Lasnamäel, Pirital ja Maardus

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema.  Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale.  Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole  sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Pööripäeva lille nuusutamise retk

Tekkis mingisugune plaan pööripäeval väike matk teha. Alguses ma isegi ei mõelnud, kas üksi või kellegiga koos. Ühesõnaga mõte idanes ja mõni päev enne otsustasin, et hõikan välja ka. Kui keegi tuleb siis tuleb ja kui ei siis lähen üksi.

Oluline oli õhtune aeg sest siis on ehk näha, kuidas udu tõuseb ja ööviiulid hakkavad mõnusasti lõhnama.

Algne plaan oligi selline, et vaatame ära laudtee äärsed käpalised, naudime lihtsat maastiku. Kuna osa matkasellidest polnud kindlad kui pikalt nad käia suudavad siis sai tehtud selline väiksem ja suurem ring. Väiksema ringi tegijad pidid lihtsalt mööda laudteed tagasi alguspunkti minema, teistega läksime edasi.

Käpalistest olidki õitsemas peamiselt ööviiulid ehk kahelehised käokeeled. Teisi veel ei olnud või õigem oleks öelda, et need alles hakkavad õitsema. Pisikesi õienuppe oli siin ja seal küll. Varasemad olid juba ära õitsenud. Samas tee ääres oli lilleilu küll.

Suve võtsime vastu, Aiataguse allikatel käisime, torni ronisime. Kusjuures tuli meelde, et kevadisel pööripäeval käisime ka osaliselt sama seltskonnaga matkamas 🙂

Edasine teekond oli mõnda aega minu jaoks veidi igavam sest tuli natuke mööda sirget teed kõmpida. Samas sai niisama lobiseda ja tegelikult oli tee keset metsa, nii et vahepeal vaatasime seda ka mis seal paistab. Männi tuulepesa polnudki vist varem näinud. Ise tahtsin jõuda turbaväljadeni sest seda ma teadsin, et seal raudselt ilus. Tupp-villpead oma valgete tupsukestega on nii nunnud. Peale selle leidub seal ka käpalisi. Jänest nägime ka.

Edasi juhtus kuidagi selline lugu, et läksime seiklema, mis minu meelest on alati lahe.

Põhimõtteliselt oleks ehk keeranud tagasi alguspunkti poole aga teatavasti ei pääse kusagilt üle jõe.  Kuna mingisugune rada läks jõe äärde siis läksime vaatama ehk keegi on mingi purde ehitanud vms.

Nii öelda purre seal oli ka – kopratamm. Sellest sai päris kenasti üle minna. Jõudsime hullu võsa vahele 🙂 Lootsime ennast kuhugile välja pressida aga igal pool oli piisaval vedel maapind ja ühes küljes suisa pääsküla jõe haru ees, nii et lõpuks pidime ikkagi tagasi minema.

Aga see veel ei vähendanud seiklemisjanu. Kui jõeületus taaskord tehtud sukeldusime metsa alla. Lihtsalt seal oli väga ilus. Päike paistis puude vahel, ööviiulid õitsesid ja…

Ainus häda kui nii võib öelda olid kraavid. Neist saab üle küll aga jube tüütu kui  neid on palju ja need on laiad ja tuleb otsida seda kohta kust üle saab ja… Pealegi oli näha, et edasi läheb soisemaks ja otsustasime tee peale tagasi minna.  Iseenesest oli ka tee peal kena astuda. Ühel pool täiesti raba moodi ala, teisel pool  männimets. Tee ääres maasikad. Mmm.

Lõpetasime Vana-Pääskülas. Kokku tuli veidi üle 12km.

 

Palverännu retk 2019

Iga-aastane palverännu retk sai läbitud – Tallinna osa siis nimelt. Sel korral Irust Piritale.

Sel korral kuidagi ei keskendunud jälle asjale ja vaatasin bussi kellaaegu valesti ja üldse oli pea laiali otsas. Täiesti kogemata jõudsin sel korral siiski õige bussi peale, mis tähendas aga seda, et ma jõudsin pool tundi varem kohale kui teised ehk mul oli aega ringi kolada.

Kuna rohi pole veel kõrvuni kasvanud, otsustasin konkreetselt üle vaadata ühe kivikalme, mis ma teadsin, et seal on. Ühe korra olen vaatamas käinud aga siis nagu jäigi vist mõistatuseks, et kas see ongi või? Igatahes sel korral olid märgid nähtaval, kuigi ümber lükatud ja maha visatud jne. Peab tõdema, et ilus oli. Kirsike õitses künka otsas ja udu tegi kõik mõnusalt vaatemänguliseks. Lõhnas ka hästi 😀

Iru ämma juures passisin kah sest ma millegipärast kujutasin endale ette, et kohtumispaik on seal aga ei olnud 😀  Ämma taga oli ka keegi läbustamas käinud. Huvitav, et inimesed jube-väga kangesti tahavad endast saasta maha jätta :/

Lõpuks saime siiski kokku ja asusime oma teed rändama. Vaatasime ämma üle. Käisime all orus koopa juures ja vana allika kohta vaatamas. Sosnovski karuputke kasvab seal päris mehesti. Ja vaatasin  maa-ameti kaardil seda kohta ära märgitud pole, nii et keegi seda sinna hävitama ka ei lähe. Huvitav, kas peaks kuhugi teada andma?!

Linnamäele tegime tiiru peale, tuletasime eelmisi aastaid meelde. Jões oli vett palju, seal kus me ükskord põlvini vees sulistasime oli praegu vähemalt nabani. Vaatasin ka ilmselt mingisse merekindluse aegsesse punkrisse sisse. Nagu arvata oli – oli seal prügimägi. Uduse ilmaga polnud linnamäel varem käinud ja kui punkrist välja sain siis olid teised kadunud 😀  Saime siiski üsna pea kokku 🙂

Jalutasime mööda Pirita parempoolset jõekallast. Teele jäi Iru hiieväli, “kopra töö väli”, võluaed, vana maja, kolmeharuline kuusk.  Botaanikaaia juures läksime üle rippsilla. Minu jaoks oli uus see puidust sild, mis metsa tekkinud oli. St. ma teadsin selle olemasolust aga polnud ise näinud veel. Teine sild oli veelgi suurem üllatus. Sealt oli varem päris keeruline läbi pääseda. Mõnes mõttes on ju tore kui tehakse “korda” ja pääseb hästi liikuma, teisest küljest nagu natuke hirmutab kah. Kui kaugele on vaja minna selle korrastamisega, millal asfalt metsa maha pannakse? Kose uues lasteaias saavadki lapsed juba asfaltteel loodust tundma õppida…

Muidugi olen ma hea ninatark. Ise virisesin kui liikuvast puust hakati üle märgala minema. Ma lõpuks ei läinudki. Läksin pisikese ringiga ja sain kah sinna kuhu vaja 😀

Jõudsime nõukaaegse varjendini ja Kose mõisa juurde. Kuna meid palju polnud tegime asja veidi uhkemaks ja käisime varjendis sees kah. Mina olen seal küll korduvalt käinud aga selline pime, kole ja metsik on ikka natuke erutav teema 😀 Pilte on seal kottpimedas muidugi raske teha, seda enam, et kellelgi polnud korraliku taskulampi kaasas. Kose mõisa vaatasime ka aga sealt lasime üsna kiiresti jalga 😀 Kes teab see teab 😉

Vihma sadas ja palju pilte enam teha ei tahtnud. Üsna vähe maad oli minna ka. Aga tähtsamad punktid siiski said üles võetud. Kose mõisa valitsejamaja, üks väga kurja minevikuga maja. Metsatulekahju paik, mille meie avastasime ühel varasemal palverännu retkel. Materdasime tule maha ja tuletõrjujad käisid asja viimistlemas 😀 Selles mõttes vedas, et tuli oli algfaasis ja meid oli palju. Muidu oleks pilt päris koledaks võinud minna.

Pirita jõel nägin esimest korda haigrut.

Muidugi Kochi kabel ja Pirita kloostri varemed.  Vihma sadas endiselt ja otsustasime pikniku varjus pidada. Matkajuht oli hunniku pirukaid kaasa võtnud…mmm.  Peale selle olid muidugi igaühel ka oma  toidumoon kaasas, nii et saime kõik kalorid tagasi pugida, mis maha käisime aga mõnus oli. Loodetavasti järgmine aasta jälle 🙂

Kokku tuli veidi üle 12km.

Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Kärdla-Paluküla-Hiiessaare-Kärdla

Esimene hommikupoolik, kus mind suisa kiskus rattaga sõitma aga samas olid taevas sellised pilved, et kohe kohe hakkab padukat sadama.  Istusin, kohvitasin, ootasin. Uurisin ilmateadet, mis lubas terveks päevaks vihma. Mida ei olnud oli vihm. Ootasin veel, ei midagi. Ainult pool päeva oli ära kulunud.

Lõpuks otsustasin, et väikese ringi võib ju ikka teha siis pole hullu ka kui märjaks saab. Võtsin jope kaasa ja asusin teele.

Esialgu võtsin ette 10km ringi, mida oli võimalik pikendada kui vajadus peaks tekkima 🙂

Alustasin Paluküla rändrahnust. Olen seal küll käinud aga mitte eriti palju. Kunagi varasemast ajast mäletasin, et see justkui polnud eriti metsa sees ja oli tee peale hästi nähtav. Praegu peab silmad lahti hoidma, et märgata.

Rahn on kaitsealune 1962 a. alates. Hiiumaa kividest suuruselt seitsmendal kohal. See on 8,9 meetrit pikk, 5,8 meetrit lai ja 3,3 meetrit kõrge. Selle ümbermõõt on 26 meetrit ja maht 66 kuupmeetrit. Otsa kannatab ka ronida.

Folkloori järgi on see jälle üks kivi, mida Tõll, Leiger või vanapagan olevat Paluküla kiriku pihta visanud ja see olevat mööda läinud.

Otsisin juba teist korda vaateplatvormi, kust peaks olema vaadeldav meteoriidikraater või selle vall vms.  Juba mingi paar aastat tagasi ma seda ei leidnud ja olin tegelikult suhteliselt hämmingus, see peaks ju ometi silma torkama. Kõikidel kaartidel on see märgitud, mitmel pool jutu sees märgitud, et rändrahnu lähistel asub vaateplatvorm aga pole. Ja kohe päriselt ei ole. Endine klassiõde oskas pärast öelda, et seda pole seal ikka väga ammu juba. Vaatasin siis niisama korra kraatri serva peal ringi.

Üle tee pisut metsa vahele minnes leiab Paluküla vana Paemurru. Sinna juurde on tehtud Kärdla kraatri kujutis vms. Ühesõnaga ring ja kivi keskel.

Sealt maalt oleks pidanud oma algse plaani järgi vaikselt koju sõitma hakkama.  Aga see tundus suhteliselt narr. Polnud selgagi veel märjaks saanud 😀 Kui ma alguses ringi pikendamiseks mõtlesin läbi sõita Helmerseni kivikülvi juurest siis see tundus ka kuidagi vähe. Kuna ma juba Lennujaama teele jõudsin siis mõtlesin, et lähen vaatan korra lennujaama.

Ja seal ma mõtlesin, et miks mitte lennuvälja taha vaatama minna. Pealegi oli kaardil sinna kanti Silmakivi märgitud. Ma küll täpset asukohta ei teadnud aga lootsin, et ehk hakkab silma.

Seal oli niisamagi ilus. Peab tõdema, et ma pole seal eriti käinud, mõned korrad ehk autoga läbi sõitnud.

Esialgu ei saanudki aru, miks meid sinna kunagi “veetud” pole aga kui veidi loogikat või ema tarkust kasutada siis seal ei saanudki veel mõned ajad tagasi käia. Nimelt oli seal NL piiritsoon. Peale vabanemist ei tea kui hästi sinna ligi pääses ja ega mind tol ajal ei huvitanud see ringi tuuseldamine ka.  Nüüd pole lihtsalt sattunud, pole Hiiumaal väga matkanud ja kui siis pigem kusagil teisel pool Kärdlat.

Nii, et avastamist ja imetlemist oli mul seal küll. Mulle kohe täitsa meeldis ja ma kindlasti lähen sinna ükskord põhjalikumalt ringi nuuskima.

Hiiessaare tuletorn on ehitatud 1953. aastal. Aastatel 1994–2001 tuletorni tuli ei põlenud ja see oli kasutusel päevamärgina. Torni kõrgus on 17m. Suhteliselt ühte nägu Virtsu tuletorniga.

Vissulaid. Kruusane seljandik, liivase säärega, pindala on 10,9 ha, kõrgust 3 m ja ümbermõõt 2,5 km.  Saarel on suvila, kus Kärdla saksad käisid 20.saj. alguses suvitamas.

Pärandkultuurist jäi silma Silmalahe lauter.  Seda küll pigem sellepärast, et seal sai paremini lahele piiluda ja paadist pilti teha 🙂

Sõitsin natuke maad edasi, silmanurgast vilksatas justkui metsavahel olev kivi aga nagu päris täpselt aru ka ei saanud. Mõtlesin, et prooviks majaka juurde minna aga seal läks tee suhteliselt kehvaks vähemalt rattaga sõitmise mõttes, nii et ei viitsinud sinna minna. Mõtlesin, et võib ju mõni teine päev uuesti proovida. Nii ma sinna lõpuks ei jõudnudki.

Kuna päev hakkas õhtusse jõudma siis keerasin otsa ringi. Tee ääres oli palju lambaid. Nii äge oli vaadata, kuidas nad kah uudishimust vaatama jäid, mis tegelane see neid vaatab.

Tagasi sõites leidsin keset teed viinamäeteo. Ma ei tea, kas ma Hiiumaal neid üldse varem näinud olen – tean, et nad on seal olemas juba ammu aga pigem siis Kassari, Käina pool.  Igatahes pidasin ratta kinni ja tahtsin pilti teha. Tee ääred olid nii kitsad, et läks veidi aega enne kui ratta kuhugi ära paigutatud sain. Sel ajal sõitis seal üks auto ja ma mõtlesin, et nii palju siis sellest teost.  Aga õnneks jäi tigu ellu ja ma sain ta`st portsu pilte teha. Pärast päästsin ta ära ka, tõstsin tee pealt muru sisse.

Olin juba lennujaama taga väljas kui meelde tuli, et võiks seda “võibolla” kivi kohta vaatama minna. Sõitsin tagasi ja teritasin silma, oligi kivi.

Hiiessaare silmakivi ehk hiidrahn on oma nime saanud väikese merelahe järgi, mille maasse ulatuvat soppi kutsutakse silmaks. Teine variant on ka, et see on olnud püha kivi. Kusagilt mujalt ma pole seda varianti kohanud aga Hiiumaa loodusmonumentide raamatus on nii väidetud. Vaadates koha nime siis võib see ka üsna tõenäoline olla. Peale selle olevat kunagine Hiiumaa olnud hiite saar ja sellest oma nimegi saanund, nii väidab pühapaikade raamat.  Võtke või jätke. Kivi ise oli väga “soe”, mulle meeldis seal otsas, oleks võinud sinna jäädagi 🙂

1254. aastal  jagati Hiiumaa  Saare-Lääne piiskopi ja ordu vahel, siis oli Silmakivi üheks piiripunktiks.

Silmakivi pikkus on 13, laius 10,5 ja kõrgus 4,5 meetrit ning ümbermõõt on 33 meetrit.

Kodu poole sõites põikasin läbi Roograhu sadamast.

…ja Helmerseni kivikülvist. Väidetavalt on seal 0,5 ha suurusel maaalal 80 kivi. Ma ei ole neid üle lugenud aga neid suuremaid ja väiksemaid rahne on seal küll. See pisem osa, mida inimesed vaatamas ja imetlemas käivad on ilmselt olnud üks suurem rahn, mis on kilduseks purunenud.

Sõitsin mööda mere äärt koju. kokku tuli umbes 20km ring.

Kaart,  päris uksest ukseni jutti e tõmmanud 🙂

Huvitav, et vihma muudkui ähvardas sadama hakata aga minu väljas olemise ajal sadas paar piiska. Alles hilisõhtul tuli esimene suurem sadu ehk siis umbes 10 minutit padukat. 🙂

Põdrajuure-soomukat vaatamas.

Tallinnasse lubati paduvihma, Maardusse kõigest tibutamist. Mõtlesime, miks mitte vihma eest põgeneda. Päev oli ka lämmatavalt palav olnud seega läksime õhtu poole välja.

Juba Lasnamäe lõppu jõudes hakkasid esimesed piisad langema. Maardusse jõudes sadas päris korralikult. Esimesed 10km tundus küll, et pilte ei tee. Või kui siis põdrajuure-soomukatest, mida me ju jahtima läksimegi.

Kuna eelnev plaan puudus siis juhtus nii et me kõmpisime osa maad suisa Narva mnt servas.

Nagu näha sai vihm sel korral otsa ja fotokas kotist välja võetud.  Jõudsime hobusekasvatuse juurde ja seal oli päris põnev hobuste tegemisi vaadata. Käisid kõik kordamööda püherdamas.

Natuke maad edasi oli paar kultusekivi.

Soomukate koht oli juba ligidal. Kuna eespool olime näinud juba õitsenud soomukaid siis väga suuri lootusi ei heietanud. Samas kuna mulle on need täiesti uued taimed siis mulle oli isegi selline õitsenud variant huvitav.  Kuulnud nendest taimedest olin küll aga nägin esimest korda palverännu matkal käies, pisikest kinnist taime. Ikkagi natuke lootsin, et näen ilusat õitsevat varianti ka.

Esimesed õied seda lootust küll ei andnud. Tundus, et oleme hiljaks jäänud.

Õnneks oli siiski ka värskemaid taimi, mõned alles pisi-pisikesed, nii et mõneks ajaks neid jätkub.

Tagasi Maardu poole läksime mööda Võerdla teed, teiselt poolt hobusekasvandust. Seal passisime hulk aega ja vaatasime nende toimetusi. Nii ilusad hobused olid. Kihvt oli vaadata, kuidas suured hobused oma poegi enda selja taha nügisid ja varjus hoidsid, kuidas nad püherdasid.

Mina olin laisk ja ei viitsinud objektiivi vahetada 🙂

Tee äärest leidsime põldmarju ja mingid ohakalised.

Prügimäe tee otsast läksime teisele poole Narva mnt. Lihtsalt sel korral tundus hea mõte mööda kergliiklusteed liikuda. Suure palavusega ei viitsi  väga seigelda.

Leidsime juhuslikult ühe kultusekivi. Tegelikult on täiesti võimalik, et ma olen seda varem ka näinud aga lihtsalt ei mäleta 🙂

Piilusin karjääriservalt, mis seal toimub.

Natuke oli kahju, et ujukaid polnud kaasas. Oleks saanud Maardu järve ujuma minna ja ennast veidi jahutada.

Pardipojad olid juba suureks kasvanud.

Jalutasime mööda teed Lasnamäe lõpu välja.  Iru “kärestik” oli kuival. Võiks öelda, et suhteliselt sündmustevaene käik aga tegelikult oli ikkagi tore. Oma soomukad me leidsime, peale selle veel ka aasnelke. Vihm natuke jahutas. Hobused tegid tuju lõbusaks.

Juulis on kilomeetreid vähe kogunenud aga pole nagu päris matkailma olnud ka väga. Liiga palav 😀 Aga kaua seda suve ikka on, tuleb nautida nii kaua kui saab.

Kokku: 20km/Juulis:43km/Aastas: 959km

Männiku lilled ja püramiidid

Tuli millegipärast tuju Männikule minna. Lihtsalt hulkuma ja natuke sellepärast ka, et näha, milliseid käpalisi seal on ja kas üldse. Need, mis enne olid on ehk õitsenud ja teised võibolla pole nina välja pistnudki kui nii kuiv on.

Siiski ühtteist leidus aga võrreldes eelmiste aastatega hõredalt. Kusjuures tavaliselt see suurem õitseaeg oleks alles ees.

Soo-neiuvaipa isegi oli aga eelmise aasta lopsakust neil polnud.

Kahelehist käokeelt oli päris palju aga need hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama.

Mõned rohekad käokeeled. Neid oli ka kindlasti rohkem aga väga lähedalt ei viitsinud ju kõiki uurida 🙂

Minu jaoks suhteliselt määramatud. On need balti- või kuradisõrmkäpad, väikese vööthuule lisandiga või täiesti ära tuntavad?! See on minu jaoks veidi keeruline. Männikul on hübriide igasuguseid nagu kuulda.

Vööthuul sõrmkäpad olid küll päris võimsad.

Läksime Männiku ja Raku järve vahelt läbi. Sealt eriti tihti ei käi kuna see on sõjaväe territoorium. Tihtipeale on seal laskmised ja ei viitsi uurida, millal neid seal pole. Vähemalt saab kohale minnes teada 😀 Igatahes sel korral lipukesi ei lehvinud, pauke kuulda polnud.

Mets oli suhteliselt igav kuna mitte midagi ei õitsenud. Mõni tups ristikheina mõni härjasilm. Seda rohkem oli näha prügi. Ei saa aru, miks ei või oma grillpidu pärast prügikasti viia.

Seenlilled on tulekul aga eks need vist ootavad ka vihma, et nii aeglaselt ja kobamisi maast välja tulevad.

Lõpuks sai lihtsalt samblast pilti tehtud. Harilik karusammal.

Peaaegu vees kasvas veel käpalisi.

Ühed Männiku püramiidid jäid teele. Aga need nägid kuidagi lahjad välja seekord. Ju need hakkavad vanaks jääma. Täis kasvanud igasugu värki.

Liikusime metsa poole. Tahtsime kusagilt Männiku järve poolsest küljest tagasi minna. Väga täpselt nagu ei teadnud ka kuhu minna, seega seiklesime.

Selles kraavis me eelmisel aastal juba olime, see läks vales suunas, pidime tagasi minema.

Liikusime teisele poole, oli selline rabamets, vedas sest kärbseid ja sääski praktiliselt ei olnud. Aga ega seal ka eriti midagi muud ei olnud. Samblikud, kanarbikud, mis veel ei õitse. Paar käpalist. Ah ja mustikaid oli juba kah.

Jõudsime veidi lagedamale maale. Seal oli juba liblikaid ja lilli ja maasikaid. Või noh, mis lilli – palderjan oli. Oranž on ilmselt niidu-võrkliblikas. Pruun arvatavasti mingi silmik.

Ega nad eriti paigal ei püsinud 😀

Sini-või taevastiivad.

Puud on mul üsna nõrk koht. Mul polnud õrna aimugi, mis see olla võiks, seega tegin pildi, tulin koju ja uurisin järgi. Harilik paakspuu.

Edasi juhtus nii, et me jõudsime Männiku laskealale ja otseloomulikult pidime sinna juurde vahtima minema. Eks ma sain kohe karistatud kah, koperdasin okastraati. (Foto:Ilme)

Natuke oli valus, verd voolas ohtralt 😀

Seal ümbruses oli isegi lilli, peaaegu et nagu igal aastal männikul, ainult et pisemad ja äbarikumad.

Punavarrene kuningakepp, taga harilik ussikeel.

Kollased karikakrad

Läätspilv. Kuidagi jäävad Männikul alati pilved silma.

Edasi tulid uued püramiidid, sel korral ilusad, mõnusad, toredad.

Sealt oli õige pisut maad Männiku bussipeatusesse. Kell oli alles vähe ja polnud kuigi palju käinud ka. Otsustasime minna veel natukeseks vanalinna vaatama. Jäime päris kauaks.

Tegelikult läksime esialgu plaaniga Rataskaevu vanameest vaadata.

Aga seal oli neid nägusid veel. Siis oli vaja minna vaatama Hanna-Liina roosat ust ja siis läksime sujuvalt edasi hulkuma 😀

Läksime mööda vene tänavat, katariina käiku, Dominiiklaste kloostri hoovi, katoliku kiriku hoovi.

Olevimäelt ja pikka tänavat mööda tagasi.

Kokku tuli vaevalt: 15km/Juulis:15km/Aastas: 931km

Jõelähtme palverännutee teine päev

Teine päev.

Magasin nagu kott, ei teadnud maast ega ilmast midagi. Järelikult sai eelmisel päeval piisavalt väsitatud ennast. Samas olid silmad kuidagi väsinud nagu poleks üldse maganud. Tasapisi sai end üles aetud, hommikusöök söödud ja ennast matka valmis seatud.

Enne veel kui Ihasalust Loo poole kõmpima hakkasime, käisime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

Esiteks Rootsikari. Meie saime otse läbi eravalduse. Kusagilt mujalt pidi siiski ka juurde pääsema. Midagi erilist seal just polnud aga samas lihtsalt ilus. Mõned suuremad ja väiksemad kivid, meri ja liivarand. Palju haigruid ja kormoraane, luiged ja kajakad.

Siia võikski jääda 🙂

Kividest takistusrada 🙂 Hm, kuidas ma alla saaks?

Läksime tagasi, tegime ühes väga lurri kohviga pausi aga asi seegi 😀

Majakeses oli piibel ka, et ikka oleks midagi, mis palverännuga seostuks. Päris äge 1903 välja antud, gooti kirjas. Ma rohkem ei viitsinud veerida kui paar esimest rida.

Selline majake siis. All kaks tuba ja köök, üleval veel 4 magamiskohta. Duširuum ja wc. Köögi puhul võiks laita ainult seda, et seal ei olnud toidu soojendamise võimalust ega veekeetjat. Selle eest oli külmkapp 🙂

Hoovi peal leidus veel muudki põnevat.

Ja ka Ihasalu allikas asub eravalduses.

Tegelikult oli ammu aeg astuma hakata aga roidumus oli peal.  Teine päev ja juba ei jaksa. Ainus lohutus endale on see, et tõesti oli palav. Raske oli üldse ennast liikuma sundida. Aga samas oli tahtmine uusi kohti näha. Palju kohti olid tegelikult ju nähtud aga jala pole ma seal kandis eriti kusagil käinud.

Ma ootasin Ihasalu metsalt natuke rohkemat. ma pean tõdema, et seal oli üsna igav. Alguses oli mingi kivimüür, mille kohta kohalikud väitsid, et seal võis olla kunagi kindlus või linnus- täiesti tõsi jutt 😀

Kohe hakkas paistma ka Ihasalu rist ja palvepink. Ma leidsin vigu ka, mida laita. Kui palvepinki istuda ja teksti lugeda siis, seal on kirjas: ” Kas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.” Kuna pink ja rist asetsevad kõrvuti siis ei ole seda võimalik teha. Sa saad, kas risti taga seista ja seda vaadet nautida või pingil istuda ja mere vaadet vaadata. Tähenärija olen 🙂

Peale seda oli suhteliselt pikk maa tuimalt astuda. Üsnagi üksluine mets. Midagi seal kasvas ka. Näiteks õitsevat Rootsi kukitsat ma pole ennem näinud vist.

Et põnevam oleks sai end lilledega ehitud.

Aga mis siin ikka jaurata, parem ikka kui maantee äärt mööda käia 🙂

Jube imelik oli, et piibelehed alles õitsesid. Mujal olid ammu juba õitsenud. Sealt ma leidsin esimese puugi kah ennast mööda üles ronimas. Õnneks külge ei hakanud keegi.

Mõnes kohas oli ilusaid tammepuid.

Maantee äärde välja jõudes läks veidi põnevamaks.  Üks hobune oli oma aias. Hästi ilus. Vaatasime seal kui ta meie poole hullu galopiga tuli, igaks juhuks sai samm kõrvale astutud. Meid üle vaadanud, läks minema. Tee ääres sõitsid rattad siis läks küll põnevaks, kuidas hobune ratastega võidu jooksis. Õnneks jäi ikka oma aeda pidama.

Veidi maad edasi oligi juba Linnamäe hüdroelektrijaam. See suutis mind ka üllatada, ma pole kunagi näinud, et see kuivalt seisaks.

Teine hea üllatus oli veel. Seal oli maasikaid 🙂 Natuke kehvem oli ehk see, et need kasvasid kallaku peal ja seal polnud kuigi mõnus neid korjata. Aga ikkagi, super maitsvad olid 🙂

Käisime Jägala linnamäel ka kui juba seal olime. Siis üle silla teisele poole jõge.

Edasi tuli selle päeva maiuspala 😀 Läbi hiiglama tiheda võsa orgu ja sealt üles ja jälle alla ja üles ja lõpuks veel väga-väga tihedat võsa. Tahtsime Kukemiku kivi juurde minna aga andsime suhteliselt kiiresti alla. Samas üldse ei kurda, oli märksa põnevam kui metsa vahel käimine.  Pealegi oli üsna ergutav teadmine, et varsti saab süüa ja puhata 🙂

Laulumäe kivi oli meie söögilaud. Pakkus nii varju kui päikest. Lilled õitsesid, maasikad kasvasid. Mmm mõnus!

Pärast seda olin mina küll juba omas mullis. Kuigi oli väga ilus ja isegi tore siis samas oli ka natuke nagu tülpimus sees. Võtsime vaikselt ja puhkasime kui vaja.

Väga kaugele ei jõudnudki kui oli vaja jätsi paus teha.  Koogi pood jäi tee peale.

Vaatasime veel natuke Jõelähtmes ringi.

Jõelähtme postijaam ja -jõgi.

Seal kandis oli jube palju toonekurgi.

Jõe maa alla mineku koht või siis maa peale tõusmise koht, kuidaspidi võtta.

Vaatasime Jõelähtme pastoraati, kirikut ja aeda.  Kõik imekena, mõnus oli jalgu puhata, päike hakkas tasapisi looja minema.

Jooksime üle Narva mnt. Ööbima saime Loo ajaveski juurde. Sinna suuna võtsimegi. Mulle ei andnud rahu kolme kuninga kivi, teadsin, et see peab seal samas tee ääres olema. Nii käisime mööda põldu ja otsisime. Enne sattusime mitmele kultusekivile.

See pole mingi ime, seal on enamvähem iga kivi kultusekivi ja neid kive on seal palju.

Kolme kuninga kivi leidsime ka üles.

Veski juurde jõudsime kõige ilusamal ajal 🙂

Mina, kes ma võõrastes kohtades ei maga kuigi hästi, vajusin ära ja magasin hommikuni nagu nott, jälle 🙂

18km/Juunis:110km/Aastas: 868km

Maardu karjäär, Võerdla ja Rebala külad, Indikaatorikivi

Millalgi tekkis plaan, et võiks minna Maardu taha põdrajuure soomukaid vaatama . Samas mina nii suur ühe taime fänn ka pole, et sõidaks bussiga kohale vaataks üle ja tuleks tagasi ehk oli vaja mingi plaan ka välja mõelda, et matkata või midagi. Ega seal tegelikult midagi keerulist polnudki. Põhimõtteliselt saab Maardu karjääris jalutades peaaegu õigesse kohta välja. Peale selle  võtsin plaani ka lastekangrud. Mitu korda on olnud plaan, et läheks ja vaataks aga kuidagi on ära jäänud. Kõige naljakam on asja juures see, et ma olen isegi sildi juures käinud aga kuna lumi oli maas polnud midagi näha 😀 Üks kord kui oli plaanis siis me ei jõudnud nii kaugele ja kolmandal korral ma lihtsalt ei teadnud, et need on samas lähedal.

No ja siis kusagilt keset Maardu karjääri tagasi tulla.  Kui viitsimist on ja suuna sinnapoole seame siis indikaatorikivist olin ka mitmeid kordi kuulnud, tahtsin seda ka näha. Samas oli kaardilt mõõdetult juba niigi umbes 20km käik, tavaliselt tuleb umbes 5km juurde ka sikitamiste ja sakitamistega 🙂 Seega oli kivil käimine kahtluse all.

Igatahes hakkasime I-ga hommikul vara minema, kusjuures sel korral oli see minu idee. Tavaliselt ajan ma sõrad vastu aga tundus hea mõte. Ei pea kiirustama ja koju peaks ikkagi suhteliselt normaalsel ajal jõudma. Ma küll lootsin, et jõuame varem 😀

Alustasime umbes 9 paiku Kroodi oja juures.

Ilm oli imelik. Tuule käes oli dressikaga täiega külm, tuulevaikses kohas oli jälle jube palav ja kõrvetas.

Kroodi oja ääres on krossirada. Jalutasime mööda seda üles alla ja saime oma hommikuse võimlemise kätte 😀 Samas oli ilus, lilled õitsesid, päike paistis.

Imikas

Edasine teekond tekitas natuke segadust. Läksime otse Kiltri teele aga kus õige ära keeramise koht on seda oli esialgu raske tuvastada. Seega me käisime mitmes teeotsas datšasid vaatamas ja edasi ei pääsenud sest tegu oli tupikuga.  Ehk üks edasi-tagasi käimine. Õnneks mitte pikalt.

Väravast kunstiteos.

Lõpuks olime õiges kohas, tuli tuttav ette ka kuigi ma olin seal ainult ühe korra varem käinud. Aga sealt edasi polnud ma käinud ega näinud ehk hakkasime minema ja läksime edasi ja mina muudkui mõtlesin, et tegelikult me ei peaks selles suunas minema aga rada läks ja nii oli mugav 😀 Lõpuks olime keset karjääri ja seal me ei pidanud kohe üldse olema. Keerasime suuna õigeks. Lõpuks saime õigele rajale.

Mõnesid käpalisi nägime. Hall käppasid oli ja suuri käopõlli. Karjääri kraavid olid võimsad. Üles alla ronimist oli palju.

Murdsime ennast tee peale välja. Nägime hobusekoplis mingit  mälestuskivi aga ei lugenud miskitpidi välja, mis sinna peale kirjutatud on.  Pärast kodus uurisin ja puurisin ja leidsin, et see on mälestuskivi Võerdlas fosforiidi kaevandamise pärast kodu kaotanud inimestele või lihtsalt mälestuskivi seal olnud külale.

Hobustest mööda minnes tuli I-le meelde, et kusagil sealkandis on lemmikloomade surnuaed. Nägime, vaatasime sisse. Ma pole seal kunagi käinud ega teadnud, kus see täpselt asub. Pole nagu erilist huvi ka tundnud. Aga kui tee peale juba jäi, siis tundus et võiks vaadata, mis seal on. Muidu nagu inimeste surnuaias ainult, et hauad olid nii pisikesed nagu oleks päkapikude omad.  Minu jaoks natuke imelik oli see, et kui juba uhke haud ja hauakivi püsti pandud siis võiks neid koristamas ka käia. Muidu tundub suhteliselt pointless mu meelest.

Läksime edasi. Põdrajuure soomukaid me ei leidnudki. Vanasid varsi oli palju aga uutest polnud isegi mitte pungakestki kusagil. Selle eest olid imeilusad külavahe teed. Palju paekivist lagunenud maju, terveid maju, aedu. Lihtsalt ilus maaelu idüll. Ainus, mis häiris oli prügimäe hais, õnneks polnud see kuigi tugev, ebameeldiv siiski.

Kits ja Jõelähtme kirik.

Jõudsime lastekangrute juurde.

Kui niiviisi kalmetel ja surnuaedades käia siis tekib pikapeale visioon, mismoodi ise mahamaetud saada tahaks. Kõiksugused üüüber kivid ja platsid tunduvad minu meelest täiesti mõttetud. Mulle vist meeldiks lihtsalt rohuplats rauast sepitsetud ristiga. Mu meelest poleks sinna isegi nime peale vaja. Aga kui sellist kalmet vaadata siis tekib küll tunne, et kui keegi viitsiks mulle sellise laduda kunagi siis oleks lahe 🙂

Mõned olid veidi võssa kasvanud.

Mingi rändrahn pidi seal ka olema aga meie seda vist ei näinud.  Kui oli siis selline maad ligi. Ühes kohas ma kõhklesin justkui oli mingi kivi aga samas oli seal väikseid kivisid ka nagu oleks kalme moodi hoopis. Ma isegi ei teinud pilti sellest 😀 Me algul arvasime, et põlvekõrgune kivi seal kõrval ongi see rändrahn, mida infotahvlil kujutatud aga pärast vaatasin, et asukoht ei sobinud.

Kangrute otsast läheb tee karjäärialale, läksime sealt sisse. Alguses oli natuke vaateid ka. Pärast jäid puud ette.

Üks pool oli vetikaid täis.

Vee värv on nagu mõnel siniallikal.

Kuna mets on sinna istutatud siis on seal põnevaid ja vähem põnevaid liike. Ega naljalt lehisemetsa vist kusagil ei näe muidu. Põnev oli vaadata, kuidas see on muutunud. Kevadel olid lehised raagus ja nõiduslikud. Praegu väga ilusad rohelised, pehmed ja värskete käbidega.

Veidi selline kõheda ja surnud olemisega männimets.

Nii uskumatu kui see ka pole siis sel korral ei tõmmanudki prükarihais meid jalust maha. Kõige hullem oli külade vahel aga nagu enne mainitud oli sealgi täiesti okei.  Mõned tuulepahvakad tõid õrna hõngu aga see oli ka kõik.

Kordamööda männisalud ja kaasikud. Rohelisel ajal ei tundunud piir nii jäik.

Jõudsime Maxima juurde parki. Päris viisakas värk. Laiad rajad sees ja puha aga õnneks mitte mingi imeliku kattega vaid lihtsalt väga pisike muru 🙂

Otsustasime Indikaatorikivi otsima minna. See oli kusagil tühermaal majade taga. Või noh, neid kive oli mitmeid. Meie arvasime, et kõige suurem on see õige ja asukoht klappis vähemalt mõnel kaardil selle kohaga. Ma olen viimasel ajal avastanud, et enamus kive ja asju on kaartidele täiesti valesse kohta märgitud. Kividega kui neid pole ühes kohas palju on vähemalt lihtne need paistavad aerofotolt enamasti kätte.

Üks sõber teadis rääkida, et indikaatorikivi sai nime selle järgi, et kivil olev sammal muutis värvi vastavalt sellele, mida keemiakombinaadis parajasti “küpsetati”.  Aga! Suurel kivil ei olnud üldse sammalt. Kõikidel teistel oli 😀

Indikaatorikivi võibolla 😀

Põhimõtteliselt võib öelda, et seal on indikaatorikivikülv.

Otsustasime jala Muugale minna, pole palju maad ju.  Pidevalt ei viitsiks nii käia aga seal oli ka siiski ühtteist vaadata. Uueküla külaplats oli päris uhkeks aetud. Tee äär oli ära niidetud aga sellegi poolest olid imepisikesed baltisõrmkäpad nina välja ajanud ja neid oli seal üksjagu.

Lõpuks kui Muugale jõudsime olime läbi nagu läti rahad 😀 Mina pole lihtsalt harjunud  hommikul kella kuuese ärkamisega ja I tuli otse töölt, nii et oli üldse magamata. Ühesõnaga seiklesime tänu sellele edasi, et me ei suutnud ennast teineteisele arusaadavaks teha 😀

Mina teadsin, et kohe lähedal peaks olema kabelikivi bussipeatus aga ei mäletanud, mis buss sinna käis, kas 34 või 38. Kuna ma ütlesin vale numbri ja I otsis netist selle järgi peatust siis ta muidugi ei leidnud ja kuna ma peast täpselt ei mäletanud, kus see peatus on siis läksime 2 km kaugemale mingisse muusse peatusesse, kus ma elusees polnud käinud 😀   Samas oli Muuga vahel ka tore jalutada.

Käisime 33km/Juunis:74km/Aastas: 832km

Pääsküla raba ja Männiku

Sel aastal on käpalised üsna varakult õide löönud nagu kõik muugi. Käisin tegin ühe pisikese tiiru Pääsküla rabas ja Männikul.

Kust poolt alustada jätsin busside hooleks ehk kumb enne tuleb, kas 5 või 18. Tuli viimane. Seega sõitsin Nõmme poole. Alguses plaanisin Hiiul maha minna aga käigupealt otsustasin ümber ja sõitsin paar peatust edasi.

Raba laudteedel pühapäeval jalutamine tundus suhteliselt kahtlane. Arvasin, et on liiga palju inimesi ja no mõned muud põhjused olid ka.

Sookail lõhnas uimastavalt. Päike paistis lagipähe. Kõikjal oli krõbekuiv.

Kõdu koralljuur. Ma olin kindel, et üksi käies ma raudselt ei näe seda. No ja kui täiesti aus olla ega ma eriti ei mäletanud ka, kus see päris täpne asukoht oli 🙂

Käisin mõned kauni kuldkinga kohad läbi. Sel aastal olid pundid vist pisut lahjemad kui eelmisel aastal. Ühes kohas 5 õit, teises kaheksa ja kolmandas ainult üks.

Kõiki kohti ei jõudnud läbi kammida võibolla mõni pesakond on kasvanud ka.

Soovõhku oli ka päris rohkelt.

Ojamõõlad olid mõnusalt prisked.

Hall käppasid oli palju aga üldises plaanis üsna nigelad. Ilmselt vajavad veel aega, et kasvada ja kosuda. Mõned siiski olid päris kenad prisked ja pontsakad ka.

Edasi liikusin juba Männiku poole.

Liival kasvas mets-seahernes

Suured käopõlled olid täiesti erinevas staadiumis. Mõned alles pisikesed, teised peaaegu õitsenud. Üldiselt võib siiski öelda, et pigem on praegu õitseaaeg.

Soo-neiuvaip on ka varsti valmis õied avama.

Kahelehine käokeel. Esimene, mis sealkandis lahti paistis olevat.

Kuningakübarate esimesed õied. Seenlilledest polnud jälgegi. Ilmselt on liiga kuiv.

Balti sõrmkäppi oli ka aga jällegi sellised pisikesed alles.

Edasi kimasin juba linna, et jõuaks vanalinnapäevade raamis ühele matkale.

Viimased klõpsud. Ida-kitsehernes.

Käisin 15km/Juunis:24km/Aastas: 782km