Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Advertisements

Mustjõe ja Merimetsa

Pühapäeval otsustasin veidi Mustjõe ja Merimetsa kandis ringi vaadata. See plaan oli tegelikult juba millalgi varem aga siis ma “unustasin” ennast oja äärde pilte tegema 😀

Tahtsin vaadata, mis seal Mustjõe oja ääres veel on ja kas õnnestub kusagilt otse Merimetsa pääseda, ilma et jalad märjaks saaks. Sain aga see oli paras pusimine 😀

Ilm oli kuidagi imelik. Mõnes kohas täiesti talv, teises kohas täielik uputus. lumikellukesed õitsesid, päike paistis aga tundus, et on piisavalt külm, et loikudel hakkas jää tekkima.

Mustjõe linnutorni ei viitsinud ronida- seega pole avatud tornis vist käinudki?! Uued seinakunsti teosed leidsin kah.Mingi kahepoolse keldri leidsin. Tundus, et mõlemal pool oli keegi elanud. Vastik oli see, et täpselt näo kõrgusele oli okastraat tõmmatud, hea et nägin.

Seewaldi hoovist kõndisin läbi kuna juba sealkandis olin. Need vanad majad on nii kihvtid, ei tüdine nende vaatamisest.

Tundus, et ei käinudki eriti aga kokku tuli 10 km.

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Metsik linnaretk – Viljandi.

Päev enne vabariigi aastapäeva võtsime  nõuks väikese seltskonnaga Viljandit avastada. Mõned korrad olen ma seal käinud aga eks mõni koht oli endalegi uus ja huvitav.

Tegelikult oli põnev ka see, et olin teinud korraliku eeltöö Viljandi tundma õppimises. Tavaliselt ju ei loe enne kohtade ajaloo kohta vms. Nüüd oli päris põnev mõelda, et näe siin toimus see või teine asi.

Matka algus oli kokku lepitud maasika juures, kus peale Tallinna rahva oli ka üks kohalik inimene. Õnneks ma küll ei kuulnud seda juttu, et tal on giidipaberid ja et ta on 50 a Viljandis elanud 😀 Võibolla muidu oleks natuke põnnama ka löönud 😀

Matka kokku pannes oli minu jaoks oluline see, et oleks nii metsikut loodust ja selliseid kohti, kuhu tavaliselt Viljandisse minnes ei satu. Samuti oli vaja sisse pikkida kohad, mida Viljandisse mineja võiks ikkagi näha.

Esimene koht kuhu läksime oli lauluväljak, seal on metsikult palju asju. Ma usun, et üheski kohas ei ole nii palju erinevaid asju koos: mälestuskivid, skulptuurid, laululava, mõis, kalmistu jne jne. Ma arvan, et umbes ühe ruutkilomeetri suurusel alal saaks seal päris pikka aega kestva ekskursiooni teha. Et meil aeg liiga ruttu otsa ei saaks siis libisesin nendest teemadest võimalikult ruttu üle. Tutvustasin, mis miski on ja natuke rääkisin ka aga tundus, et sealt tuleb ruttu vehkat teha, muidu kaugemale ei jõuagi.

Samas järgmine punkt oli nurga taga, punane liivakivipaljand, allikas ja lennukitehas. Mõned seinamaalingud ja siis juba metsikusse metsa.

Kahjuks tuli õige pisut lihtsamini läbi ajada sest kõik kohad olid jääd täis ja väga ei tahtnud, et keegi mäest alla kukuks ja kaela murraks. Aga aimduse sai kätte kui äge seal on.

Mööda jäist mäge pidime ka üles rühkima, et jõuda raudteejaama juurde ja tikuvabrikusse.

Raudteejaama piilusime sisse ka. Täitsa nunnu ja õdus. Tikuvabrik on vinge igatepidi, nii maja ise kui seda ümbritsev aed. Peale selle on seal läheduses tuletõrjedepoo, nõukaaegne veidi teistsugune ehitis. Surnuaed, kus on sakslaste kalmistu, mis nõuka ajal maatasa tehti, tuntud kunstniku Kondase haud, Amandus Adamsoni skulptuurid ja palju muud aga meie üritasime võimalikult kiiresti üle jääväljade libiseda sest aega kippus juba väheks jääma aga polnud veel lootusetu, et me peaaegu kõik ära näeme ja eriti kusagilt lõikama ei peaks.

Natuke mütasime Valuoja orus. Peale seda oli minu suurim soov Viljandi Vilmat külastada 😀 Seal pidi tegelikukt ka üks seinamaaling olema aga nagu välja tuli siis ka viljandlased ei ole suured seinakunsti sõbrad ja lasid selle teose üle värvida, olevat liiga igav või kole vms.

Midagi oli siiski alles ka. Praegu on seal Viljandi kultuuriakadeemia.

Peab tõdema, et edasine matk kulges enamjaolt linnas. Samas on Viljandis kõik majad nii armsad, et võikski seal jalutama ja nautima jääda. Olenemata sombusest ilmast nägi  Viljandi särav ja värviline välja.

Vaatasime üle tähtsad majad. Kohtumaja, mille trepil luges toonane linnapea ette iseseisvusmanifesti – see on iseseisvuspäeva eelsel ajal peaaegu kohustuslik vaatamisväärsus. Põllumeeste seltsi maja ja leelotaja. Astusime mööda Kõrgemäe tn alla, mis on ka mõneti omaette vaatamisväärsus, igal pool just selliseid tänavaid pole. All on park, mille juures ma seisin ja aru ei saanud, et mis ma seal tegema peaksin,  järv ja Hubert Pärnakivi, kelle ma küll esialgu Herbertiks ristisin. Ühesõnaga seal tekkis mul minimaalne segadus aga pole hullu ikka juhtub ja kõik vead said kiiresti parandatud 😀 veel nägime mõningaid vanimaid maju ja Lõnguse “Alasti keisrit”.

Lõpuks läksime ruttu-ruttu Lossimägedesse, kus oleks hea meelega rohkem aega veetnud. Samas nägime peamise ära ja sinna kanti satub Viljandisse minnes ikka. Tekitas tahtmise uuesti minna ja veel rohkem näha 🙂

Käisime umbes 10km.

Nõmme, Harku mõis, Merekindlus ja Hüüru mõis

Pühapäeval kui vihma sadas, linn oli kui liuväli tuli ikkagi kange tahtmine välja minna. Mõttes oli küll selline väiksem ring ehk kümmekond kilomeetrit.

Sõitsime rongiga Nõmmele, täpsemalt Pääskülla. Kumbki meist polnud kuulnud midagi Nõmmelt küüditatute mälestusmärgist, läksime vaatasime üle.  Oli täiesti olemas.  Nõmme liuväljadel liueldes ja enda püsti hoidmisega tegeledes võtsime ette veel kaks Nõmme villat.

Merekindluse ohvitseride klubi ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamu. Teine maja ongi jäänud aegade algusest poolikuks. Ju siis pole olnud saatuse poolt määratud valmis saama.

Tegelik plaan oli minna Harku metsa, mida tegema polnud päris selge sest mööda rada ju käia ei tahaks. Aga kuna oli väga märg ja raske lumi siis lontisime ikka mööda teed mõisa poole.  Kõik suuskurid saatsid meid kurja pilguga, et mida te pärdikud siin teete, ah? Ühesõnaga olime igal pool jalus Nõmme tänavatel ka sest seal polnudki võimalik mujal liikuda kui umbestäpselt keset sõiduteed. Oeh.

Enne mõisa keerasime väiksemale rajale, et lõpuks rahulikult omaette nohiseda 😀

Minu üks kindel idee oli minna vaatama merekindluse linnakut. Plaanis on need juba ammu olnud aga millegipärast pole kunagi nende majade juurde jõudnud.  Aga enne seda nautisime kõndimist mõisa alleel.

Majad nägid välja täpselt sellised, et võibolla nendega isegi tehakse midagi. Barakk oli mitmevärviline elamu. Jääkeldril oli uus katus peal. Elamu ja komandandi majad nägid suhteliselt kahtlased välja. Samas seal oli nagu ka midagi toimetatud. Ühel oli hoov korrastatud, teine oli mattunud euroalustesse- seegi ju elumärk.

Kunagi bussi aknast nägin sealsamas lähedal olevaid kolmnurkseid “kive”. Mis need täpsemalt on ma ei teagi aga põhimõtteliselt täitsid need lahinguväljal sama osa, mis praegu betoontuvid Tallinna linna peal vms 😀

Need olid kaardilt mõõdetult umbes 300m kaugusel teeotsast kust me loogiliselt oleks võinud välja minna. Ma olin isegi valmis, et sel korral jätame need vahele ja tuleme mõni teinekord. Aga… kuna sealt tundus, et saab otse majade vahelt läbi tee peale, küll läbi raske lume sumbates siis võtsime ikkagi plaani.

Sealt sattusime kergliiklusteele. Tundus, et ega see Hüüru mõiski kaugel pole. Korraks käis mõte peast läbi, et sealt saaks isegi bussiga tagasi aga ajad ei klappinud kohe üldse. Samas kui pähe sai võetud siis enam seda mõtet sealt välja ei saanud.

Tee oli ikka nagu liuväli aga vähemalt joonistas päike selle kuldseks oli kohe rõõmsam astuda.

Mõisa juures ma varem käinud pole, ainult mööda sõitnud. Seega oli avastamist küll ja mulle meeldis seal väga. Mõis oli kuidagi selline mõnusalt kodune.  Sepikoja varemed olid nii ilusa gooti kaarega. Jõgi vulises, päike veel piilus. Nagu oleks kevad.

Veski hoovi peal nuuskisime ka kõik nurgatagused läbi. Kohe näha, et seal on panustatud sellele, et inimestel oleks mida vaadata. Igasugu põnevaid kujukesi ja detaile.

Natuke maad pidime linna poole tagasi jalutama, siis saime uue tee valida. Selle servas oli Hüüru tall. Tundus päris uhke aga kahjuks talvelgi piisavalt võsa varjus, et mitte midagi näha.  Veidi edasi oli hobuste koppel, hobuseid oli üksjagu.

Kõik oli justkui kena kuni sinnamaani, et tuli keerata Harku poole. Tee pidi seal küll olema aga ilmselt on see selline mullarada ehk me saime mõnuga lumes sumbata. Hea oli see, et see maa polnud õnneks väga pikk.

Nagu ikka jõudsime lõpuks ka kolekohta, kuhugile betoonijurakate ja katkiste paatide paradiisi. Õige pisut veel ja olime tagasi Harku mõisa alleel.

Mõisast mööda ja teiselt poolt Harku metsarada tagasi linna poole.

Nii lihtsalt saigi umbes kümnest kilomeetrist kakskümmend.

20km/veebruar 53km/aasta:199km

On jääd või ei ole?

Sel aastal tundus, et õiget “jääaega” ei tule ega ole. St. purikajääd pean silmas, maas oli seda ju rohkem kui küll.

Igaljuhul otsustasime I-ga 09.02, et on paras aeg Rannamõisasse purikakontrolli minna. Samas suurt lootust ei olnud sest keegi polnud pilte üles pannud. Samas mingeid jääronijate reklaampostitusi jõudis minuni küll.

Kui kohale jõudsime siis oli näha, et ega meil mingit eriti suurt lootust ei ole. Mõned purikanired olid aga suurt mitte midagi.  Vähemalt oli hallile ilmale kohaselt pangaastang sellevõrra värvilisem.  Ja vee ääres loksusid jäälahmakad.

Mida kaugemale Tallinnast jõudsime seda suuremaks läksid lootused ja lõpuks leidsime päris kenad purikad. Kahjuks olid ronijad päris palju ära ka lõhkunud.

Otsustasime niikaua edasi minna kuni saame. Tõenäosus Tilgu koopani jõuda oli väike. Sealt pole ilma jääta peaaegu kunagi läbi pääsenud. Või jah – suvel paljajalu pääseb ka.

Igatahes vedas meil nii palju, et pääsesime koopasse ja saime pilte klõpsida aga peale seda oli vesi kaldani, nii et tuli natuke maad tagasi kõmpida ja redelist üles ronida.

Et üleval igav poleks käisime kopsusambliku otsimas. Tegelikult oli koht teada aga siis tekkis nagu eesmärk ka, miks me seal ringi kondame 😀

Bussini oli veel veidi aega siis vaatasime majade vahel ringi. Ilusa mõisa moodi maja uks oli lahti ja siis tekkis isu sisse piiluda. Ega seal tegelikult vaadata midagi polnud, keegi oli enamvähem nagu prügi sinna viinud või hoiustanud oma “moosipurke” vms. Kes tahab saab maja ära osta, see on müügis juba pikemat aega.

…ja lõpetuseks kutsuti meid külla, nii et viisime külakosti ka. Tekkis kohe siiras huvi, kas külla kutsuja minestab ära ka või mitte 😀

Peab tõdema, et palju puudu ei jäänud ja palju vist ei jäänud puudu ka sellest, et meid oleks kohe ukse taha visatud. Lõpuks sai sellest lumemees kell, et kui ära sulanud on siis läheme koju… aga ei jõudnud ära oodata, läksime kiiremini minema 🙂

Käisime:13km/veebruar 33km/aasta:179km

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km