Tiskrest Rocc al Maresse. Kilomeetreid tuli kümmekond. Kuna päris retkejuht oli haige siis sel korral oli juhtimine minu õlul.
Algus läks lihtsalt. Kuna ma polnud üle uue silla käinud siis läksime lootuses, et see on seal, kus ma arvasin selle olevat, õnneks oli ka. Kakumäe rannast kõmpisime läbi. Kes tahtis sai vahepeal kiikuda. Vaatasime üle panga serva alla. Ilm oli sombune aga mitte kõige hullem.
Edasi polnud ma kindel, kuidas liikuda, kas terve tee ülevalt või natuke alt ka?! Kogu teekonda alt ette võta ei kavatsenud kuna meri oli kõrge ja liiga palju aega turnimisele ei kavatsenud pühendada.
Vaatasime üle ka Merekindluse rannakaitsepatarei. Ronisime pangast alla, et järgmist ehitist alt vaadata, mitte selle peal käia aga juhtus nii, et tulime sama targalt varsti üles tagasi sest mere äärest läbi minnes oleks liigseks okste vahelt pugemiseks läinud.
Varsti tegime peatuse, et natuke näksida ja teed juua. Esimene sinilill oli meil “laual” või “pigemini” selle kõrval 🙂
Edasine oligi üleval ja all käimine, kuidas parasjagu parem tundus. Või no igaüks käis nii, kuidas paremaks arvas. Sadamast läksime mööda ja esialgu alt ehk Merirahu sillani.
Ronisime mäkke. Kõmpisime Vabaõhumuuseumini välja ja siis pakkusin valikuid, minna alt või mööda kergliiklusteed, mitu kilomeetrit. Mulle endale oleks see paras piin olnud aga ma arvestasin sellega, et peame kasutama kergemat teed.
Lõpuks läks nii et kaks naist otsustasid matkata lihtsamal viisil ja teised valisid raskema tee. Ma pean mainima, et nii hullus olukorras teel ma vist polegi varem käinud, st. nii kõrge veetasemega.
Ronisime Vabaõhumuuseumi kalda servale ja meile jooksis järgi kohalik turva, kes palus meil alla tagasi minna. Ei aidanud meelitused ega keelitused, et me võiks kasvõi 20m edasi minna. Teekond oli põnev.
Ise poen ma igalt poolt läbi ja ronin üle aga selle matkaga said vähem matkanud ka ühed korralikud matkaristsed. Tuli ronida üle suurte liivakivide, mis olid libedad, pugeda läbi tiheda võpsiku, kohati turnida mööda seina ja lõpuks kui kopp ette sai siis hiilisime kibekiirelt selle paarkümmend meetrit Vabaõhumuuseumi territooriumi servast.
Lõpuks viimaseks ampsuks oli alalt väljapääsemine. Pangasein on seal päris kõrge. Samas oli näha, et mitte kaugel allpool on aias auk kust läbi pugeda. 
Alla minek tundus hirmsam kui see oli. Tuli astuda pikk samm otse alla aga see näis nagu astuks kuristiku 😀 Laskuda veel pisut, roomata aia alt läbi ja siis üles tagasi ronida. Huh! Kõik said kenasti hakkama ja kui grupipilti vaadata siis olid päris õnnelikud kui matk läbi sai 😀 Pesupäev sai ka kõigile garanteeritud 🙂
Minu rajad 