Kui aega ei ole laialt käes, sest hommikul ei taha vara tõusta ja õhtul läheb vara pimedaks, siis on paras ette võtta retk kusagile lähedale. Pääsküla rabas polnud ammu käinud ja juhtumisi avastasime kaardilt enda jaoks mõned uued allikad ka.
Selle aasta esimene külm ilm, 0 ja 1 kraadi vahel.
Mõistlikum tundus läheneda Männiku poolt.
Alguses tegime tempokat kõndi, et soe sisse saada. Kaardi pealt jälgisime, kui allikatele hakkasime lähenema ja siis keerasime rajalt ära. Kohe hakkas põnevam.
Okastraataiaga saime maadelda, esimeste Kerbu allikate juures oli seda vähem. Vahva oli, teelt tasub kõrvale astuda küll.
Teiste allikate otsimisele ei viitsinudki väga aega kulutada. Aga piilusime võsa vahel ringi.
Jalutasime niisama mööda radu siit ja sealt, et mõned kilomeetrid kirja saada, rabas tuli neid mingi 5. Veetase oli kõrge, polegi varem vist nii näinud. Päris ilus oli, hoolimata sellest, et lehed olid läinud ja midagi väga erilist polnud.
Et päris vara koju tagasi ei jõuaks, kõndisime läbi Vabaduse ja Ravila parkide Nõmme keskuse poole. Roosid õitsesid. Saime teada, et Arved Haugil oli sünniaastapäev. Külma päeva kohta täiesti mõnus käik 🙂
Tallinna lähistel olen pigem jala kui rattaga käinud. Rattasõidu miinuseks on minu meelest see, et siis ei tee eriti pilte, aga mulle matkamise juures see just suurt mõnu valmistabki. Hea pool on, et saab palju rohkem näha ja pikema maa läbida.
Sellist ilusat ilma, nagu laupäeval oli, ei saanud lasta vastu taevast minna. Veidi pikem rattaretk tundus hea mõttena ja ma haudusin veel üht plaani.
Mustamäe ja Jüri vahel tegin tervelt kolm pilti. Sügisvärvid olid olemas, aga mitte veel võimust võtnud. Esimesel pildil Mustamäe kirik. Teisel Uuesalu-Kurna tee. Viimasel PSM Katku – Loo positsiooni 236. patarei suurtükialus.
Jüri kandis hakkas silma veetorn ja elamu ees olev valgusti. Loomulikult ei saanud käimata jätta Lehmja tammikus. On üks imeline koht.
Umbes kilomeetri pärast võib näha Jüri kirikut ja surnuaeda, teisel pool teed pakuti kastis ilusaid punaseid õunu. Paar kilomeetrit edasi on mingi ilmselt nõukaaegne mälestuskivi, millelt kõik tunnusmärgid lahti kangutatud?! Edasi olid põllud, aga õnneks mitte liialt pikalt.
Kõik järgnev oli ilus. Vaskjala tamm oma hiiglaslikkusega avaldas muljet. Ka kutsutakse seda puud Kapa või Karjavere tammeks. Alates 1960. aastast kaitse all. Kõrgus 22m, ümbermõõt rinnakõrguselt 4,8m ja võra läbimõõt 25m, olles sellega üks eesti suurimaid tammesid.
Edasine tee kulges mööda Pirita jõe äärt. Vaatle ja naudi. Minu plaan oli Pirita jõkke ujuma minna, kui vähegi kannatab, ma lihtsalt pole varem kunagi oktoobris ujunud. Kõhklesin veidi, et kas on piisavalt soe ilm ja pea kuu aega pole enam ujunud ka. Aga kui jõudsime kohta, kuhu oli euroalustest mingisugune platvorm ehitatud, oli nii mõnus ja soe ja tuulevaikne, et enam polnud mingit kõhklust. Kusjuures vesi oli külm küll, peaaegu talisuplejatele paras. Või vähemalt Kloostrimetsas näitas sel päeval jõetemperatuuriks 8,9 kraadi. Kusjuures ma ise arvasin, et veest välja tulemine on kõige hullem protseduur, aga oli hea soe.
Hoopis hiljem selgus tõsiasi, et kuivatama oleks pidanud end paremini. Sokid said veidi märjaks ja õhukestest tossudest puhus tuul läbi, nii et varbad hakkasid külmetama. Sedagi muret polnud kauaks.
Tee ääres oli Eesti Põllumajandustehnika Tallinna Koondise mälestuskivi. Miks see seal on, ei oska öelda. Mädajärve matkarada jäi käimata, sest rattalukke polnud ja ratastega laudteele minna ei taha, eks siis mõni teine kord.
Üle Patika silla ja saigi suund peaaegu Tallinna poole võetud. Nägime suurt musta sitikat, keda nimetatakse nahkjooksikuks ja kes on Eesti üks suurimatest põrnikatest, jagades esikohta ninasarvikpõrnikaga. Pikkust võib mõlemal olla kuni 4cm.
Nunnud “lehmad” ja külmetavad varbad.
Kiilis hüppasin poest läbi, et osta kuivad sokid ja paar pirukat. Järgnes pea 20 km sõitu uuselamurajoonide vahel. Haned seadsid end lõuna poole teele, päike loojus ja seekordne teekond saigi otsa.
Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.
Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀
Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀
Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.
Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.
Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.
Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.
Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀
Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.
Foto: OliverFoto: Oliver
Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.
Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.
Laupäeval jalutas rahvaga Eliko Petser ja rääkis pisut puudest põõsastest. Jalutasime Pirita Selveri juurest Lauluväljakuni.
Kohale minnes hakkas vihma sadama kuigi ilmateate järgi midagi ei lubanud. Ühesõnaga sain ma märjaks enne kui kõndima jõudsime hakata ja meeletult külm oli, kuigi ametlikult oli vist suisa 13 kraadi sooja. Piisavalt külm on siiski olnud, et on näha esimesi värvilisi lehti ja õues on üsna ilus juba.
Kohaletulnuid oli vähe, ilmselt ehk ka ilma tõttu. Kokku oli meid kuus. Samas on selline pisike seltskond paras jalutamiseks, saab uurida, küsida, kõik on hästi kuulda.
Selveri juures vaatasime Varsaallika oja, rabe remmelgat, kujutasime ette kui suur on Lillepi park (36ha) ja kui suured olid Lillepi talu maad.
Lillepi pargis räägiti Karukelladest ja merikannidest, mida praegu näha pole, sest alad on sügise puhul ära niidetud. Vaatasime üle mõned uus istutused, näiteks nagu punased tammed.
Edasi jõudsime juba niiskema metsa vahele, kus kasvavad peamiselt sanglepad ja tammed. Sain jälle meelde tuletada, et jalakas ja künnapuu on need puud, mis on suhteliselt sarnased ja kuidas neil vahet teha. Vaatasime ka alustaimestiku, kus suuremalt jaolt vohas praegu kõrvenõges ja angervaks. Lisaks ka sahhalini pargitatar. Viimane on varsti üle pargi laiali kui midagi ette ei võeta.
Piilusime ka veidi Windecki parki. Sealt otsisime punase tamme tõrusid, need on need jääaja multika tõrud 🙂 Vaatasime Tallinna vanimaid lehiseid. Memoriaalis anti meile vaba aeg sest matkajuht ütles, et tema surnuaaedades matka ei tee. Püha koht tema jaoks. Samas ma leian, et igaühel on õigus selliseid otsuseid vastu võtta. Mina oleks sealt siis üldse vaikselt kõrvalt mööda libisenud kuna otsest vajadust loodusmatka mõttes seal käia polnud.
Lõpuks jäi meil paepealse taimestik selle tõttu ka nägemata, kuna enam polnud aega. Samas oli tore kõrvalpõige kivististe maailma. Ja täiesti juhuslikult oli mul ka paar kaltsiidi tükki taskus.
Eile tuli tuttav matkasell vaatama Tondiraba parki. Kutsus mind kaasa, aga pargist ma pilte ei teinud sest seal on lihtsalt niiiiiiii palju valesti tehtud, et silmal valus vaadata. Aga mis siin ikka kiruda.
Kuna kokku tuli meil mingi 2 kilomeetrit siis tekkis tahtmine veel jalutada. Kuna nägin ükspäev kusagil facebookis, et Haabneemes on ilus lillemuru siis mõtlesin, et seda võiks ju vaatama minna. Kuna ka päikeseloojanguni polnud enam kaua aega jäänud siis otsustasin selle ka ära vaadata. Viimasel ajal pole sel ajal kuidagi õue sattunud.
Jalutasin läbi Pirita metsa kui kuulsin toksimist ja mingi sodi kukkus pähe 😀 Vaatasin üles ja esialgu ei märganud midagi. Tavaliselt nokivad rähnid puutüve. Kuna sodi sadas ja toksimine jätkus, siis otsisin edasi ja leidsin lõpuks oksa küljes rippuva väikse-kirjurähni. Oli ikka pisike küll.
Edasi lonkisin mööda mereäärt Viimsisse välja. Rannas tekkis selline mõnus päikeseloojangueelne valgus, laht oli purjekaid täis. Lõpuks oli taevas juba mõnus kollane kuma.
Päris päikeseloojangu ajaks olin ma lillemuru juures Haabneemes. Oli ilus küll ja milline liigirikkus. Kõike ei osanud ära määratagi.
Saialill, rukkilill, kosmos, pruudisõlg, ibeeris, aed-rõngaslill, hispaania käokannus, kivikilbik, päevakübar.
Tänavasaabastega oli lõpp juba üsna valus ja villid sain kah, aga vahest juhtub, et jalutuskäik läheb veidi pikale. Kokku tuli lõpuks mingi 17km.
Käisin elus esimest korda Ruhnus. Polnud isegi päris kindel, et ma sinna saan sest laevapiletit mul polnud. Olin valmis ka lihtsalt Pärnus ringi hängima. Pärnu oli nii võõraks jäänud, et sinna peaks kindlasti millalgi minema. Pole seal muidugi palju käinud ka. Vihma kallas aga samas oli ikka nii ilus, lilled õitsesid. Ega koha peal olekuks palju aega jäänudki.
Läksime laevale ja teada oli, et tuul on vastu. Eriti tugev ei pidanud olema a´la umbes 10m/s. Aga oli tugevam. Laev sõitis üle tunni kauem kui muidu ja loksus terve selle aja nii mis kole. Õnneks mina olen harjunud aga suurel enamusel oli ikka väga paha. Ühesõnaga okseralli.
Alguses oli mul lõbus aga pärast viskas juba kopa ette, kaua võib. Ma ei tulnud selle peale ka, et raamat kaasa võtta. Meeletult igav oli sest kõigil oli ju iseendaga tegemist. Eks ma siis tuiasin sisse ja välja. Väljas oleks lõbusam olnud, seal oli rahval justkui veidi parem olla aga külm oli. Lõpuks kui Ruhnu silmapiiril nagu triip oli, siis kõik olid juba õnnelikud, et lõpuks saab see sõit läbi 🙂 Pildid on meelega viltu sest paremini ei saanud ja see annab miljööd edasi.
Järgnes õhtusöök Liise talus. Tubade jagamine ja lõpuks matk päikeseloojangusse. Me läksime mõne inimesega ees minema, et õigeks ajaks jõuaks. Päike kumas metsa vahelt vastu, kõik oli oranž.
…ja päike loojus. Värve jätkus veel pikaks ajaks. Kui enamvähem kogu kamp kokku sai siis matkasime öömajja tagasi aga üle heinamaade ja läbi metsa. Natuke olime siiski veel ka mere ääres. Kuna seal oli mitmel pool hülgeid näha või no teravama pilguga inimesed nägid siis liikusime aeglaselt. Mina poleks palja silmaga midagi näinud. Fotokaga tegin paar klõpsu, mille pealt sain vaadata, et tõepoolest olidki hülged.
Heinamaad olid juba nagu suvised, kergelt udused. Edasi väga midagi olulist ei näinudki, lihtsalt loodus. Kusjuures vedas sääski peaaegu veel polnudki.
Kuna teekond öömajja läks kirikute kõrvalt mööda, siis käisime vaatasime neid ka lähemalt. Surnuaiale tegime tiiru peale, mis sest et midagi ei näinud. Napilt oleks see mul ka enamvähem ainukeseks käiguks jäänud, õnneks siiski mitte 🙂 Muidu oleks küll veidi kahju olnud. Mõnus õhtu oli 🙂
1.jaanuaril matkasime juba viiendat korda. Matkamine on vast ehk liialdatud selle kohta öelda aga vähemalt liigutasime ennast. See tundub peaaegu utoopiline aga 4-5km läbimiseks kulus kolm tundi 🙂
Retke algus oli Lasnamäel Lauluväljaku taga koroona telgi kõrval. Plaan oli sealt jõuda varsaallikatele. Ilm oli kevadiselt sopane, isegi mõned margaretad õitsesid kalda peal. Kohalik rahvas tegi oma “taluhoovil” tööd, mis näis nagu kartuli mahapanek.
Kuna teada oli, et maa on niigi lühike siis tegime väikese ringi ja vaatasime ka, kuidas Lahekaldal asjad edenevad. Majad on püsti, inimesed olid sees. Järgmiste majadega on alustatud. Kurb kui Lasnamäele ei jäeta ühtki loodusliku paika. Või siis pigem looduse poolt üle võetud paika. Tehakse kõik korda kaetakse kivi ja asfaldiga ja seal kus veel vähegi muruplats on sinna pannakse mõni mänguväljak püsti, mis kummiga on kaetud.
Läksime Suhkrumäele, vaatasime mis all pool toimub. Käisime väheldasel tühermaal, mille peale ka varsti majad kerkivad. Teisele poole paekalda peale tuleb Lasnamäe haigla, nii et seal kõndimisest tuleb võtta veel viimast ja nautida, mida nautida on. Kunagi ammu avastasin klindi alt allika, see voolas mühinal aga juurdepääs on “kahtlane”.
Kahtlaseid käike tegime veel. Meelitasin poisid klinti imetlema ja siis otsustasime, et lähme poolel”mäel” edasi. Ega see muidu polegi midagi hullu aga see sopp tegi asja veidi riskantseks. Teel nägime kodutu elamut. Oli selle piisavalt kaugele teinud, et iga tõll sinna ikka ei roni 😀
Ronides kulus meil pisut aega, jäime teistest maha. Kohtusime alles jussikalda tn, kus lõpp juba paistis. Seal sai natuke veel võpsikus ragistada ja ronida. Vaatasime allikad üle ja ronisime lipumäele nääriteed jooma. Eks kõik panid ka lauale midagi, nii et näksimist oli ka. Üks vihmauss ronis lauale, ei tea kas on enne , et aasta läbi tuleb liha ise lauale :D?
A ja mulle saab lisada veel vähemalt +5km. Matkale läksin ja sealt tulin jala.
Ma mõõtsin enda teekonna kaardil ära, ei suutnud vastu panna – tuli kenasti 10km täis.
Kui aasta kokku võtta siis sai üksjagu käidud ja tehtud. Kirjapanemisega on olnud suuri raskusi ja koos tänase üllitisega mahub aastasse 2020 20 postitust.
Kuna see wordpressi uuendus on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa suurt muffigi aru, mis ma siin teen siis ma pole varem ka statistika vastu huvi tundunud. Päris üllatav, et aasta lõpuks on kindlasti 30 000 vaatamist täis. Kõige populaarsem on maikuu 3664 vaatamist, kehvem veebruar 1499 vaatamisega.
Mis veel kokkuvõteks öelda? Kolm selle aasta postitust on tabelis. 10-nest 6 on minu korraldatud matkad või omaette lonkimised.
Veel on ka mulle endale palju tähelepanu pööratud kuigi ma ise käisin nüüd uudishimulikult vaatamas, et mida põnevat seal näha saab? Mitte midagi 😀 Ma vaatasin, et võiks enda infot veidi kohendada kui aega on 🙂
Eriti kehvad postitused on need kus mööda jääd on käidud või lilli nuusutatud 😀
Eriskummaline ülestunnistus võibolla?! Aga ma ei olnud siiamaani kunagi Riias käinud ja mereäärsest rannikust olin ka kaugelt mööda käinud või siis pigem sõitnud.
Ma isegi ei osanud arvata, mida ma võiks tahata Riias näha. Natukene googeldasin aga samas nagu kahe päevaga niikuinii kõike ära ei näe. Minu poolne otsus oli lihtsalt seigelda ja jõuda sinna kuhu jõuame. Ainuke asi, mis mind veidi kummitama jäi oli üks tänav, mis sai ühe öö hakul üles otsitud, et nägemata ei jääks.
Esimene pisikene peatus oli Salacgrīvas. Seal oli aega umbes 5 minutit ja ma jooksin kirikut vaatama sest see paistis silma. Oleks ma vaid teadnud, et kaks sammu edasi on jõgi ja… oeh 😀 Aga tegelikult pole hullu midagi nägin jõe ära ja kõik muu ka, mis tee peale jäi.
Mõned asjad jäid silma küll läbi Läti sõites. Näiteks see, et raielanke peaaegu pole ja kui kusagil mingi pisike ka oli siis seal oli puid märkimisväärselt rohkem peale jäetud kui meil. Selles mõttes oli lausa lust vaadet nautida.
Teine asi, mis silma torkas oli kanada kuldvits. Tee ääred olid ilusad kollased küll aga ega seal muud taimestiku suurt alles ei jää.Riiga jõudsime umbes nelja paiku. Viisime asjad ööbimiskohta ära ja läksime linna peale jõlkuma. Esimene eesmärk oli endale kaart hankida.
Seadsime sammud vanalinna. Kuidagi väga tutavlik näis kõik 😀 Kõik on küll pisut teistsugune kui Tallinnas aga samas oli ka mingeid väga sarnaseid jooni. Kui esimene päev ma veel siltidest ei jaganud maad ega õhku, peale McDonaldsi ja Hesburgeri siis sellest sai ka väga kiiresti üle.
Vanalinnas nägime ühtteist vaatamisväärsustest ära, ilma et oleks pingutanud.Natuke raskemaks läks siis kui otsisime kindlat punkti ehk mustpeade maja, kus asus ühtlasi turismiinfopunkt. Lihtsalt suutsime mitu korda ühest tänavaotsast mööda kõmpida, oli vaja ju vaadata, mis ümberringi põnevat on 🙂Et linnast ülevaadet saada siis käisime ka Peetri kiriku tornis. Pileti hind oli küll poole kallim kui Eestis aga samas sai torni sõita liftiga. Vaateplatvorm asus 72m kõrgusel ja pilt linnale oli hea. Suur osa vaatamisväärsustest saigi niiviisi ära vaadatut. Teletorn, sillad, turg, ülikool, raamatukogu, teised kirikud jms. Eks muidugi nägime neid asju hiljem lähemalt maapinnalt ka aga see polnud omaette eesmärk. Pool tundi lubati meil seal tornis vaadata siis hakati vaikselt sulgema. Kirik ise oli vist mingi pool tundi kauem lahti ja saime seal ka tiiru peale teha. Seal oleks vaatamist ja uudistamist olnud küllaga aga ma pean tunnistama, et polnud sellises meeleolus. Piisas lihtsalt tiiru peale tegemisest. Peale selle, et seal oli palju igasugu vanu vidinaid oli seal ka klaasi-ja maali näitus. Selle tõttu ei pannudki algul tähele, et see kirik oli võimsalt suur.Järgmine otsus oli minna vaatama Läti juugendit. Täiesti kogemata leidsime Kārlis Padegsi maja, kes ta oli me muidugi ei teadnud aga kuidagi sai seinatahvlilt midagi kokku veeritud. Jõudsime ühe pargi veerde ja sama tüüp skulptuurina tee peal ees 😀 Ma veidi siis googeldasin, et ta jäi väga nooreks, suri tuberkuloosi juba 28 aastaselt ja oli maalikunstnik (ekspressionist). Kusjuures tal on päris põnevad tööd. Ja põnev oli ka see, et kuigi ta veetis kogu oma elu Riias, siis lapsepõlves on ta elanud ka mõne aja Tartus.Juugend on küll selline asi, mida on raske pildile püüda. Ma isegi ei üritanud, klõpsisin niisama ehk jääb midagi peale 🙂
Üks hoovivärav oli pärani lahti ja läksime vaatama, mis seal on. Täiesti ausalt öeldes polnud seal eriti midagi. Kui välimised seinad on dekoori all lookas siis sisehoov oli suhteliselt tavaline.
Mis oli tore, oli see et üks maja uks oli ka pärani lahti. Saime juugendiga ka seestpoolt tuttavaks. Päris hästi ei saanud aru, kes seal elutsevad- niisama skvotterid või kunstnikud või luuletajad või mõni muu sama rassi tõug. Igatahes oli seal parajalt räämas selles mõttes, et keegi seda remontinud üsna jupp aega polnud, samas kõik uksed olid kenasti värviliseks võõbatud ja siin seal oli mingeid pildikesi ja postkaarte seintele kleebitud. Omamoodi elamus oli see kindlasti, mulle meeldis. Pärast oli värav kinni pandud aga õnneks lukus see ei olnud. Värava peal oli ka loomulikult silt eravaldus vms, enne ei pannud seda lihtsalt tähele 🙂Lonkisime seal juugendi tänavatel ja leidsime mingi kunsti koha. Nii tore oli näha ka midagi eestimaist MinaJaLydia graffiti. Peale selle leidus ühes lillepotis mõlki löödud aga täiesti täis Saku õlle purk 😀
Liikusime kaardi järgi ja avastasime ühel hetkel, et maaala kaardil saa otsa 😀 Hulkusime siis niisama ja ära ei eksinud kusagile.Lõpuks tahtsime üles otsida Riia kunstibiennaali asukoha. Andrejsala on umbes midagi sellist nagu meil Telliskivi või Noblessner. Rahvast oli seal reede õhtul murdu, nii et kui me otsustasime pisikese puhkepeatuse teha siis öeldi, et ainus võimalus on istuda väljas. Meil polnud selle vastu midagi. Näha oli et tuleb ilus päiksesloojang ja jõeäärne oli ilus. Muidugi väga kauaks ei kannatanud jääda, veidi külm hakkas ja kõht vajas ka täitmist.Et päev täie ette läheks siis sõitsime veel umbes viimase trammiga selle lõpp- peatusesse ja tagasi. Oli vist nr10 aga seda kaardile polnud märgitud. Turistidel pole vaja kõike teada 😀 Igatahes ei näinud udumuffigi sest nii pime oli.
Tundsime huvi, et kaua see tramm seal lõpp-peatuses seisab ja saime trammijuhiga jutu peale. Muidugi oli huvitav teada, mis sellest eesti-läti karantiinist sai. Ta teadis, et see lükati nädala võrra edasi. Ta imestas samuti, et kaardile polnud tema liini märgitud sest see pidavat juba 50 aastat töös olema. Vähemalt saime teada, kus me käisime 😀 Bišumuiža oli selle koha nimi.
Ja minu peas oli Riia kuidagi väga tagurpidi linn, sellega ma ei harjunudki ära.
Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.
Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.
Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.
Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.
Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!
Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema. Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale. Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀
Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.
Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?
Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂
Minu rajad 