Ei tea, kas see on laiskusest või sellest, et aasta alguses sai kaks kuud pooltõbisena ringi käidud aga arvuti taha kohe üldse ei jõua ja väga ei igatse ka.
Igatahes on meil vahepeal kaks linnapiiri matka olnud, millest ühe tegin mina ja teise tegime Saja raja retkedega kahe peale. Viimase panen kähku kirja enne kui jälle igasugune tuju kirjutada üle läheb või meelest läheb, mis me seal matkal tegime 🙂
Mulle tundub see merepiiri mööda käimine natuke igavam sest, kes vähegi käinud on see on enamike kohti näinud. Sel korral jalutasime Rocca al Marest Stroomi randa ja sealt Koplisse. Kuna mina olen seal alguse kandis mitmeid retki teinud siis pajatasin veidi Paldiski mnt mõisatest, Stroomi ranna ajaloost, mis on päris põnev kui keegi viitsib süvitsi minna.
Lumes oli kuidagi imelik käia, harjumatu veidi raske 😀 Ja väkk, lumi tuli üle saapa sääre sisse ja mul olid jalad üle pika aja märjad 
Peaaegu terve see aeg sadas taevast midagi alla ka aga sellega hakkame vaikselt ära harjuma. Jõudsime järeldusele, et kümne retke jooksul on vist üks ilus ilm olnud või kaks 😀
Stroomi rannas oli meri parasjagu tüki maad ära viinud või vähemalt mina küll ei mäleta, et seal selline pankranniku moodi astang varem oleks olnud. Nägime paari lumememme. Üldiselt oli nagu ikka.
Piilusime kummiku- ja klaasitehastesse, vaatlesime tänavakunsti. Rääkisime sadamatest.
Tulime tee äärde välja ja vaatasime üle vana kultuurimaja, professorite küla, Süsta pargi. Pargis olid sirelil võiks peaaegu öelda, et suured lehed küljes. Teisal ripusid õunapuu otsas alles jõulumunad aga võib-olla on need ka pidevalt seal rippumas, kes teab?!
Käisime kirikus. Lihtsalt sellepärast, et sinna pole kunagi sattunud, nii et uks lahti oleks. Aga sel korral olid inimesed seal siblimas ja käisime küsimas, kas tohib vaadata. Meile anti luud, et me saapad puhtaks pühiksime 😀
Liinidelt käisime läbi. Ammu pole käinud. Tundus, et osa maju on sarnased seal varem olnud majadele aga ühe tänava äär, mis tundub suhteliselt valmis olevat on lihtsalt uusi maju täis ehitatud. Kahjuks see ei paistnud välja, kas munakivitee on likvideeritud või mitte.
Piilusime piirivalve kasarmut ja lõpp paistiski.
Üle prügimäe ja olimegi lõpp-punktis. Igav ei olnud kõige põnevam ka mitte. Ilmselt on asi selles, et ma olen selles kandis nii palju käinud ja midagi uut justkui avastada polegi. Samas tegelikult on seal veel kohti küll, mis peaaegu läbiuurimata või väga vähe nähtud.
Sel korral tuli kokku umbes 10km.
Minu rajad 