Pääsküla rabas

Kui aega ei ole laialt käes, sest hommikul ei taha vara tõusta ja õhtul läheb vara pimedaks, siis on paras ette võtta retk kusagile lähedale. Pääsküla rabas polnud ammu käinud ja juhtumisi avastasime kaardilt enda jaoks mõned uued allikad ka.

Selle aasta esimene külm ilm, 0 ja 1 kraadi vahel.

Mõistlikum tundus läheneda Männiku poolt.

Alguses tegime tempokat kõndi, et soe sisse saada. Kaardi pealt jälgisime, kui allikatele hakkasime lähenema ja siis keerasime rajalt ära. Kohe hakkas põnevam.

Okastraataiaga saime maadelda, esimeste Kerbu allikate juures oli seda vähem. Vahva oli, teelt tasub kõrvale astuda küll.

Teiste allikate otsimisele ei viitsinudki väga aega kulutada. Aga piilusime võsa vahel ringi.

Jalutasime niisama mööda radu siit ja sealt, et mõned kilomeetrid kirja saada, rabas tuli neid mingi 5. Veetase oli kõrge, polegi varem vist nii näinud. Päris ilus oli, hoolimata sellest, et lehed olid läinud ja midagi väga erilist polnud.

Et päris vara koju tagasi ei jõuaks, kõndisime läbi Vabaduse ja Ravila parkide Nõmme keskuse poole. Roosid õitsesid. Saime teada, et Arved Haugil oli sünniaastapäev. Külma päeva kohta täiesti mõnus käik 🙂

Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Foto: Oliver

Foto: Oliver

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Sügise värvid Tiskrest Murastesse.

Väljas on nii ilus värviline ja soe oli ka, nii et ilm tuli ära kasutada ja ringi uudistada. Samas kaugele ei viitsinud minna ja tahtsin, et võimalusel oleks võimalik varem tagasi tulla. Otsustasin Tiskre-Muraste kasuks, sest teada on, et see ring tuleb 20 km kanti, aga kui ära tüdineb saab suure tee äärde bussi peale minna. Eeldusel, et sa oled ülemisel astangul 😀 All pool on lootused veidi kehvemad.

Teiseks tahtsin, et ma saaksin lihtsalt kulgeda, ei peaks kaarti vaatama. Seal kandis on mugav see, et eksida pole võimalik.

Tiskrest jalutasin Tabasalu loodusrajale. Käisin mööda kõrvalteid. Oli põnev ja ilus. Plaanisin minna Rannamõisa kiriku juurde. Mulle meeldib mõnikord surnuaedades kooserdada, matmiskombed on põnevad ja neid tekib järjest juurde.

Jõudsin Tilgu tee algusesse ja otsustasin mööda seda minema hakata. Ei viitsinudki väga kusagile kõrvale kalduda. Natuke uudistasin siin ja seal. Ebamugav on muidugi see, et tee on kitsas ja kui autod sõidavad pole kusagil väga olla. Vaatasin üle panga ääre alla, piilusin metsa vahele, käisin rannas ja juba jõudsingi vana piirivalvekooli juurde.

Kooli taga algab Muraste matkarada. Korra olen seal varem ka käinud, aga mitte igal pool, kus sel korral sattusin. Tegelikult plaanisin minna Muraste hiide ka, aga tüdisin kuidagi ära ja keerasin hetk enne seda üles mäkke.

Üleval otsisin endale nö. väljapääsu. Küll on seal aiavahed ja tupikud, kunagi ei tea kuhu täpselt välja jõuad, aga tegelikult sain täitsa kenasti hakkama, kusagil edasi-tagasi käima ei pidanud.

Korra küll jõudsin jalgrada pidi peaaegu, et kellegi hoovi aga aiaga see piiratud polnud ja kohe algas tänav. Peale mõningast sik-sakitamist jõudsin kaldapealsele rajale välja.

Edasi küpses plaan küll mitte bussi peale minna aga jalad kõhu alt välja võtta ja veidi kärmemal sammul kodu poole astuda. Üsna kiiresti jõudis kätte lollidemaa ja sealt läbi minnes mõtlesin, et vaatan üle ka Proomu allika ning Taari hiidrahnu. Sealt võtsin suuna juba Tabasalu loodusrajale. Lilled veel täitsa õitsesid või taas õitsesid oleks vist õigem öelda. Palju oli aasnelki, mõni anemoon ja kurekatlaid.

Loodusrajal seadsin sammu jälle pikemaks. Kui trepp alla läks siis kõhklesin, et tahaks nagu minna aga pärast üles küll enam ei viitsi tulla 😀 Dilemma missugune. Otsustasin alt minna kuigi seal on mõned sellised veidi kahtlased kohad kust ei pruugi hästi läbi pääseda, tossudega siis.

Kui alla jõudsin siis sain aru kui õigesti ma olin teinud, et sinna olin läinud. Rannas oli kõik veelgi värvilisem kui üleval. Vahepeal läks “tee” küll üsna kesiseks, läga oli pangani välja. Sisse ei tahtnud väga astuda, tagasi ka minna ei tahtnud. Õnneks leidus siin seal mõni kivi, millele õnnestus astuda. Ronida polnud isegi väga vaja, maha langenud puid oli vähe ja ülevalt poolt sadanud kive polnud ka vist jupp aega enam tulnud. Ja peab mainima, et seal on ikka päris kõvasti reostatud, õli oli igal pool ja hais päris vinge.

Kaart Kokku umbes 21 kilomeetrit.

Maardu lõunakarjäär

Ühel õhtupoolikul septembris otsustasime I-ga, et midagi võiks teha. Tuli idee, et läheks äkki Maardu poole. Buss nr 30 sõidab kenasti Kallavere külje alla ja sealt võib suuna, kuhu iganes võtta. Otsustasime Maardu lõunakarjääri kasuks.

Et jala sinna kohale jõuda siis on vaja küll üksjagu astuda, aga asi pole sugugi kõige hullem. No umbes 4 kilomeetrit kokku. Ilmselt saaks vähema vaevaga ka, aga see polnud meie eesmärk.

Läksime Kroodi oja serva mööda, raudteest üle, tunnelist läbi Maardu järve äärde välja. Meil õnnestus just siis raudtee äärde jõuda kui rong tuli. Meile lasti mitu korda signaali ja lehvitati. Mõnusalt värviline oli, kuigi kohal olime veidi pettunudki, et justkui poleks värvi olnud. Kõik puhta pruunikasroheline 😀

Karjäärist endast ootasime rohkem sügist, aga mida polnud, seda polnud. Esimesed märgid siiski olid. Mõni kärbseseen, peotäis vaarikaid ja natuke kollaseid lehti siin ja seal.

Alati on vaja ka midagi otsida. Sel korral oli selleks Karjamaa allikas. Koha küll leidsime, aga vett polnud seal grammigi. Paras võsas rabelemine see oli, aga ära nägime 🙂

Karjääris me iseenesest väga pikalt ei olnudki. Möödusime püstkojast, mis on teadmata kaua seal olnud. Vandjala poole enam ei läinud, keerasime suuna Maardu mõisa peale. Seal on hullupööra palju igasugu kultuskive ja kivikalmeid.

Järgnevalt tulid vastu juba paekivikarjäär, Maardu veski ja palju palju punaseid pihlakaid.

Edasi tuli selline ööeelne tülpimus, ei tahtnudki enam kusagile minna ega midagi vaadata. Maardu mõisast kõmpisime külma näoga mööda. Veel äratasid meie tähelepanu tindikuid, sest neid oli ühe platsi peal äärmiselt palju.

Juttu jätkus, jahvatasime ümber olevatest kohtadest ja võtsime mõnegi asja plaani. Pean tunnistama, et ma ei ole korralikult Maardu hiies käinudki. Korra ühest nurgast sisse piilunud ainult. Edasi marssisime suhteliselt tuima näoga mööda teed, polnud rohkem selleks õhtuks seiklusvaimu antud. Lõpetasime Lasnamäe busside lõpp-peatuses. Kokku tuli umbes 15km.

Ratastega Vormsil

Vormsile olen mõelnud minna juba jupp aega aga laiskus on vist selle asja nimi, mis mind takistas. Igal juhul on asi mul aastaid mõtteis olnud. Kunagi põhikooli ajal sai seal ekskursioonil käidud. Mul on meeles, et muljed olid head aga ega ma suurt midagi ei mäletanud, rõngasristid on ainult silme ette sööbinud.

Teine asi on alati olnud see, et kuna ma olen Hiiumaalt pärit siis jube raske tundub Rohukülas “vale” praami peale istuda.

Nüüd siis tuli selline variant, et päevane rattamatk Vormsil. Kui juba suurem seltskond kaasas on siis on kergem kuidagi see “vale” praami värk 😀

Merel oli nagu ikka või noh vaade oli vale 😀

Praami peal üllatas, mind see “tuhatoos”, kui sellele mõmmi kõrvad külge kleepida, tahaks iga laps tulevikus karule suitsu silma puhuda.

Kel vaja sai rattarendist rattad võtta. Ma sain teada, et olen Eesti keskmisest naisest kaks sentimeetrit pikem. Veel sai mul mure murtud, et äkki on seal ainult käsipiduritega rattad ja ma ei oska nendega normaalselt sõita 😀 Pole harjunud.  Õnneks oli jalapidur kah kuigi kehvake. Järgmine peatus oli Vormsi talumuuseumis. Seal oli tore küll aga mul on veidi mingi eelarvamus selliste muuseumide kohta. St. minu meelest on iga talukoha ait umbes samasugune, ainult et võibolla koristamata ja asjad pilla-palla laiali. Samas sai natuke ajaloost teada ja õues oli kontsert, kes kuulata viitsis. Oli kohvikutepäev ja rahvast murdu.Otsustasime mõne poisiga ees ära minna, et saaks rahulikult pilte klõpsida.

Plaan oli vaadata Söderby bussipeatust, sest seal pidi äge olema ja tuletorni, mis pidi sealt natuke maad edasi olema.

Õues oli täielik leitsak, nii et metsavahetee oli mõnus kosutus. Bussipeatus oli nagu ikka maal on aga seal oli ka väga äge raamaturiiul, mis oli tihkelt raamatuid täis ja ma ütleks, et seal ei olnud ainult igasugust jama vaid ka täitsa põnevat kraami.

Tuletorni juurde me ei jõudnud sest tee ääres oli silt kuri koer ja tundus, et tegemist on eravaldusega. Lootsime näha veel mõnd teed aga olime juba otsaga Norrbys väljas.Tagasi ka ei viitsinud minna. Oleks veel kindel olnud, et see koeraga tee oli õige aga me ei olnud. Pärast tuli välja, et see ikkagi oli õige.

Nägime tee ääres silti Kirikukivi. Üks poistest küsis, kas võiks selle juurde minna ja ma ei pidanud aru, lubasin kohe. Poiss pani ajama ja siis hakkasime seal ülejäänud seltskonnaga arutama, kas see ikka on hea mõte, ikkagi kuus kilti edasi-tagasi. Aga poiss oli juba lännu ja kaugel eemal, et ei kuulnud meie kisamist kah, seega läksime järele.

Tee oli heinamaal murus ja võsa vahel sopas, nii et väikest kirumist oli justkui kuulda 😀 Aga tegelikult oli ilus ka ja pealegi kui suur on tõenäosus sinna veel sattuda?! Igakord ju ei viitsi iga nurgatagust üle vaadata.

Natukese aja pärast olin ise ka pisut pettunud. See paganama kivi oli kusagil kaugel, täielik petekas.

Läksime sama teed tagasi, muud varianti polnud. Higi voolas ja päike lajatas täiega. Tee äärde tagasi jõudes oli ülejäänud rattamatka seltskond just mööda läinud. Nii et pisike tagaajamine Dibyni  andis tulemuse ja vana koolimaja kivi juures saime nad kätte.

Seal pidime ka söögipausi tegema aga kuna kodukohvik oli tühjaks ostetud, liikusime edasi Rälbysse.

Sealsed vaatamisväärsused olid kabel, valgusfoor ja tuulik. Tuuliku juures oli ka kohvik, nii et seal saime kõhud täis süüa ja maja nurga taga varjus istuda.Sain jälle kiiresti hakkama ja kimasin poistega parunikivi otsima. Tee ääres olid sildid väljas aga natuke kulus leidmiseks siiski aega kui ei teadnud, kus see on.

Parunikivi sai nime selle järgi, et Otto Friedrick Fromhold von Stackelberg – parun, oli armastanud selle juures käia. Pojad lasid isa mälestuseks kivile teksti raiuda.

Läksime läbi metsa Vormsi püha Olavi kiriku juurde välja. Selle juures olin ma kunagi juba käinud aga vot ei olnud üldse tuttav. Esimese asjana jäi silma päikesekell aga see on seal suhteliselt värskelt taastatud. Kell näitas täiesti õiget aega 🙂 Ühe rõngasristi leidsime ka põõsast.Kus ülejäänud on, seda esialgu ei avastanudki. Vaatasime vabadussõjas langenute mälestusmärgi üle ja käisime ringi nagu peata kanad. Riste pole mitte kusagil. Lõpuks küsisime mingi naise käest ja see saatis meid ikka väga vales suunas 😀 Lõpuks pidime oma ratta grupikaaslastega ühinema, et ise ka lõpuks kalmistule jõuda. Mulle meeldis. Minu meelest tasub kasvõi ainult nende pärast Vormsil ära käia 🙂Järgmisena tahtsin mina kindlasti jõuda allikamatkarajale, ükskõik kas teised tulevad või mitte. Allika juures ma enda meelest lapsepõlves ei käinud, ma arvan et see oleks mulle muljet avaldanud ja meelde jäänud. Igatahes oli tulijaid üksjagu. Piltidelt olin näinud sellist ilusat suurt järvelaadset asja. Hakkasime ühes suunas astuma, seal oli mingi väga vana sammaldunud laudtee ja pärast tuli välja, et see oligi vana tee, seiklesime võpsikus ja jõudsime õigesse kohta välja ikkagi.  Terviseallika puhul ei tuvastanud õiget kohta ära. Seal oli üks rada, mis oli vee all ja kogu lugu. Selle eest olid seal ilusad lõhnavad käoraamatud.

Vaatetorni juures oli ka suhteliselt kesine. Polnud erilist vaadet aga sai head külma vett.Suurallikas oli lõpuks see, mida ma vaatama olin tulnud. Kui on kiire siis olekski mõistlik sinna minna. Muidu soovitan kõigest hoolimata kogu raja läbi uurida. Allikas on ilus, aga vetikane. Seda tunnet seal ei tekkinud, et tahaks vett võtta või midagi.

Edasi sõitsime Hullo keskusesse. Seal oli võimalus vaadata käsitööpoodi või minna jätsi ostma. Jama oli see, et poes oli pikk saba ja keegi ei viitsinud vist väga seista seal 🙂 Sõitsime Hullo õigeusu kiriku juurde. Lagunenud aga kena.Käisin nagu kass ümber palava pudru ja üritasin igast avausest sisse vaadata. Vaatasin, et üks tüdruk on sees ja sain ka teada, kuidas ta sinna sai. Kuigi sissesaamine oli veidi ebamugav siis sees oli täiesti vapustav. Oleks nagu kusagile välismaale sattunud 🙂Aega enam palju polnud. Aga tee ääres mõne pildi peatuse ikka jõudsin teha. Nägime lennuvälja, Vormsi ajaaeda. Hommikune hein oli õhtuks pallides. Andsime rattad ära ja tuligi laevale minna.

Mulle meeldis Vormsil väga. Arvan, et mõnikord võiks paariks päevaks minna, tahaks teist poolt saarest ka näha 🙂

Matk ümber Viljandi järve

Viljandi on täiega minu linn 🙂 Nii kui esimest korda sinna sattusin, tundsin end õiges kohas olevat. Alati leian seal midagi põnevat. Ajalooga viin end ka üha rohkem kurssi ja seda põnevamaks see maailm seal muutub 🙂

Sel korral kutsusime inimesi ümber järve käima. Kohale tuli küll päris väike seltskond, aga selle eest oli meil tore. Saime täpselt omas tempos astuda ja rada sai omapäi rajada selliseks nagu parasjagu meeldis.

Kuna kaaslasteks olid poisid siis said põhirõhu lennuki- ja rongiliiklus vanas Viljandis, mõningad legendid.

Alustasime Infokeskuse maasika juures. Tänavakunsti fännina viisin nad muidugi esimese asjana Leninit, Miki-Hiirt ja Jeesust vaatama 😀 Et vahepeal poistele tegevust anda lasin neil mõelda, mis asi see on?  Tükk aega sai arutletud 😀Huvitaval kombel oli meil teerada justkui maha märgistatud, punaste sentide rida läks ees nagu muinasjutus hernestest või saiapurust, täpselt sinna suunda kuhu vaja 😀

Aiaauk oli endiselt tänuväärselt alles, nii et saime otse mägedesse. Valuoja orus õitsesid kuldtähed, suusamägi rohetas kenasti, talv missugune. Vaatasime üle ühe massihaua ja läksime järve äärde välja. Seal oli muidugi märg aga see meid oluliselt ei seganud.Leidsin ühe pisikese raja, mida mööda minna. See oli äge koht nagu takistusrada. Jube palju puid tee peal ees. Vaata kust läbi pääsed alt või ülevalt, kõrvale põigata väga ei saanud kuna seal oli lihtsalt vesine. Päris palju oli allikaid.

Lõpuks alt enam rada vist ei läinud, tuli justkui võpsik ette ja üleval paistis kena männimets.  Või pigem siis nagu park või midagi sellist. Järve otsas oli obelisk, kuhu on maetud väidetavalt 16000 inimest. Tõenäoliselt ei ole see number päris õige. Iseenesest võimas mälestusmärk ja see pildiga plaat on minu meelest kunstiliselt väga hästi kujundatud. Kahjuks ei küündi eestlaste mälestussambad enamasti ligilähedalegi.

Vahepeal oli natuke igavamat kõmpimist järve otsas aga õnneks on see maa siiski suhteliselt lühike ja vaade järvele kui see nähtavale tuleb on ilus.

Järve teisel pool küljes oli natuke metsa, igal pool vulisesid ojakesed. Leidsime üles rikkaima mehe esimese telefoniposti 😀 Kõmpisime läbi Sammuli. Imetlesime hobuseid. Nad olid nii põnevate värvidega.

Siin oli mõnus künklik ala, ilusate vaadetega. Edasi jõudsime jälle metsa, mille kohta ei saa just ürgmets öelda aga  seal oli natuke seda hõngu. Päris puhtaks polnud riisutud 🙂

Leidsin, et võiks lõuna ära teha. Oja kohal olev sild kutsus nii väga serva peale istuma ja jalgu kõlgutama. Väga mõnus oli. Üks kilekott lendas ojja, algul naljatlesime selle üle aga lõpuks tuli sellele ikkagi järele minna. Läksime edasi, maastiku oli mitmesugust. Kohati metsas, kohati justkui küla vahel. Üle järve paistmas linn. Kuna meid oli nii vähe siis saime rahulikult lonkida ja kõike uudistada. Tõuse oli päris korralikult. Ühe lisatõusu tegime Närska mäel, et igale poole näha 🙂 Ilm oli üllatavalt mõnus -1/+1 aga tuuletu ja vaikne, tundus isegi soe.Laskusime orgu. Seal kuulsime äkki mingit kummalist heli, sahinat ja justkui linnulaulu. Läksime päris vee äärde uurima, mis toimub. Laine läks õrna jääkihi alla ja see tekitaski huvitava sahina, linnulaulu meenutavat heli tekitas jää purunemine või prao tekkimine. Ma ei ole sellist asja varem kuulnud ega näinud, igatahes oli see imeline.

Varsti sai selgeks, et metsa enam ei ole ja ei tule siis tekkis õige pisut see tunne, et läheks tagasi 🙂 Aga nagu ma ütlesin meeldib mulle linn ka ja aega oli täpselt nii palju, et jõuame järve ääres ära käia ja siis korra lossimägedesse keerata, et siis juba bussiga koju tagasi sõita.

Kui olime järve otsa peal hakkas lund sadama ja see oli tore. Viljandist ära sõites oli lumi maas.

Enne veel kui lossimägedesse põikasime vaatasime õige pisut linnas ka ringi.  Hubert Pärnakivi ja August Maramaa skulptuurid. Sellised tavalised vaatamisväärsused nagu raekoda, veetorn, Lõnguse alasti keiser.

Lõpetuseks lumetuisune lossimägi. Trepp, millest me ennast alla hiivasime nägi rohkem küll sõrestiku kui trepi moodi välja, iga aste oli isesugune aga  vähemalt omamoodi. Et Ugalani jõuda, kus buss meid ootas, selleks tuli läbi pugeda kahe aia vahelt. Ühel pool käis mõisa korda tegemine, teisel pool olev maja lammutatakse maha nagu ma aru olen saanud. Kooli juurest mööda ja alles siis tuli meelde, et seal on ju Valuoja vahel, nii et tegime väikse ringi aga saime vahva vaate teatrile.

Kokku tuli umbes 15km ja selle käimiseks oli meil aega  neli ja pool tundi, mille me rõõmsalt ka ära kulutasime. Igatahes ma tahan varsti jälle tulla sest osad kohad on veel avastamata ja kaks põnevat rada on mul silme ees kuju võtmas.

Müts 7 Männiku-Pääsküla-Laagri

Kohtumispaik oli Männiku bussipeatuses.

Mina hakkasin kohe õiendama, et ei lähe midagi tee äärest. Lähme üle mäe ja järvede äärest läbi ja… teeme natuke rohkem kilomeetreid ja on natuke huvitavam ka.

Käisime vaatasime üle piiri, see jookseb mööda järvi. Sealt läksime Männiku metsa. Nägime varemeid ja “künkaid” ja ilusat männimetsa. Peale selle toimus seal ka mingit sorti ekstreemne spordivõistlus, kus ka üks meie kaasmatkaja osales aga teda me kahjuks ei näinud. Selle eest teisi oli päris palju ja nende siblimist oli vahva vaadata.

Aiataguse allikad olid endiselt töös ja nägi muinasjutuline välja nagu ikka 🙂Pääsküla raba läbisime enamvähem mööda teid. Samas seal väga valikut pole ka, olen kunagi kusagil võpsikus üksinda käinud, ma arvan et keegi sinna väga kaasa ei kipuks 😀  Laudtee oli libe, sai liugu lasta ja puha. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen seal varem sellisel aastaajal käinud, et laudtee all oleks vesi olnud. Igatahes tundus vaatepilt uudne.

Korra põikasime laudteelt kõrvale ka, leidsime “supimaterjali”. Päriselt oli keegi ilmselt loomadele süüa viinud 🙂Väike lõuna Nõmme mändide vahel ning rühkisime edasi.

Järgnes veidi soine märgala, kus tuli pisut vaadata, kuhu astuda. Probleem oli selles, et ei leidnud enam raja otsa, mis varem olemas oli ja hiljem tuligi välja, et seal on mingeid “korrastustöid” tehtud. Kraav kaevatud, puid maha võetud jms. Tähtis on see, et õigesse kohta jõudsime välja  🙂Mäe otsas pikemat peatust ei teinud.

Laudtee teisel pool oli justkui veidi unarusse jäetud, oli teine veidi viltu ja mõnes kohas auklik, paar puud peale langenud. Seal kandis hakkas meile jälle sportlasi vastu tulema, ilmselt oli sinna mõni punkt peidetud.Liikusime mööda Pääsküla jõe kallast. Üldiselt oli ruumi käia aga seal on ka mingi imelik aed, mis on jõeni välja ehitatud, samas justkui poleks põhjust. Aed, mis ei piira kellegi õueaala vaid lihtsalt on seal 🙂 Igatahes sealt sai mööda põigata ja mõnedki vahvad pildid 😀

Üks pugemise koht on seal veel. Ühe aia taga on mingisugune põõsas, millest tuleb ennast läbi murda, et tee peale välja jõuda.

Edasi kulges teekond natuke aega mööda tänavat, läbi tunneli. Mul polnud enam meeleski, et sinna tehti millalgi muraleid. Mulle oli see igatahes põnev vaatamisväärsus 🙂

Pisut maad kulges läbi Laagri aleviku kuniks jõe äärde tagasi läksime ja natuke aega seal saime jalutada. Siis tuli veel jupp maad mööda tänavaid kõmpida, et jõuda järgmise korra alguspunkti. Kokku käisime 16 kilomeetrit.

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud   Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

Rabasaare küla ja Lehtse

Eelmisel aastal sain elroni kuukaarti ja sõitsin sellega siin ja seal ringi. Üks lemmik kohti, mis ma siis avastasin oli Lehtse kant. Sel aastal tekkis soov oma lemmikut uuesti vaatama minna, pealegi saatis üks matkakaaslane mulle info Rabasaare küla kohta, millest ma varem kuulnudki polnud.

Ainus probleem kogu loo juures on see, et Lehtsesse läheb rong suhteliselt kehvadel aegadel. Hommikul kell 7 on minu jaoks silmnähtavalt liiga vara, et kell 5 tõusta selleks peaks ikkagi natukene parem põhjus olema 😀

Järgmine rong läheb sinna kanti alles kella kolmeks ja praegusel ajal on see justkui veidi hilja võitu. Ka ei andnud välja mõelda mingit varianti, et sõidaks Tapale või Jänedale ja sealt bussiga edasi.

Lõpuks olin ma valmis peaaegu kell 6 tõusma, et sõita 8-se rongiga Tapale ja sealt siis 7 kilti tuimalt mööda tee äärt sammuda, et jõuda kohta kuhu ma tahan. Samas kippus siis ajaga kitsaks minema, sest rongid tagasi tulevad sealt ka pisut peale 4 ja siis kella 7 paiku õhtul. Hommikul nii varakult minnes poleks kindlasti tahtnud õhtuse rongi peale jääda ja ma kahtlustasin, et siis võib pime ka juba olla. Oleks pidanud midagi vahele jätma ja seda nagu ka ei tahtnud 😀

Lõpuks ühel laupäeval jõudsin otsusele, et lähen siis ainult küla vaatama, selle kella kolmese rongiga. Seal jõuan valges ära käia ja kui aega üle jääb siis vanu armsaid kohti saab ju hämaras ka vaadata 🙂

Asusin teele. Lehtse raudteejaamas maha minnes võttis mind vastu päike, sünged pilved ja +15 kraadine soojus. Kuidagi väga soe ja kodune paik. Suund oli mul enamvähem teda, nii et hakkasin suhteliselt suvaliselt mööda tänavaid astuma. Tänu sellele nägin Lehtse uut turbavabriku hoonet, mis enam nii uus ei olegi.

Kortermajade ümber olid lahedad lippidest aiad. Alguses mõtlesin, et äkki oli vähe raha ei jõudnud piisavalt lippe osta ja siis jaotati need kunstipäraselt laiali aga teistel majadel olid samasugused aiad. Ütle siis, kas vähesest rahast või kunstimeelest sõltuvalt?! 😀

Kõndisin põldude vahelt läbi ja jõudsin Kurge mõisa (18saj) juurde, kus on hullult palju koeri ja kõik lõugavad. Minu väike unistus oleks käia Kurge Piiritusevabrikus (1887) aga see on koerte taga peidus 😀

Läste allikad on seal samas ja sealt edasi lähebki tee Rabasaare külla.

Kruusateed on oma kolm kilomeetrit. Tee ääres on paar põldu, ühel neist Otsa talu surnuaed. Omamoodi päris põnev, pisike, ümbritsetud kivist aiaga. Talu omanik tahtis oma surnuaeda teha. Kuna pühitsemata mulda matmine oli keelatud, tuli tal esitada palvekiri konsistooriumile. Loa ta sai ja 19saj rajas ta Koplimäele oma surnuaia. Omanikeks perekond Matson, matuste arv ei ole teada.

Sammusin edasi ja natuke nagu kõhe oli. Teadsin, et lähen peaaegu asustamata kanti ja olin just lugenud küüditamisest ja Gulagist ja siis rong sõidab selja taga tak-tak- tatak 😀 Ümbrus ka selline sopane määrdunud pruun-hall.

Igav oli astuda sest kõrvale eriti minna ei saanud – olid kraavid, märg ja võsa. Võibolla ma olin ootused veidi suuremad seadnud, lootsin et astun mööda teed ja näen ilusaid vaateid rabale vms 😀  Kuidagi imelik oli kui üks auto mööda sõitis, siin ei pidanud ju kedagi olema.

Jõudsin Rabakülla. Ees ootasid mind kolm noormeest ATV-dega. Juhuu siin ikkagi on mingisugune tsivilisatsioon, ma ei olegi üksi maailmas nagu Palle 😀

Tervitasid ja küsisid, mis ma seal teen? Küsimus ju täiesti õigustatud aga minu jaoks veidi totter. Vastasin nipsakalt, et jalutan ja kõndisin nina püsti minema 😀  Polnud mul aega ega tahtmist pikemalt juttu vestma jääda.

Esimesed kuurid ja sarad paistsid aga enne nendeni jõudmist paukus vanemat sorti eesti tümakas vastu, keegi kusagil midagi toimetas aga mida, see jäi minu eest varjule.

Ühest kuuri aknast sai sisse piiluda, oleks saanud ka sisse minna aga seal polnud midagi huvitavat, nii et liikusin edasi. Üldiselt oli väga palju lagunenud, põlenud, lõhutud hooneid aga kuidagi on suudetud päästa või säästa paar vana maja- roheline ja kollane, mis peale vaadates teklitasid sellise koduse sooja tunde. Aga eks nendega on ka ilmselt nii et kui kohe midagi ette ei võeta lagunevad ka ära.

Mõnedes blogidest nägin, et majades on sees käidud siis praegu olid enamikel majadest uste ette kaks tellist pandud ja katkiste akende ette kiled. Need tellised olid nagu vanasti luuad ukse taga, et minul küll ei tekitanud mingit tahtmist neid eest tõsta, et saaks vaatama minna, mis majade sees on.  Samas on neil täpselt see mõte, et korralikud inimesed hoiab eemale, kes pahade plaanidega tulevad neid need tellised nii või naa kinni ei pea.

Mõnest aknast piilusin sisse. Kahju oli vaadata, kuidas inimesed võivad sellised olla? Lihtsalt kõik segamini pekstud, rusuhunnikud nurgas. Samas oli näha ka, et vanad majad on alla andmas, katused sisse kukkumas, põrandad läbi vajumas. Kahju igatepidi.

Lõpuks käisin ma sees ainult ühes nõuka ajal ehitatud silikaatkivist hoones, mis oli kõigile avatud 😀 Sees paar diivanit. Mõnus hängimise koht, paar graffitit seinale joonistatud ja puha.

Samas kõrval oli juba jõgi, millest üle viis puust sild aga teisel pool polnud justkui enam midagi huvitavat. Samasugune märg ja sopane maa nagu siin igal pool 😀

Mingi suurem maja on kellegi poolt kasutusele võetud, uued aknad ette pandud ja puha ja igasugu keelumärgid küljes – eravaldus, kurjad koerad, lastakse maha, varisemis oht.

Hakkasin teiselt poolt küla tagasi minema. Seal oli üks armas pargilaadne ala, mille tõttu jäi mul käimata ainsa kohaliku elaniku “õuel” ehk liikusin sealt veidi eemalt mööda.

Suhteliselt küla keskmes on andide laud: raha, kivide ja kolme padruniga, õunte ja kindaga. Selleks korraks oli mulle sellest külast küllalt, mis ei tähenda seda, et sinna ei võiks kunagi veel minna aga ma ei kujuta ette millal see õige aeg oleks. Võiks olla veidi kuivem ja veidi värvilisem – rohkem sügise algus ehk?

Mul oli rongini aega veidi üle kahe tunni. Arvestasin, et kui mulle jääb peaaegu kaks tundi alles siis jõuan Lehtse  mõisa juurest läbi lipata, mis oli ju tegelikult ka üks põhjus, miks ma siia kanti üldse tulla tahtsin. Nii, et andsin päkkadele valu ja tagasi need kolm kilomeetrit enam nii pikad ei tundunud 😀  Suts ja valmis.

Taas Kurge mõisast mööda, koerte kisa saatmas tuli käia jupp maad mööda külavaheteed. Tegelikult pea kolm kilomeetrit jälle. Õnneks on poole tee peal vaatamisväärsuseks Andi vesiveski varemed. Üks ilus gooti stiilis kaar on säilinud. Et seda kaart korralikult näha siis tuleb heina sisse laskuda, kus peitub hunnik kive, mille otsa koperdada aga see on seda väärt sest tee poolt on vaade tunduvalt kesisem tänu väikesele võssile.

Üle jõe tuleb veidi selline soisem või rabasem ala, mis õhtusel ajal näis selline mõnusalt tontlik oma suurte remmelgate ja muu kribukrabuga 🙂

Väike tee sulab kokku suurema teega, mis on ühtlasi ka RMK matkarada. Tee ääres on üks ilus pisike majake, kuhu sel aastal oli vist uus koer võetud. See lärmas iga auto peale ja minu peale kah. Haukus ja haukus, nii et lõpuks peremees tuli teda rahustama 😀  (Karta ei ole vaja, ta on oma hoovis kinni aga ilmselt alles noor kutsu).

Lehtse mõis on minu jaoks nagu kusagilt teisest maailmast. Kui eelmisel aastal selle koha netist leidsin olin valmis Tapalt sinna kõmpima lihtsalt sellepärast, et seda näha ja ma ei kahetse. Kahju ainult, et eelmise aasta memuaarid on üles kirjutamata. Millegipärast just parimad “palad” jäävad laagerduma ja  blogist puutumata. Samas on võimalik seda muuta, ainult emotsioon ei ole nii värske 😀

Igatahes sain ma eelmisel aastal sellest kohast võlutud ja ma ütleks, et ega see lumm kusagile ka sel aastal kadunud polnud. Täiesti sõnuseletamatult hea on seal olla.  Mõisapark on kohati rääbakas, kohati korras. Seal asub RMK katusealune ja südamega peldik. Seal on vahva suur kivi (või no mitte väga hullult suur) ja paaristammed.

Kui ma siin mõisast rääkisin siis seda väga palju alles polegi. Torn, natuke seina ja siis üks küngas. Künka all on ilmselt jäänuk mõisa alumisest otsast ehk keldrist. Eelmine aasta piilusin aukudest sisse. Sel aastal polnud aega ja sinna oli mingi kirju lint ette tõmmatud… ju siis on varisemisohtlikuks kuulutatud.

Aga tornis käisin ma sees ikkagi, seal on nii äge kuigi telliskiviga võib vastu pead saada sellest hoolimata.

Aga mõisast nii palju, et esimest korda mainiti seda 1467 kui ordumeister andis selle Hans von Lechtesele, kellelt mõis ka oma nime saanud. Mõisas on olnud klaasimanufaktuur. Ja sellise kuju nagu all olev helesinine pilt kujutab sai see 19 saj lõpul.  Ka Andi vesiveski kuulus mõisa juurde.

Taas tuli mul veidi maad tagasi kõmpida, et minna Pruuna mõisa juurde, mis pole minu jaoks üldsegi nii võluv aga jääb kenasti tee peale. Mõis iseenesest oleks ju isegi kena aga see juurdeehitatud silikaat jubedus rikub kõik ära. Muud mõisahooned on küll alles aga tundub, et mitte kõige värskemas nooruses.  Üks majake oli ära lagunenud, mis eelmisel aastal veel täiesti püsti seisis (eks sel olid siis ka lagunemise tundemärgid küljes aga tundus, et seda kannataks veel päästa).

Nüüd läks päike juba looja, aega veel natuke oli, nii et lonkisin rahulikult. Nautisin loojangut. Vaatsin lehmi. Soodla jõgi oli siin päris võimsaks kasvanud. Üle jõe viib armuvalu sild. Nimi on kõlav aga sild ise niru võitu, võiks ju midagi romantilist olla kui selline nimi külge riputatud. Raksutasin paar õuna ja kõmpisin rongi peale. Ei jõudnudki liiga vara kohale, kaks inimest olid juba enne mind seal ootamas 🙂

Kokku käisin 16km ja aega oli 4 tundi ja 20 minutit.

Viru raba ja Pärlijõe org

Vahel on tunne, et oleks vaja veidi pidurit tõmmata ja patareisid laadida. Mõnus on minna sõbraga loodusesse ja nautida sügise ilu.

Sel korral sai valitud Viru raba, ma olin seal ainult ühe korra käinud ja tahtsin uuesti minna. Pealegi sel ainsal korral kui ma varem käisin ei jõudnud me tornist eriti kaugemale.

Seega paik oli teada, aega võtsime ka piisavalt. Mina tahtsin “korileda” ka kui on mida korjata.

Ring sai umbes 20km ja olemise aega umbes 5 tundi.

Huvitav oli ka see, et ma absoluutselt ei mäleta, kust kohast me eelmine kord sinna Viru rappa saime 😀  Ma ei mäleta üldse, et oleks enne kusagil metsas kolanud aga ju tuleb mälu värskendamiseks vanu pilte vaadata. Igatahes uudistasin metsa hoolega aga see ei olnud eriti põnev. Ehk oli asi ka selles, et ma ootasin seda rappa minekut nii väga ja teadsin, et seal on ilus.

Mõne männiriisika noppisin, tegelikult lootsin hoopis pohli korjata aga seal kandis neid eriti polnud.

Esimene öökülm oli üle käinud. Muidu poleks aru saanudki  aga ühelt seenekübaralt kukkus karpi killuke jääd 🙂

Rabas ei olnudki palju rahvast. Imede-ime. Kuigi jah enne vaatetorni ikka nägime turiste igasuguseid. See laugaste vaheline ala on “lõpp-ilus”. Pilte tegin nii- ja naapidi ja ahmisin silmadega 😀

Siis avastasin ma jõhvikad ja kuna neid oli palju-palju siis ma otsustasin neid ka korjata. Pool karpi ühest kohast ja teise poole teisest kohast. Tegelikult tahaks veel jõhvikale minna.

Tornis kaua ei olnud, lihtsalt veidi tuuline oli. Läksime alla ja tegime oma piknikupausi seal. Päike paistis peale  ja oli päris mõnus.

Edasine teekond oli minu jaoks juba suhteliselt võõras ehk siis peale torni esimesest platvormiga laukast edasi polnud ma käinud. Tegelikult on seal veel jupp maad ilusat laugaste vahelist ala.

Turbavõtu kohta olin silmanud juba alguses aga kuna suured männipuud olid ees siis ei saanud suurt aru, mis seal tegelikult on.

Laudtee lõpu osas sai seda lähemalt uudistada. See oli ka uskumatult ilus vaade.  Edasi tuli taas metsa ala. Kuna emotsioonid olid laes siis ma ei pidanud seśt suuremat. Lonkisin kaasa  ja lootsin, et saan midagi korjata.

Kui jõudsime Pärlijõe orgu siis muutsin meelt ja leidsin, et ka seal on mega ilus. Kõrguse vahed olid muljetavaldavad, oja ise mõnusalt kärestikuline.

Läksime alla oja veerde uudistama. Seal oli sild ja suuuuur koer. Tuli ja haukus küll kõvasti aga nuusutas üle ja oligi suur sõber.

Edasi oli hullult palju igasuguseid seeni. Suurem osa mittesöödavad aga niisama ilusad vaadata. Niiviisi me lonkisime ja mingi hetk tekkis probleem, et meil ei ole eriti palju aega enam.  Nii kahju oli sammu lisada aga päris pimedasse metsa polnud ka mõtet jääda.

Mõned asjad jõudsime siiski veel pool-joostes üle vaadata kui tahtmine tekkis.  RMK raja sild tundus huvitav ja vajas lähemat vaatamist. Allikaorust tulime läbi. Viie paiku olime metsast väljas. Minul olid karbid seeni ja marju täis. Päev läks täie ette 🙂