Laulasmaal

Ennevanasti kui muresid polnud ja sai ringi rännata nii jala kui bussiga, sai käidud Türisalu pangal, Keila-Joal ja Laulasmaal.

18 jaanuar oli selline mõnusalt hall veidi vihmane ilm.

Türisalus tehti peatus millegipärast teisel parkimisplatsil, kus tol päeval polnud mitte midagi näha võibolla mõni teinekord on vaade parem. Kähku vaatama ja kähku bussi tagasi.

Keila-Joal oli natuke rohkem aega. Kiiremad jõudsid käia lossi taga oleva sillani ja tagasi, isegi kohvipausi teha.

Iseenesest oli ilus, juga töötas täie rauaga. Ja ma pole vist paar aastat seal käinud ka enam?! Nii et mõnigi asi oli vahepeal natuke teise näo saanud.
Peamine rõhk oli mõeldud Pärdi keskusele panna. Enne viidi meid siiski ka korra Laulasmaa randa. Ma siis tuiasin kusagil võsa vahel. Üks kühmnokk luik oli eriti julge. Ilmselt oli teda söödetud sest inimesi ta küll ei kartnud ja poseeris kenasti fotode jaoks. Alles siis kui me minekule keerasime ja näha oli, et süüa ei anta läks luik merele.

Pärdi fänn pole ma olnud. Eriti midagi ei oodanud ka aga et ma pettun, seda ei osanud ka oodata.

Arhitektuuriliselt on see kena maja küll, ühe korra võib seal käia aga samas seal ole ju mitte midagi ei vaadata ega ka midagi teha. Lihtsalt suur mull üles puhutud.

Meil vedas muidugi eriti halvasti. Suures saalis pidi varsti kontsert hakkma, nii et sinna meid eriti ei tahetud, muudes ruumides käis parasjagu ekskursioon, nii et uksed tõmmati nina ees kinni. Raamatukogu oleks huvitav siis kui ma oleks läinud sinna mõttega raamatuid vaadata või lugeda. Lõpuks oli kabel ainuke huvitav koht.

Talve puhul oli ka torn kinni, nii et minu meelest piletiraha küsimine sellisel korral lausa piinlik.  See oleks umbes sama kui keedukartulile tilk ketšupit peale panna ja öelda, et see on kulinaarne tippteos ja küsida selle eest korraliku prae hind.

Kuna seal polnud midagi teha siis käisin kolasin maja ümber metsas. Seal on ilus.

Rannas :D

Ühel hommikupoolikul otsustasime minna Pakri ps. Mingit selget plaani polnud, mis me seal tegema hakkame. Minu üks kindel tahtmine oli minna Leetse mõisa juurde kuna ma pole seal kunagi käinud ja piltide pealt  vaadates on kant ilus tundunud.

Jõudsime kohale. Väraval oli silt, et võõrastel pole sinna asja. Hm. Me otsustasime, et ei ole võõrad. Kuna pole mingit suurt gruppi, laamendama ei hakka, prügi maha ei loobi ja oleme niisama ontlikud tegelased.

Kohvipausi pidasime seal ka sest hommikukohvist jäi kuidagi väheks. Äkki ilmus kusagilt mingi väike kutsa. Haaras ühe tüübi kinda, jooksis sellega edasi tagasi. Nalja kui palju. Lõpuks pani mulle käpa ka peale 😀

Sõitsime autoga ranna lähedale. Tundus, et tuult üldse pole aga lained olid vägevad. Minul tekkis mure, et kas me ikka matkame ka või sõidame ainult autoga ringi?! 😀  Aga see mure läks varsti üle. Teisel pool poolsaart oli selline tuul, et kõik riided said selga pandud, kapuuts pähe ja jalad tugevasti vastu maad surutud 😀

Mina otsustasin Pakri majakasse minekust loobuda sest ma juba kujutasin ette kuidas ma seal kahe käega kinni pean hoidma, et tuul mind minema ei viiks, pealegi olen ma seal käinud ka, nii et polnud oluline. Ühesõnaga me kõik loobusime ja vaatasime hoopis üle pangaserva alla. Iseenesest oli vägev.  Ma polegi tormiga Pakri ps. käinud või siis pigem suure tormiga ei ole.

Natuke maad Paldiski poole on trepist alla mineku koht. Ma hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et sealt ei saagi alla. St, et meri on kaldani. Pisike maalapike siiski oli, kus kõndida sai. Ette tuli vaadata siiski sest mõne laine viskas kaugemale ka ja võis ka kuival maal märjaks kastetud saada 🙂

Veel natuke Paldiski poole on Muula mäed. Käisime kolasime seal ka veidi ringi. Praegu tundus seal veidi trööstitu aga samas paistis kõik silma, mis seal leidub. Kiskus halliks ja vihmaseks, tuul puhus endiselt ja kaugele me ei läinudki. Imestama paneb see, et kogu päeva jooksul suutsime me siiski tervelt 5 kilomeetrit käia 😀 Tundub lihtsalt võimatu, mu meelest me ei käinud üldse aga “parematel päevadel” võib sellise pikkusega retke juba matkamise alla liigitada 😀

Sööma läksime Peetri Tolli Tavernasse. Esialgu vaatasime niisama ringi nagu oleks muuseumisse sattunud 🙂 Üldiselt oli mõnus õhkkond. Ainus väikene asi, mis mind häiris “toidupirtsakana”, et pooli menüüs olevaid sööke polnud olemas ja lõpuks tuli lihtsalt pelmeenidega leppida. Mitte, et need halvad oleks olnud aga väljas süües tahaks midagi head!

Bussiga Harjumaal.

Vahel käin memmekeste ekskursiooniga Eestimaad avastamas.  Sel korral küll midagi uut ei olnud aga sain meenutada oma retki, mis seal kandis on toimunud. Mõnikord on mõnus bussiga loksuda ja lihtsalt nautida kohalolu.

Sel korral käisime Lääne-Harjumaal.

Esimene peatus Harju-Madise kirik, juga, klindiastang. Mälestuskivid ja pink.  Mul tuli kohe meelde, kuidas eelmisel aastal seal kondamas käisin. Vaatasin ringi ja lõpuks tehti mulle kõik kiriku uksed lahti, et oleks aga ilusat vaadet 😀

Sel korral pühendasin ennast joa vaatamisele. Ma lihtsalt ei mäletanud, kas ma olen seda nii voolavana näinud. Eelmisest aastast ei mäleta, et seal üldse vett oleks olnud.Järgmine kirik Harju-Risti. Siin olin enne ainult ühe korra käinud mingi Muinsuskaitse seltsi torni üritus oli vist. Nii et olen selles tornis kunagi käinud aga muud, mis seal oli ma ei mäletanud. Seal on põnevaid detaile ja vaikuse laste rahupaik, mis on kenasti kujundatud.

Padisel oli plaan kloostris käia aga ma mõni päev varem nägin, et seal ehitatakse ja sinna sisse ei saa. Seega said mutid poes ja vetsus käia, ma jooksin ringi ja nautisin vaadet. Sügis oli seal ilus, roosid õitsesid, põõsad olid kollase-punase kirjud. Kloostrit sai ka eemalt uudistatud.

Järgnes Rummu karjäär. Spetsiaalselt meie bussile tehti värvad lahti. Seal anti mingi 15 minutit vaba aega vist või umbes nii. Igatahes vilkamad tegelased jõudsid mäe otsas kohvipausi ära teha ja udusse mattunud vaadet nautida. Kuna ma ei osanud arvestada sellega, et mäkke ronimine võib teoks saada siis loomulikult olid mul jalas sileda tallalised ketsid, millega oli päris huvitav pärast mäest alla liuelda. Hakkama ma igatahes sain.

Nagu ikka oli seal ilus. Ei mäletagi, kas sellise uduga mäes olen käinud?! Igasugu muid ilmasid on küll olnud… või siis vihma ehk mitte?!

Meenutasime üht minu esimest avalikku matka Rummu-Ämari-Vasalemma, mis võiks öelda, et on siiamaani üks parimaid retki, mis ma teinud olen. Seda võiks kunagi suve poole isegi korrata.

Ämari surnuaed.  Koht, kuhu ma nii tahtsin minna ja kuhu ma tollel eelmainitud matkal esimest korda matkasin, läbi õlgadeni lillevälja. Mmm. Sel korral siis teist korda, muljet avaldas endiselt.

Edasi sõitsime Keilasse. Käisime jaamahoones söömas ja sellega Keilas käimise osa piirdus.

Viimane koht nimekirjas oli Kumna mõis, kus oli kohvi- ja koogipaus. Seal ma alles kevadel käisin, nii et ma väga ei viitsinud mõisaomaniku juttu kuulata ja vahtisin niisama ringi. Mulle tundus, et nad olid veidi edasi jõudnud oma toimetustega. Igatahes ei mäleta eelmisest korrast läikivat valget marmorpõrandat, mille peale kohe kuidagi ei tahtnud välisjalanõudega astuda 😀 Mõni mammi võtiski jalatsid ära 😀

Klõpsisin detailidest pilte. Samas tundub, et ma tegin eelmine kord täpselt samasuguseid pilte, samadest asjadest ?!

Õues sai ka ringi vaadata. Uus oli see, et vana mõisamaja eest oli võsa maha võetud ja nüüd sai seda tervenisti imetleda. Kahjuks oli ilm küll selline, et head pilti saada oli suhteliselt keeruline. Loodetavasti tehakse see maja ka korda kui juba toimetatakse.

Viimane peatus tehti ka Martin Lutheri ausamba asukoha juures. Veel viimane võimalus sellest sellisel moel pilti teha. Varsti pannakse ausammas uuesti püsti 🙂

Ümber Kadrioru retk

Teisipäeva õhtul veidi sombuse ilmaga uudistasime Kadrioru asumit. Õigem oleks küll öelda, et tegime tiiru peale. See tundus mulle huvitav sest enamasti ei tea keegi, kus see piir jookseb, pigem arvatakse pool Kadriorgu juba Pirita või Lasnamägi olevat.

Teiseks polnud veel päris head ideed, mida Kadrioru sisealadel teha, tüüpilist pargi ja lossi matka nagu teha ei tahaks.

Igatahes oli näha, et äärealadel on ka piisavalt palju huvitavat. Natuke kahtlane oli see, et kas pimedas ja juba jaheda ilmaga õhtul on 10 km okei või natuke liiga palju.

Kogunesime näiliselt suhteliselt suvalises kohas Torupilli Selveri vastas oleval kolmnurksel muruplatsil. Samas võib öelda, et see on nagu Tallinnas toimunud esimeste üldlaulupidude häll. Kolmas üldlaulupidu toimus Lutheri heinamaal, Kuues kusagil bussijaama kandis( Riesenkampfi plats) , seitsmes umbes praeguse Laulupeo tn lõpul ja kaheksas praegusel Kadrioru staadionil.

Läksime üle Ilvese silla ja Pallasti sillast tagasi ehk pisut-pisut näpasime Lasnamäest kah.Järgnes veidi pikem jutupunkt. Kuigi üritasin võimalikult lühidalt teha, et jõuaks enne pimedat võsast läbi.

Kuna Kumu juures on väga palju asju olnud ja on praegu ka siis üritasin kõigest kahe lausega rääkida.
*LasnaViljamägi
* Raadiomastid ja -jaam
* Uuslinn
* Kihnu Virve
* Kumu ja kunstiteosed
Kaks sammu edasi olid teemaks juba
* Valge majakas
* Ilmajaam
* Katariina trepp
* Veeteedeamet
* Observatoorium
Hoolimata sellest, et ma tegin lühidalt siis jõudsime Hundikuristiku üsna pimedas. Siiski midagi oli näha, nii et ronisime kose astangust üles, käisime vaateplatvormil ja üritasime eemalt Eggersi lubjaahju vaadata. Aga oli pime ja lehed varjasid ka vaadet, nii et kahjuks ei näinud “muffigi”.

Ühe suvalise laternaposti all tegin grupipildi sest seal oli valge- enamvähem.  Selleks ajaks oli üks tõbine matkasell koju läinud, teine terve asemele tulnud ja üks tütarlaps vältis kusagil eemal soppa, nii et pildile jäi ainult osa seltskonnast aga asi seegi.

Järgnes pimedas Maarjamäe klindil kõndimine. Polnudki kõige hullem. Natuke pime ja natuke märg.

Mäe tn tagasi ja trepist alla. Ajaloomuuseumi aia taha. Leninid ja Stalinid nägid päris  jubedad välja. suured mustad varjud heledas kumas. Sealt edasi tuli juba memoriaalide ala, mis on öise valgustuse ja valgustuseta päris põnev vaatamine.  Nõukaaegse memoriaali juures tegime tee peatuse ka, et veidi hinge tõmmata ja siis tempot tõsta. Ajaliselt olin ma suhteliselt hädas aga mere ääres kõndisime kiiresti, ilma suuremate vahepeatusteta.

Russalka juures oli väike peatus ja siis mööda Reidi teed edasi.

Sinka-vonka mööda tänavaid nagu Kadrioru piir jookseb.  Jõudsime endise Gloy Mõisa aladele, vaatasime Metodistide kirikut. Jalutasime mööda “Lutheri heinamaad” ja vaatasime, kus oli Lutheri suvemõisa asupaik. Lõpuks veel kiire spurt alguspunkti  tagasi. Üle aja läks 19 minutit, nii et polnudki kõige hullem variant.

Pimedas matkamise juures on põnev see, et kunagi päris täpselt ei tea, mida on näha ja mida mitte. Sel korral oli mulle veidike üllatuseks see, et Eggersi lubjaahju polnud üldse näha ja et nõukaaegne memoriaal oli täiesti pime, isegi mitte tänavavalgustust. Samas kui ajaloomuuseumi taga oli valgustus päris kihvt ja vahva on ka vaadata, kuidas erinevaid maju on valgustatud.

Kaart, millel punane joon märgib Kadrioru asumi piiri ja sinine meie läbitud teekonda.

Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Pirita piirjoon. 1.advendi eri

Käisime avastasime ka kolmandat korda Pirita piirjoont. Nagu ikka siis piiri peal käisime ja kiikasime ka natuke ümbrust.

See oli päev, mil esimest korda oli päriselt külm matkata. Pikemaid jutupause ei saanud pidada.

Alustasime Kelluka peatusest. Vantsisime natuke tee serva pidi ja siis pangaastangu serval. Alla läksime alles Varsaallikate juures. Seal oli vana trepp nii lehti täis, et alguses ei saanud arugi, et trepi peal oleme ja tegelikult oli mõistlikum minna trepi kõrvalt. Nüüd olid puud juba täiesti raagus ja Varsaallika vaade oli mõnusalt avardunud 🙂 Käisime seal lähedal ka kellegi lossi piilumas. Vaatasime üle Mustakivi tee läbilõike koha. Päris masendav tegelikult. Praegu on seal loodus ja selline maalähedane õhkkond, eramajad ja ainult kergliiklustee läheb mäest alla.  Ei taha mõelda, milliseks see kant kujuneb siis kui sealt suur maantee kulgema hakkab. Üht suurt paksu rebast nägime seal ka.

Vaatasime üle Purde joa, mida minu meelest on natuke palju joaks nimetada aga seal ikkagi midagi niriseb natuke, mudane ja märg on seal ka aga et aru saada, et see juga on selleks peab fantaasiat olema. Praegu kui jääkirme oli peal siis isegi oli aimatav, et seal võiks midagi olla. Ronisime üles ja vaatasime , mis ülevalt poolt näha on.

Tundub, et niipalju kui ma seal suvest saadik käinud olen, olen kinnisilmi astunud ühest kohast mööda. Nimelt Narva mnt kurvist, kuhu kunagi tuleb Lasnamäe haigla.  Sinna olid tehtud mingid imelikud tee jupikesed ja väike parkla moodi ala. Olin üsna suures hämmingus ja ei uskunud, et see seal juba pool aastat olnud on. Küsisin Lasnamäe grupist järgi, millega tegemist on. Sain teada, et peale Tallinna haigla tuleb sinna ka tervise keskus ja planeeringute registrilt on näha, et natuke eemale ka elamurajoon. Peale selle seiklusrada ja laudtee ehk loodusest saab lõbu ja läbu ala. Kui mõelda, et ka Mustakivi läbilõige võtab suure osa Lasnamäe lähistel asuvast looduslikust alast ära siis on Lasnamäe seis tulevikus üsna nutune. Samas teisalt on siis üsna loogiline, et sinna haigla ehitatakse. Kui stress ja depressioon kivi ja betooni urkas võimu hakkab võtma siis on vaja seda ka ju ravida.

Tulime mäest alla, vaatasime kommunismiohvrite memoriaali üle.  Üle tee mere äärde. Kuna minul oli juba nii külm siis läksime päris kiire sammuga. Et veidi sooja saada läksime hotelli varbaid soojendama, ühtlasi pidasime ka tee ja söögipausi. Lobisesime maast ja ilmast.

Kuna võimalus oli ka Pirita kloostri varemetes käia, siis kasutasime seda ära. Seal oli päris mõnus.

Jalutasin koju kah, mõtlesin, et ei taha väga bussi oodata, tuleb külm uuesti sisse. Metsa vahel oli tuulevaikne ja palju soojem kui kogu eelnev matk kokku 😀

10km/Novembris:69km/Aastas:1658km

Kadriorg, Pirita, Varsaallika oja

Pühapäeval oli Varsaallika retk. Minu jaoks hirmuäratavalt lühike. Samas mõtlesin, et kui ilm on külm ja tuul puhub, las siis olla. Aga hommikul üles ärgates paistis päike nii soojalt aknast sisse, et oli tahtmine kohe välja minna. Lõpuks saime A-ga poole ühest Kumu juures kokku. Otsest ideed nagu polnudki kuhu minna.  Käisime valge majaka kõige nunnuma maja juurest läbi.

Kuna plaani polnud, siis läksime panga serva mööda majadeni, majade ümbert hundikuristiku juurde. Seal oli nii ilus.  Kevadveed vulisesid, jää moodustas igasugu kujundeid. Hundikuristiku juga, kus pöialpoisid käisid oli vahvalt jääs, teine juga voolas ja ümberringi oli jäine muinasjutumaa. Igatahes läks meil seal hulk aega 🙂

Läksime üle tee, lauluväljaku aia tagant pangapealsele. Alguses jalutasime üleval ja siis kergliiklusteed mööda alla. Natuke ronisime, natuke jalutasime all. Kuna matkasime kolmandat päeva siis olime suhteliselt loiud. Väga aeglane tempo aga selle eest oli aega imetleda ja uudistada, mis ümberringi on.

Kui altpoolt seda suhkrumäe silla kohta vaadata siis pole nagu küsimustki, vabalt roniks üles aga ülevalt on natuke hirmus vaadata kuigi tegelikult saaks alla küll.

Üritasime altpoolt tabada Lasnamäe allikat. See oli päris keeruline, vee vulin alla ei kostunud ja jääd oli siin seal veel. Aga lõpuks leidsime me suisa liustiku. Nii kihvt.

Mida ülespoole jõudsime seda ilusamaks läks ja libedamaks ka.

Ronisime panga servale, alla minek tundus veidi libe 😀  Liikusime natuke üleval ja Katlerist jälle alla. Kuna Varsaallika matka teekond oli suhteliselt etteaimatav siis otsisime endale teise teekonna, et mitte korrata samu radu. Läksime ringiga: Purde tänavat mööda alla, Lükati sillast üle ja teise alt läbi. Vaatasime rahnu päevavalgel ja liivakiviastangut.

Kell tiksus omasoodu edasi ja lõpuks tekkis tunne, et me võime Varsaallika matkale hiljaks jääda aga õnneks ei jäänud, jõudsime isegi pisut varem.

Matkajaid tuli kokku umbes 40. Alguses liikusime natuke mööda tänavaid. Allikate juures tegime pisut pikema pausi, vaatasime ringi.

Edasi liikusime mööda Varsaallika oja mereni välja, nii lähedalt kui võimalik. Ajastus oli matkal hea. Varem oli oja lume all ja oleks natuke ehk igav olnud kui ainult ojasängi näed. Nüüd oli natuke lahtist vett, natuke jääd ja jäämustreid ja natuke lumist oja ka. Maapind oli kõva ja sai normaalselt käia. soojemal ajal oleks ilmselt üsna sopane olnud ja päris soojal ajal poleks ilmselt vett kuigi palju.

Mind ajab nii naerma kui selliseid silte üles riputatakse. Mul tekib siis kohe uudishimu, et mis see tapab või, kes ja kus sind sihib jne 😀

Päikeseloojanguks jõudsime Piritale mere äärde. Ilus oli.

Sel korral käisin:18km/Märtsis:126km/Aastas:411km

Turjemäe retk

Aegajalt otsin matkamiseks netist inspiratsiooni. Juba umbes aasta tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult Soolembese rännakutele  ma ei mäleta, kas ma tol hetkel ka midagi oma matka jaoks leidsin aga miski avaldas mulle igatahes muljet ja käisin vaatasin üle, kas Facebookis ka midagi on. Isegi kui koguaeg silma all ei ole, siis vähemalt aegajalt jookseb uudistevoost läbi. No põhimõtteliselt nii ka jäi, jooksis uudistevoost läbi 😀 Aga millalgi detsembris hakkas mingisugune retk silma, õieti retke pildid.  Vaatasin neid ja korraks käis mõte peast läbi, et läheks ka mõnikord aga lõin suhteliselt käega.

Jaanuaris tuli jälle teave ühe retke kohta. Kirjutatud on pikk-pikk jutt, mis lõppeb sõnadega, et kui see rännak sind kõnetas, võta ühendust. Sel korral kõnetas piisavalt, et küsida oma “100” küsimust: kuidas kohale saab ja kus me liigume, millised riided selga panna ja kõik muu säärane.

Igatahes panin ennast kirja ja siis mõtlesin, et tegelikult võiks ju mõne tuttava ka kaasa kutsuda. Kõik olid suure hurraaga nõus, mis sest et hommikul tuli väga vara tõusta. Minu kell tirises 6:06.  Silmad ma ometi kuidagi lahti sain, hommiku kohvi sain joodud. Ja kui mineku aeg käes oli, siis oli uni jälle peal 🙂

Saime kokku ja läksime liikvele. Esimene peatus oli Lauritsakivi juures, Kuusalus. See oli ainuke koht , kus ma enne ka käinud olen.

Järjekordselt sain ma teada, et kui ise ei uuri või ei tea, et teine inimene on piisavalt eeltööd teinud, siis jääd pooltest asjadest ilma. Ma polnud kuulnud ka, et seal samas peaaegu kivi kõrval on silmaallikad. Sel korral vaatasime need üle.

Natuke ringi käinud, sain vähemalt mina unest võitu ja väga mõnus ja ergas oli olla. Edasi sõitsime juba Turjemäele. Lähim koht, kus mina olin käinud oli Muuksi linnamägi, nii et minu jaoks oli kõik uus ja põnev.

Ronisin kohe Turje mäe seljale vaatama, mis seal paistab. Vaade oli väga eestlaslikult sinimustvalge.

Ronisin alla tagasi. Turje keldri juures läks meil hulk aega. Lihtsalt imetleda ja vaadata. Kihvt oli kuulata, kuidas vesi jäätorus sulises. Palju jääpurikaid ja hiigelsuuri puid.

Turjekeldri juga on üks väheseid jugasid, mis langeb liivakivilt, on umbes 4m kõrgune. Oma vee saab see Turje ojast. Joa all on Turje allikas, mis on uuristanud koopa, mida tuntakse Turje keldrina.

Ennemuiste olevat siin vanapagan viina müünud või hoopis kaunid sortsipiigad. Ka Kalevipoeg peatus Soomest saelaudu  tuues Turje keldris, kus neiud ta purju jootsid. Kalevipoeg sattunud kokku kurivaimuga, kellega karvupidi kokku mindi. Jõu poolest olnud nad võrdväärsed. Kalevipoeg äsanud lauajupiga, siil andis talle head nõu: “ikka serviti, ikka serviti”, mille eest kalevipoeg talle oma kasukahõlma andis. Sellest ajast saadik tuntakse kohta ka siilikõrve nimega.

Teisel juhul andnud head nõu hoopis rott. Hea nõu eest tahtnud ta endale kaitset kullide eest, mille peale kalevipoeg talle männiokkaid selga raputanud. Okkad kasvanud rotile naha sisse ja seal sündinudki esimene siil. (folklore.ee)

Turjeoja org

Edasi läksime Turjemäele, kus oli Palju kivikalmeid. Esimeses kohas 7 ja eemal veel mõned.

Leidsime värvilised palvelipud.

Edasi liikusime metsa vahel. Vaatasime puid ja nautisime loodust. Kohati meenutas mulle lapsepõlve, kadakate vahel jooksmist.

Puhkepausi ajaks pisteti meile paberid ja pliiatsid pihku. Hakkasime joonistama. Mulle meeldis. Foto: Soolemb

Jätkasime oma käimisi metsa all.  Suured sarapuud ja veidi soine ala.

Käisime kuningakalmetel, millest saime teada alles pärast seal käimist. Samas olid seal sellised kahtlased kühmud küll, mis tekitasid küsimusi.

Möödusime vägevast aiast. Paekivi vahele oli pandud maakive ja vahele veel mõned paekivi plaadid püsti ka.

Üsna varsti pärast seda jõudsimegi pangapealsele. Vägev kõrge pank keset metsa. All oli mitmeid allikaid.

Silmad tasub lahti hoida sest okastraati vedeles küll jumala igal pool.

Kui me seal üleval astusime, läks jutt selle peale, et panga all kasvab looduskaitsealuseid taimi. Ma nuiasin nii kaua kui mõni välja ka toodi. Üks neist on nt. mets-kuukress. Alla minnes leidsime esimesed kõdred sai neid igatepidi pildile püütud, et väärt kraam ja nii.

Pärast tuli välja, et seal on nendest suisa võsa. Aga eks see vist nii ongi, et taim võib haruldane olla aga heade kasvutingimuste korral võib seda korraga ühes kohas palju näha. Tahaks seal suve alguses olla kui kõik see väli imeliselt lõhnab.

juurikaalune maailm

Liikusime vaikselt edasi ühe vana talukoha poole, läbi metsa, üle kraavide, imetledes seda, mis loodusel pakkuda oli.

Maja juures tegime söögipausi.

Paus tehtud, pidime 300 meetrit tempokat kõndi tegema. Aga ega me kõrvalhoonest kaugemale jõudnudki, vaatasime ukse sepiseid ja tegime pilte. Natuke naerma ajas küll aga samas oli nagu natuke armas ka. Või no ma tean seda tunnet, et oleks vaja matkal mõni kiirem samm teha aga just siis jääb midagi tee peale, mis huvitav ja põnev tundub 🙂

Järgmine peatuspunkt oli põdraniidi kivi juures. Päris hea suur mürakas. Aga otsa kannatas ronida küll. Foto:Aire

Kivi peal oli juba meremüha kuulda, jõudsime kokkuleppele, et vaatame korraks randa ka ja hakkame siis kodu poole liikuma.

Tee peal oli mitme tipuga kuusk

Kui autode juurde jõudsime oli juba pime.

Rääkisime veel, mis kellelegi meeldis, mis oli põnev, mis igav.

Sel korral oli selline vaikne rahulik käimine. Mulle meeldis, eriti just see, et sai “piduri” peale tõmmata ja kohalolu nautida. Ma ise kipun alati liiga palju ja liiga pikalt ette võtma. Ja kunagi ma lähen Soolembese retkedele raudselt veel.

Kilomeetreid sai umbkaudu:12 /aastas:132

Kadaka pangal ja Harku jugadel

Tundub, et ma olen juba miljon korda Harku kandis käinud aga tuleb välja, et leidub veel küllalt selliseid radu, mida ma kõndinud pole.

Sõitsime bussiga Tiskresse, läksime üle tee, kohe võsa vahele piiluma, mis seal head on. Niisama tore metsaalune.

Üldiselt plaanisime üles tee peale minna, et seal mõningaid kive vaadata.  Neid on seal hulgi ja nimeks näidatakse , kas  rändrahnud või siis suuured rändrahnud. Parajad pirakad olid küll.

Et natuke põnevam oleks jäi tee peale ka üks imeilus vana tamm- Rabakivi tamm.

Ja siis juba järgmised kivid. Nendega on selline lugu, et need on kellegi aias aga aed on igalt poolt katki ja silmnähtavalt seal ka kedagi ei elanud, nii et me käisime vaatasime neid lähedalt ka.

Vaikselt tekib tunne nagu oleks mingi kivimaniakk.

Esialgu rohkem kive polnud. Läksime otse põllu kõrvalt Kallaste pangale aga enne veel tuli ületada kraav. Õnneks see oli üle hüpatav. Foto:Ilme

Pank oli ilus, kohati päris kõrge. Üldiselt hästi läbitav. Natuke sodine aga on ka hullemaid prügimägesid nähtud.

Ette tasub siiski vaadata. Ühes kohas veidi all pool oli okastraadist aed.

Peale selle oli seal pruuni raunjalga. LKII. Ma nägin seda teist korda elus, eelmine kord oli Astangul.

Oma pettumuseks avastasime, et osa pangaalust oli kinni. Keegi oli aia pangani välja vedanud. Isegi nii kiivalt kaitstakse “oma” pangaalust, et kõige väiksem nurgake on ka kividega kinni laotud. Ma tunnistan, et isegi minusugune ei viitsiks sealt läbi roomata 😀 Nii et pidime üles ronima ja teiselt poolt jälle alla.

Ja läksime oma vanade kommete juurde tagasi ehk otsisime kivi. Seekord oli sihiks Harku liujäljega rahn (k3m, ü21m). Ega see nii lihtne polnudki. Majad ja aiad olid ees, tuli parajalt pikk ring teha. Kuna asukoht oli kindlalt teada siis oskasime kuidagi pooljuhuslikult mingisse põõsasse ronida ja sealt kivihunniku alt selle vaesekese üles leida.

Üks kultusekivi peaks seal kusagil veel olema. Samas on seal neid kive igas hoovis ja iga aia kõrval.

Kui juba nii kaugel olime tundus mõistlik Harku joastiku vaatama minna. Jalanõud polnud meil küll vastavad aga kuidagi seal kalda serva peal kõõludes saime omad pildid tehtud. Otseloomulikult olid kõik purikad teisel pool juga.

Kui üks juga vaadatud ei saanud ju teist vaatamata  jätta. Aga enne seda keerasime ühele kutsuvale teele. Ma olen tahtnud sinna ennegi minna aga pole läinud. Sel korral saime teada, et polnud mõtet minna ka. Käisime lihtsalt ümber põllu ja teisel pool oli oja ees, nii et pidime tagasi jalutama. kui kaardilt vaadata siis äkki oleks otse kalda alt minnes ikkagi läbi võinud saada?!

Edasi mõtlesime, et võiks minna panga pealt mitte alt nagu me tavaliselt oleme teinud. Aga igal pool olid majad ja aiad ees. Ühes kohas oleks saanud karjääri teritooriumile. St aed jooksis kolmnurgaks kokku ja oleks piisanud sellest, et oleks ühe jala aeda pannud ja juba oleks teiselt poolt välja saanud aga üks tegelane arvas, et meile võidakse politsei kutsuda 😀 Ma ise oleks küll sealt läinud.

Jalutasime tagasi ja ronisime pangast üles, natuke teest eemal sest alguses on mõni aed siiski pangaservani välja.

Omast arust olime nagu hullult targad aga selle peale ei mõelnud, et ega me sealt joast ilmselt üle ei saa.

Edasi oligi nii, et üle joa ei saanud, tagasi minna ei tahtnud. Seega läksime mööda kraavi äärt lootuses, et ehk saame kusagilt üle või lõpeb see ära.

Ühes kohas olid kummid vees ja igal muul ajal oleks üle saanud aga hetkel olid need lihtsalt jääs. Kui oleks mingid toikad olnud siis oleks võinud proovida aga…

Läksime edasi. Õnneks tuli varsti sild. Milline üllatus sellises kohas.

Sattusime mäe otsa, vaade oli vahva.

Aga tuli välja, et meie seal olek oli keelatud. Teisel pool polnud sellest sõnagi.

Igatahes olen ma esimese platsi peal nüüd kõik mäed läbi käinud.

Karjäärist välja, majade vahelt läbi. Vaatasime korra Harku järve ja kuna tundus, et me oleme liiga vähe käinud tegime väikese kiirkõnni Haaberstisse. Kuidagi sattusime ringteele aia sisse – pool meelega 😀 Kange himu oli jalakäiate tunnelist läbi minna. Mingi tüüp oli autoga seal. Mõtlesime, et kui ta midagi ütleb siis ei lähe aga kui vait on siis läheme. Ühesõnaga käidud 😀

I läks sealt oma teed. Ma ka. Aga ma arvasin, et ma olen ka aiast väljas. Tuhkagi, kaubanduskeskuse eest ma bussi peale ei saanud sest seal kooserdasid mingid kopad ees. Seega läksin edasi. Leidsin ühe seinakaunistuse.

Sain loomaaiani käia.  Õnneks sealt pääses ilusasti aiast välja.

Käisime umbes:15km /kokku:65km

Umbkaudne kaart ka.