Tuli võimalus minna Kakerdaja rappa ja olin nõus. Olin kindel, et olen seal käinud, aga kui kaardi pealt vaatama hakkasin siis tuli välja, et see raba on kuidagi vahele jäänud. Endal oli hämming, aga viga tuli parandada. Edaspidi tahaks sinna minna mõnel ajal kui laukad ka välja paistavad, siis on ilus kindlasti. Tegelikult mu meelest on suhteliselt mõttetu talvel rabas käimine, siis pole ju midagi näha 😀 Metsas on paksu lumega ilusam. Aga! Tuletan meelde, viga oli vaja parandada.
Õnneks oli seal ilusat metsa ka, lisaks paar järve, mis olid ka jää ja lume all, aga tegelikult oli ikkagi väga ilus. Alguses käisime metsaraja läbi ja pärast käisime rabarajal.
Noku lõkkekoht on nime saanud Nokko talu järgi. Lebola oli esmapilgul pisut veider, aga lähemalt vaadates tundus nii mõnus, et tekkis tahtmine sinna kunagi ööbima minna. Samas on see nii populaarne koht, et kahtlane, kas seal suve poole ruumi on.
RÜHT on mitmeotstarbeline laavu. Seal saab varju, pidada pikniku ja sirutada selga. EKA sisearhitektuuri esimese kursuse tudengite eriala projekt “Väikeehitis”, mille käigus on viie aasta jooksul RMK puhkealadele loodud erinevaid varjualuseid, vaatetorne ja muid objekte.
Mets oli seal tõesti imeline. Kõrged vanad puud. Ümberringi tundus olevat lodumets. Märjemates kohtades pisut laudteed. Järved olid loomulikult ka jää ja lume all. Jää paksust proovima ei läinud. Ava-vett oli ainult nii palju, et üks allikas vulises. Järved vaadatud lonkisime mööda teed tagasi lõkkekoha juurde, et rabarajale minna.
Kuidagi kiiresti jõudis õhtu kätte. Rabas kõndisime järveni, rohkem ei viitsinudki eriti. Päike läks ka looja, mis seal pimedas ikka kõmpida, aga plaan sai tehtud, tuleb uuesti minna kui veed voolavad 🙂
Kokku tuli 10km.
Minu rajad 