Ruhnu teise päeva esimene matk

Teise päeva hommikul alustasime kümne paiku. Enne söödeti kõhud Liise talus kenasti täis.

Küla asub keset saart. Et mere äärde jõuda tuli põlluribade vahelt läbi jalutada. Esimene imeline asi oli Pärsi künnapuu. Suur ja võimas. Väga vahva oli leida ka viinamäetigu ja siis veel ja veel ja lõpuks oli neid nii palju. Pole elu sees neid nii palju koos näinud. Astuma pidi ettevaatlikult, ei tahtnud neid lõmastada. Liikusime läbi metsa ja jõudsime vana sõjaväeosa juurde.

Ühe poole peal teeb keegi kohalik pidusid. Seal midagi erilist vaadata polnudki. Samas oli äge bas buss. Kui ma väike olin ja Hiiumaal elasin siis sai sellisega palju sõidetud. Lemmik kohad ees ja taga olevad üksikud istmed 🙂

Mets oli kohati märg aga probleeme läbi pääsemisel ei tekkinud. Edasi tulid viljapuudega karjamaad. Ma pole ammu enam traataia vahelt läbi roninud, lapsepõlves ehk. Vaatasime kõrval olevat saarekest ja Pärsi kivi. Kuna rand on pilliroogu täis siis ei hakanud sealt proovima ja katsetama.

Läksime tagasi sõjaväeosa juurde, teisel pool oli rohkem kola, igasugust metallirisu. Täpsemalt tegu siis õhukaitseväe raadiolokatsiooniroodu hoonete varemetega.

Katkusurnuaia värava künnapuu oli igatepidi uhke. Ühe nurga alt nagu väike lohepoeg. 🙂

Järgnesid karajamaade vahelised alad. Ühes olid lehmad ja teises lambad talledega. Neid tallesid oli miljon või natuke vähem 🙂 Nii nunnud.

Vaatasime üle ajaloolise päästekuuri paadislipi Sjustakal.

Natuke pätid olime ka, jalutasime üle Ruhnu lennuvälja. Muidu nagu muruga lennuväli ikka aga nii tore, et silt oli ka juurde pandud 😀 Kultuuriaia juures vaatasime niisama ringi ja jõudsimegi imelise valge liivaga Limo randa. Seal oli kohe ka Läti-Ruhnu sõprusskulptuur “Päikesepuri”. Ilmselt on seal siis kõige imelisem päikesetõusu vaade 🙂

Rand oli huvitav selle poolest, et peale liiva seal suurt midagi polnudki. Ei kive ei uhutud puitu. Üks ilmselt luige pealuu siiski vedeles ja äratas tähelepanu.

Edasi liikusime luidetel, kus oli meeletult palju samblikku. Mitmeid erinevaid liike ja seda kõike oli nii palju. Silma hakkasid mõned keerdus puud. Tundub, et mustika aasta tuleb seal ka hea. Õitsevaid mustikaid oli meeletult.

Tuulepesa kohta ei osanud ka midagi täpsemalt öelda, vaatasin siis nüüd järele. Tuulepesa tekitab seenhaigus. Uinunud pungad tärkavad ja võrsed vohavad ebanormaalselt palju, sellest tekib tihe oksapõimik.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.