Umbes jõulude paiku pakuti välja retk Soontagana taliteele, aga see jäi ära. Põhjuseks liiga soojad ilmad. Jaanuaris oli näha, et asi võiks teoks saada. Saigi.
Avaste
Kohtusime kusagil Avaste ja Kausi tee nurgal, mu jaoks jumalast lambi koht, aga tuli välja, et seal olev kuivati on ehitatud vana kõrtsi kohale.
Sealt sõitsime Avaste küla vaateplatvormile, kus oli infotahvel, suurt muud midagi. Aga info mõttes sai sealt üht-teist. Avaste soo pindala on 90 ruutkilomeetrit. Seal elavad kõik suured Eesti loomad: karu, põder, hunt, ilves, keda me kahjuks ei näinud. Peale meie oli soos veel üks inimene, kes eemalt lehvitas, mina ei näinud isegi teda. On linnuala, kus on teada kotkaste püsielupaigad, tedred, võib leiduda musta toonekurge.
Avaste soo ja talitee
Sõitsime edasi Parasmaale, et sealt soo peale minna. Alguses kõndisime kraavi ääres, üsna vabalt, nii kaua kuni esimene mees läbi jääkooriku astus ja oma saapast vett välja valada sai. Edasi olime pisut ettevaatlikumad. Kuigi lõpuks said vist kõigil mingil määral jalad märjaks.
Jalutasime metsa vahelt läbi ja jõudsime kõrkjate vahele. Natuke maad edasi oli juba lagedam väli. Soontagana maalinna on siit umbes kuus kilomeetrit.
Mõnes kohas oli tee väga selgelt eristatav. Mõnes teises kohas aga vaevu märgatav. Ega seal midagi palju ei juhtunudki, maastik oli üldplaanis üsna sarnane. Põnevust lisasid jääst läbi astumised ja vahepeal tee ähmastumine. Kuigi see kuus kilomeetrit oli üsna sarnane, oli see ikkagi omamoodi huvitav, iga päev ju sellisesse kohta ei satu.
Avaste soo on madalsoo. Madalsoo on ümbrusest madalam ala, millel on üsna õhuke turbakiht. Kuna taimed saavad oma juured läbi turba mullakihti ajada, siis on taimestik liigirikas. Tuntumad taimed: kollane võhumõõk, soovõhk, soopihl, ubaleht ja pajud.
Avaste sooteed on kasutanud sõdurid ning metsavennad, kohalikud vedanud mitmesuguseid kaupu.
Kärjemägi
Tee äärde jäi Kärjemägi, kuhu otsustasime kõrvalepõike teha, sealt tuli lisaks kaks kilomeetrit. Ega sealgi suurt mitte midagi ei olnud, lihtsalt üks kõver saareke soos. Mitte eriti suur ega lai, aga seal kasvas kuuski ja tammesid nagu päris maa peal 🙂 Ajalooliselt oli huvitav see, et seal on talilaatu peetud.
Soontagana maalinn
Mõni kilomeeter jäi veel minna. Kauguses oli juba varju näha. Lund sadas, nii et nähtavus oli suhteliselt kehv, aga ilm iseenesest normaalne, umbes nulli ligi.
Soontagana on 7-8saj pärit 50x100m ringvall-linnus, hiljem olid seal talud. Praegu on seal võimalik ronida torni, telkida, kasutada metsaonni.
Lõpus oli päris rägastik ja võsa, peale selle oli seal ka vesi, õhukese jääkihi all. Kel jalad veel märjad polnud, siis nüüd said. Õnneks ootas meid ees lõke ja vorstikesed, salat ja saiad. Kes viitsis, ronis torni ja siis hakkasimegi lõpetama. Pidime veel umbes kilomeetri parklasse kõmpima, sealt viidi meid jälle oma autode juurde tagasi.
Minu jaoks lõppes matk ühe maailma kõige kurvema uudisega. Olin segaduses ja kurb, tegelikult ei saanud ma sellest veel õieti arugi. Kuulasin, mida teised räägivad ja vaigistasin oma meeli. Juhtus nii, et mõtlesin jõest paar pilti klõpsida ja jäin maha. Seisin seal ja tegin pildi ühele poole. Keerasin ringi ja tegin pildi teisele poole ja äkki käis mingi tohutu ragin. Ma vist lihtsalt seisin silla peal, suu lahti, sest ma ei saanud aru, mis see on. Puud nagu ei langenud, jalge alune sild tundus ka omal kohal püsivat. Teised jooksid ka vaatama, mis juhtus. Jää murdus. See oli nii veider, nii kõva ragin, poleks uskunudki.
Lõpetasimegi üsna õigel ajal. Kui autode juures tagasi olime, läks kohe pimedaks.
Minu rajad 