Eriskummaline ülestunnistus võibolla?! Aga ma ei olnud siiamaani kunagi Riias käinud ja mereäärsest rannikust olin ka kaugelt mööda käinud või siis pigem sõitnud.
Ma isegi ei osanud arvata, mida ma võiks tahata Riias näha. Natukene googeldasin aga samas nagu kahe päevaga niikuinii kõike ära ei näe. Minu poolne otsus oli lihtsalt seigelda ja jõuda sinna kuhu jõuame. Ainuke asi, mis mind veidi kummitama jäi oli üks tänav, mis sai ühe öö hakul üles otsitud, et nägemata ei jääks.
Esimene pisikene peatus oli Salacgrīvas. Seal oli aega umbes 5 minutit ja ma jooksin kirikut vaatama sest see paistis silma. Oleks ma vaid teadnud, et kaks sammu edasi on jõgi ja… oeh 😀 Aga tegelikult pole hullu midagi nägin jõe ära ja kõik muu ka, mis tee peale jäi.
Mõned asjad jäid silma küll läbi Läti sõites. Näiteks see, et raielanke peaaegu pole ja kui kusagil mingi pisike ka oli siis seal oli puid märkimisväärselt rohkem peale jäetud kui meil. Selles mõttes oli lausa lust vaadet nautida.
Teine asi, mis silma torkas oli kanada kuldvits. Tee ääred olid ilusad kollased küll aga ega seal muud taimestiku suurt alles ei jää.
Riiga jõudsime umbes nelja paiku. Viisime asjad ööbimiskohta ära ja läksime linna peale jõlkuma. Esimene eesmärk oli endale kaart hankida.
Seadsime sammud vanalinna. Kuidagi väga tutavlik näis kõik 😀 Kõik on küll pisut teistsugune kui Tallinnas aga samas oli ka mingeid väga sarnaseid jooni. Kui esimene päev ma veel siltidest ei jaganud maad ega õhku, peale McDonaldsi ja Hesburgeri siis sellest sai ka väga kiiresti üle.
Vanalinnas nägime ühtteist vaatamisväärsustest ära, ilma et oleks pingutanud.
Natuke raskemaks läks siis kui otsisime kindlat punkti ehk mustpeade maja, kus asus ühtlasi turismiinfopunkt. Lihtsalt suutsime mitu korda ühest tänavaotsast mööda kõmpida, oli vaja ju vaadata, mis ümberringi põnevat on 🙂
Et linnast ülevaadet saada siis käisime ka Peetri kiriku tornis. Pileti hind oli küll poole kallim kui Eestis aga samas sai torni sõita liftiga. Vaateplatvorm asus 72m kõrgusel ja pilt linnale oli hea. Suur osa vaatamisväärsustest saigi niiviisi ära vaadatut. Teletorn, sillad, turg, ülikool, raamatukogu, teised kirikud jms. Eks muidugi nägime neid asju hiljem lähemalt maapinnalt ka aga see polnud omaette eesmärk. 
Pool tundi lubati meil seal tornis vaadata siis hakati vaikselt sulgema. Kirik ise oli vist mingi pool tundi kauem lahti ja saime seal ka tiiru peale teha. Seal oleks vaatamist ja uudistamist olnud küllaga aga ma pean tunnistama, et polnud sellises meeleolus. Piisas lihtsalt tiiru peale tegemisest. Peale selle, et seal oli palju igasugu vanu vidinaid oli seal ka klaasi-ja maali näitus. Selle tõttu ei pannudki algul tähele, et see kirik oli võimsalt suur.
Järgmine otsus oli minna vaatama Läti juugendit. Täiesti kogemata leidsime Kārlis Padegsi maja, kes ta oli me muidugi ei teadnud aga kuidagi sai seinatahvlilt midagi kokku veeritud. Jõudsime ühe pargi veerde ja sama tüüp skulptuurina tee peal ees 😀 Ma veidi siis googeldasin, et ta jäi väga nooreks, suri tuberkuloosi juba 28 aastaselt ja oli maalikunstnik (ekspressionist). Kusjuures tal on päris põnevad tööd. Ja põnev oli ka see, et kuigi ta veetis kogu oma elu Riias, siis lapsepõlves on ta elanud ka mõne aja Tartus.
Juugend on küll selline asi, mida on raske pildile püüda. Ma isegi ei üritanud, klõpsisin niisama ehk jääb midagi peale 🙂
Üks hoovivärav oli pärani lahti ja läksime vaatama, mis seal on. Täiesti ausalt öeldes polnud seal eriti midagi. Kui välimised seinad on dekoori all lookas siis sisehoov oli suhteliselt tavaline.
Mis oli tore, oli see et üks maja uks oli ka pärani lahti. Saime juugendiga ka seestpoolt tuttavaks. Päris hästi ei saanud aru, kes seal elutsevad- niisama skvotterid või kunstnikud või luuletajad või mõni muu sama rassi tõug. Igatahes oli seal parajalt räämas selles mõttes, et keegi seda remontinud üsna jupp aega polnud, samas kõik uksed olid kenasti värviliseks võõbatud ja siin seal oli mingeid pildikesi ja postkaarte seintele kleebitud. Omamoodi elamus oli see kindlasti, mulle meeldis. Pärast oli värav kinni pandud aga õnneks lukus see ei olnud. Värava peal oli ka loomulikult silt eravaldus vms, enne ei pannud seda lihtsalt tähele 🙂
Lonkisime seal juugendi tänavatel ja leidsime mingi kunsti koha. Nii tore oli näha ka midagi eestimaist MinaJaLydia graffiti. Peale selle leidus ühes lillepotis mõlki löödud aga täiesti täis Saku õlle purk 😀
Liikusime kaardi järgi ja avastasime ühel hetkel, et maaala kaardil saa otsa 😀 Hulkusime siis niisama ja ära ei eksinud kusagile.
Lõpuks tahtsime üles otsida Riia kunstibiennaali asukoha. Andrejsala on umbes midagi sellist nagu meil Telliskivi või Noblessner. Rahvast oli seal reede õhtul murdu, nii et kui me otsustasime pisikese puhkepeatuse teha siis öeldi, et ainus võimalus on istuda väljas. Meil polnud selle vastu midagi. Näha oli et tuleb ilus päiksesloojang ja jõeäärne oli ilus. Muidugi väga kauaks ei kannatanud jääda, veidi külm hakkas ja kõht vajas ka täitmist.
Et päev täie ette läheks siis sõitsime veel umbes viimase trammiga selle lõpp- peatusesse ja tagasi. Oli vist nr10 aga seda kaardile polnud märgitud. Turistidel pole vaja kõike teada 😀 Igatahes ei näinud udumuffigi sest nii pime oli.
Tundsime huvi, et kaua see tramm seal lõpp-peatuses seisab ja saime trammijuhiga jutu peale. Muidugi oli huvitav teada, mis sellest eesti-läti karantiinist sai. Ta teadis, et see lükati nädala võrra edasi. Ta imestas samuti, et kaardile polnud tema liini märgitud sest see pidavat juba 50 aastat töös olema. Vähemalt saime teada, kus me käisime 😀 Bišumuiža oli selle koha nimi.
Ja minu peas oli Riia kuidagi väga tagurpidi linn, sellega ma ei harjunudki ära.
Minu rajad 