Eile tuli tuttav matkasell vaatama Tondiraba parki. Kutsus mind kaasa, aga pargist ma pilte ei teinud sest seal on lihtsalt niiiiiiii palju valesti tehtud, et silmal valus vaadata. Aga mis siin ikka kiruda.
Kuna kokku tuli meil mingi 2 kilomeetrit siis tekkis tahtmine veel jalutada. Kuna nägin ükspäev kusagil facebookis, et Haabneemes on ilus lillemuru siis mõtlesin, et seda võiks ju vaatama minna. Kuna ka päikeseloojanguni polnud enam kaua aega jäänud siis otsustasin selle ka ära vaadata. Viimasel ajal pole sel ajal kuidagi õue sattunud.
Jalutasin läbi Pirita metsa kui kuulsin toksimist ja mingi sodi kukkus pähe 😀 Vaatasin üles ja esialgu ei märganud midagi. Tavaliselt nokivad rähnid puutüve. Kuna sodi sadas ja toksimine jätkus, siis otsisin edasi ja leidsin lõpuks oksa küljes rippuva väikse-kirjurähni. Oli ikka pisike küll.
Edasi lonkisin mööda mereäärt Viimsisse välja. Rannas tekkis selline mõnus päikeseloojangueelne valgus, laht oli purjekaid täis. Lõpuks oli taevas juba mõnus kollane kuma.
Päris päikeseloojangu ajaks olin ma lillemuru juures Haabneemes. Oli ilus küll ja milline liigirikkus. Kõike ei osanud ära määratagi.
Saialill, rukkilill, kosmos, pruudisõlg, ibeeris, aed-rõngaslill, hispaania käokannus, kivikilbik, päevakübar.
Tänavasaabastega oli lõpp juba üsna valus ja villid sain kah, aga vahest juhtub, et jalutuskäik läheb veidi pikale. Kokku tuli lõpuks mingi 17km.
Minu rajad 