Ratastega Vormsil

Vormsile olen mõelnud minna juba jupp aega aga laiskus on vist selle asja nimi, mis mind takistas. Igal juhul on asi mul aastaid mõtteis olnud. Kunagi põhikooli ajal sai seal ekskursioonil käidud. Mul on meeles, et muljed olid head aga ega ma suurt midagi ei mäletanud, rõngasristid on ainult silme ette sööbinud.

Teine asi on alati olnud see, et kuna ma olen Hiiumaalt pärit siis jube raske tundub Rohukülas “vale” praami peale istuda.

Nüüd siis tuli selline variant, et päevane rattamatk Vormsil. Kui juba suurem seltskond kaasas on siis on kergem kuidagi see “vale” praami värk 😀

Merel oli nagu ikka või noh vaade oli vale 😀

Praami peal üllatas, mind see “tuhatoos”, kui sellele mõmmi kõrvad külge kleepida, tahaks iga laps tulevikus karule suitsu silma puhuda.

Kel vaja sai rattarendist rattad võtta. Ma sain teada, et olen Eesti keskmisest naisest kaks sentimeetrit pikem. Veel sai mul mure murtud, et äkki on seal ainult käsipiduritega rattad ja ma ei oska nendega normaalselt sõita 😀 Pole harjunud.  Õnneks oli jalapidur kah kuigi kehvake. Järgmine peatus oli Vormsi talumuuseumis. Seal oli tore küll aga mul on veidi mingi eelarvamus selliste muuseumide kohta. St. minu meelest on iga talukoha ait umbes samasugune, ainult et võibolla koristamata ja asjad pilla-palla laiali. Samas sai natuke ajaloost teada ja õues oli kontsert, kes kuulata viitsis. Oli kohvikutepäev ja rahvast murdu.Otsustasime mõne poisiga ees ära minna, et saaks rahulikult pilte klõpsida.

Plaan oli vaadata Söderby bussipeatust, sest seal pidi äge olema ja tuletorni, mis pidi sealt natuke maad edasi olema.

Õues oli täielik leitsak, nii et metsavahetee oli mõnus kosutus. Bussipeatus oli nagu ikka maal on aga seal oli ka väga äge raamaturiiul, mis oli tihkelt raamatuid täis ja ma ütleks, et seal ei olnud ainult igasugust jama vaid ka täitsa põnevat kraami.

Tuletorni juurde me ei jõudnud sest tee ääres oli silt kuri koer ja tundus, et tegemist on eravaldusega. Lootsime näha veel mõnd teed aga olime juba otsaga Norrbys väljas.Tagasi ka ei viitsinud minna. Oleks veel kindel olnud, et see koeraga tee oli õige aga me ei olnud. Pärast tuli välja, et see ikkagi oli õige.

Nägime tee ääres silti Kirikukivi. Üks poistest küsis, kas võiks selle juurde minna ja ma ei pidanud aru, lubasin kohe. Poiss pani ajama ja siis hakkasime seal ülejäänud seltskonnaga arutama, kas see ikka on hea mõte, ikkagi kuus kilti edasi-tagasi. Aga poiss oli juba lännu ja kaugel eemal, et ei kuulnud meie kisamist kah, seega läksime järele.

Tee oli heinamaal murus ja võsa vahel sopas, nii et väikest kirumist oli justkui kuulda 😀 Aga tegelikult oli ilus ka ja pealegi kui suur on tõenäosus sinna veel sattuda?! Igakord ju ei viitsi iga nurgatagust üle vaadata.

Natukese aja pärast olin ise ka pisut pettunud. See paganama kivi oli kusagil kaugel, täielik petekas.

Läksime sama teed tagasi, muud varianti polnud. Higi voolas ja päike lajatas täiega. Tee äärde tagasi jõudes oli ülejäänud rattamatka seltskond just mööda läinud. Nii et pisike tagaajamine Dibyni  andis tulemuse ja vana koolimaja kivi juures saime nad kätte.

Seal pidime ka söögipausi tegema aga kuna kodukohvik oli tühjaks ostetud, liikusime edasi Rälbysse.

Sealsed vaatamisväärsused olid kabel, valgusfoor ja tuulik. Tuuliku juures oli ka kohvik, nii et seal saime kõhud täis süüa ja maja nurga taga varjus istuda.Sain jälle kiiresti hakkama ja kimasin poistega parunikivi otsima. Tee ääres olid sildid väljas aga natuke kulus leidmiseks siiski aega kui ei teadnud, kus see on.

Parunikivi sai nime selle järgi, et Otto Friedrick Fromhold von Stackelberg – parun, oli armastanud selle juures käia. Pojad lasid isa mälestuseks kivile teksti raiuda.

Läksime läbi metsa Vormsi püha Olavi kiriku juurde välja. Selle juures olin ma kunagi juba käinud aga vot ei olnud üldse tuttav. Esimese asjana jäi silma päikesekell aga see on seal suhteliselt värskelt taastatud. Kell näitas täiesti õiget aega 🙂 Ühe rõngasristi leidsime ka põõsast.Kus ülejäänud on, seda esialgu ei avastanudki. Vaatasime vabadussõjas langenute mälestusmärgi üle ja käisime ringi nagu peata kanad. Riste pole mitte kusagil. Lõpuks küsisime mingi naise käest ja see saatis meid ikka väga vales suunas 😀 Lõpuks pidime oma ratta grupikaaslastega ühinema, et ise ka lõpuks kalmistule jõuda. Mulle meeldis. Minu meelest tasub kasvõi ainult nende pärast Vormsil ära käia 🙂Järgmisena tahtsin mina kindlasti jõuda allikamatkarajale, ükskõik kas teised tulevad või mitte. Allika juures ma enda meelest lapsepõlves ei käinud, ma arvan et see oleks mulle muljet avaldanud ja meelde jäänud. Igatahes oli tulijaid üksjagu. Piltidelt olin näinud sellist ilusat suurt järvelaadset asja. Hakkasime ühes suunas astuma, seal oli mingi väga vana sammaldunud laudtee ja pärast tuli välja, et see oligi vana tee, seiklesime võpsikus ja jõudsime õigesse kohta välja ikkagi.  Terviseallika puhul ei tuvastanud õiget kohta ära. Seal oli üks rada, mis oli vee all ja kogu lugu. Selle eest olid seal ilusad lõhnavad käoraamatud.

Vaatetorni juures oli ka suhteliselt kesine. Polnud erilist vaadet aga sai head külma vett.Suurallikas oli lõpuks see, mida ma vaatama olin tulnud. Kui on kiire siis olekski mõistlik sinna minna. Muidu soovitan kõigest hoolimata kogu raja läbi uurida. Allikas on ilus, aga vetikane. Seda tunnet seal ei tekkinud, et tahaks vett võtta või midagi.

Edasi sõitsime Hullo keskusesse. Seal oli võimalus vaadata käsitööpoodi või minna jätsi ostma. Jama oli see, et poes oli pikk saba ja keegi ei viitsinud vist väga seista seal 🙂 Sõitsime Hullo õigeusu kiriku juurde. Lagunenud aga kena.Käisin nagu kass ümber palava pudru ja üritasin igast avausest sisse vaadata. Vaatasin, et üks tüdruk on sees ja sain ka teada, kuidas ta sinna sai. Kuigi sissesaamine oli veidi ebamugav siis sees oli täiesti vapustav. Oleks nagu kusagile välismaale sattunud 🙂Aega enam palju polnud. Aga tee ääres mõne pildi peatuse ikka jõudsin teha. Nägime lennuvälja, Vormsi ajaaeda. Hommikune hein oli õhtuks pallides. Andsime rattad ära ja tuligi laevale minna.

Mulle meeldis Vormsil väga. Arvan, et mõnikord võiks paariks päevaks minna, tahaks teist poolt saarest ka näha 🙂

Matk ümber Viljandi järve

Viljandi on täiega minu linn 🙂 Nii kui esimest korda sinna sattusin, tundsin end õiges kohas olevat. Alati leian seal midagi põnevat. Ajalooga viin end ka üha rohkem kurssi ja seda põnevamaks see maailm seal muutub 🙂

Sel korral kutsusime inimesi ümber järve käima. Kohale tuli küll päris väike seltskond, aga selle eest oli meil tore. Saime täpselt omas tempos astuda ja rada sai omapäi rajada selliseks nagu parasjagu meeldis.

Kuna kaaslasteks olid poisid siis said põhirõhu lennuki- ja rongiliiklus vanas Viljandis, mõningad legendid.

Alustasime Infokeskuse maasika juures. Tänavakunsti fännina viisin nad muidugi esimese asjana Leninit, Miki-Hiirt ja Jeesust vaatama 😀 Et vahepeal poistele tegevust anda lasin neil mõelda, mis asi see on?  Tükk aega sai arutletud 😀Huvitaval kombel oli meil teerada justkui maha märgistatud, punaste sentide rida läks ees nagu muinasjutus hernestest või saiapurust, täpselt sinna suunda kuhu vaja 😀

Aiaauk oli endiselt tänuväärselt alles, nii et saime otse mägedesse. Valuoja orus õitsesid kuldtähed, suusamägi rohetas kenasti, talv missugune. Vaatasime üle ühe massihaua ja läksime järve äärde välja. Seal oli muidugi märg aga see meid oluliselt ei seganud.Leidsin ühe pisikese raja, mida mööda minna. See oli äge koht nagu takistusrada. Jube palju puid tee peal ees. Vaata kust läbi pääsed alt või ülevalt, kõrvale põigata väga ei saanud kuna seal oli lihtsalt vesine. Päris palju oli allikaid.

Lõpuks alt enam rada vist ei läinud, tuli justkui võpsik ette ja üleval paistis kena männimets.  Või pigem siis nagu park või midagi sellist. Järve otsas oli obelisk, kuhu on maetud väidetavalt 16000 inimest. Tõenäoliselt ei ole see number päris õige. Iseenesest võimas mälestusmärk ja see pildiga plaat on minu meelest kunstiliselt väga hästi kujundatud. Kahjuks ei küündi eestlaste mälestussambad enamasti ligilähedalegi.

Vahepeal oli natuke igavamat kõmpimist järve otsas aga õnneks on see maa siiski suhteliselt lühike ja vaade järvele kui see nähtavale tuleb on ilus.

Järve teisel pool küljes oli natuke metsa, igal pool vulisesid ojakesed. Leidsime üles rikkaima mehe esimese telefoniposti 😀 Kõmpisime läbi Sammuli. Imetlesime hobuseid. Nad olid nii põnevate värvidega.

Siin oli mõnus künklik ala, ilusate vaadetega. Edasi jõudsime jälle metsa, mille kohta ei saa just ürgmets öelda aga  seal oli natuke seda hõngu. Päris puhtaks polnud riisutud 🙂

Leidsin, et võiks lõuna ära teha. Oja kohal olev sild kutsus nii väga serva peale istuma ja jalgu kõlgutama. Väga mõnus oli. Üks kilekott lendas ojja, algul naljatlesime selle üle aga lõpuks tuli sellele ikkagi järele minna. Läksime edasi, maastiku oli mitmesugust. Kohati metsas, kohati justkui küla vahel. Üle järve paistmas linn. Kuna meid oli nii vähe siis saime rahulikult lonkida ja kõike uudistada. Tõuse oli päris korralikult. Ühe lisatõusu tegime Närska mäel, et igale poole näha 🙂 Ilm oli üllatavalt mõnus -1/+1 aga tuuletu ja vaikne, tundus isegi soe.Laskusime orgu. Seal kuulsime äkki mingit kummalist heli, sahinat ja justkui linnulaulu. Läksime päris vee äärde uurima, mis toimub. Laine läks õrna jääkihi alla ja see tekitaski huvitava sahina, linnulaulu meenutavat heli tekitas jää purunemine või prao tekkimine. Ma ei ole sellist asja varem kuulnud ega näinud, igatahes oli see imeline.

Varsti sai selgeks, et metsa enam ei ole ja ei tule siis tekkis õige pisut see tunne, et läheks tagasi 🙂 Aga nagu ma ütlesin meeldib mulle linn ka ja aega oli täpselt nii palju, et jõuame järve ääres ära käia ja siis korra lossimägedesse keerata, et siis juba bussiga koju tagasi sõita.

Kui olime järve otsa peal hakkas lund sadama ja see oli tore. Viljandist ära sõites oli lumi maas.

Enne veel kui lossimägedesse põikasime vaatasime õige pisut linnas ka ringi.  Hubert Pärnakivi ja August Maramaa skulptuurid. Sellised tavalised vaatamisväärsused nagu raekoda, veetorn, Lõnguse alasti keiser.

Lõpetuseks lumetuisune lossimägi. Trepp, millest me ennast alla hiivasime nägi rohkem küll sõrestiku kui trepi moodi välja, iga aste oli isesugune aga  vähemalt omamoodi. Et Ugalani jõuda, kus buss meid ootas, selleks tuli läbi pugeda kahe aia vahelt. Ühel pool käis mõisa korda tegemine, teisel pool olev maja lammutatakse maha nagu ma aru olen saanud. Kooli juurest mööda ja alles siis tuli meelde, et seal on ju Valuoja vahel, nii et tegime väikse ringi aga saime vahva vaate teatrile.

Kokku tuli umbes 15km ja selle käimiseks oli meil aega  neli ja pool tundi, mille me rõõmsalt ka ära kulutasime. Igatahes ma tahan varsti jälle tulla sest osad kohad on veel avastamata ja kaks põnevat rada on mul silme ees kuju võtmas.

Müts 7 Männiku-Pääsküla-Laagri

Kohtumispaik oli Männiku bussipeatuses.

Mina hakkasin kohe õiendama, et ei lähe midagi tee äärest. Lähme üle mäe ja järvede äärest läbi ja… teeme natuke rohkem kilomeetreid ja on natuke huvitavam ka.

Käisime vaatasime üle piiri, see jookseb mööda järvi. Sealt läksime Männiku metsa. Nägime varemeid ja “künkaid” ja ilusat männimetsa. Peale selle toimus seal ka mingit sorti ekstreemne spordivõistlus, kus ka üks meie kaasmatkaja osales aga teda me kahjuks ei näinud. Selle eest teisi oli päris palju ja nende siblimist oli vahva vaadata.

Aiataguse allikad olid endiselt töös ja nägi muinasjutuline välja nagu ikka 🙂Pääsküla raba läbisime enamvähem mööda teid. Samas seal väga valikut pole ka, olen kunagi kusagil võpsikus üksinda käinud, ma arvan et keegi sinna väga kaasa ei kipuks 😀  Laudtee oli libe, sai liugu lasta ja puha. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen seal varem sellisel aastaajal käinud, et laudtee all oleks vesi olnud. Igatahes tundus vaatepilt uudne.

Korra põikasime laudteelt kõrvale ka, leidsime “supimaterjali”. Päriselt oli keegi ilmselt loomadele süüa viinud 🙂Väike lõuna Nõmme mändide vahel ning rühkisime edasi.

Järgnes veidi soine märgala, kus tuli pisut vaadata, kuhu astuda. Probleem oli selles, et ei leidnud enam raja otsa, mis varem olemas oli ja hiljem tuligi välja, et seal on mingeid “korrastustöid” tehtud. Kraav kaevatud, puid maha võetud jms. Tähtis on see, et õigesse kohta jõudsime välja  🙂Mäe otsas pikemat peatust ei teinud.

Laudtee teisel pool oli justkui veidi unarusse jäetud, oli teine veidi viltu ja mõnes kohas auklik, paar puud peale langenud. Seal kandis hakkas meile jälle sportlasi vastu tulema, ilmselt oli sinna mõni punkt peidetud.Liikusime mööda Pääsküla jõe kallast. Üldiselt oli ruumi käia aga seal on ka mingi imelik aed, mis on jõeni välja ehitatud, samas justkui poleks põhjust. Aed, mis ei piira kellegi õueaala vaid lihtsalt on seal 🙂 Igatahes sealt sai mööda põigata ja mõnedki vahvad pildid 😀

Üks pugemise koht on seal veel. Ühe aia taga on mingisugune põõsas, millest tuleb ennast läbi murda, et tee peale välja jõuda.

Edasi kulges teekond natuke aega mööda tänavat, läbi tunneli. Mul polnud enam meeleski, et sinna tehti millalgi muraleid. Mulle oli see igatahes põnev vaatamisväärsus 🙂

Pisut maad kulges läbi Laagri aleviku kuniks jõe äärde tagasi läksime ja natuke aega seal saime jalutada. Siis tuli veel jupp maad mööda tänavaid kõmpida, et jõuda järgmise korra alguspunkti. Kokku käisime 16 kilomeetrit.

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud :/  Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

Rabasaare küla ja Lehtse

Eelmisel aastal sain elroni kuukaarti ja sõitsin sellega siin ja seal ringi. Üks lemmik kohti, mis ma siis avastasin oli Lehtse kant. Sel aastal tekkis soov oma lemmikut uuesti vaatama minna, pealegi saatis üks matkakaaslane mulle info Rabasaare küla kohta, millest ma varem kuulnudki polnud.

Ainus probleem kogu loo juures on see, et Lehtsesse läheb rong suhteliselt kehvadel aegadel. Hommikul kell 7 on minu jaoks silmnähtavalt liiga vara, et kell 5 tõusta selleks peaks ikkagi natukene parem põhjus olema 😀

Järgmine rong läheb sinna kanti alles kella kolmeks ja praegusel ajal on see justkui veidi hilja võitu. Ka ei andnud välja mõelda mingit varianti, et sõidaks Tapale või Jänedale ja sealt bussiga edasi.

Lõpuks olin ma valmis peaaegu kell 6 tõusma, et sõita 8-se rongiga Tapale ja sealt siis 7 kilti tuimalt mööda tee äärt sammuda, et jõuda kohta kuhu ma tahan. Samas kippus siis ajaga kitsaks minema, sest rongid tagasi tulevad sealt ka pisut peale 4 ja siis kella 7 paiku õhtul. Hommikul nii varakult minnes poleks kindlasti tahtnud õhtuse rongi peale jääda ja ma kahtlustasin, et siis võib pime ka juba olla. Oleks pidanud midagi vahele jätma ja seda nagu ka ei tahtnud 😀

Lõpuks ühel laupäeval jõudsin otsusele, et lähen siis ainult küla vaatama, selle kella kolmese rongiga. Seal jõuan valges ära käia ja kui aega üle jääb siis vanu armsaid kohti saab ju hämaras ka vaadata 🙂

Asusin teele. Lehtse raudteejaamas maha minnes võttis mind vastu päike, sünged pilved ja +15 kraadine soojus. Kuidagi väga soe ja kodune paik. Suund oli mul enamvähem teda, nii et hakkasin suhteliselt suvaliselt mööda tänavaid astuma. Tänu sellele nägin Lehtse uut turbavabriku hoonet, mis enam nii uus ei olegi.

Kortermajade ümber olid lahedad lippidest aiad. Alguses mõtlesin, et äkki oli vähe raha ei jõudnud piisavalt lippe osta ja siis jaotati need kunstipäraselt laiali aga teistel majadel olid samasugused aiad. Ütle siis, kas vähesest rahast või kunstimeelest sõltuvalt?! 😀

Kõndisin põldude vahelt läbi ja jõudsin Kurge mõisa (18saj) juurde, kus on hullult palju koeri ja kõik lõugavad. Minu väike unistus oleks käia Kurge Piiritusevabrikus (1887) aga see on koerte taga peidus 😀

Läste allikad on seal samas ja sealt edasi lähebki tee Rabasaare külla.

Kruusateed on oma kolm kilomeetrit. Tee ääres on paar põldu, ühel neist Otsa talu surnuaed. Omamoodi päris põnev, pisike, ümbritsetud kivist aiaga. Talu omanik tahtis oma surnuaeda teha. Kuna pühitsemata mulda matmine oli keelatud, tuli tal esitada palvekiri konsistooriumile. Loa ta sai ja 19saj rajas ta Koplimäele oma surnuaia. Omanikeks perekond Matson, matuste arv ei ole teada.

Sammusin edasi ja natuke nagu kõhe oli. Teadsin, et lähen peaaegu asustamata kanti ja olin just lugenud küüditamisest ja Gulagist ja siis rong sõidab selja taga tak-tak- tatak 😀 Ümbrus ka selline sopane määrdunud pruun-hall.

Igav oli astuda sest kõrvale eriti minna ei saanud – olid kraavid, märg ja võsa. Võibolla ma olin ootused veidi suuremad seadnud, lootsin et astun mööda teed ja näen ilusaid vaateid rabale vms 😀  Kuidagi imelik oli kui üks auto mööda sõitis, siin ei pidanud ju kedagi olema.

Jõudsin Rabakülla. Ees ootasid mind kolm noormeest ATV-dega. Juhuu siin ikkagi on mingisugune tsivilisatsioon, ma ei olegi üksi maailmas nagu Palle 😀

Tervitasid ja küsisid, mis ma seal teen? Küsimus ju täiesti õigustatud aga minu jaoks veidi totter. Vastasin nipsakalt, et jalutan ja kõndisin nina püsti minema 😀  Polnud mul aega ega tahtmist pikemalt juttu vestma jääda.

Esimesed kuurid ja sarad paistsid aga enne nendeni jõudmist paukus vanemat sorti eesti tümakas vastu, keegi kusagil midagi toimetas aga mida, see jäi minu eest varjule.

Ühest kuuri aknast sai sisse piiluda, oleks saanud ka sisse minna aga seal polnud midagi huvitavat, nii et liikusin edasi. Üldiselt oli väga palju lagunenud, põlenud, lõhutud hooneid aga kuidagi on suudetud päästa või säästa paar vana maja- roheline ja kollane, mis peale vaadates teklitasid sellise koduse sooja tunde. Aga eks nendega on ka ilmselt nii et kui kohe midagi ette ei võeta lagunevad ka ära.

Mõnedes blogidest nägin, et majades on sees käidud siis praegu olid enamikel majadest uste ette kaks tellist pandud ja katkiste akende ette kiled. Need tellised olid nagu vanasti luuad ukse taga, et minul küll ei tekitanud mingit tahtmist neid eest tõsta, et saaks vaatama minna, mis majade sees on.  Samas on neil täpselt see mõte, et korralikud inimesed hoiab eemale, kes pahade plaanidega tulevad neid need tellised nii või naa kinni ei pea.

Mõnest aknast piilusin sisse. Kahju oli vaadata, kuidas inimesed võivad sellised olla? Lihtsalt kõik segamini pekstud, rusuhunnikud nurgas. Samas oli näha ka, et vanad majad on alla andmas, katused sisse kukkumas, põrandad läbi vajumas. Kahju igatepidi.

Lõpuks käisin ma sees ainult ühes nõuka ajal ehitatud silikaatkivist hoones, mis oli kõigile avatud 😀 Sees paar diivanit. Mõnus hängimise koht, paar graffitit seinale joonistatud ja puha.

Samas kõrval oli juba jõgi, millest üle viis puust sild aga teisel pool polnud justkui enam midagi huvitavat. Samasugune märg ja sopane maa nagu siin igal pool 😀

Mingi suurem maja on kellegi poolt kasutusele võetud, uued aknad ette pandud ja puha ja igasugu keelumärgid küljes – eravaldus, kurjad koerad, lastakse maha, varisemis oht.

Hakkasin teiselt poolt küla tagasi minema. Seal oli üks armas pargilaadne ala, mille tõttu jäi mul käimata ainsa kohaliku elaniku “õuel” ehk liikusin sealt veidi eemalt mööda.

Suhteliselt küla keskmes on andide laud: raha, kivide ja kolme padruniga, õunte ja kindaga. Selleks korraks oli mulle sellest külast küllalt, mis ei tähenda seda, et sinna ei võiks kunagi veel minna aga ma ei kujuta ette millal see õige aeg oleks. Võiks olla veidi kuivem ja veidi värvilisem – rohkem sügise algus ehk?

Mul oli rongini aega veidi üle kahe tunni. Arvestasin, et kui mulle jääb peaaegu kaks tundi alles siis jõuan Lehtse  mõisa juurest läbi lipata, mis oli ju tegelikult ka üks põhjus, miks ma siia kanti üldse tulla tahtsin. Nii, et andsin päkkadele valu ja tagasi need kolm kilomeetrit enam nii pikad ei tundunud 😀  Suts ja valmis.

Taas Kurge mõisast mööda, koerte kisa saatmas tuli käia jupp maad mööda külavaheteed. Tegelikult pea kolm kilomeetrit jälle. Õnneks on poole tee peal vaatamisväärsuseks Andi vesiveski varemed. Üks ilus gooti stiilis kaar on säilinud. Et seda kaart korralikult näha siis tuleb heina sisse laskuda, kus peitub hunnik kive, mille otsa koperdada aga see on seda väärt sest tee poolt on vaade tunduvalt kesisem tänu väikesele võssile.

Üle jõe tuleb veidi selline soisem või rabasem ala, mis õhtusel ajal näis selline mõnusalt tontlik oma suurte remmelgate ja muu kribukrabuga 🙂

Väike tee sulab kokku suurema teega, mis on ühtlasi ka RMK matkarada. Tee ääres on üks ilus pisike majake, kuhu sel aastal oli vist uus koer võetud. See lärmas iga auto peale ja minu peale kah. Haukus ja haukus, nii et lõpuks peremees tuli teda rahustama 😀  (Karta ei ole vaja, ta on oma hoovis kinni aga ilmselt alles noor kutsu).

Lehtse mõis on minu jaoks nagu kusagilt teisest maailmast. Kui eelmisel aastal selle koha netist leidsin olin valmis Tapalt sinna kõmpima lihtsalt sellepärast, et seda näha ja ma ei kahetse. Kahju ainult, et eelmise aasta memuaarid on üles kirjutamata. Millegipärast just parimad “palad” jäävad laagerduma ja  blogist puutumata. Samas on võimalik seda muuta, ainult emotsioon ei ole nii värske 😀

Igatahes sain ma eelmisel aastal sellest kohast võlutud ja ma ütleks, et ega see lumm kusagile ka sel aastal kadunud polnud. Täiesti sõnuseletamatult hea on seal olla.  Mõisapark on kohati rääbakas, kohati korras. Seal asub RMK katusealune ja südamega peldik. Seal on vahva suur kivi (või no mitte väga hullult suur) ja paaristammed.

Kui ma siin mõisast rääkisin siis seda väga palju alles polegi. Torn, natuke seina ja siis üks küngas. Künka all on ilmselt jäänuk mõisa alumisest otsast ehk keldrist. Eelmine aasta piilusin aukudest sisse. Sel aastal polnud aega ja sinna oli mingi kirju lint ette tõmmatud… ju siis on varisemisohtlikuks kuulutatud.

Aga tornis käisin ma sees ikkagi, seal on nii äge kuigi telliskiviga võib vastu pead saada sellest hoolimata.

Aga mõisast nii palju, et esimest korda mainiti seda 1467 kui ordumeister andis selle Hans von Lechtesele, kellelt mõis ka oma nime saanud. Mõisas on olnud klaasimanufaktuur. Ja sellise kuju nagu all olev helesinine pilt kujutab sai see 19 saj lõpul.  Ka Andi vesiveski kuulus mõisa juurde.

Taas tuli mul veidi maad tagasi kõmpida, et minna Pruuna mõisa juurde, mis pole minu jaoks üldsegi nii võluv aga jääb kenasti tee peale. Mõis iseenesest oleks ju isegi kena aga see juurdeehitatud silikaat jubedus rikub kõik ära. Muud mõisahooned on küll alles aga tundub, et mitte kõige värskemas nooruses.  Üks majake oli ära lagunenud, mis eelmisel aastal veel täiesti püsti seisis (eks sel olid siis ka lagunemise tundemärgid küljes aga tundus, et seda kannataks veel päästa).

Nüüd läks päike juba looja, aega veel natuke oli, nii et lonkisin rahulikult. Nautisin loojangut. Vaatsin lehmi. Soodla jõgi oli siin päris võimsaks kasvanud. Üle jõe viib armuvalu sild. Nimi on kõlav aga sild ise niru võitu, võiks ju midagi romantilist olla kui selline nimi külge riputatud. Raksutasin paar õuna ja kõmpisin rongi peale. Ei jõudnudki liiga vara kohale, kaks inimest olid juba enne mind seal ootamas 🙂

Kokku käisin 16km ja aega oli 4 tundi ja 20 minutit.

Viru raba ja Pärlijõe org

Vahel on tunne, et oleks vaja veidi pidurit tõmmata ja patareisid laadida. Mõnus on minna sõbraga loodusesse ja nautida sügise ilu.

Sel korral sai valitud Viru raba, ma olin seal ainult ühe korra käinud ja tahtsin uuesti minna. Pealegi sel ainsal korral kui ma varem käisin ei jõudnud me tornist eriti kaugemale.

Seega paik oli teada, aega võtsime ka piisavalt. Mina tahtsin “korileda” ka kui on mida korjata.

Ring sai umbes 20km ja olemise aega umbes 5 tundi.

Huvitav oli ka see, et ma absoluutselt ei mäleta, kust kohast me eelmine kord sinna Viru rappa saime 😀  Ma ei mäleta üldse, et oleks enne kusagil metsas kolanud aga ju tuleb mälu värskendamiseks vanu pilte vaadata. Igatahes uudistasin metsa hoolega aga see ei olnud eriti põnev. Ehk oli asi ka selles, et ma ootasin seda rappa minekut nii väga ja teadsin, et seal on ilus.

Mõne männiriisika noppisin, tegelikult lootsin hoopis pohli korjata aga seal kandis neid eriti polnud.

Esimene öökülm oli üle käinud. Muidu poleks aru saanudki  aga ühelt seenekübaralt kukkus karpi killuke jääd 🙂

Rabas ei olnudki palju rahvast. Imede-ime. Kuigi jah enne vaatetorni ikka nägime turiste igasuguseid. See laugaste vaheline ala on “lõpp-ilus”. Pilte tegin nii- ja naapidi ja ahmisin silmadega 😀

Siis avastasin ma jõhvikad ja kuna neid oli palju-palju siis ma otsustasin neid ka korjata. Pool karpi ühest kohast ja teise poole teisest kohast. Tegelikult tahaks veel jõhvikale minna.

Tornis kaua ei olnud, lihtsalt veidi tuuline oli. Läksime alla ja tegime oma piknikupausi seal. Päike paistis peale  ja oli päris mõnus.

Edasine teekond oli minu jaoks juba suhteliselt võõras ehk siis peale torni esimesest platvormiga laukast edasi polnud ma käinud. Tegelikult on seal veel jupp maad ilusat laugaste vahelist ala.

Turbavõtu kohta olin silmanud juba alguses aga kuna suured männipuud olid ees siis ei saanud suurt aru, mis seal tegelikult on.

Laudtee lõpu osas sai seda lähemalt uudistada. See oli ka uskumatult ilus vaade.  Edasi tuli taas metsa ala. Kuna emotsioonid olid laes siis ma ei pidanud seśt suuremat. Lonkisin kaasa  ja lootsin, et saan midagi korjata.

Kui jõudsime Pärlijõe orgu siis muutsin meelt ja leidsin, et ka seal on mega ilus. Kõrguse vahed olid muljetavaldavad, oja ise mõnusalt kärestikuline.

Läksime alla oja veerde uudistama. Seal oli sild ja suuuuur koer. Tuli ja haukus küll kõvasti aga nuusutas üle ja oligi suur sõber.

Edasi oli hullult palju igasuguseid seeni. Suurem osa mittesöödavad aga niisama ilusad vaadata. Niiviisi me lonkisime ja mingi hetk tekkis probleem, et meil ei ole eriti palju aega enam.  Nii kahju oli sammu lisada aga päris pimedasse metsa polnud ka mõtet jääda.

Mõned asjad jõudsime siiski veel pool-joostes üle vaadata kui tahtmine tekkis.  RMK raja sild tundus huvitav ja vajas lähemat vaatamist. Allikaorust tulime läbi. Viie paiku olime metsast väljas. Minul olid karbid seeni ja marju täis. Päev läks täie ette 🙂

Pööripäeva lille nuusutamise retk

Tekkis mingisugune plaan pööripäeval väike matk teha. Alguses ma isegi ei mõelnud, kas üksi või kellegiga koos. Ühesõnaga mõte idanes ja mõni päev enne otsustasin, et hõikan välja ka. Kui keegi tuleb siis tuleb ja kui ei siis lähen üksi.

Oluline oli õhtune aeg sest siis on ehk näha, kuidas udu tõuseb ja ööviiulid hakkavad mõnusasti lõhnama.

Algne plaan oligi selline, et vaatame ära laudtee äärsed käpalised, naudime lihtsat maastiku. Kuna osa matkasellidest polnud kindlad kui pikalt nad käia suudavad siis sai tehtud selline väiksem ja suurem ring. Väiksema ringi tegijad pidid lihtsalt mööda laudteed tagasi alguspunkti minema, teistega läksime edasi.

Käpalistest olidki õitsemas peamiselt ööviiulid ehk kahelehised käokeeled. Teisi veel ei olnud või õigem oleks öelda, et need alles hakkavad õitsema. Pisikesi õienuppe oli siin ja seal küll. Varasemad olid juba ära õitsenud. Samas tee ääres oli lilleilu küll.

Suve võtsime vastu, Aiataguse allikatel käisime, torni ronisime. Kusjuures tuli meelde, et kevadisel pööripäeval käisime ka osaliselt sama seltskonnaga matkamas 🙂

Edasine teekond oli mõnda aega minu jaoks veidi igavam sest tuli natuke mööda sirget teed kõmpida. Samas sai niisama lobiseda ja tegelikult oli tee keset metsa, nii et vahepeal vaatasime seda ka mis seal paistab. Männi tuulepesa polnudki vist varem näinud. Ise tahtsin jõuda turbaväljadeni sest seda ma teadsin, et seal raudselt ilus. Tupp-villpead oma valgete tupsukestega on nii nunnud. Peale selle leidub seal ka käpalisi. Jänest nägime ka.

Edasi juhtus kuidagi selline lugu, et läksime seiklema, mis minu meelest on alati lahe.

Põhimõtteliselt oleks ehk keeranud tagasi alguspunkti poole aga teatavasti ei pääse kusagilt üle jõe.  Kuna mingisugune rada läks jõe äärde siis läksime vaatama ehk keegi on mingi purde ehitanud vms.

Nii öelda purre seal oli ka – kopratamm. Sellest sai päris kenasti üle minna. Jõudsime hullu võsa vahele 🙂 Lootsime ennast kuhugile välja pressida aga igal pool oli piisaval vedel maapind ja ühes küljes suisa pääsküla jõe haru ees, nii et lõpuks pidime ikkagi tagasi minema.

Aga see veel ei vähendanud seiklemisjanu. Kui jõeületus taaskord tehtud sukeldusime metsa alla. Lihtsalt seal oli väga ilus. Päike paistis puude vahel, ööviiulid õitsesid ja…

Ainus häda kui nii võib öelda olid kraavid. Neist saab üle küll aga jube tüütu kui  neid on palju ja need on laiad ja tuleb otsida seda kohta kust üle saab ja… Pealegi oli näha, et edasi läheb soisemaks ja otsustasime tee peale tagasi minna.  Iseenesest oli ka tee peal kena astuda. Ühel pool täiesti raba moodi ala, teisel pool  männimets. Tee ääres maasikad. Mmm.

Lõpetasime Vana-Pääskülas. Kokku tuli veidi üle 12km.

 

Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Metsik linnaretk – Viljandi.

Päev enne vabariigi aastapäeva võtsime  nõuks väikese seltskonnaga Viljandit avastada. Mõned korrad olen ma seal käinud aga eks mõni koht oli endalegi uus ja huvitav.

Tegelikult oli põnev ka see, et olin teinud korraliku eeltöö Viljandi tundma õppimises. Tavaliselt ju ei loe enne kohtade ajaloo kohta vms. Nüüd oli päris põnev mõelda, et näe siin toimus see või teine asi.

Matka algus oli kokku lepitud maasika juures, kus peale Tallinna rahva oli ka üks kohalik inimene. Õnneks ma küll ei kuulnud seda juttu, et tal on giidipaberid ja et ta on 50 a Viljandis elanud 😀 Võibolla muidu oleks natuke põnnama ka löönud 😀

Matka kokku pannes oli minu jaoks oluline see, et oleks nii metsikut loodust ja selliseid kohti, kuhu tavaliselt Viljandisse minnes ei satu. Samuti oli vaja sisse pikkida kohad, mida Viljandisse mineja võiks ikkagi näha.

Esimene koht kuhu läksime oli lauluväljak, seal on metsikult palju asju. Ma usun, et üheski kohas ei ole nii palju erinevaid asju koos: mälestuskivid, skulptuurid, laululava, mõis, kalmistu jne jne. Ma arvan, et umbes ühe ruutkilomeetri suurusel alal saaks seal päris pikka aega kestva ekskursiooni teha. Et meil aeg liiga ruttu otsa ei saaks siis libisesin nendest teemadest võimalikult ruttu üle. Tutvustasin, mis miski on ja natuke rääkisin ka aga tundus, et sealt tuleb ruttu vehkat teha, muidu kaugemale ei jõuagi.

Samas järgmine punkt oli nurga taga, punane liivakivipaljand, allikas ja lennukitehas. Mõned seinamaalingud ja siis juba metsikusse metsa.

Kahjuks tuli õige pisut lihtsamini läbi ajada sest kõik kohad olid jääd täis ja väga ei tahtnud, et keegi mäest alla kukuks ja kaela murraks. Aga aimduse sai kätte kui äge seal on.

Mööda jäist mäge pidime ka üles rühkima, et jõuda raudteejaama juurde ja tikuvabrikusse.

Raudteejaama piilusime sisse ka. Täitsa nunnu ja õdus. Tikuvabrik on vinge igatepidi, nii maja ise kui seda ümbritsev aed. Peale selle on seal läheduses tuletõrjedepoo, nõukaaegne veidi teistsugune ehitis. Surnuaed, kus on sakslaste kalmistu, mis nõuka ajal maatasa tehti, tuntud kunstniku Kondase haud, Amandus Adamsoni skulptuurid ja palju muud aga meie üritasime võimalikult kiiresti üle jääväljade libiseda sest aega kippus juba väheks jääma aga polnud veel lootusetu, et me peaaegu kõik ära näeme ja eriti kusagilt lõikama ei peaks.

Natuke mütasime Valuoja orus. Peale seda oli minu suurim soov Viljandi Vilmat külastada 😀 Seal pidi tegelikukt ka üks seinamaaling olema aga nagu välja tuli siis ka viljandlased ei ole suured seinakunsti sõbrad ja lasid selle teose üle värvida, olevat liiga igav või kole vms.

Midagi oli siiski alles ka. Praegu on seal Viljandi kultuuriakadeemia.

Peab tõdema, et edasine matk kulges enamjaolt linnas. Samas on Viljandis kõik majad nii armsad, et võikski seal jalutama ja nautima jääda. Olenemata sombusest ilmast nägi  Viljandi särav ja värviline välja.

Vaatasime üle tähtsad majad. Kohtumaja, mille trepil luges toonane linnapea ette iseseisvusmanifesti – see on iseseisvuspäeva eelsel ajal peaaegu kohustuslik vaatamisväärsus. Põllumeeste seltsi maja ja leelotaja. Astusime mööda Kõrgemäe tn alla, mis on ka mõneti omaette vaatamisväärsus, igal pool just selliseid tänavaid pole. All on park, mille juures ma seisin ja aru ei saanud, et mis ma seal tegema peaksin,  järv ja Hubert Pärnakivi, kelle ma küll esialgu Herbertiks ristisin. Ühesõnaga seal tekkis mul minimaalne segadus aga pole hullu ikka juhtub ja kõik vead said kiiresti parandatud 😀 veel nägime mõningaid vanimaid maju ja Lõnguse “Alasti keisrit”.

Lõpuks läksime ruttu-ruttu Lossimägedesse, kus oleks hea meelega rohkem aega veetnud. Samas nägime peamise ära ja sinna kanti satub Viljandisse minnes ikka. Tekitas tahtmise uuesti minna ja veel rohkem näha 🙂

Käisime umbes 10km.