Veidi suurem ring ümber Maardu järve

12.11.2022

Kraade oli 13 umbes, tuul oli kõva. Kilomeetreid tuli 21.

Polnud plaani võsa vahele minna, sõbranna tahtis näha Saha kabelit, polevat seal varem kunagi käinud. Et sõbrannajutte ajada, siis kõndisime mööda kergliiklusteed.

Lasnamäe lõpust on Saha kabelisse umbes 7km, edasi-tagasi 14, tundus paras.

Saha püha Nikolause kabel on ehitatud 15. sajandil ja ainuke terviklikul kujul säilinud kabel maal. On peetud Pirita kloostri miniversiooniks. On üks palverännutee sihtpunkte.

Sisse saab ka piiluda. Võib üles ronida, kuigi seal väga midagi vaadata pole.

Veidi eemal hakkas silma suur tool. Eks neid ole varemgi nähtud, aga nii kõrget vist isegi mitte. Tool oli üle 2 m kõrge ja sinna otsa ronimine oli paras tegu 🙂

Kõndisime tagasi ja sõbranna nägi silti Maardu mõis. Küsis, kas see on kaugel. Väga kaugel pole ja ring tuli umbes 7km pikem kui me arvasime.

Mõnusam oli lonkida ka kui päris edasi-tagasi ei pea käima. Tee ääres oli palju võililli, et need tuli lausa pildile püüda.

Jõudsimegi mõisa juurde. Ilmselt oli seal pidu tulemas, sest kõik kohad olid autosid täis ja polnudki erilist tahtmist seal vahtida.

Tee ääres nägime kellegi mälestuskivi. Vanasti oli neid palju, aga need korjati mingil ajal ära. Järve ääres oli võpsik maha võetud ja uued teed ehitatud, varsti on seal kah kõik kohad maju täis. Natuke nagu kurb.

Järve randa jõudes nägime palju palju kalamehi, aga mina oleks tahtnud hoopis ujuma minna. Kuna polnud plaani vee äärde jõuda, siis ei võtnud ujukaid kaasa. Nii, et seekord jäi vees käimata. Siinjuures tahaks mainida, et ma tegelikult olen ikka suviujuja, aga kui ilm soe, siis tahaks ujuda 🙂

Üsnagi varakult hakkas päike looja minema. Järve ääres veel päris loojang ei olnud, aga värvid olid ilusad.

Koju minek oli imeline. Ühelt poolt taevas roosatas, teisel pool olid pilvetriibud taevast värvimas.

Kakerdaja

Tuli võimalus minna Kakerdaja rappa ja olin nõus. Olin kindel, et olen seal käinud, aga kui kaardi pealt vaatama hakkasin siis tuli välja, et see raba on kuidagi vahele jäänud. Endal oli hämming, aga viga tuli parandada. Edaspidi tahaks sinna minna mõnel ajal kui laukad ka välja paistavad, siis on ilus kindlasti. Tegelikult mu meelest on suhteliselt mõttetu talvel rabas käimine, siis pole ju midagi näha 😀 Metsas on paksu lumega ilusam. Aga! Tuletan meelde, viga oli vaja parandada.

Õnneks oli seal ilusat metsa ka, lisaks paar järve, mis olid ka jää ja lume all, aga tegelikult oli ikkagi väga ilus. Alguses käisime metsaraja läbi ja pärast käisime rabarajal.

Noku lõkkekoht on nime saanud Nokko talu järgi. Lebola oli esmapilgul pisut veider, aga lähemalt vaadates tundus nii mõnus, et tekkis tahtmine sinna kunagi ööbima minna. Samas on see nii populaarne koht, et kahtlane, kas seal suve poole ruumi on.

RÜHT on mitmeotstarbeline laavu. Seal saab varju, pidada pikniku ja sirutada selga. EKA sisearhitektuuri esimese kursuse tudengite eriala projekt “Väikeehitis”, mille käigus on viie aasta jooksul RMK puhkealadele loodud erinevaid varjualuseid, vaatetorne ja muid objekte.

Mets oli seal tõesti imeline. Kõrged vanad puud. Ümberringi tundus olevat lodumets. Märjemates kohtades pisut laudteed. Järved olid loomulikult ka jää ja lume all. Jää paksust proovima ei läinud. Ava-vett oli ainult nii palju, et üks allikas vulises. Järved vaadatud lonkisime mööda teed tagasi lõkkekoha juurde, et rabarajale minna.

Kuidagi kiiresti jõudis õhtu kätte. Rabas kõndisime järveni, rohkem ei viitsinudki eriti. Päike läks ka looja, mis seal pimedas ikka kõmpida, aga plaan sai tehtud, tuleb uuesti minna kui veed voolavad 🙂

Kokku tuli 10km.

Maardu lõunakarjäär

Ühel õhtupoolikul septembris otsustasime I-ga, et midagi võiks teha. Tuli idee, et läheks äkki Maardu poole. Buss nr 30 sõidab kenasti Kallavere külje alla ja sealt võib suuna, kuhu iganes võtta. Otsustasime Maardu lõunakarjääri kasuks.

Et jala sinna kohale jõuda siis on vaja küll üksjagu astuda, aga asi pole sugugi kõige hullem. No umbes 4 kilomeetrit kokku. Ilmselt saaks vähema vaevaga ka, aga see polnud meie eesmärk.

Läksime Kroodi oja serva mööda, raudteest üle, tunnelist läbi Maardu järve äärde välja. Meil õnnestus just siis raudtee äärde jõuda kui rong tuli. Meile lasti mitu korda signaali ja lehvitati. Mõnusalt värviline oli, kuigi kohal olime veidi pettunudki, et justkui poleks värvi olnud. Kõik puhta pruunikasroheline 😀

Karjäärist endast ootasime rohkem sügist, aga mida polnud, seda polnud. Esimesed märgid siiski olid. Mõni kärbseseen, peotäis vaarikaid ja natuke kollaseid lehti siin ja seal.

Alati on vaja ka midagi otsida. Sel korral oli selleks Karjamaa allikas. Koha küll leidsime, aga vett polnud seal grammigi. Paras võsas rabelemine see oli, aga ära nägime 🙂

Karjääris me iseenesest väga pikalt ei olnudki. Möödusime püstkojast, mis on teadmata kaua seal olnud. Vandjala poole enam ei läinud, keerasime suuna Maardu mõisa peale. Seal on hullupööra palju igasugu kultuskive ja kivikalmeid.

Järgnevalt tulid vastu juba paekivikarjäär, Maardu veski ja palju palju punaseid pihlakaid.

Edasi tuli selline ööeelne tülpimus, ei tahtnudki enam kusagile minna ega midagi vaadata. Maardu mõisast kõmpisime külma näoga mööda. Veel äratasid meie tähelepanu tindikuid, sest neid oli ühe platsi peal äärmiselt palju.

Juttu jätkus, jahvatasime ümber olevatest kohtadest ja võtsime mõnegi asja plaani. Pean tunnistama, et ma ei ole korralikult Maardu hiies käinudki. Korra ühest nurgast sisse piilunud ainult. Edasi marssisime suhteliselt tuima näoga mööda teed, polnud rohkem selleks õhtuks seiklusvaimu antud. Lõpetasime Lasnamäe busside lõpp-peatuses. Kokku tuli umbes 15km.

Ratastega Vormsil

Vormsile olen mõelnud minna juba jupp aega aga laiskus on vist selle asja nimi, mis mind takistas. Igal juhul on asi mul aastaid mõtteis olnud. Kunagi põhikooli ajal sai seal ekskursioonil käidud. Mul on meeles, et muljed olid head aga ega ma suurt midagi ei mäletanud, rõngasristid on ainult silme ette sööbinud.

Teine asi on alati olnud see, et kuna ma olen Hiiumaalt pärit siis jube raske tundub Rohukülas “vale” praami peale istuda.

Nüüd siis tuli selline variant, et päevane rattamatk Vormsil. Kui juba suurem seltskond kaasas on siis on kergem kuidagi see “vale” praami värk 😀

Merel oli nagu ikka või noh vaade oli vale 😀

Praami peal üllatas, mind see “tuhatoos”, kui sellele mõmmi kõrvad külge kleepida, tahaks iga laps tulevikus karule suitsu silma puhuda.

Kel vaja sai rattarendist rattad võtta. Ma sain teada, et olen Eesti keskmisest naisest kaks sentimeetrit pikem. Veel sai mul mure murtud, et äkki on seal ainult käsipiduritega rattad ja ma ei oska nendega normaalselt sõita 😀 Pole harjunud.  Õnneks oli jalapidur kah kuigi kehvake. Järgmine peatus oli Vormsi talumuuseumis. Seal oli tore küll aga mul on veidi mingi eelarvamus selliste muuseumide kohta. St. minu meelest on iga talukoha ait umbes samasugune, ainult et võibolla koristamata ja asjad pilla-palla laiali. Samas sai natuke ajaloost teada ja õues oli kontsert, kes kuulata viitsis. Oli kohvikutepäev ja rahvast murdu.Otsustasime mõne poisiga ees ära minna, et saaks rahulikult pilte klõpsida.

Plaan oli vaadata Söderby bussipeatust, sest seal pidi äge olema ja tuletorni, mis pidi sealt natuke maad edasi olema.

Õues oli täielik leitsak, nii et metsavahetee oli mõnus kosutus. Bussipeatus oli nagu ikka maal on aga seal oli ka väga äge raamaturiiul, mis oli tihkelt raamatuid täis ja ma ütleks, et seal ei olnud ainult igasugust jama vaid ka täitsa põnevat kraami.

Tuletorni juurde me ei jõudnud sest tee ääres oli silt kuri koer ja tundus, et tegemist on eravaldusega. Lootsime näha veel mõnd teed aga olime juba otsaga Norrbys väljas.Tagasi ka ei viitsinud minna. Oleks veel kindel olnud, et see koeraga tee oli õige aga me ei olnud. Pärast tuli välja, et see ikkagi oli õige.

Nägime tee ääres silti Kirikukivi. Üks poistest küsis, kas võiks selle juurde minna ja ma ei pidanud aru, lubasin kohe. Poiss pani ajama ja siis hakkasime seal ülejäänud seltskonnaga arutama, kas see ikka on hea mõte, ikkagi kuus kilti edasi-tagasi. Aga poiss oli juba lännu ja kaugel eemal, et ei kuulnud meie kisamist kah, seega läksime järele.

Tee oli heinamaal murus ja võsa vahel sopas, nii et väikest kirumist oli justkui kuulda 😀 Aga tegelikult oli ilus ka ja pealegi kui suur on tõenäosus sinna veel sattuda?! Igakord ju ei viitsi iga nurgatagust üle vaadata.

Natukese aja pärast olin ise ka pisut pettunud. See paganama kivi oli kusagil kaugel, täielik petekas.

Läksime sama teed tagasi, muud varianti polnud. Higi voolas ja päike lajatas täiega. Tee äärde tagasi jõudes oli ülejäänud rattamatka seltskond just mööda läinud. Nii et pisike tagaajamine Dibyni  andis tulemuse ja vana koolimaja kivi juures saime nad kätte.

Seal pidime ka söögipausi tegema aga kuna kodukohvik oli tühjaks ostetud, liikusime edasi Rälbysse.

Sealsed vaatamisväärsused olid kabel, valgusfoor ja tuulik. Tuuliku juures oli ka kohvik, nii et seal saime kõhud täis süüa ja maja nurga taga varjus istuda.Sain jälle kiiresti hakkama ja kimasin poistega parunikivi otsima. Tee ääres olid sildid väljas aga natuke kulus leidmiseks siiski aega kui ei teadnud, kus see on.

Parunikivi sai nime selle järgi, et Otto Friedrick Fromhold von Stackelberg – parun, oli armastanud selle juures käia. Pojad lasid isa mälestuseks kivile teksti raiuda.

Läksime läbi metsa Vormsi püha Olavi kiriku juurde välja. Selle juures olin ma kunagi juba käinud aga vot ei olnud üldse tuttav. Esimese asjana jäi silma päikesekell aga see on seal suhteliselt värskelt taastatud. Kell näitas täiesti õiget aega 🙂 Ühe rõngasristi leidsime ka põõsast.Kus ülejäänud on, seda esialgu ei avastanudki. Vaatasime vabadussõjas langenute mälestusmärgi üle ja käisime ringi nagu peata kanad. Riste pole mitte kusagil. Lõpuks küsisime mingi naise käest ja see saatis meid ikka väga vales suunas 😀 Lõpuks pidime oma ratta grupikaaslastega ühinema, et ise ka lõpuks kalmistule jõuda. Mulle meeldis. Minu meelest tasub kasvõi ainult nende pärast Vormsil ära käia 🙂Järgmisena tahtsin mina kindlasti jõuda allikamatkarajale, ükskõik kas teised tulevad või mitte. Allika juures ma enda meelest lapsepõlves ei käinud, ma arvan et see oleks mulle muljet avaldanud ja meelde jäänud. Igatahes oli tulijaid üksjagu. Piltidelt olin näinud sellist ilusat suurt järvelaadset asja. Hakkasime ühes suunas astuma, seal oli mingi väga vana sammaldunud laudtee ja pärast tuli välja, et see oligi vana tee, seiklesime võpsikus ja jõudsime õigesse kohta välja ikkagi.  Terviseallika puhul ei tuvastanud õiget kohta ära. Seal oli üks rada, mis oli vee all ja kogu lugu. Selle eest olid seal ilusad lõhnavad käoraamatud.

Vaatetorni juures oli ka suhteliselt kesine. Polnud erilist vaadet aga sai head külma vett.Suurallikas oli lõpuks see, mida ma vaatama olin tulnud. Kui on kiire siis olekski mõistlik sinna minna. Muidu soovitan kõigest hoolimata kogu raja läbi uurida. Allikas on ilus, aga vetikane. Seda tunnet seal ei tekkinud, et tahaks vett võtta või midagi.

Edasi sõitsime Hullo keskusesse. Seal oli võimalus vaadata käsitööpoodi või minna jätsi ostma. Jama oli see, et poes oli pikk saba ja keegi ei viitsinud vist väga seista seal 🙂 Sõitsime Hullo õigeusu kiriku juurde. Lagunenud aga kena.Käisin nagu kass ümber palava pudru ja üritasin igast avausest sisse vaadata. Vaatasin, et üks tüdruk on sees ja sain ka teada, kuidas ta sinna sai. Kuigi sissesaamine oli veidi ebamugav siis sees oli täiesti vapustav. Oleks nagu kusagile välismaale sattunud 🙂Aega enam palju polnud. Aga tee ääres mõne pildi peatuse ikka jõudsin teha. Nägime lennuvälja, Vormsi ajaaeda. Hommikune hein oli õhtuks pallides. Andsime rattad ära ja tuligi laevale minna.

Mulle meeldis Vormsil väga. Arvan, et mõnikord võiks paariks päevaks minna, tahaks teist poolt saarest ka näha 🙂

Lasnamäel, Pirital ja Maardus

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema.  Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale.  Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole  sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Ümber Ülemiste järve

Alustasin ümber Ülemiste järve kõndimist kusagilt Lasnamäe keskelt. Alguses tegin tempot, esimese pildi klõpsasin Ülemiste keskuse parklas sest see oli nii imeliselt tühi. Paar autot siiski oli.  Kuna inimesed on palju õues käima hakanud siis kartsin, et Järvevana tee äärne kergliiklustee on rahvast paksult täis. Oh, üllatust asi polnudki kõige hullem. Samas on seal muidugi mega igav kõmpimine ka, isegi hoidsin võsa vahele kui kusagil kannatas.

Veidi masendav oli näha, et järve äärde kavatsetakse veel kergliiklusteed teha, hunnik puid, mis maha võetakse oli ära märgistatud. Ma ei saa aru, kohe kuidagi ei saa, miks on vaja metsa asfaltteed??? Kõik teised pääsevad mööda seda metsarada niisama ka kõndima või rattaga sõitma, seal kannataks isegi titekäruga sõita. Ainult rulluisutajate jaoks teed ehitada on natuke liig minu meelest.

Järve taga kergliiklusteel oli paras rahvasteränne, isegi kui oleks kogu hingest üritanud poleks 2+2m vahet hoida saanud kui just jalgupidi vette poleks läinud. Õnneks seda maad oli vähe ja saingi mööda murumätast edasi liikuda ja lõpuks ka metsa. Linnupesa leidsin. Tundub, et sel aastal on neid palju või käin mina rohkem lahtiste silmadega.Ülemiste järve valisin sellepärast, et seal taga on alati suhteliselt vaikne olnud. Mõnda kalameest või koerajalutajat näeb aga üldiselt pole seal kedagi.

Sel korral sain üllatuse osaliseks. Kõik kohad olid inimesi täis. Ainult juhul kui tõesti päris vesisesse paika läksid võis neist korraks rahu saada 😀 Mul nimelt õnnestus see järve pool oleval teel, mis viib välja kaitsetsooni värvava juurde. Seal on küll ka tavaliselt porimülgas olnud aga et tee ja ka ümbrus vee all oleks olnud, pole ma veel näinud. Igatahes tagasi ma ei viitsinud minna aga oma “tenkudega” ma päris vette ka astuda ei tahtnud, seega sain kõvasti võsas ragistada. Kui ma sealt välja sain olid kohe kaks noormeest ninapidi juures ja küsisid, kas kusagilt üle oja ka saab.

Pärast seda oli inimesi üksjagu. Isegi üle kase ei saanud minna sest seal juba mingi perekond “kakerdas”. Soises metsas tehti grillipidu. Koprad olid seal ka kõvasti laastamistööd teinud.Teisel pool Kurna oja oli rahvast pisut vähem aga oli siiski. Sookured laulsid ja luiged pesitsesid. Mets Mõigu mõisa taga oli vett täis. Tavaline koht oli läbimatu sest need nö. purded olid vee all. Kõrval oli küll üks suur puu ja teine, mis pooleldi hõljus õhus. Mulle sellised pikad purded väga ei meeldi aga nagu näha siis valik oli, kas see või üldse suure ringiga minna.  Valisin siis otse tee, jõudsin õnnelikult üle. Kunagisest haldjametsast on hädised riismed alles. Kurb.

Käisin läbi küla ja läksin ka Mõigu kalmistult läbi. Sattusin selles mõttes õigel ajal, et kõik vanad kivid paistsid välja. Muidu on seal jube võsa aga praegusel ajal paistis see kõik kenasti läbi, avastasin enda jaoks palju uut.

Ja jälle ei saa ma aru nähtusest, kus teise inimese hauda pannakse orienteerumise märk. Tundsin juba kerget väsimust, oma 25km oli juba käidud. Lonkisin, vaatasin, et lennujaam on inimtühi ja võiks seal pilte teha.  Juhuslikult sattusin siis ka parkimismajja, kus ma pole varem käinud. Kui väljastpoolt vaadeldes pole see mulle suurt meeldinud siis seestpoolt oli päris äge. Varjudemängud olid lahedad. Tavaliselt ei saa korralikku pilti ka vanast lennujaama terminaalihoonest. Alati on kõik kohad autosid täis 😀 Isegi praegu oli üks. Kahjuks tagant poolt ikka eriti lähedale ei pääsenud. Lennujaama aia taga oli paar noormeest veel. Nemad tegid pilti, mina tegin pilti ja siis hakkas mitu G4S autot aias sees ringi sõitma, ei tea kas meie pärast või mitte aga ma arvasin, et ehk on targem minekut teha 😀Kõndisin Ülemiste linnakus, läbi Jüriöö pargi. Inimesi ega autosid polnud kusagil. Kummaline kui Peterburi mnt tühi on. Päike hakkas vaikselt looja minema.Kodukanti jõudsin 8 paiku õhtul. tegin veel paar klõpsu, mida muidu pole võimalik saada. Spordihoone on tavaliselt nii inimestest kui autodest ümbritsetud. Mänguväljak, millel olid mupo lindid aga, mis mingilgi moel poleks takistanud asju kasutamast, esimesed tulbid, kuldne tund.

Ümmarguselt tuli kõndimise kilomeetreid 30.

Matk ümber Viljandi järve

Viljandi on täiega minu linn 🙂 Nii kui esimest korda sinna sattusin, tundsin end õiges kohas olevat. Alati leian seal midagi põnevat. Ajalooga viin end ka üha rohkem kurssi ja seda põnevamaks see maailm seal muutub 🙂

Sel korral kutsusime inimesi ümber järve käima. Kohale tuli küll päris väike seltskond, aga selle eest oli meil tore. Saime täpselt omas tempos astuda ja rada sai omapäi rajada selliseks nagu parasjagu meeldis.

Kuna kaaslasteks olid poisid siis said põhirõhu lennuki- ja rongiliiklus vanas Viljandis, mõningad legendid.

Alustasime Infokeskuse maasika juures. Tänavakunsti fännina viisin nad muidugi esimese asjana Leninit, Miki-Hiirt ja Jeesust vaatama 😀 Et vahepeal poistele tegevust anda lasin neil mõelda, mis asi see on?  Tükk aega sai arutletud 😀Huvitaval kombel oli meil teerada justkui maha märgistatud, punaste sentide rida läks ees nagu muinasjutus hernestest või saiapurust, täpselt sinna suunda kuhu vaja 😀

Aiaauk oli endiselt tänuväärselt alles, nii et saime otse mägedesse. Valuoja orus õitsesid kuldtähed, suusamägi rohetas kenasti, talv missugune. Vaatasime üle ühe massihaua ja läksime järve äärde välja. Seal oli muidugi märg aga see meid oluliselt ei seganud.Leidsin ühe pisikese raja, mida mööda minna. See oli äge koht nagu takistusrada. Jube palju puid tee peal ees. Vaata kust läbi pääsed alt või ülevalt, kõrvale põigata väga ei saanud kuna seal oli lihtsalt vesine. Päris palju oli allikaid.

Lõpuks alt enam rada vist ei läinud, tuli justkui võpsik ette ja üleval paistis kena männimets.  Või pigem siis nagu park või midagi sellist. Järve otsas oli obelisk, kuhu on maetud väidetavalt 16000 inimest. Tõenäoliselt ei ole see number päris õige. Iseenesest võimas mälestusmärk ja see pildiga plaat on minu meelest kunstiliselt väga hästi kujundatud. Kahjuks ei küündi eestlaste mälestussambad enamasti ligilähedalegi.

Vahepeal oli natuke igavamat kõmpimist järve otsas aga õnneks on see maa siiski suhteliselt lühike ja vaade järvele kui see nähtavale tuleb on ilus.

Järve teisel pool küljes oli natuke metsa, igal pool vulisesid ojakesed. Leidsime üles rikkaima mehe esimese telefoniposti 😀 Kõmpisime läbi Sammuli. Imetlesime hobuseid. Nad olid nii põnevate värvidega.

Siin oli mõnus künklik ala, ilusate vaadetega. Edasi jõudsime jälle metsa, mille kohta ei saa just ürgmets öelda aga  seal oli natuke seda hõngu. Päris puhtaks polnud riisutud 🙂

Leidsin, et võiks lõuna ära teha. Oja kohal olev sild kutsus nii väga serva peale istuma ja jalgu kõlgutama. Väga mõnus oli. Üks kilekott lendas ojja, algul naljatlesime selle üle aga lõpuks tuli sellele ikkagi järele minna. Läksime edasi, maastiku oli mitmesugust. Kohati metsas, kohati justkui küla vahel. Üle järve paistmas linn. Kuna meid oli nii vähe siis saime rahulikult lonkida ja kõike uudistada. Tõuse oli päris korralikult. Ühe lisatõusu tegime Närska mäel, et igale poole näha 🙂 Ilm oli üllatavalt mõnus -1/+1 aga tuuletu ja vaikne, tundus isegi soe.Laskusime orgu. Seal kuulsime äkki mingit kummalist heli, sahinat ja justkui linnulaulu. Läksime päris vee äärde uurima, mis toimub. Laine läks õrna jääkihi alla ja see tekitaski huvitava sahina, linnulaulu meenutavat heli tekitas jää purunemine või prao tekkimine. Ma ei ole sellist asja varem kuulnud ega näinud, igatahes oli see imeline.

Varsti sai selgeks, et metsa enam ei ole ja ei tule siis tekkis õige pisut see tunne, et läheks tagasi 🙂 Aga nagu ma ütlesin meeldib mulle linn ka ja aega oli täpselt nii palju, et jõuame järve ääres ära käia ja siis korra lossimägedesse keerata, et siis juba bussiga koju tagasi sõita.

Kui olime järve otsa peal hakkas lund sadama ja see oli tore. Viljandist ära sõites oli lumi maas.

Enne veel kui lossimägedesse põikasime vaatasime õige pisut linnas ka ringi.  Hubert Pärnakivi ja August Maramaa skulptuurid. Sellised tavalised vaatamisväärsused nagu raekoda, veetorn, Lõnguse alasti keiser.

Lõpetuseks lumetuisune lossimägi. Trepp, millest me ennast alla hiivasime nägi rohkem küll sõrestiku kui trepi moodi välja, iga aste oli isesugune aga  vähemalt omamoodi. Et Ugalani jõuda, kus buss meid ootas, selleks tuli läbi pugeda kahe aia vahelt. Ühel pool käis mõisa korda tegemine, teisel pool olev maja lammutatakse maha nagu ma aru olen saanud. Kooli juurest mööda ja alles siis tuli meelde, et seal on ju Valuoja vahel, nii et tegime väikse ringi aga saime vahva vaate teatrile.

Kokku tuli umbes 15km ja selle käimiseks oli meil aega  neli ja pool tundi, mille me rõõmsalt ka ära kulutasime. Igatahes ma tahan varsti jälle tulla sest osad kohad on veel avastamata ja kaks põnevat rada on mul silme ees kuju võtmas.

Müts 7 Männiku-Pääsküla-Laagri

Kohtumispaik oli Männiku bussipeatuses.

Mina hakkasin kohe õiendama, et ei lähe midagi tee äärest. Lähme üle mäe ja järvede äärest läbi ja… teeme natuke rohkem kilomeetreid ja on natuke huvitavam ka.

Käisime vaatasime üle piiri, see jookseb mööda järvi. Sealt läksime Männiku metsa. Nägime varemeid ja “künkaid” ja ilusat männimetsa. Peale selle toimus seal ka mingit sorti ekstreemne spordivõistlus, kus ka üks meie kaasmatkaja osales aga teda me kahjuks ei näinud. Selle eest teisi oli päris palju ja nende siblimist oli vahva vaadata.

Aiataguse allikad olid endiselt töös ja nägi muinasjutuline välja nagu ikka 🙂Pääsküla raba läbisime enamvähem mööda teid. Samas seal väga valikut pole ka, olen kunagi kusagil võpsikus üksinda käinud, ma arvan et keegi sinna väga kaasa ei kipuks 😀  Laudtee oli libe, sai liugu lasta ja puha. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen seal varem sellisel aastaajal käinud, et laudtee all oleks vesi olnud. Igatahes tundus vaatepilt uudne.

Korra põikasime laudteelt kõrvale ka, leidsime “supimaterjali”. Päriselt oli keegi ilmselt loomadele süüa viinud 🙂Väike lõuna Nõmme mändide vahel ning rühkisime edasi.

Järgnes veidi soine märgala, kus tuli pisut vaadata, kuhu astuda. Probleem oli selles, et ei leidnud enam raja otsa, mis varem olemas oli ja hiljem tuligi välja, et seal on mingeid “korrastustöid” tehtud. Kraav kaevatud, puid maha võetud jms. Tähtis on see, et õigesse kohta jõudsime välja  🙂Mäe otsas pikemat peatust ei teinud.

Laudtee teisel pool oli justkui veidi unarusse jäetud, oli teine veidi viltu ja mõnes kohas auklik, paar puud peale langenud. Seal kandis hakkas meile jälle sportlasi vastu tulema, ilmselt oli sinna mõni punkt peidetud.Liikusime mööda Pääsküla jõe kallast. Üldiselt oli ruumi käia aga seal on ka mingi imelik aed, mis on jõeni välja ehitatud, samas justkui poleks põhjust. Aed, mis ei piira kellegi õueaala vaid lihtsalt on seal 🙂 Igatahes sealt sai mööda põigata ja mõnedki vahvad pildid 😀

Üks pugemise koht on seal veel. Ühe aia taga on mingisugune põõsas, millest tuleb ennast läbi murda, et tee peale välja jõuda.

Edasi kulges teekond natuke aega mööda tänavat, läbi tunneli. Mul polnud enam meeleski, et sinna tehti millalgi muraleid. Mulle oli see igatahes põnev vaatamisväärsus 🙂

Pisut maad kulges läbi Laagri aleviku kuniks jõe äärde tagasi läksime ja natuke aega seal saime jalutada. Siis tuli veel jupp maad mööda tänavaid kõmpida, et jõuda järgmise korra alguspunkti. Kokku käisime 16 kilomeetrit.

Müts 6 Raudalu- Männiku

Eelmine Mütsi retk jäi mul jõulude tõttu vahele. Kui teised tatsasid Ülemiste järve taga oma 16 kilomeetrit, siis mina sõitsin Hiiumaa poole.

Sel korral olin ma jälle platsis kuigi neid kaugemaid otsi on paras piin kaasa teha. See bussilogistika ja varane tõusmine võiks minu poolest olemata olla, siis ma käiks heameelega 😀 Täna oleks pidanud siis kolme erineva bussiga sõitma, et kohale jõuda aga mind õnneks säästeti sellest  🙂

Retk oli umbes 7km pikk ja osales 17 inimest.  Selle sarja raudselt kõige lühem retk 😀

Ilm oli imeline. Päike paistis, taevas mänglesid värvid nagu oleks kogu aeg veidi päikesetõus või -loojang olnud. Külmakraadid olid vist ka aga täpselt nii palju, et kõndida oli mõnus, seista mõneti ebameeldiv. Seega suuri seisakuid ei olnud ja umbes ühe paiku oli retk läbi.

Alustasime Raudalu bussipeatuse juurest, kõmpisime piiripunktini, tegime avastuse, et piiripost ei taha hästi püsti seista. Natuke maad edasi oli “mingine” veider koht, mida võiks ju muidu kellegi pühaks paigaks pidada aga enamasti on looduseusku inimesed teadlikud ka sellest, et plastmassi pole mõtet metsa viia. Muidugi võib see olla ka mõne koera või kassi kaunistatud haud aga … neh… Kummaline igatahes.

Jõudsime Raku järve äärde. Juba kaugelt hakkasid silma püramiidid. Vahepeal oli täielik ikaldus, suvel nagu polnudki midagi. Vähemalt praegu ei saa kurta, et  neid vähe oleks. Seal oli äge, tuterdasime otsa kah.

Et natuke teekonda pikemaks venitada tegime pisikesele poolsaarele tiiru peale ja vaatasime oma lõpp-punkti. See oli peaaegu käega katsutav aga mitte kuidagi muudmoodi ligipääsetav kui suure ringiga ümber järve minna. Piir jookseb ka kusagilt järvede keskosast läbi, nii et seda teekonda saaks ainult käreda külmaga ette võtta, kel julgust on.

Edasi läks nii, et ma veidi irdusin meie meeldivast seltskonnast ja läksin järve serva mööda, võsa vahelt, nautisin vaadet ja tegin pilte. Ja kui ma tee peale ükskord tagasi jõudsin olid teised kaugel ees 😀

Andsin päkkadele valu ja varsti jõudsingi järele. Samas siis lõpp juba peaaegu paistis ka. Korra kivi juurest läbi, teepaus ja bussipeatusesse.

Kivi juurde minek oli isegi üllatavalt lihtne, tavaliselt on seal minu meelest kaks loiku olnud, millest mööduda, sel korral oli ainult üks. Kõrvalt sai kenasti läbi ja puha. Pärast tulid motikapoisid ja sonkisid maa üles. Õnneks mitte täiesti läbimatuks.

Lõpetuseks veel üks väike mäkke ronimine. Kuna me keegi ei viitsinud joosta siis jäime kenasti bussist maha ja kuna järgmiseni oli pea 20 minutit aega siis matkapikendus tuli mööda Männiku tee serva. Selle ajaga jõudsime päris kaugele 😀

 

 

Matk ümber Tallinna Merivälja- Iru

Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.

Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.

Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi  väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂
Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.

Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂

Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.

Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀

Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.

Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀

Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.

Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.

Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀

Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂

Kõndisime umbes:14km ja 4tundi