Nääriretk

1.jaanuaril matkasime juba viiendat korda. Matkamine on vast ehk liialdatud selle kohta öelda aga vähemalt liigutasime ennast. See tundub peaaegu utoopiline aga 4-5km läbimiseks kulus kolm tundi 🙂

Retke algus oli Lasnamäel Lauluväljaku taga koroona telgi kõrval. Plaan oli sealt jõuda varsaallikatele. Ilm oli kevadiselt sopane, isegi mõned margaretad õitsesid kalda peal. Kohalik rahvas tegi oma “taluhoovil” tööd, mis näis nagu kartuli mahapanek.

Kuna teada oli, et maa on niigi lühike siis tegime väikese ringi ja vaatasime ka, kuidas Lahekaldal asjad edenevad. Majad on püsti, inimesed olid sees. Järgmiste majadega on alustatud. Kurb kui Lasnamäele ei jäeta ühtki loodusliku paika. Või siis pigem looduse poolt üle võetud paika. Tehakse kõik korda kaetakse kivi ja asfaldiga ja seal kus veel vähegi muruplats on sinna pannakse mõni mänguväljak püsti, mis kummiga on kaetud.

Läksime Suhkrumäele, vaatasime mis all pool toimub. Käisime väheldasel tühermaal, mille peale ka varsti majad kerkivad. Teisele poole paekalda peale tuleb Lasnamäe haigla, nii et seal kõndimisest tuleb võtta veel viimast ja nautida, mida nautida on. Kunagi ammu avastasin klindi alt allika, see voolas mühinal aga juurdepääs on “kahtlane”.

Kahtlaseid käike tegime veel. Meelitasin poisid klinti imetlema ja siis otsustasime, et lähme poolel”mäel” edasi. Ega see muidu polegi midagi hullu aga see sopp tegi asja veidi riskantseks. Teel nägime kodutu elamut. Oli selle piisavalt kaugele teinud, et iga tõll sinna ikka ei roni 😀

Ronides kulus meil pisut aega, jäime teistest maha. Kohtusime alles jussikalda tn, kus lõpp juba paistis. Seal sai natuke veel võpsikus ragistada ja ronida. Vaatasime allikad üle ja ronisime lipumäele nääriteed jooma. Eks kõik panid ka lauale midagi, nii et näksimist oli ka. Üks vihmauss ronis lauale, ei tea kas on enne , et aasta läbi tuleb liha ise lauale :D?

A ja mulle saab lisada veel vähemalt +5km. Matkale läksin ja sealt tulin jala.

Ma mõõtsin enda teekonna kaardil ära, ei suutnud vastu panna – tuli kenasti 10km täis.

Xdreami jõulurada

Päris täpselt ei mäletagi mitu aastat ma jõulurada olen läbinud. Kolmas aasta oli kindlasti… Sel aastal otsustasime aasta viimase päeva “vanade tuttavate matkajatega” koos veeta ja matkata. Päris matkamise mõte läks veidi lippama aga pisike orienteerumine tundus ka päris hea 🙂

Algus oli Vabaduse väljakul. Esimene punkt de la Gardie kaubamaja taga. Seal polegi õieti käinud võibolla korra kaks sinna sattunud?! Teine punkt oli loodusmuuseumis, alguses hoovis sees aga kuna muuseumid pandi aasta lõpuks kinni, siis selleks ajaks kui meie sinna jõudsime oli punkt värava küljes lehvimas.

Ah jaa punkte pidi järjest võtma. Parasjagu paras nuputamine oli, kuidas oleks kõige otsem tee esimesest punktist teise.

Edasine oli lihtne, polnud vaja kaarti vaadatagi. Pidime minema Paksu Margareta kõrvalt ja ühe bastioni sissekäigu juures oli kood. Meie kõige lühem läks seda lugema aga ei ulatunud, nii et selles punktis läks kohe kahte inimest vaja, et hakkama saada 😀

Järgmine punkt oli Vene kultuurihoone taga, siis saiaknagis ja sealt juba kodulinnamaja lähistel asuva aia küljes.

Kaks järgmist punkti olid Rannamäel. Otsustasime seal väikese vana aasta õhtu pikniku korraldada aga enne otsisime punktid üles. Ühe punkti juures olid tossud, ei saanudki aru, kas need olid sinna meelega pandud või oli keegi tossudeta edasi jooksnud. Teine punkt oli suvalises augus 😀 Meie leidsime selle üsna ruttu üles aga tundus, et jooksjatele oli see paras pähkel.

Tornideväljaku kuivanud puu oli mulle juba tuttav peidukas. Laste matkadel oli see päris palju kasutuses. Edasi oli vaja otsida üles üks hõbekuusk. Seal oli neid natuke rohkem aga leidsime ka selle õige. Šnelli park oli ilus oma säravate tammepuudega.

Toomkiriku elektrikapi küljes oleva punkti leidsime. Taani kuninga aiast ka. Sel ajal kallas nagu oavarrest. Pisut hakkas asi tüütavaks muutuma, õnneks oli hea seltskond.

Viimane punkt oli Harjumäe jalamil. Seal panin mina veidi puusse sellega, et ei lugenud kusagilt välja, et sealtpoolt, kus punkt on – maaalusesse garaaži ei pääse. Nii et tegime pisikese ringi. Pärast tuli jõulupuuga pilt teha. Vabaduseväljakul tagasi jõudes saime väikese saluudi ka 🙂

Selline sigrimigri tuli matkakaaslase telefoni 🙂

Top 10

Kui aasta kokku võtta siis sai üksjagu käidud ja tehtud. Kirjapanemisega on olnud suuri raskusi ja koos tänase üllitisega mahub aastasse 2020 20 postitust.

Kuna see wordpressi uuendus on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa suurt muffigi aru, mis ma siin teen siis ma pole varem ka statistika vastu huvi tundunud. Päris üllatav, et aasta lõpuks on kindlasti 30 000 vaatamist täis. Kõige populaarsem on maikuu 3664 vaatamist, kehvem veebruar 1499 vaatamisega.

Kõikide postituste Top 10

1. Rabasaare küla ja Lehtse 19.10.2019 16km

2. Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste 21.09.2019

3. Männiku püramiidid 13.01.2018

4. Pikaliiva asum ehk retk ümber Harku järve 30.07.2019

5. Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2 24.07.2018

6. Müts 6 Raudalu- Männiku 06.01.2020

7. Mäealuse MKA 14.04.2018

8. Lasnamäel, Pirital ja Maardus 19.04.2020

9. Müts 8 Pääsküla- Tiskre 02.02.2020

10. Männiku lilled ja püramiidid 01.07.2018

Mis veel kokkuvõteks öelda? Kolm selle aasta postitust on tabelis. 10-nest 6 on minu korraldatud matkad või omaette lonkimised.

Veel on ka mulle endale palju tähelepanu pööratud kuigi ma ise käisin nüüd uudishimulikult vaatamas, et mida põnevat seal näha saab? Mitte midagi 😀 Ma vaatasin, et võiks enda infot veidi kohendada kui aega on 🙂

Eriti kehvad postitused on need kus mööda jääd on käidud või lilli nuusutatud 😀

Riias

Eriskummaline ülestunnistus võibolla?! Aga ma ei olnud siiamaani kunagi Riias käinud ja mereäärsest rannikust olin ka kaugelt mööda käinud või siis pigem sõitnud.

Ma isegi ei osanud arvata, mida ma võiks tahata Riias näha. Natukene googeldasin aga samas nagu kahe päevaga niikuinii kõike ära ei näe. Minu poolne otsus oli lihtsalt seigelda ja jõuda sinna kuhu jõuame. Ainuke asi, mis mind veidi kummitama jäi oli üks tänav, mis sai ühe öö hakul üles otsitud, et nägemata ei jääks.

Esimene pisikene peatus oli Salacgrīvas. Seal oli aega umbes 5 minutit ja ma jooksin kirikut vaatama sest see paistis silma. Oleks ma vaid teadnud, et kaks sammu edasi on jõgi ja… oeh 😀 Aga tegelikult pole hullu midagi nägin jõe ära ja kõik muu ka, mis tee peale jäi.

Mõned asjad jäid silma küll läbi Läti sõites. Näiteks see, et raielanke peaaegu pole ja kui kusagil mingi pisike ka oli siis seal oli puid märkimisväärselt rohkem peale jäetud kui meil. Selles mõttes oli lausa lust vaadet nautida.

Teine asi, mis silma torkas oli kanada kuldvits. Tee ääred olid ilusad kollased küll aga ega seal muud taimestiku suurt alles ei jää.Riiga jõudsime umbes nelja paiku. Viisime asjad ööbimiskohta ära ja läksime linna peale jõlkuma. Esimene eesmärk oli endale kaart hankida.

Seadsime sammud vanalinna. Kuidagi väga tutavlik näis kõik 😀 Kõik on küll pisut teistsugune kui Tallinnas aga samas oli ka mingeid väga sarnaseid jooni. Kui esimene päev ma veel siltidest ei jaganud maad ega õhku, peale McDonaldsi ja Hesburgeri siis sellest sai ka väga kiiresti üle.

Vanalinnas nägime ühtteist vaatamisväärsustest ära, ilma et oleks pingutanud.Natuke raskemaks läks siis kui otsisime kindlat punkti ehk mustpeade maja, kus asus ühtlasi turismiinfopunkt. Lihtsalt suutsime mitu korda ühest tänavaotsast mööda kõmpida, oli vaja ju vaadata, mis ümberringi põnevat on 🙂Et linnast ülevaadet saada siis käisime ka Peetri kiriku tornis. Pileti hind oli küll poole kallim kui Eestis aga samas sai torni sõita liftiga. Vaateplatvorm asus 72m kõrgusel ja pilt linnale oli hea. Suur osa vaatamisväärsustest saigi niiviisi ära vaadatut. Teletorn, sillad, turg, ülikool, raamatukogu, teised kirikud jms. Eks muidugi nägime neid asju hiljem lähemalt maapinnalt ka aga see polnud omaette eesmärk. Pool tundi lubati meil seal tornis vaadata siis hakati vaikselt sulgema. Kirik ise oli vist mingi pool tundi kauem lahti ja saime seal ka tiiru peale teha. Seal oleks vaatamist ja uudistamist olnud küllaga aga ma pean tunnistama, et polnud sellises meeleolus. Piisas lihtsalt tiiru peale tegemisest. Peale selle, et seal oli palju igasugu vanu vidinaid oli seal ka klaasi-ja maali näitus. Selle tõttu ei pannudki algul tähele, et see kirik oli võimsalt suur.Järgmine otsus oli minna vaatama Läti juugendit. Täiesti kogemata leidsime Kārlis Padegsi maja, kes ta oli me muidugi ei teadnud aga kuidagi sai seinatahvlilt midagi kokku veeritud. Jõudsime ühe pargi veerde ja sama tüüp skulptuurina tee peal ees 😀 Ma veidi siis googeldasin, et ta jäi väga nooreks, suri tuberkuloosi juba 28 aastaselt ja oli maalikunstnik (ekspressionist). Kusjuures tal on päris põnevad tööd. Ja põnev oli ka see, et kuigi ta veetis kogu oma elu Riias, siis lapsepõlves on ta elanud ka mõne aja Tartus.Juugend on küll selline asi, mida on raske pildile püüda. Ma isegi ei üritanud, klõpsisin niisama ehk jääb midagi peale 🙂

Üks hoovivärav oli pärani lahti ja läksime vaatama, mis seal on. Täiesti ausalt öeldes polnud seal eriti midagi. Kui välimised seinad on dekoori all lookas siis sisehoov oli suhteliselt tavaline.

Mis oli tore, oli see et üks maja uks oli ka pärani lahti. Saime juugendiga ka seestpoolt tuttavaks. Päris hästi ei saanud aru, kes seal elutsevad- niisama skvotterid või kunstnikud või luuletajad või mõni muu sama rassi tõug. Igatahes oli seal parajalt räämas selles mõttes, et keegi seda remontinud üsna jupp aega polnud, samas kõik uksed olid kenasti värviliseks võõbatud ja siin seal oli mingeid pildikesi ja postkaarte seintele kleebitud. Omamoodi elamus oli see kindlasti, mulle meeldis. Pärast  oli värav kinni pandud aga õnneks lukus see ei olnud. Värava peal oli ka loomulikult silt eravaldus vms, enne ei pannud seda lihtsalt tähele 🙂Lonkisime seal juugendi tänavatel ja leidsime mingi kunsti koha. Nii tore oli näha ka midagi eestimaist MinaJaLydia graffiti. Peale selle leidus ühes lillepotis mõlki löödud aga täiesti täis Saku õlle purk 😀

Liikusime kaardi järgi ja avastasime ühel hetkel, et maaala kaardil saa otsa 😀 Hulkusime siis niisama ja ära ei eksinud kusagile.Lõpuks tahtsime üles otsida Riia kunstibiennaali asukoha. Andrejsala on umbes midagi sellist nagu meil Telliskivi või Noblessner.  Rahvast oli seal reede õhtul murdu, nii et kui me otsustasime pisikese puhkepeatuse teha siis öeldi, et ainus võimalus on istuda väljas. Meil polnud selle vastu midagi. Näha oli et tuleb ilus päiksesloojang ja jõeäärne oli ilus. Muidugi väga kauaks ei kannatanud jääda, veidi külm hakkas ja kõht vajas ka täitmist.Et päev täie ette läheks siis sõitsime veel umbes viimase trammiga selle lõpp- peatusesse ja tagasi. Oli vist nr10 aga seda kaardile polnud märgitud. Turistidel pole vaja kõike teada 😀 Igatahes ei näinud udumuffigi sest nii pime oli.

Tundsime huvi, et kaua see tramm seal lõpp-peatuses seisab ja  saime trammijuhiga jutu peale. Muidugi oli huvitav teada, mis sellest eesti-läti karantiinist sai. Ta teadis, et see lükati nädala võrra edasi. Ta imestas samuti, et kaardile polnud tema liini märgitud sest see pidavat juba 50 aastat töös olema. Vähemalt saime teada, kus me käisime 😀 Bišumuiža oli selle koha nimi.

Ja minu peas oli Riia kuidagi väga tagurpidi linn, sellega ma ei harjunudki ära.

Lastematk Tondirabas

Lastematkad olid ammu plaanitud ja kavatsetud aga mul isiklikult on mõned tingimused, mis pidid täidetud olema. Üks neist see, et kui on rohkem lapsi siis peab veel üks täiskasvanu kaasas olema. Lihtsalt, et kõigil oleks turvalisem ja rahulikum.

Teiseks ei suutnud ma kuidagi otsustada, mida teha täiskasvanutega, kas lubada lapsevanem kaasa või mitte? Laste endiga on lihtne. Tavaliselt on nad väga tublid kui vanemaid käeulatuses pole, kuulavad sõna ja uudistavad. Samas on palju lapsevanemaid, kes oma võsukesi lihtsalt võõrastega kaasa ei luba.

See tekitab jälle omakorda probleeme, et siis ei tohi laps “roomata”, neil on terve tee kõhud tühjad jne ehk kellelgi pole väga lõbus.

Enne eriolukorra lõpu jõudsingi otsusele, et kas nüüd või mitte kunagi. Kuna tol hetkel oli lubatud kambas käima kuni 10 inimest siis oli see hea harjutamiseks ja proovimiseks.

Tondiraba matk ei olnud küll esimene aga jäi ainult minu õlgadele kanda. Õnneks olid lapsed juba enamvähem teada ja üks lapsevanem tuli ka kaasa.

Kuna tondiraba ise jäi pisut väikeseks siis käisime ka tühermaad uudistamas, et mis seal on?  Kas selline loodus on ilus või peaks seal majad olema, uurisime mis seal kasvab. Ka oli mul üks tervet matka läbiv tähelepanumäng, mis polnud võibolla nii lõbus aga ajusid pani ragistama küll 😀

Vaatasime ühte paeauku, kust sai läbi ronida ja käisime värviliste kivide otsas turnimas.

Mõtisklesime selle üle kumb on vanem, kas lennuk või telekas 😀  Jõudsime tuvimaja juurde, kus üks tõmmu noormees toimetas ja nähes, et me oleme uudishimulikud ajas tuvid välja. Kui natuke juba vaadnud olime, vilistas linnud tuppa tagasi.

Lisaks olid tondirabas parasjagu üleval orienteerumisepunktid, nii et sain ka need vaikselt oma matka sisse lülitada ja laste tähelepanu nendele juhtida.
Tondiraba jaoks jätsin kaks tundi, sest teada oli et seal on põnev, igasugused roikaonnid, sillad ja muud moodustised. Pisike mets ise ka omamoodi põnev.

Miteametlik lõkkeplats oli vaba ja saime oma lõunapausi seal ära pidada, mis oli mugav kuna sinna on pingid ehitatud.

Aga see ei olnud veel kõik. Pool tunnikest reserveerisin ma pardipoegadele sest oli üsna kindel, et lastele nad meeldivad ja sellises kohas on nad julged ka, ei uju kohe kaugele minema. Tuli välja, et lapsed polnud varem pardipoegi näinudki. Kuigi, mis seal imestada, elame ju linnas ja kus sa neid tibusid ikka niiväga näed kui spetsiaalselt vaatama ei oska minna?!Lõpuks jäi veel 20 minutit, et algpunkti tagasi jõuda. Vahepeale jäi veel üks roigasonn ja pink, mis kõik oli vaja läbi uurida.

Kokku umbes 5km ja kolm tundi.

Lasnamäel, Pirital ja Maardus

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema.  Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale.  Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole  sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Ümber Ülemiste järve

Alustasin ümber Ülemiste järve kõndimist kusagilt Lasnamäe keskelt. Alguses tegin tempot, esimese pildi klõpsasin Ülemiste keskuse parklas sest see oli nii imeliselt tühi. Paar autot siiski oli.  Kuna inimesed on palju õues käima hakanud siis kartsin, et Järvevana tee äärne kergliiklustee on rahvast paksult täis. Oh, üllatust asi polnudki kõige hullem. Samas on seal muidugi mega igav kõmpimine ka, isegi hoidsin võsa vahele kui kusagil kannatas.

Veidi masendav oli näha, et järve äärde kavatsetakse veel kergliiklusteed teha, hunnik puid, mis maha võetakse oli ära märgistatud. Ma ei saa aru, kohe kuidagi ei saa, miks on vaja metsa asfaltteed??? Kõik teised pääsevad mööda seda metsarada niisama ka kõndima või rattaga sõitma, seal kannataks isegi titekäruga sõita. Ainult rulluisutajate jaoks teed ehitada on natuke liig minu meelest.

Järve taga kergliiklusteel oli paras rahvasteränne, isegi kui oleks kogu hingest üritanud poleks 2+2m vahet hoida saanud kui just jalgupidi vette poleks läinud. Õnneks seda maad oli vähe ja saingi mööda murumätast edasi liikuda ja lõpuks ka metsa. Linnupesa leidsin. Tundub, et sel aastal on neid palju või käin mina rohkem lahtiste silmadega.Ülemiste järve valisin sellepärast, et seal taga on alati suhteliselt vaikne olnud. Mõnda kalameest või koerajalutajat näeb aga üldiselt pole seal kedagi.

Sel korral sain üllatuse osaliseks. Kõik kohad olid inimesi täis. Ainult juhul kui tõesti päris vesisesse paika läksid võis neist korraks rahu saada 😀 Mul nimelt õnnestus see järve pool oleval teel, mis viib välja kaitsetsooni värvava juurde. Seal on küll ka tavaliselt porimülgas olnud aga et tee ja ka ümbrus vee all oleks olnud, pole ma veel näinud. Igatahes tagasi ma ei viitsinud minna aga oma “tenkudega” ma päris vette ka astuda ei tahtnud, seega sain kõvasti võsas ragistada. Kui ma sealt välja sain olid kohe kaks noormeest ninapidi juures ja küsisid, kas kusagilt üle oja ka saab.

Pärast seda oli inimesi üksjagu. Isegi üle kase ei saanud minna sest seal juba mingi perekond “kakerdas”. Soises metsas tehti grillipidu. Koprad olid seal ka kõvasti laastamistööd teinud.Teisel pool Kurna oja oli rahvast pisut vähem aga oli siiski. Sookured laulsid ja luiged pesitsesid. Mets Mõigu mõisa taga oli vett täis. Tavaline koht oli läbimatu sest need nö. purded olid vee all. Kõrval oli küll üks suur puu ja teine, mis pooleldi hõljus õhus. Mulle sellised pikad purded väga ei meeldi aga nagu näha siis valik oli, kas see või üldse suure ringiga minna.  Valisin siis otse tee, jõudsin õnnelikult üle. Kunagisest haldjametsast on hädised riismed alles. Kurb.

Käisin läbi küla ja läksin ka Mõigu kalmistult läbi. Sattusin selles mõttes õigel ajal, et kõik vanad kivid paistsid välja. Muidu on seal jube võsa aga praegusel ajal paistis see kõik kenasti läbi, avastasin enda jaoks palju uut.

Ja jälle ei saa ma aru nähtusest, kus teise inimese hauda pannakse orienteerumise märk. Tundsin juba kerget väsimust, oma 25km oli juba käidud. Lonkisin, vaatasin, et lennujaam on inimtühi ja võiks seal pilte teha.  Juhuslikult sattusin siis ka parkimismajja, kus ma pole varem käinud. Kui väljastpoolt vaadeldes pole see mulle suurt meeldinud siis seestpoolt oli päris äge. Varjudemängud olid lahedad. Tavaliselt ei saa korralikku pilti ka vanast lennujaama terminaalihoonest. Alati on kõik kohad autosid täis 😀 Isegi praegu oli üks. Kahjuks tagant poolt ikka eriti lähedale ei pääsenud. Lennujaama aia taga oli paar noormeest veel. Nemad tegid pilti, mina tegin pilti ja siis hakkas mitu G4S autot aias sees ringi sõitma, ei tea kas meie pärast või mitte aga ma arvasin, et ehk on targem minekut teha 😀Kõndisin Ülemiste linnakus, läbi Jüriöö pargi. Inimesi ega autosid polnud kusagil. Kummaline kui Peterburi mnt tühi on. Päike hakkas vaikselt looja minema.Kodukanti jõudsin 8 paiku õhtul. tegin veel paar klõpsu, mida muidu pole võimalik saada. Spordihoone on tavaliselt nii inimestest kui autodest ümbritsetud. Mänguväljak, millel olid mupo lindid aga, mis mingilgi moel poleks takistanud asju kasutamast, esimesed tulbid, kuldne tund.

Ümmarguselt tuli kõndimise kilomeetreid 30.

Müts 10 Rocca al Marest Koplisse

Ei tea, kas see on laiskusest või sellest, et aasta alguses sai kaks kuud pooltõbisena ringi käidud aga arvuti taha kohe üldse ei jõua ja väga ei igatse ka.

Igatahes on meil vahepeal kaks linnapiiri matka olnud, millest ühe tegin mina ja teise tegime Saja raja retkedega kahe peale. Viimase panen kähku kirja enne kui jälle igasugune tuju kirjutada üle läheb või meelest läheb, mis me seal matkal tegime 🙂

Mulle tundub see merepiiri mööda käimine natuke igavam sest, kes vähegi käinud on see on enamike kohti näinud. Sel korral jalutasime Rocca al Marest Stroomi randa ja sealt Koplisse. Kuna mina olen seal alguse kandis mitmeid retki teinud siis pajatasin veidi Paldiski mnt mõisatest, Stroomi ranna ajaloost, mis on päris põnev kui keegi viitsib süvitsi minna.

Lumes oli kuidagi imelik käia, harjumatu veidi raske 😀 Ja väkk, lumi tuli üle saapa sääre sisse ja mul olid jalad üle pika aja märjad :/

Peaaegu terve see aeg sadas taevast midagi alla ka aga sellega hakkame vaikselt ära harjuma. Jõudsime järeldusele, et kümne retke jooksul on vist üks ilus ilm olnud või kaks 😀Stroomi rannas oli meri parasjagu tüki maad ära viinud või vähemalt mina küll ei mäleta, et seal selline pankranniku moodi astang varem oleks olnud.  Nägime paari lumememme.  Üldiselt oli nagu ikka.Piilusime kummiku- ja klaasitehastesse, vaatlesime tänavakunsti. Rääkisime sadamatest.

Tulime tee äärde välja ja vaatasime üle vana kultuurimaja, professorite küla, Süsta pargi. Pargis olid sirelil võiks peaaegu öelda, et suured lehed küljes. Teisal ripusid õunapuu otsas alles jõulumunad aga võib-olla on need ka pidevalt seal rippumas, kes teab?!

Käisime kirikus. Lihtsalt sellepärast, et sinna pole kunagi sattunud, nii et uks lahti oleks. Aga sel korral olid inimesed seal siblimas ja käisime küsimas, kas tohib vaadata. Meile anti luud, et me saapad puhtaks pühiksime 😀

Liinidelt käisime läbi. Ammu pole käinud. Tundus, et osa maju on sarnased seal varem olnud majadele aga ühe tänava äär, mis tundub suhteliselt valmis olevat on lihtsalt uusi maju täis ehitatud. Kahjuks see ei paistnud välja, kas munakivitee on likvideeritud või mitte.

Piilusime piirivalve kasarmut ja lõpp paistiski.Üle prügimäe ja olimegi lõpp-punktis. Igav ei olnud kõige põnevam ka mitte. Ilmselt on asi selles, et ma olen selles kandis nii palju käinud ja midagi uut justkui avastada polegi.  Samas tegelikult on seal veel kohti küll, mis peaaegu läbiuurimata või väga vähe nähtud.

Sel korral tuli kokku umbes 10km.

 

Müts 9

Tiskrest Rocc al Maresse. Kilomeetreid tuli kümmekond. Kuna päris retkejuht oli haige siis sel korral oli juhtimine minu õlul.

Algus läks lihtsalt. Kuna ma polnud üle uue silla käinud siis läksime lootuses, et see on seal, kus ma arvasin selle olevat, õnneks oli ka. Kakumäe rannast kõmpisime läbi. Kes tahtis sai vahepeal kiikuda. Vaatasime üle panga serva alla. Ilm oli sombune aga mitte kõige hullem.Edasi polnud ma kindel, kuidas liikuda, kas terve tee ülevalt või natuke alt ka?! Kogu teekonda alt ette võta ei kavatsenud kuna meri oli kõrge ja liiga palju aega turnimisele ei kavatsenud pühendada.

Vaatasime üle ka Merekindluse rannakaitsepatarei. Ronisime pangast alla, et järgmist ehitist alt vaadata, mitte selle peal käia aga juhtus nii, et tulime sama targalt varsti üles tagasi sest mere äärest läbi minnes oleks liigseks okste vahelt pugemiseks läinud.

Varsti tegime peatuse, et natuke näksida ja teed juua. Esimene sinilill oli meil “laual” või “pigemini” selle kõrval 🙂Edasine oligi üleval ja all käimine, kuidas parasjagu parem tundus. Või no igaüks käis nii, kuidas paremaks arvas. Sadamast läksime mööda ja esialgu alt ehk Merirahu sillani.Ronisime mäkke. Kõmpisime Vabaõhumuuseumini välja ja siis pakkusin valikuid, minna alt või mööda kergliiklusteed, mitu kilomeetrit. Mulle endale oleks see paras piin olnud aga ma arvestasin sellega, et peame kasutama kergemat teed.

Lõpuks läks nii et kaks naist otsustasid matkata lihtsamal viisil ja teised valisid raskema tee. Ma pean mainima, et nii hullus olukorras teel ma vist polegi varem käinud, st. nii kõrge veetasemega.

Ronisime Vabaõhumuuseumi kalda servale ja meile jooksis järgi kohalik turva, kes palus meil alla tagasi minna.  Ei aidanud meelitused ega keelitused, et me võiks kasvõi 20m edasi minna. Teekond oli põnev.Ise poen ma igalt poolt läbi ja ronin üle aga selle matkaga said vähem matkanud ka ühed korralikud matkaristsed. Tuli ronida üle suurte liivakivide, mis olid libedad, pugeda läbi tiheda võpsiku, kohati turnida mööda seina ja lõpuks kui kopp ette sai siis hiilisime kibekiirelt selle paarkümmend meetrit Vabaõhumuuseumi territooriumi servast.

Lõpuks viimaseks ampsuks oli alalt väljapääsemine. Pangasein on seal päris kõrge. Samas oli näha, et mitte kaugel allpool on aias auk kust läbi pugeda. Alla minek tundus hirmsam kui see oli. Tuli astuda pikk samm otse alla aga see näis nagu astuks kuristiku 😀  Laskuda veel pisut, roomata aia alt läbi ja siis üles tagasi ronida. Huh! Kõik said kenasti hakkama ja kui grupipilti vaadata siis olid päris õnnelikud kui matk läbi sai 😀  Pesupäev sai ka kõigile garanteeritud 🙂

Matk ümber Viljandi järve

Viljandi on täiega minu linn 🙂 Nii kui esimest korda sinna sattusin, tundsin end õiges kohas olevat. Alati leian seal midagi põnevat. Ajalooga viin end ka üha rohkem kurssi ja seda põnevamaks see maailm seal muutub 🙂

Sel korral kutsusime inimesi ümber järve käima. Kohale tuli küll päris väike seltskond, aga selle eest oli meil tore. Saime täpselt omas tempos astuda ja rada sai omapäi rajada selliseks nagu parasjagu meeldis.

Kuna kaaslasteks olid poisid siis said põhirõhu lennuki- ja rongiliiklus vanas Viljandis, mõningad legendid.

Alustasime Infokeskuse maasika juures. Tänavakunsti fännina viisin nad muidugi esimese asjana Leninit, Miki-Hiirt ja Jeesust vaatama 😀 Et vahepeal poistele tegevust anda lasin neil mõelda, mis asi see on?  Tükk aega sai arutletud 😀Huvitaval kombel oli meil teerada justkui maha märgistatud, punaste sentide rida läks ees nagu muinasjutus hernestest või saiapurust, täpselt sinna suunda kuhu vaja 😀

Aiaauk oli endiselt tänuväärselt alles, nii et saime otse mägedesse. Valuoja orus õitsesid kuldtähed, suusamägi rohetas kenasti, talv missugune. Vaatasime üle ühe massihaua ja läksime järve äärde välja. Seal oli muidugi märg aga see meid oluliselt ei seganud.Leidsin ühe pisikese raja, mida mööda minna. See oli äge koht nagu takistusrada. Jube palju puid tee peal ees. Vaata kust läbi pääsed alt või ülevalt, kõrvale põigata väga ei saanud kuna seal oli lihtsalt vesine. Päris palju oli allikaid.

Lõpuks alt enam rada vist ei läinud, tuli justkui võpsik ette ja üleval paistis kena männimets.  Või pigem siis nagu park või midagi sellist. Järve otsas oli obelisk, kuhu on maetud väidetavalt 16000 inimest. Tõenäoliselt ei ole see number päris õige. Iseenesest võimas mälestusmärk ja see pildiga plaat on minu meelest kunstiliselt väga hästi kujundatud. Kahjuks ei küündi eestlaste mälestussambad enamasti ligilähedalegi.

Vahepeal oli natuke igavamat kõmpimist järve otsas aga õnneks on see maa siiski suhteliselt lühike ja vaade järvele kui see nähtavale tuleb on ilus.

Järve teisel pool küljes oli natuke metsa, igal pool vulisesid ojakesed. Leidsime üles rikkaima mehe esimese telefoniposti 😀 Kõmpisime läbi Sammuli. Imetlesime hobuseid. Nad olid nii põnevate värvidega.

Siin oli mõnus künklik ala, ilusate vaadetega. Edasi jõudsime jälle metsa, mille kohta ei saa just ürgmets öelda aga  seal oli natuke seda hõngu. Päris puhtaks polnud riisutud 🙂

Leidsin, et võiks lõuna ära teha. Oja kohal olev sild kutsus nii väga serva peale istuma ja jalgu kõlgutama. Väga mõnus oli. Üks kilekott lendas ojja, algul naljatlesime selle üle aga lõpuks tuli sellele ikkagi järele minna. Läksime edasi, maastiku oli mitmesugust. Kohati metsas, kohati justkui küla vahel. Üle järve paistmas linn. Kuna meid oli nii vähe siis saime rahulikult lonkida ja kõike uudistada. Tõuse oli päris korralikult. Ühe lisatõusu tegime Närska mäel, et igale poole näha 🙂 Ilm oli üllatavalt mõnus -1/+1 aga tuuletu ja vaikne, tundus isegi soe.Laskusime orgu. Seal kuulsime äkki mingit kummalist heli, sahinat ja justkui linnulaulu. Läksime päris vee äärde uurima, mis toimub. Laine läks õrna jääkihi alla ja see tekitaski huvitava sahina, linnulaulu meenutavat heli tekitas jää purunemine või prao tekkimine. Ma ei ole sellist asja varem kuulnud ega näinud, igatahes oli see imeline.

Varsti sai selgeks, et metsa enam ei ole ja ei tule siis tekkis õige pisut see tunne, et läheks tagasi 🙂 Aga nagu ma ütlesin meeldib mulle linn ka ja aega oli täpselt nii palju, et jõuame järve ääres ära käia ja siis korra lossimägedesse keerata, et siis juba bussiga koju tagasi sõita.

Kui olime järve otsa peal hakkas lund sadama ja see oli tore. Viljandist ära sõites oli lumi maas.

Enne veel kui lossimägedesse põikasime vaatasime õige pisut linnas ka ringi.  Hubert Pärnakivi ja August Maramaa skulptuurid. Sellised tavalised vaatamisväärsused nagu raekoda, veetorn, Lõnguse alasti keiser.

Lõpetuseks lumetuisune lossimägi. Trepp, millest me ennast alla hiivasime nägi rohkem küll sõrestiku kui trepi moodi välja, iga aste oli isesugune aga  vähemalt omamoodi. Et Ugalani jõuda, kus buss meid ootas, selleks tuli läbi pugeda kahe aia vahelt. Ühel pool käis mõisa korda tegemine, teisel pool olev maja lammutatakse maha nagu ma aru olen saanud. Kooli juurest mööda ja alles siis tuli meelde, et seal on ju Valuoja vahel, nii et tegime väikse ringi aga saime vahva vaate teatrile.

Kokku tuli umbes 15km ja selle käimiseks oli meil aega  neli ja pool tundi, mille me rõõmsalt ka ära kulutasime. Igatahes ma tahan varsti jälle tulla sest osad kohad on veel avastamata ja kaks põnevat rada on mul silme ees kuju võtmas.