Prangli

Prangli ehk Wrangö ehk kõversaar sai ette võetud 20. juunil, tohutu palavusega. Kraadiklaas näitas 30 kraadi. Õnneks puhus tuul, mis natuke leevendas ja meri oli käepärast, kes ujus, kes kastis ennast niisama. Saarel on kolm küla: Kelnase, Idaotsa, Lääneotsa. Kõigepealt uudistasime Kelnase küla. Küla nimi tuleb arvatavasti rootsi keelest ja tähendab Allikaneeme. Esimeseks sihtmärgiks oli Prangli tuletorn ehk loode tulepaak. Teele jäi kividel turnimist, kiviklibust randa, loopealne taimestik.

Idaotsa küla. Küla nagu küla ikka. Võibolla ootaks, et majade ümber oleks rohkem ruumi aga arvestades, et väidetavalt on saarel kunagi elanud kuni 800 inimest, siis pole imestada midagi. Praegu peaks olema umbes 169. Saare suurus aga 6,4 ruutkilomeetrit. Vaatamisväärsusteks veel Rahvamaja ja kool. Kool on saarel olnud juba 152 aastat, mis pole ka ime sest Prangli saar on asustatud juba 13 sajandist. Ainus saar Eesti põhjarannikul, mis on järjepidevalt nii kaua asustatud olnud. Kooliga on lugu selline, et õpilasi on vähem kui õpetajaid aga väikesaartel vist muutusi väga oodata ka pole. Poodi ootasid ka kõik pikisilmi. Külma vett ja jäätist 🙂

Möödusime Mõlgi sadamast ja võtsime suuna punasele kivile. Kivi ümbermõõt on 31,1m ja kõrgus 3,3m, liigitub hiidrahnuks. Oma nime on saanud tõenäoliselt rabakivi punakast värvusest. Tuntud sellepoolest, et tegemist on liukiviga ja kui naised sealt alla lasevad, siis peaks nad varsti lapseootele jääma. Ümbruses kasvas palju harakkuljust. Põnev on see sellepoolest, et tegu on igihalja poolpõõsaga.

Pisut edasi on juba Eestiranna mälestusmärk. 1941 pommitasid saksa lennukid “Eestiranna” aurulaeva. Ellujäänud viidi paatidega mandrile, surnud maeti aga Prangli randa. Laev seisis sõja lõpuni saare juures madalikul ja kohalik rahvas tõi laeval oleva kauba saarele ja kasutas selle ära. Nii võib siiani leida paljudest majapidamistest Eestirannalt pärit asju.

Metsarada mööda edasi minnes jõuab õige pea saksa lennuki jäänusteni. 1944 toimusid saare kohal lahingud. Lennuk kukkus alla, kuid piloot pääses. Kohalik rahvas viis ta paadiga mandrile, vastutasuks said langevarjusiidi, millest kohalikud neiud said omale pulmakleidid õmmelda.

Samas kõrval on maagaasi puurauk. 1920-datel otsiti sealt väidetavalt naftat, mida rahastas Eesti Rockefeller Boris Linde. Leiti hoopis maagaasi aga seda on nii vähe, et ennast ära see kuidagi ei tasu. Turistikana on aga tore vaatamisväärsus ja kel tahtmist midagi küpsetada see saab küll 🙂 Tuli tuleb lõpuks ära kustutada ja kõige parem nipp selleks on lihtsalt ära puhumine. Tundub võimatu aga pole mitte.

Lõpp juba paistis. Metsast ja mere äärest kõndisime sadamasse. Teele jäid luited. Rohekas uibuleht, mis niiväga tavaline polegi. Lihtsalt äratuntav oma rohelise värvi poolest.

Rannas käidi ujumas ja nauditi niisama vaadet. Meri oli imeilus, sile. Sadamasse jõudsime enamvähem ehk siis natuke varem kui laev välja läks 🙂

Laeval tegin ka mõned pildid. Lihtsalt liiga ilus oli mitte teha 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.