Käisin elus esimest korda Ruhnus. Polnud isegi päris kindel, et ma sinna saan sest laevapiletit mul polnud. Olin valmis ka lihtsalt Pärnus ringi hängima. Pärnu oli nii võõraks jäänud, et sinna peaks kindlasti millalgi minema. Pole seal muidugi palju käinud ka. Vihma kallas aga samas oli ikka nii ilus, lilled õitsesid. Ega koha peal olekuks palju aega jäänudki.
Läksime laevale ja teada oli, et tuul on vastu. Eriti tugev ei pidanud olema a´la umbes 10m/s. Aga oli tugevam. Laev sõitis üle tunni kauem kui muidu ja loksus terve selle aja nii mis kole. Õnneks mina olen harjunud aga suurel enamusel oli ikka väga paha. Ühesõnaga okseralli.
Alguses oli mul lõbus aga pärast viskas juba kopa ette, kaua võib. Ma ei tulnud selle peale ka, et raamat kaasa võtta. Meeletult igav oli sest kõigil oli ju iseendaga tegemist. Eks ma siis tuiasin sisse ja välja. Väljas oleks lõbusam olnud, seal oli rahval justkui veidi parem olla aga külm oli. Lõpuks kui Ruhnu silmapiiril nagu triip oli, siis kõik olid juba õnnelikud, et lõpuks saab see sõit läbi 🙂 Pildid on meelega viltu sest paremini ei saanud ja see annab miljööd edasi.
…ja päike loojus. Värve jätkus veel pikaks ajaks. Kui enamvähem kogu kamp kokku sai siis matkasime öömajja tagasi aga üle heinamaade ja läbi metsa. Natuke olime siiski veel ka mere ääres. Kuna seal oli mitmel pool hülgeid näha või no teravama pilguga inimesed nägid siis liikusime aeglaselt. Mina poleks palja silmaga midagi näinud. Fotokaga tegin paar klõpsu, mille pealt sain vaadata, et tõepoolest olidki hülged.
Minu rajad 