Tori põrgu ja rabad

Mõnikord juhtub, et saab tehtud mõni automatk. Sel korral võtsime suuna Soomaa poole. Nagu ikka jutuhoos sai mõnest teest mööda sõidetud ja Torisse jõudsime paraja ringiga. Ma pean ütlema, et varem pole seal käinud ja see Tori põrgu võttis juba auto aknast vaadatuna ahhetama ja ohhetama küll.

Kõigepealt käisime Tori kirikust läbi, see on sõjameeste mälestuskirik. Sees on mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Sealt läksime alla jõe äärde. Astusime põrgust läbi. Jõgi ise oli ka imeline, suur ja lai. Lihtsalt vaata ja imetle. Järgmiseks kohaks sai Riisa raba. See polnud otseselt plaanis aga kuna silma jäi ja põhimõteliselt soovitati ka siis läksime vaatama. Rahvast pidavat seal palju käima aga meie nägime paari inimest. Võibolla oli asi selles, et vaikselt hakkas taevas pilve minema?! Rabarada on 4,8km. Mulle meeldisid kõige rohkem vist laukad rohkete vesiroosidega. Ujumiseks põlgasime laukad siiski ära kui liiga väikesed.

Kui jõudsime rabaraja tagumisse otsa hakkas taevas tumenema, sai kärtsu ja mürtsu aga vihma ei sadanud või pigem sadas aga kusagil mujal.  Käpalisi oli seal ja ka järgmistes rabades hulgi. Peamiselt kahelehised käokeeled ja vööthuul sõrmkäpad.Ingatsi õpperada oli plaanis. Kuuldavasti väga ilus ja Euroopa kõrgeim rabarinnak. Rabatorn oli omapärane moodustis. Nagu piirivalvetorn ja muumimaja koos liutoruga, mis tegelikult on trepp 😀 See torn jäi mind veidike painama ja googeldasin pisut.

Torn kaalub 2,7 tonni ja on 20 aastane 🙂 Paigaldatud puidust kandeparvele, mille all on veel omakorda 4 kolmemeetrist ankrut. Et torn kohale saada kasutati helikopterit.

Õpperada on 4,3 km. Mulle kusjuures meeldis väga just see metsa osa, selline mõnus ürgne mets. Rabal muidugi ka midagi viga polnud 😀 Pealegi oli seal üks “vaba” laugas, piisavalt suur, et ujuda. Vesi oli mõnusalt soe, vähemalt pealmine osa. Kosutust oli vaja kuna päev oli mega palav. Muidugi tol hetkel kui veest välja sain siis oli päeva külmem hetk vist aga see oli ka hea, mis siis et veidi külm. Varsti lajatas palavus jälle täie rauaga.Soomaa keskuse juures on koprarada. See polnud küll päris tee peal aga siiski üsna lähedal. Kunagi kui ma seal käisin jättis päris hea mulje, et otsustasime uuesti üle vaadata. Sealt kandist oli korralik vihm üle käinud, nii et Soomaailma kurjemad sääsed asusid rünnakule ja nii suure hooga, et lõpuks sai ennast vana eestlase kombel `vits`utatud, testitud parimaid puuliike ja puha.

Mulgi heinamaa jäi teele. Imeline vaade aga jalutamise mõttes pole seal suurt midagi teha, jõgi oli ka selline et vähemalt sel hetkel sinna ujuma ei kippunud.Hüpassaare raba oli mõnusa krigiseva laudteega. 4,4km pikk. Sel päeval juba mitmes raba, et iseenesest poleks võibolla enam erilist muljet avaldanudki aga pilved ja päike ja nende koosmõjul tekkivad värvid olid lihtsalt super ilusad. Mõttes oli ujuda ka aga kõik laukad olid sulistajaid täis, et nagu väga ei tõmmanud sinna- ma olen merega harjunud 🙂 No ja lõpuks tuli välja, et polnud nagu vajagi, märjaks sai ka kergema vaevaga. Vihma hakkas kallama, nii et kui tagasi parklasse jõudsime olid riided märjemad kui ujumas käies 😀 Vahetusriided olid kaasas, nii et probleemi sellest polnud ja tegelikult oli jätkuvalt suhteliselt soe.Kell hakkas õhtusse jõudma ja võtsime suuna Tallinna poole tagasi. Kusagil Rapla külje all tuli pähe, et äkki  võiks siiski veel korra ujumas käia ja mis oleks parem kui Mukri raba? Läksime kõige kaugemasse parklasse, et natuke jala ka käia saaks. Lõpuks ujuma siiski ei läinud sest tundus et palav justkui enam ei ole. Samas oli tore “peaaegu päikseloojang”. Päris loojang tuli jupp maad hiljem aga taevas oli üsna kenades värvides.Kui tavaliselt tundub “automatkates”, et ise üldse ennast ei liiguta siis lõpuks tuli meil siiski päris kena hulk kilomeetreid. Pakun, et vähemalt 18.

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud :/  Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

Setomaa matka esimene päev

Kui mind alguses Setomaale  matkama kutsuti siis kõhklesin veidi sest 4-5 päeva matkata tundus natuke palju. Mäletades eelmist kolme päevast matka, mil ma olin omadega nii-nii läbi siis ma natuke pelgasin. Samas pole sel aastal ühtki korraliku pikka matka teinud, nii et panin vaimu valmis 😀 Matka korraldas Saja raja retked .

Reede hommikul kell 6 oli äratus, mis minu jaoks oli super vara muidugi aga samas mõtlesin, et kui vaja siis saab rongis veel päris mitu tundi tukkuda.  Aga tukkuda polnudki vaja ja juttu jätkus Piusani välja.

Kuna Piusas pidime kohtuma veel ühe matkalisega siis tegime keraamikakojas aega parajaks ja vaatasime niisama ringi.

Uue kaaslasega saime tuttavaks, viskasime kotid auto peale ja sõitsime Obinitsa. Kuna mõned olulised asjad jäid meie matka teekonnast kõrvale siis sõitsime need mõned kohad autoga läbi. Seto lauluema monumendi juures, nautisime vaadet maastikule.

Jalutasime juudatarõ juurde, mis küll millegipärast väga muljet ei avaldanud aga selle eest oli vahva nimega. Ilmselt on seda koobast parem vaadata mõnel muul ajal, praegu oli see suhteliselt võsas.  Legendid räägivad, et seal elasid väikesed juudad, kes käisid öösel kirikut lõhkumas ja ehitajad ei saanud ega saanud kirikut valmis 🙂

Enne lõunasööki saime veel järve hüpata. Vesi oli mõnusalt soe ja ilm ka 🙂

Obinitsas oli toit tellitud Taarka tarõst. Kuna koha peal toimus mitmeid suursündmusi siis tegelikult oligi koht avatud ainult meile. Tulemas oli kostipäev, Miihi laul ja paasapäev. Kõike oli vaja ette valmistada.

Söögiks saime mulgiputru ja liha. Lauale toodi ka pudel hansat. Ma ütleks, et minu jaoks oli ilmselt üks suurim üllatus, et hansa polnudki nii kibe-kole-hirmus- jutte ju igasuguseid kuulnud 😀 Ma võiks öelda, et oli isegi päris maitsev.

Edasi läksime oma tulevase öömaja juurde, kuhu saime auto jätta ja mõned üleliigsed asjad ka.  Peale selle leidsime ka autojuhi, kes meid järgmisesse peatuspunkti ära viis ja auto tagasi alguspunkti viis.

Järgmine peatus oli Härmä tsässon.  Seal otsisime üles onu Aksli, kelle käes on võti ja kes meile siis elust-olust ja tsässonast rääkis. Lubas küll kirjakeeles rääkida aga umbes kahe lause pärast oli see meelest läinud 😀

Härmä tsässon on uuesti ehitatud 2012 rahva oma algatusel ja omade jõududega. Vana tsässon hävis juba 300 aastat tagasi ja selle asemel kasvab suur püha mänd.  Tsässonad on väikesed külakabelid, mis tähistavad vanu pühapaiku või külakalmistuid. Seal hoiti surnuid ja kui tee kirikusse oli pikk sai seal omi mõtteid mõlgutada.

Edasi läks tee läbi mustikametsa Härma mäemise müüri ehk keldri müüri juurde. Oli ikka suur küll see sein. Natuke imetlesime ja läksime edasi. Järgmine väike peatuspunkt oli Piusa Ürgoru Puhkekeskuses. Lihtsalt, et veidi selga puhata, kivi otsa ronida. Ilus oli seal ka. Eks need pausid kulusid ära ka, kogu aeg üles ja alla minek oli kergelt väsitav või nii, eriti naissoo esindajatel, kellel oli pool elamist kaasas 😀

Järgmine kindel sihtmärk oli päevapööramise mägi. Et sinna minna läksime ühest majast mööda, kus üks onu lubas meid maha lasta. Telekas pidime niikuinii olema ja … Ühesõnaga seal pidavat palju vargaid käima.

Mägi ise oli huvitav. Kohati väga kitsas ja kõrge. Vaade oli lummav. Kuna tegu on pühapaigaga siis oli põnev vaadata, kes mida kuhu sidunud oli. Kõige ägedam oli muidugi pudruplatsi kiik, mis on seatud nii et sa kiigud kõrgel jõeoru kohal. Ütleme, nii et võttis kiljuma küll aga hästi vaikselt 🙂 Ja täiega äge oli 😀

Käisime kusagil taga pool katkist rippsilda vaatamas ja nägime koopaid, mis tundusid ägedad.

Kuna me rippsillast üle minna ei saanud siis läksime jõe koolmekohast. Vesi oli suhteliselt soe, vähemalt jõe kohta. Vool oli tasane ja vesi madal… aga olevat olnud kordi kui sealt läbi ei pääsegi, isegi mitte suured matkahaid 🙂

Nägime rippsilla kohta (seda, mis enne aga nüüd juba teiselt poolt jõge) ja otsustasime vaatama minna, kuidas koopasse pääsemisega lood on.  Polnud ka viga. Tagumisse koopasse pääses ainult läbi vee. Natukene kehv oli minna, põhi oli libe ja vool märksa tugevam aga saime hakkama.

Kihvt oli see, et igast urkest kasvas mõni taim välja või ühest leidsime näiteks linnupesa.

Jalutasime kaerapõldude vahel, näksisime kaeraivasid ja jõudsime Make müüri äärde. See enam ei tundunud nii suur ja niiiiii võimas aga selle eest sai lähedale astuda ja näpuga puudutada 🙂 Tasahilju hakkas jahedamaks tõmbuma. Ma olin juba kahevahel, kas tõmbaks pikad püksid uuesti jalga või mitte. Ei pannud 😀 Õnneks ei olnud ka väga hullu sääseparve ümber tiirutamas. Väsimus hakkas vaikselt ligi hiilima ja teada oli, et varsti varsti me hakkame ööbimiskohta – Vasekoja puhkemajja jõudma, siis tekkis nagu eriti tahtmine kähku kohale jõuda ja kott seljast maha visata.

Enne veel läksime uuesti üle jõe, sel korral üle silla, nautisime vaadet, vana veskikohta. Veski taga esimesel majal oli uks lahti ja ma nii lootsin, et me oleme kohal aga polnud mitte 🙂 Siis oli kohale jõudmise soov juba nii suur, et ma unustasin pildi tegemise sootuks, nii et Vasekojast pole mul ühtki pilti (või üks on aga seda ei lubata mul kohe kindlasti kellegile näidata  😀 )

Koht ise oli täitsa okei ja julgen soovitada. Väga puhas ja ilus. Erinevaid aja veetmise tarbed ehk telku, raamatud ja lauamängud on olemas. Süüa saab soojendada mikros, vett saab keeta, kohvikannud on olemas, külmkapp kah. Ja õues on võimalus grillida.

Kui õhtusöök oli söödud siis otsustasime, et läheme vaatame Vastseliina linnuse ka üle. Maa polnud pikk, umbes 2km. Tahtsime nautida linnuse tulesid ja täiskuud, perseiitide sadu.

Sammuda oli mõnus sest ei olnud enam nii palav kui päeval ja kotid sai maha jätta, mõnus 🙂 Udu hakkas tõusma ja täiskuu siras, nii et oli üsna valge astumine. Kohale jõudes saime teada, et tuled siiski ei põle aga niisama oli ikka mõnus istuda ja ringi vaadata. Igatahes läks meil selle käigu peale umbes kolm tundi 😀 Natuke ekslesime pimeduses ringi ja jalad saime märjaks 🙂

Pärast seda tuli oi kui hea uni 🙂 Tavaliselt ma võõras kohas esimesel ööl olen suhteliselt unetu aga 20 tundi üleval olekut ja 20 kilomeetrit kõndimist tegid oma töö 🙂

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

On jääd või ei ole?

Sel aastal tundus, et õiget “jääaega” ei tule ega ole. St. purikajääd pean silmas, maas oli seda ju rohkem kui küll.

Igaljuhul otsustasime I-ga 09.02, et on paras aeg Rannamõisasse purikakontrolli minna. Samas suurt lootust ei olnud sest keegi polnud pilte üles pannud. Samas mingeid jääronijate reklaampostitusi jõudis minuni küll.

Kui kohale jõudsime siis oli näha, et ega meil mingit eriti suurt lootust ei ole. Mõned purikanired olid aga suurt mitte midagi.  Vähemalt oli hallile ilmale kohaselt pangaastang sellevõrra värvilisem.  Ja vee ääres loksusid jäälahmakad.

Mida kaugemale Tallinnast jõudsime seda suuremaks läksid lootused ja lõpuks leidsime päris kenad purikad. Kahjuks olid ronijad päris palju ära ka lõhkunud.

Otsustasime niikaua edasi minna kuni saame. Tõenäosus Tilgu koopani jõuda oli väike. Sealt pole ilma jääta peaaegu kunagi läbi pääsenud. Või jah – suvel paljajalu pääseb ka.

Igatahes vedas meil nii palju, et pääsesime koopasse ja saime pilte klõpsida aga peale seda oli vesi kaldani, nii et tuli natuke maad tagasi kõmpida ja redelist üles ronida.

Et üleval igav poleks käisime kopsusambliku otsimas. Tegelikult oli koht teada aga siis tekkis nagu eesmärk ka, miks me seal ringi kondame 😀

Bussini oli veel veidi aega siis vaatasime majade vahel ringi. Ilusa mõisa moodi maja uks oli lahti ja siis tekkis isu sisse piiluda. Ega seal tegelikult vaadata midagi polnud, keegi oli enamvähem nagu prügi sinna viinud või hoiustanud oma “moosipurke” vms. Kes tahab saab maja ära osta, see on müügis juba pikemat aega.

…ja lõpetuseks kutsuti meid külla, nii et viisime külakosti ka. Tekkis kohe siiras huvi, kas külla kutsuja minestab ära ka või mitte 😀

Peab tõdema, et palju puudu ei jäänud ja palju vist ei jäänud puudu ka sellest, et meid oleks kohe ukse taha visatud. Lõpuks sai sellest lumemees kell, et kui ära sulanud on siis läheme koju… aga ei jõudnud ära oodata, läksime kiiremini minema 🙂

Käisime:13km/veebruar 33km/aasta:179km

Jõelähtme palverännutee esimene päev

Tegelikult oli Jõelähtme matk küll nelja päevane. Aga kuna neljapäeva õhtuks olid muud plaanid siis jäi Irust Kallaverre kõndimine vahele. Seda maad on mul juba niigi mitut pidi käidud, nii et põhimõtteliselt võib selle “arvestatuks” lugeda 🙂 Pealegi on üsna tõenäoline, et ma mitte iialgi tervet palverännu rada läbi ei käi. Või kui, siis käiks etapi kaupa aga järjest, kohti vahele jätmata.

Samas kui võimalik siis järgmise jupi Järvamaal käiks heameelega kaasa, lihtsalt kolm päeva rabas, tundub tore. Kuigi sitikatele-satikatele mõeldes tuleb hirrrrrm naha vahele. Neid oli juba selgi korral parasjagu.

Tegelikult ma kõhklesin ja kahtlesin ja mõtisklesin sel korral ka päris kõvasti. Ma tavaliselt magan võõras kohas halvasti ja siis ma mõtlesin, milline piin on teine päev ja teisel ööl juba magaks aga kindlasti mitte nii palju kui tahaks.  Ehk minu jaoks on oluline see, et matkamine oleks mõnus.

Üsna kindlaks sai mu otsus siis kui käisime Rebalas ja Maardu karjääris, lihtsalt nii ilus oli, et tundus, et mingit tagasiteed pole, tuleb minna.

Õhtul pakkisin oma asjad valmis. Selles olen ma ka vilets. Kuna ilm oli soe said kaasa mitu varu pluusi ja sokid. Ujumisriided, õnneks nii palju mul mõistust oli, et saunalina kaasa ei võtnud vaid ühe väikese käterätiku. Pean mainima, et neid mul vaja ei läinud 😀 Lühikesed ja pikad riided, jope. Ühesõnaga ma topin koti alati viimase piirini täis ja “pärast nutan”. Sel korral käisin väikese kotiga, mis küll hirm väike pole aga vähemalt ei mahu sinna 80 liitrit asju sisse 😀

Alustama pidime Kallavere kaupluse peatusest. Kuna ma olin esimene, kes kohale jõudis siis tegin tiiru ümber kiriku kah.

Järgnes jäätisepaus Pärli keskuse ees, kus üritasime kohalike sekka sulanduda 🙂 Jube palav oli, päike paistis lagipähe, selg oli märg enne teele asumist.

Kallavere muuseumi hoovist jalutasime läbi. Peremees näitas otse tee otsa ka kätte. Saime kõrvuni nõgestes sumbata.

Läksime Saviranna teeni, keerasime paremale ja kohe varsti rada mööda vasakule. Käisime läbi palverännu tee ühest ööbimispaigast Rehetarest.

Edasi oli meil variante mitu. Valisime võibolla kõige keerulisema tee aga selles mõttes huvitavama, et seal polnud varem käinud. Või no keerulist polnud tegelikult midagi, lihtsalt rada polnud, tuli heina sees minna, nii et vahepeal polnud üldse näha, mis jalge all toimub. Ja kui juba lilled ja lehmad tulid siis oli nii ilus, et savi, mis seal jalge all parajasti toimub 🙂

Nii uskumatu kui see ka pole siis ma arvan, et ma nägin esimest korda elus päris valgeid karikakraid. Kollaseid olen küllalt näinud ja seega oskasin lehti vaadata, et kas on samasugused.

Polnud veel kuigi kaugele jõudnud kui läksime leitsaku eest Ülgase külaplatsile varju. Selleks, et sorteerida kaarte. Mul oli nimelt hunnik kaasas, plaani pidada ja kohvi juua.

Võib tekkida küsimus, et mis mõttes mitu teed ja mida seal vaja plaanida on? Kaardile on ju rada maha märgitud, tuleb ainult minna.

Mina isiklikult ei viitsiks mööda teid kõmpida, muidugi on seal ka väiksemaid radu aga päris palju on tee ääres kõmpimist. Tegelik mõte on ju pigem see, et käiksid läbi ära märgitud kohad.

Veidi puhanud ja plaani peetud läksime Ülgase fosforiidi kaevanduse juurde.  Piilusime koopa avast sisse, ronisime üles, käisime Hõbemäel ja ronisime alla ja veel kord üles.

Nägin esimest korda põdrajuuresoomukat.

Ülevalt mäeharjalt hakkas golfiväljak juba paistma. Aga enne tuli otse üle heinamaa minna. Jõudsime põllu veerde ja mina just uurisin, mida seal kasvatatakse kui mingi vana mees tuli vaatama, mis me seal teeme.

Lõpuks tahtis ta meile kangesti näidata, kus ta ennast sõja ajal peitnud oli ja inimesi päästnud ja lõpuks oli juba kangelane. Aga ma eriti palju aru ei saanud sest kogu jutt käis vene keeles. Ja suurt tamme näitas kah.

Külaplats.

Natuke veel ja olimegi Jõelähtme golfiväljakul. Päris ilus nägi välja.

Üht teed mööda läksime edasi. Tuli välja et see tee sai otsa aga värava tagant sai edasi küll. Jõudsime tsaariaegse piirivalvekordoni juurde.

Järgmine etapp oli minu jaoks kõige hirmsam. Või no ma kujutasin ette, et on. Tegelikkuses polnud väga hullu. Mul hakkab nimelt rippsildade peal pea jubedalt ringi käima ja siis käivad juba jalad all risti-rästi ja üldse on suhteliselt paha olla. Kunagi ammu olen Jõelähtme rippsillal käinud aga siis tundus see nii hirmus, et sain pea poole peale välja ja siis panin samale kaldale tagasi 😀 Ma kohe päriselt paanitsesin ette, et ma sealt üle ei saa ja samas on nagu nõme ringiga ka minna. Kui kohale jõudsime siis ma vaatasin, et asi ei ole tegelikult hull. Ei kõikunud see sild ka nii jubedalt midagi aga lõpu osa marssisin küll silme ees ainult virr-varr.

Jõe äärt mööda liikusime mere poole.  Enne merd on pilliroine (huvitav selline sõna ikka on olemas või?) ja soine ala. Sealt läksime natuke sisemaa poole aga enne kui päris kuivale maale oleks jõudnud, sukeldusime võssa. Tegelikult oli see märgala ka suure kuumuse tõttu täiesti kuiv. Lihtsalt taimestik oli märja maa oma. Näiteks tohutu hunnik võhumõõku.

Jõudsime randa. Tundus, et seal oleks mõnus jalgu puhata. Ilus vaade. Aga tuhkagi kõik sipelgad, sääsed ja muud elajad kippusid kallale. Kui ma olin enne veendunud, et ma lähen raudselt ujuma siis peale seda hakkas tuul puhuma, nii et mul hakkas suisa jahe. Jõudsin otsusele, et ma ei lähe. Natuke kahju oli ka aga no ei meeldi mulle külmetada.

Seega liikusime Ihasalu ööbimispaiga poole edasi. ilus männimets oli seal. Ja üks puu oli eriti äge. Valvur kah juures.

Ihasalu allikas.

Olimegi kohal.

18km/Juunis:92km/Aastas: 850km

Ligikaudse kaardi joonistasin ka.

 

Hõbemägi ja Koljunuki

Hõbemägi asub Rebala muinsuskaitsealal ja Ülgase looduskaitsealal. On Ülgase panga kõrgeim osa. Kõrgus merepinnast 46 meetrit, maapinnast 20 meetrit.

Legendi järgi olla Hõbemägi nime saanud sellest, et ennemuiste olla toimunud siin laevaõnnetus, kus hõbedalaev tormis vastu panka põrutas ja kogu lastiga põhja vajus. Väidetavalt on hõbeaare siiani maa sees peidus.
Praegu on meri poole kilomeetri jagu pankrannikust taandunud.

Tegelikult on Hõbemägi oma nime saanud ilmselt selle järgi, et siin oli püha paik kuhu vanad Rebala inimesed käisid hõbedat ohverdamas. Nad käisid siin tähtsaid asju arutamas ja otsuseid langetamas. Samuti kevadpühade aegu pidu pidamas. Külalisi käis isegi Soomest.

Hõbemäel olevat ka lupja põletatud, lubjaaugud peaks siiani näha olema.

Looduskaitsealal talvitub 5 liiki nahkhiiri (keeluaeg on kuni aprillini), kasvab käpalisi, mets-kuukressi, soomukat, aas-rebasesaba ja erinevaid samblike. Kevadel võib seal üsna kindlasti kohtuda ka rästikutega.

Siin oli Eesti esimene fosforiidikaevandus (1924-1938).

Käikude laiem laius 4m, kõrgus kuni 2m. Kaevanduse pikemad tunnelid on kuni 250 meetrit pikad ja 750m laiad, kokku on käike umbes 4km.

Fosforiit on kivistunud mere ja ranna liiv, kuhu meri on kandnud üksjalgsete karbipoolmeid.

Kaevandusel oli sadam, mis asus Koljunuki neemel, sinna viis kitsarööpmeline raudtee (enne 1940-daid) Kaasajal kaevandatakse poolel teel Koljunukile savi.

Koljunukk on jää poolt kokku kantud rändrahnude kogum, mis ajapikku on kattunud liiva ja mullakihiga.
Arvatakse, et koljunuki juures pulliloomal elas koljutaat. Siin kohal tähendas pulli mulli, kohaliku keele omapära ja loom – loomust ehk kalasaaki, püüki.
Kuna meri siin pulbitses, siis ei läinud meri talvel jäässe või tekkis kerge koorik, mida oli lihtne lõhkuda ja kust oli hea kala püüda. Arvati, et Kolju taadile on vaja ohverdada siis on hea kalasaak, kes ei ohverdanud sellel pidavat halvasti minema.

Tegelikult tõusevad seal merepõhjast (gaasi)mullid, mis annab veele rohkem hapniku ja kalaparved kogunevad sinna ümber.

Koljutaadi nimi tuleb ilmselt soome keelest, kus Koljo on suur hiid, suur elukas. Ka paljudes teistes soomeugri mütoloogiates on samatüvelisi tegelasi, kes on üldjuhul pahatahtlikud ja teevad teistele kurja. Tõenäoliselt on sealt eestikeelde tulnud ka sõna koll.

Lennart Meri kirjutab Hõbevalges aga Jõelähtme merehaldjast, kes olla olnud heatahtlik laevnike suhtes ja juhatanud neid merehädaliste juurde.

Koostamise materjalid:

*Eesti loodus 2008/8 Salapärane vetevaim Kolju-Taat
* Palverännak. Läbi Ülgase ja Manniva Ihasalu ristini
* Ülgase looduskaitseala kaitsekorralduskava 2016-2025

Mäealuse MKA

Kui nägin, et RMK Viimsi külastuskeskuses on perepäev, siis tundus et tahaksin sinna minna. Isegi ei tea miks aga kuna ma polnud seal käinud siis tundus hea mõte. Tahtsin minna sealt edasi Pandju saarele aga tuli välja, et alates 14.dast on seal käimine keelatud. Olin pettunud aga ei tahtnud keelust üle ka astuda.

Lõpuks otsustasime A-ga RMK-sse  minna ja vaadata, mis edasi saab. Kuna A oli ikka veel pooleldi haige ja ma ise ka nohune, siis ei pidanud võimatuks, et sellega asi piirdubki.

Saime Kadriorus kokku. Mina lippasin jälle kanalist Poskasse ja jõudsin isegi natuke enda ümber vaadata.

Viimsis leidsime külastuskeskuse lihtsalt üles. Üllataval kombel oli seal hullult põnev. Vaatasime katsetasime kõik asjad läbi.

Põnevad eksponaadid igatahes, kes pole käinud sellele soovitan.

Läksime mere äärde. Vett ei olnud nii vähe kui arvanud oleks. Jube palav oli ka. Oma tilkuvate ninadega polnud see sugugi mõnus.

Seega otsustasime hoopis metsa minna. Oligi juba ammu tahtmine vaadata, mida leidub Mäealuse MK-l.

Esialgu jõudsime küll Karulaugu Terviserajale. Kõik rohetas karulaugust, mõnus.
Lõhn oli ka nii tugev, et isegi oma nohuse ninaga tundsin seda.

Rauaallikas oli täiesti toimiv – see uus.

Ei saanud ka kuradikoopas käimata jätta kui juba sealkandis olime. Leidsime suhteliselt uue täienduse “graffiti”maailmas 😦

Koopa kõrvalt oli värskelt midagi alla ka sadanud.

Vaatasin siis selle päris rauaallika ka üle. :/

Jõudsime suusamäe alla. Lund oli veel küllalt, eemalt vaadates tekkis tunne, et võiks äkki lumeingleid teha aga lähemalt vaadates enam väga ei tahtnud 🙂

Kuna A polnud kasekivi juures käinud, viisin ta sinna ka. Põhimõtteliselt jäi ju tee peale. Pärast vaatasime, et oleme vist tupikus. Kaardilt vaadates ei tundu nii, igatahes keerasime otsa ringi ja läksime vastassuunas.

Sealt sai natuke maad mööda aia äärt minna, edasi läksime põllule. Võsa servas paistis, et on eramaad ja aiad ja… Ühesõnaga seal kus kannatas minna läksime läbi. Võsas iseenesest oli ka põnev, mingi vana palgivirna alune hakkas silma, karikseened olid hiiglaslikud.

Matka teelt käisime ka läbi. Tegin uue taustapildi aga tundub, et varsti tuleb niikuinii uus teha.

Edasi otsisime kohta kust metsa põigata, igal pool tupikud, eravaldused jms. Aga lõpuks leidsime  selle “augu” ka kust metsa pääses.

Leidsime mitmeid suuri kive

Väga mõnus metsaalune oli.

Midagi militaarset leidsime ka.

Kivi peal kasvab pisike nunnu kuusevälu.

Rähni pidulaud ehk mitu hunnikut käbipuru.

Lubasin A-le, et ta võib sinililli ka näha. Kippus kehvasti minema, esialgu leidsime ainult ühe. Pärast nägime kahte veel, tänu sellele, et ma suutsin neile peale astuda ja A “kisama” pistis.

Puhkepaus, kuuse all, mis üritab mastimänni moodi välja näha. Lähivaatlusel avastasime, et oleme pisikeste mändide kuuskede pesas.

Päris tõsine kivi tee.

Mets ka kive täis.

Mõnus astumine oli kuni jõudsime teeristini. Ühel pool oli liuväli, teisel pool tiik ja otse ees mets, mis oli väga kutsuv. Läksimegi sinna aga varsti saime aru, et oleme veega ümber piiratud.

Keerasime otsa ringi ja proovisime jääteed mööda. Esimesest kraavist üle, teisest enam ei läinud, tundus, et asi ei lähe sugugi paremaks. Risttee või ristvee?

Lõpetuseks võtsime siis selle tee, mis tundus kõige hullem ehk tiik keset teed.

Aga tegelikult oli nii et kui sellest loigust kaarega mööda läksime siis oli tee väga ok. Või noh igav pikk sirge. Vahelduse mõttes oli siiski mõnus astuda, ei pea kogu aeg jalge alla vaatama.

Üritasime veel korra metsa põigata aga oli näha, et see on suhteliselt lootusetu, märg ja kraavid ja õhtu ja … Tegelikult olime selle aja peale mõlemad suhteliselt väsinud ka juba. Aga mõni asi ikka pani üle kraavi hüppama, näiteks kui me esimesi ülaseid nägime.

Mäealusel läksime panga alla. Paras võsa oli, sopane kah aga seal oli suur kraav vahel, nii et olime teest ära lõigatud ja pidime seal hakkama saama 😀

Kui teise otsa jõudsime siis seal oli lage maa, eelmine aasta võeti sealt millegipärast kõik see võsa maha ja puud ka. Aga tänu sellele, et mõni toigas oli kõduneme jäänud, kasvas seal meeletutes kogustes karikseeni.  See oli tõsiselt äge vaatepilt.

Hoolimata sellest, et plaanis oli lühemat sorti käik jõudsime Viimsisse tagasi päikeseloojangu ajaks.

kaart

Sel korral: 20 km /Aprillis:61km/Aastas:494km

Sünnipäeva retk

Tuttaval matkasellil oli juubel. Pidada ta seda otseselt ei tahtnud, samas kui tuttavate matkalistega kokku saada tahtis küll. Lõpuks leiutas ta välja plaani, et kingituseks tahaks ta saada sellist matka, kus ta käinud ei ole. Iseenesest pole ju keeruline aga kuidagi sattus see tööpäeva õhtule ja märtsis läheb veel üsna varakult pimedaks.  Arvestada saime umbes 3 tunniga, teades, et siis on ka lõpp juba pime. Ah ja külalisi pidime ka meie kutsuma ja see oli palju keerulisem kui matkaga hakkama saada. Kes see ikka kolmapäeva õhtul ennast välja vedada viitsib. Mõned siiski viitsisid 🙂

Umbkaudne plaan oli  minu jaoks selge kuna ma tean peaaegu täpselt, kus juubilar matkanud on või pole 😀 Et asi huvitavamaks teha siis otsustasime nii et enamus asju võiks olla varem nägemata.

Alustasime Mähel. Kuna üks matkasell jäi hiljaks siis otsustasime algset plaani nii palju muuta, et läksime varem maha ja jalutasime paari kivi juurest läbi. Pole nagu kõige põnevamad kivid aga aja parajaks tegemise mõttes kulusid ära küll 🙂

Tegelikult polnud aega vaja parajaks tehagi kuna meie istusime ummikus ja järgmine buss tuli kiiresti kohale. Seega sai hilineja neiu hoopis meid oodata 😀

Päris matk hakkas peale Pärnamäe hiidrahnu juurest. See on mu meelest juba selline kivi, mis võtab mitte nii suured kivisõbrad ka ahhetama.

Aga enne seda nägime põnevat silti.

Hahaa. Koeral on käsi hambus. Õnneks olime neid koeri juba varem näinud, nii et me arvasime, et nad päris elu kallale ei kipu.

Tundub, et need koerad armastavad naabritel külas käia 🙂

Jalutasime läbi Soosepa raba ja meil oli natuke kiire. Sest me tahtsime päikeseloojangu ajaks jõuda Põhjakonna trepi juurde.

Nii et siis lidusime sabad jalge vahel. Tegelikult siiski astusime üsna rahulikult. Huvitav koht on ka Pärnamäe veehoidla. Seda ma olin ennem ainult pimedas näinud ehk peaaegu sama hea kui üldse mitte näinud.

Otse üle ei julgenud minna, mõnes kohas tundus, et jää ei ole kuigi paks. Kalda ääres oli maani läbi külmunud ja moodustas imeilusaid mustreid.

Majade vahelt läbi ja Põhjakonna trepp juba paistabki. Päike ka loojub.

Kui nii kaugele on välja tuldud otsustasime vaadata ka Lubja majakat, kuradikoobast, uut rauaallikat. Peamine põhjus oli tegelikult see, et ootasime pimedat. Juubilar polnud valgustatud treppi näinud ja tahtis näha. Seega oli vaja senikauaks tegevust leida.

Üleval oli tore jalutada aga alla minekuga tekkis pisikesi probleeme. Jube libe oli ja maapind külmunud ka. Nii et kui libisema hakkad siis libised allla välja. Polnud kõige meeldivam väljavaade. Kuidagi puust puuni see allaminek siiski õnnestus.

 Koopas olid mõned nahkhiired. Polnud neid nii lähedalt näinudki.  Vaatasime üle ja lasime kähku jalga.

Uus rauaallikas. Ei saa neid allikaid luku taha panna

Kõige naljakam oli asja juures see, et tol õhtul ei pandudki konna trepi tulesid põlema 😀

Pikniku pidasime juba taskulambi valguses.

Sel korral käisin:10km/Märtsis:148km/Aastas:433km

Turjemäe retk

Aegajalt otsin matkamiseks netist inspiratsiooni. Juba umbes aasta tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult Soolembese rännakutele  ma ei mäleta, kas ma tol hetkel ka midagi oma matka jaoks leidsin aga miski avaldas mulle igatahes muljet ja käisin vaatasin üle, kas Facebookis ka midagi on. Isegi kui koguaeg silma all ei ole, siis vähemalt aegajalt jookseb uudistevoost läbi. No põhimõtteliselt nii ka jäi, jooksis uudistevoost läbi 😀 Aga millalgi detsembris hakkas mingisugune retk silma, õieti retke pildid.  Vaatasin neid ja korraks käis mõte peast läbi, et läheks ka mõnikord aga lõin suhteliselt käega.

Jaanuaris tuli jälle teave ühe retke kohta. Kirjutatud on pikk-pikk jutt, mis lõppeb sõnadega, et kui see rännak sind kõnetas, võta ühendust. Sel korral kõnetas piisavalt, et küsida oma “100” küsimust: kuidas kohale saab ja kus me liigume, millised riided selga panna ja kõik muu säärane.

Igatahes panin ennast kirja ja siis mõtlesin, et tegelikult võiks ju mõne tuttava ka kaasa kutsuda. Kõik olid suure hurraaga nõus, mis sest et hommikul tuli väga vara tõusta. Minu kell tirises 6:06.  Silmad ma ometi kuidagi lahti sain, hommiku kohvi sain joodud. Ja kui mineku aeg käes oli, siis oli uni jälle peal 🙂

Saime kokku ja läksime liikvele. Esimene peatus oli Lauritsakivi juures, Kuusalus. See oli ainuke koht , kus ma enne ka käinud olen.

Järjekordselt sain ma teada, et kui ise ei uuri või ei tea, et teine inimene on piisavalt eeltööd teinud, siis jääd pooltest asjadest ilma. Ma polnud kuulnud ka, et seal samas peaaegu kivi kõrval on silmaallikad. Sel korral vaatasime need üle.

Natuke ringi käinud, sain vähemalt mina unest võitu ja väga mõnus ja ergas oli olla. Edasi sõitsime juba Turjemäele. Lähim koht, kus mina olin käinud oli Muuksi linnamägi, nii et minu jaoks oli kõik uus ja põnev.

Ronisin kohe Turje mäe seljale vaatama, mis seal paistab. Vaade oli väga eestlaslikult sinimustvalge.

Ronisin alla tagasi. Turje keldri juures läks meil hulk aega. Lihtsalt imetleda ja vaadata. Kihvt oli kuulata, kuidas vesi jäätorus sulises. Palju jääpurikaid ja hiigelsuuri puid.

Turjekeldri juga on üks väheseid jugasid, mis langeb liivakivilt, on umbes 4m kõrgune. Oma vee saab see Turje ojast. Joa all on Turje allikas, mis on uuristanud koopa, mida tuntakse Turje keldrina.

Ennemuiste olevat siin vanapagan viina müünud või hoopis kaunid sortsipiigad. Ka Kalevipoeg peatus Soomest saelaudu  tuues Turje keldris, kus neiud ta purju jootsid. Kalevipoeg sattunud kokku kurivaimuga, kellega karvupidi kokku mindi. Jõu poolest olnud nad võrdväärsed. Kalevipoeg äsanud lauajupiga, siil andis talle head nõu: “ikka serviti, ikka serviti”, mille eest kalevipoeg talle oma kasukahõlma andis. Sellest ajast saadik tuntakse kohta ka siilikõrve nimega.

Teisel juhul andnud head nõu hoopis rott. Hea nõu eest tahtnud ta endale kaitset kullide eest, mille peale kalevipoeg talle männiokkaid selga raputanud. Okkad kasvanud rotile naha sisse ja seal sündinudki esimene siil. (folklore.ee)

Turjeoja org

Edasi läksime Turjemäele, kus oli Palju kivikalmeid. Esimeses kohas 7 ja eemal veel mõned.

Leidsime värvilised palvelipud.

Edasi liikusime metsa vahel. Vaatasime puid ja nautisime loodust. Kohati meenutas mulle lapsepõlve, kadakate vahel jooksmist.

Puhkepausi ajaks pisteti meile paberid ja pliiatsid pihku. Hakkasime joonistama. Mulle meeldis. Foto: Soolemb

Jätkasime oma käimisi metsa all.  Suured sarapuud ja veidi soine ala.

Käisime kuningakalmetel, millest saime teada alles pärast seal käimist. Samas olid seal sellised kahtlased kühmud küll, mis tekitasid küsimusi.

Möödusime vägevast aiast. Paekivi vahele oli pandud maakive ja vahele veel mõned paekivi plaadid püsti ka.

Üsna varsti pärast seda jõudsimegi pangapealsele. Vägev kõrge pank keset metsa. All oli mitmeid allikaid.

Silmad tasub lahti hoida sest okastraati vedeles küll jumala igal pool.

Kui me seal üleval astusime, läks jutt selle peale, et panga all kasvab looduskaitsealuseid taimi. Ma nuiasin nii kaua kui mõni välja ka toodi. Üks neist on nt. mets-kuukress. Alla minnes leidsime esimesed kõdred sai neid igatepidi pildile püütud, et väärt kraam ja nii.

Pärast tuli välja, et seal on nendest suisa võsa. Aga eks see vist nii ongi, et taim võib haruldane olla aga heade kasvutingimuste korral võib seda korraga ühes kohas palju näha. Tahaks seal suve alguses olla kui kõik see väli imeliselt lõhnab.

juurikaalune maailm

Liikusime vaikselt edasi ühe vana talukoha poole, läbi metsa, üle kraavide, imetledes seda, mis loodusel pakkuda oli.

Maja juures tegime söögipausi.

Paus tehtud, pidime 300 meetrit tempokat kõndi tegema. Aga ega me kõrvalhoonest kaugemale jõudnudki, vaatasime ukse sepiseid ja tegime pilte. Natuke naerma ajas küll aga samas oli nagu natuke armas ka. Või no ma tean seda tunnet, et oleks vaja matkal mõni kiirem samm teha aga just siis jääb midagi tee peale, mis huvitav ja põnev tundub 🙂

Järgmine peatuspunkt oli põdraniidi kivi juures. Päris hea suur mürakas. Aga otsa kannatas ronida küll. Foto:Aire

Kivi peal oli juba meremüha kuulda, jõudsime kokkuleppele, et vaatame korraks randa ka ja hakkame siis kodu poole liikuma.

Tee peal oli mitme tipuga kuusk

Kui autode juurde jõudsime oli juba pime.

Rääkisime veel, mis kellelegi meeldis, mis oli põnev, mis igav.

Sel korral oli selline vaikne rahulik käimine. Mulle meeldis, eriti just see, et sai “piduri” peale tõmmata ja kohalolu nautida. Ma ise kipun alati liiga palju ja liiga pikalt ette võtma. Ja kunagi ma lähen Soolembese retkedele raudselt veel.

Kilomeetreid sai umbkaudu:12 /aastas:132