõuda järgmise korra alguspunkti. Kokku käisime 16 kilomeetrit.
Minu rajad 