Türisalust Kloogaranda

5. juuli 2022 / Aet / Lisa kommentaar

Üks päev tekkis tunne, et võiks kusagile ujuma minna ja lisaks natuke kõndida ka. Kuna mõtlemine, mis koht see olla võiks, võttis nii kaua aega, siis kaugele ei saanud minna. Lisaks oli oluline, ka enamvähem normaalsel ajal linna jõuda.

Plaanid said uhkemad ja suuremad, kui teha jõudsime, aga samas oli nii ka väga tore. Jäi aega nautida.

Türisalus astusime bussist maha ja kohe metsa. Seal samas kõrval on Türisalu joastik. Väga kihvt koht, vähemalt minu meelest.

Natuke hullasime, palav oli pildusime vett ja nautisime niisama olemist. Püksid sain kah mustaks.

Läksime natuke mööda ranna äärt edasi ja ei suutnud vastu panna, läksime ujuma. Eriti sügav ei olnud, aga selle eest niiiiii soe vesi. Jäimegi sinna ligunema ja ei tahtnudki välja tulla. Ainus häda oli selles, et Kloogarannast läks rong 19:51 ja sellest ei tahtnud maha jääda. Ehk pidime liigutama hakkama. Loomulikult mul läks meelest ära, et mere äärest üle Keila jõe ei saa, nii et lonkisime pisut edasi-tagasi. Mere ääres uudistasime ja maitsesime söödavaid taimi ka. Sealt saab sellise salati, et hoia ja keela 😀

Üle jõe saab veidi enne Keila-Joa lossi, sõbranna tahtis poodi minna, nii et tegime selle tiiru ka. Mets oli mõnus, pärnad õitsesid. Katsusime varbaga jõe vett.

Läksime juga vaatama, tundus, et vett on vähe, aga tegelikult mitte nii väga. Jalutasime läbi jõe teisele kaldale. Siis oli vaja muidugi jälle lollitada ja nalja teha. Igasugu poose võtta ja pilte teha 😀

Läksime läbi pargi, üle maantee ja sealt metsa. Ega seda metsa seal kauaks ilmselt pole, vähemalt teid oli sinna mitmeid rajatud. Tee ääres oli palju käpalisi, peamiselt vist vööthuul sõrmkäpad ja mõned rohekad käokeeled.

Aeg kadus käest ja otsustasime otse minna, maa ei olnud väga pikk, aga üsna omamoodi. Seal kasvasid põõsasmaranad, kadakad, maasikad ja miskised vaod olid seal ka, suht ebamugav käia, aga mitte kõige hullem. Edas saime minna küla vahelt, mis oli vahelduseks päris mõnus. Üks valge kass oli, keda pildistasime. Üks naine pidas auto kinni ja küsis, kas poiss lööb meile külge ja kamandas “Tillu, mine koju”. Meil oli nalja kui palju.

Treppoja joastikult jõudsime ka läbi põigata. Seal oli küll täiega kuiv.

Edasi läks juba tormamiseks. Lootsime veel kiire ujumise teha, aga ei jõudnudki. Saime ainult varbad vette pista ja kõik.

Ümmarguselt tuli kokku 16km.

Viimsi ps matk

10. märts 2022 / Aet / Lisa kommentaar

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr 13

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Sügise värvid Tiskrest Murastesse.

6. okt. 2021 / Aet / Lisa kommentaar

Väljas on nii ilus värviline ja soe oli ka, nii et ilm tuli ära kasutada ja ringi uudistada. Samas kaugele ei viitsinud minna ja tahtsin, et võimalusel oleks võimalik varem tagasi tulla. Otsustasin Tiskre-Muraste kasuks, sest teada on, et see ring tuleb 20 km kanti, aga kui ära tüdineb saab suure tee äärde bussi peale minna. Eeldusel, et sa oled ülemisel astangul 😀 All pool on lootused veidi kehvemad.

Teiseks tahtsin, et ma saaksin lihtsalt kulgeda, ei peaks kaarti vaatama. Seal kandis on mugav see, et eksida pole võimalik.

Tiskrest jalutasin Tabasalu loodusrajale. Käisin mööda kõrvalteid. Oli põnev ja ilus. Plaanisin minna Rannamõisa kiriku juurde. Mulle meeldib mõnikord surnuaedades kooserdada, matmiskombed on põnevad ja neid tekib järjest juurde.

Jõudsin Tilgu tee algusesse ja otsustasin mööda seda minema hakata. Ei viitsinudki väga kusagile kõrvale kalduda. Natuke uudistasin siin ja seal. Ebamugav on muidugi see, et tee on kitsas ja kui autod sõidavad pole kusagil väga olla. Vaatasin üle panga ääre alla, piilusin metsa vahele, käisin rannas ja juba jõudsingi vana piirivalvekooli juurde.

Kooli taga algab Muraste matkarada. Korra olen seal varem ka käinud, aga mitte igal pool, kus sel korral sattusin. Tegelikult plaanisin minna Muraste hiide ka, aga tüdisin kuidagi ära ja keerasin hetk enne seda üles mäkke.

Üleval otsisin endale nö. väljapääsu. Küll on seal aiavahed ja tupikud, kunagi ei tea kuhu täpselt välja jõuad, aga tegelikult sain täitsa kenasti hakkama, kusagil edasi-tagasi käima ei pidanud.

Korra küll jõudsin jalgrada pidi peaaegu, et kellegi hoovi aga aiaga see piiratud polnud ja kohe algas tänav. Peale mõningast sik-sakitamist jõudsin kaldapealsele rajale välja.

Edasi küpses plaan küll mitte bussi peale minna aga jalad kõhu alt välja võtta ja veidi kärmemal sammul kodu poole astuda. Üsna kiiresti jõudis kätte lollidemaa ja sealt läbi minnes mõtlesin, et vaatan üle ka Proomu allika ning Taari hiidrahnu. Sealt võtsin suuna juba Tabasalu loodusrajale. Lilled veel täitsa õitsesid või taas õitsesid oleks vist õigem öelda. Palju oli aasnelki, mõni anemoon ja kurekatlaid.

Loodusrajal seadsin sammu jälle pikemaks. Kui trepp alla läks siis kõhklesin, et tahaks nagu minna aga pärast üles küll enam ei viitsi tulla 😀 Dilemma missugune. Otsustasin alt minna kuigi seal on mõned sellised veidi kahtlased kohad kust ei pruugi hästi läbi pääseda, tossudega siis.

Kui alla jõudsin siis sain aru kui õigesti ma olin teinud, et sinna olin läinud. Rannas oli kõik veelgi värvilisem kui üleval. Vahepeal läks “tee” küll üsna kesiseks, läga oli pangani välja. Sisse ei tahtnud väga astuda, tagasi ka minna ei tahtnud. Õnneks leidus siin seal mõni kivi, millele õnnestus astuda. Ronida polnud isegi väga vaja, maha langenud puid oli vähe ja ülevalt poolt sadanud kive polnud ka vist jupp aega enam tulnud. Ja peab mainima, et seal on ikka päris kõvasti reostatud, õli oli igal pool ja hais päris vinge.

Kaart Kokku umbes 21 kilomeetrit.

Maardu lõunakarjäär

24. sept. 20217. märts 2022 / Aet / Lisa kommentaar

Ühel õhtupoolikul septembris otsustasime I-ga, et midagi võiks teha. Tuli idee, et läheks äkki Maardu poole. Buss nr 30 sõidab kenasti Kallavere külje alla ja sealt võib suuna, kuhu iganes võtta. Otsustasime Maardu lõunakarjääri kasuks.

Et jala sinna kohale jõuda siis on vaja küll üksjagu astuda, aga asi pole sugugi kõige hullem. No umbes 4 kilomeetrit kokku. Ilmselt saaks vähema vaevaga ka, aga see polnud meie eesmärk.

Läksime Kroodi oja serva mööda, raudteest üle, tunnelist läbi Maardu järve äärde välja. Meil õnnestus just siis raudtee äärde jõuda kui rong tuli. Meile lasti mitu korda signaali ja lehvitati. Mõnusalt värviline oli, kuigi kohal olime veidi pettunudki, et justkui poleks värvi olnud. Kõik puhta pruunikasroheline 😀

Karjäärist endast ootasime rohkem sügist, aga mida polnud, seda polnud. Esimesed märgid siiski olid. Mõni kärbseseen, peotäis vaarikaid ja natuke kollaseid lehti siin ja seal.

Alati on vaja ka midagi otsida. Sel korral oli selleks Karjamaa allikas. Koha küll leidsime, aga vett polnud seal grammigi. Paras võsas rabelemine see oli, aga ära nägime 🙂

Karjääris me iseenesest väga pikalt ei olnudki. Möödusime püstkojast, mis on teadmata kaua seal olnud. Vandjala poole enam ei läinud, keerasime suuna Maardu mõisa peale. Seal on hullupööra palju igasugu kultuskive ja kivikalmeid.

Järgnevalt tulid vastu juba paekivikarjäär, Maardu veski ja palju palju punaseid pihlakaid.

Edasi tuli selline ööeelne tülpimus, ei tahtnudki enam kusagile minna ega midagi vaadata. Maardu mõisast kõmpisime külma näoga mööda. Veel äratasid meie tähelepanu tindikuid, sest neid oli ühe platsi peal äärmiselt palju.

Juttu jätkus, jahvatasime ümber olevatest kohtadest ja võtsime mõnegi asja plaani. Pean tunnistama, et ma ei ole korralikult Maardu hiies käinudki. Korra ühest nurgast sisse piilunud ainult. Edasi marssisime suhteliselt tuima näoga mööda teed, polnud rohkem selleks õhtuks seiklusvaimu antud. Lõpetasime Lasnamäe busside lõpp-peatuses. Kokku tuli umbes 15km.

Pääsküla rabas

29. juuli 202129. juuli 2021 / Aet / Lisa kommentaar

Pühapäeval oli vaba päev ja ilus ilm. Tegelikult küll pisut liiga palav. Alustasime Männiku poolt aga seal läks tulistamiseks, nii et lasime kiiresti jalga. Mets oli krõbekuiv ja pilti justkui polnudki millestki teha. Alguses tunduski et käime mõned kilomeetrid ja ehk leiame mõne mustika ja muraka ka. Praktiliselt midagi ei õitsenud.

Kasealleel nägime mõningaid liblikaid.

Mingil hetke ajel otsustasime minna turbaväljade poole. Mööda kruusateed kõmpides nägime paari laialehist neiuvaipa. Polnudki täiesti närtsinud. Piinlik tõdeda aga sel aastal pole käpalisi vaatamas käinudki. Mõned on juhuslikult teele jäänud.

Liblikaid oli meeletult ja üks väike roomaja ka 🙂 Puud olid ämblikuvõrke täis.

Turbaväli oli põnev. Kõik oli äärmiselt kuiv aga “asjad” olid olemas. Huulhein oli õitsema hakkamas. Mingid eriti hõredad villpead olid tuules lehvimas. Esmakordselt nägin ungrukolda, LKIII.

Bussipetusesse kõndides nägime ka veel ühtteist. Mingi “prükar” oli seal, kus kasvas igasuguseid taimi, moone, kosmoseid, tilli 🙂

Kaarti saad vaadata siit”

Prangli

22. juuni 2021 / Aet / Lisa kommentaar

Prangli ehk Wrangö ehk kõversaar sai ette võetud 20. juunil, tohutu palavusega. Kraadiklaas näitas 30 kraadi. Õnneks puhus tuul, mis natuke leevendas ja meri oli käepärast, kes ujus, kes kastis ennast niisama. Saarel on kolm küla: Kelnase, Idaotsa, Lääneotsa. Kõigepealt uudistasime Kelnase küla. Küla nimi tuleb arvatavasti rootsi keelest ja tähendab Allikaneeme. Esimeseks sihtmärgiks oli Prangli tuletorn ehk loode tulepaak. Teele jäi kividel turnimist, kiviklibust randa, loopealne taimestik.

Idaotsa küla. Küla nagu küla ikka. Võibolla ootaks, et majade ümber oleks rohkem ruumi aga arvestades, et väidetavalt on saarel kunagi elanud kuni 800 inimest, siis pole imestada midagi. Praegu peaks olema umbes 169. Saare suurus aga 6,4 ruutkilomeetrit. Vaatamisväärsusteks veel Rahvamaja ja kool. Kool on saarel olnud juba 152 aastat, mis pole ka ime sest Prangli saar on asustatud juba 13 sajandist. Ainus saar Eesti põhjarannikul, mis on järjepidevalt nii kaua asustatud olnud. Kooliga on lugu selline, et õpilasi on vähem kui õpetajaid aga väikesaartel vist muutusi väga oodata ka pole. Poodi ootasid ka kõik pikisilmi. Külma vett ja jäätist 🙂

Lääneotsa külla läksime niivõrd, et vaadata Prangli kirikut, ehitatud 1848 ja surnuaeda. Seal kasvab ka palju võsu-liivsibulat. See on põnev nagu mõni sukulent. Kahjuks olime enne liialt veninud, et kirikusse sisse minekuks enam aega ei jäänud. Järgnes söögipaus mere ääres kadakate vahel.

Möödusime Mõlgi sadamast ja võtsime suuna punasele kivile. Kivi ümbermõõt on 31,1m ja kõrgus 3,3m, liigitub hiidrahnuks. Oma nime on saanud tõenäoliselt rabakivi punakast värvusest. Tuntud sellepoolest, et tegemist on liukiviga ja kui naised sealt alla lasevad, siis peaks nad varsti lapseootele jääma. Ümbruses kasvas palju harakkuljust. Põnev on see sellepoolest, et tegu on igihalja poolpõõsaga.

Pisut edasi on juba Eestiranna mälestusmärk. 1941 pommitasid saksa lennukid “Eestiranna” aurulaeva. Ellujäänud viidi paatidega mandrile, surnud maeti aga Prangli randa. Laev seisis sõja lõpuni saare juures madalikul ja kohalik rahvas tõi laeval oleva kauba saarele ja kasutas selle ära. Nii võib siiani leida paljudest majapidamistest Eestirannalt pärit asju.

Metsarada mööda edasi minnes jõuab õige pea saksa lennuki jäänusteni. 1944 toimusid saare kohal lahingud. Lennuk kukkus alla, kuid piloot pääses. Kohalik rahvas viis ta paadiga mandrile, vastutasuks said langevarjusiidi, millest kohalikud neiud said omale pulmakleidid õmmelda.

Samas kõrval on maagaasi puurauk. 1920-datel otsiti sealt väidetavalt naftat, mida rahastas Eesti Rockefeller Boris Linde. Leiti hoopis maagaasi aga seda on nii vähe, et ennast ära see kuidagi ei tasu. Turistikana on aga tore vaatamisväärsus ja kel tahtmist midagi küpsetada see saab küll 🙂 Tuli tuleb lõpuks ära kustutada ja kõige parem nipp selleks on lihtsalt ära puhumine. Tundub võimatu aga pole mitte.

Lõpp juba paistis. Metsast ja mere äärest kõndisime sadamasse. Teele jäid luited. Rohekas uibuleht, mis niiväga tavaline polegi. Lihtsalt äratuntav oma rohelise värvi poolest.

Rannas käidi ujumas ja nauditi niisama vaadet. Meri oli imeilus, sile. Sadamasse jõudsime enamvähem ehk siis natuke varem kui laev välja läks 🙂

Laeval tegin ka mõned pildid. Lihtsalt liiga ilus oli mitte teha 😀

Lasnamäel, Pirital ja Maardus

19. apr. 202021. apr. 2020 / Aet / 1 Kommentaar

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema. Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale. Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Pööripäeva lille nuusutamise retk

21. juuni 201923. juuni 2019 / Aet / Lisa kommentaar

Tekkis mingisugune plaan pööripäeval väike matk teha. Alguses ma isegi ei mõelnud, kas üksi või kellegiga koos. Ühesõnaga mõte idanes ja mõni päev enne otsustasin, et hõikan välja ka. Kui keegi tuleb siis tuleb ja kui ei siis lähen üksi.

Oluline oli õhtune aeg sest siis on ehk näha, kuidas udu tõuseb ja ööviiulid hakkavad mõnusasti lõhnama.

Algne plaan oligi selline, et vaatame ära laudtee äärsed käpalised, naudime lihtsat maastiku. Kuna osa matkasellidest polnud kindlad kui pikalt nad käia suudavad siis sai tehtud selline väiksem ja suurem ring. Väiksema ringi tegijad pidid lihtsalt mööda laudteed tagasi alguspunkti minema, teistega läksime edasi.

Käpalistest olidki õitsemas peamiselt ööviiulid ehk kahelehised käokeeled. Teisi veel ei olnud või õigem oleks öelda, et need alles hakkavad õitsema. Pisikesi õienuppe oli siin ja seal küll. Varasemad olid juba ära õitsenud. Samas tee ääres oli lilleilu küll.

Suve võtsime vastu, Aiataguse allikatel käisime, torni ronisime. Kusjuures tuli meelde, et kevadisel pööripäeval käisime ka osaliselt sama seltskonnaga matkamas 🙂

Edasine teekond oli mõnda aega minu jaoks veidi igavam sest tuli natuke mööda sirget teed kõmpida. Samas sai niisama lobiseda ja tegelikult oli tee keset metsa, nii et vahepeal vaatasime seda ka mis seal paistab. Männi tuulepesa polnudki vist varem näinud. Ise tahtsin jõuda turbaväljadeni sest seda ma teadsin, et seal raudselt ilus. Tupp-villpead oma valgete tupsukestega on nii nunnud. Peale selle leidub seal ka käpalisi. Jänest nägime ka.

Edasi juhtus kuidagi selline lugu, et läksime seiklema, mis minu meelest on alati lahe.

Põhimõtteliselt oleks ehk keeranud tagasi alguspunkti poole aga teatavasti ei pääse kusagilt üle jõe. Kuna mingisugune rada läks jõe äärde siis läksime vaatama ehk keegi on mingi purde ehitanud vms.

Nii öelda purre seal oli ka – kopratamm. Sellest sai päris kenasti üle minna. Jõudsime hullu võsa vahele 🙂 Lootsime ennast kuhugile välja pressida aga igal pool oli piisaval vedel maapind ja ühes küljes suisa pääsküla jõe haru ees, nii et lõpuks pidime ikkagi tagasi minema.

Aga see veel ei vähendanud seiklemisjanu. Kui jõeületus taaskord tehtud sukeldusime metsa alla. Lihtsalt seal oli väga ilus. Päike paistis puude vahel, ööviiulid õitsesid ja…

Ainus häda kui nii võib öelda olid kraavid. Neist saab üle küll aga jube tüütu kui neid on palju ja need on laiad ja tuleb otsida seda kohta kust üle saab ja… Pealegi oli näha, et edasi läheb soisemaks ja otsustasime tee peale tagasi minna. Iseenesest oli ka tee peal kena astuda. Ühel pool täiesti raba moodi ala, teisel pool männimets. Tee ääres maasikad. Mmm.

Lõpetasime Vana-Pääskülas. Kokku tuli veidi üle 12km.

Palverännu retk 2019

11. mai 201913. mai 2019 / Aet / Lisa kommentaar

Iga-aastane palverännu retk sai läbitud – Tallinna osa siis nimelt. Sel korral Irust Piritale.

Sel korral kuidagi ei keskendunud jälle asjale ja vaatasin bussi kellaaegu valesti ja üldse oli pea laiali otsas. Täiesti kogemata jõudsin sel korral siiski õige bussi peale, mis tähendas aga seda, et ma jõudsin pool tundi varem kohale kui teised ehk mul oli aega ringi kolada.

Kuna rohi pole veel kõrvuni kasvanud, otsustasin konkreetselt üle vaadata ühe kivikalme, mis ma teadsin, et seal on. Ühe korra olen vaatamas käinud aga siis nagu jäigi vist mõistatuseks, et kas see ongi või? Igatahes sel korral olid märgid nähtaval, kuigi ümber lükatud ja maha visatud jne. Peab tõdema, et ilus oli. Kirsike õitses künka otsas ja udu tegi kõik mõnusalt vaatemänguliseks. Lõhnas ka hästi 😀

Iru ämma juures passisin kah sest ma millegipärast kujutasin endale ette, et kohtumispaik on seal aga ei olnud 😀 Ämma taga oli ka keegi läbustamas käinud. Huvitav, et inimesed jube-väga kangesti tahavad endast saasta maha jätta

Lõpuks saime siiski kokku ja asusime oma teed rändama. Vaatasime ämma üle. Käisime all orus koopa juures ja vana allika kohta vaatamas. Sosnovski karuputke kasvab seal päris mehesti. Ja vaatasin maa-ameti kaardil seda kohta ära märgitud pole, nii et keegi seda sinna hävitama ka ei lähe. Huvitav, kas peaks kuhugi teada andma?!

Linnamäele tegime tiiru peale, tuletasime eelmisi aastaid meelde. Jões oli vett palju, seal kus me ükskord põlvini vees sulistasime oli praegu vähemalt nabani. Vaatasin ka ilmselt mingisse merekindluse aegsesse punkrisse sisse. Nagu arvata oli – oli seal prügimägi. Uduse ilmaga polnud linnamäel varem käinud ja kui punkrist välja sain siis olid teised kadunud 😀 Saime siiski üsna pea kokku 🙂

Jalutasime mööda Pirita parempoolset jõekallast. Teele jäi Iru hiieväli, “kopra töö väli”, võluaed, vana maja, kolmeharuline kuusk. Botaanikaaia juures läksime üle rippsilla. Minu jaoks oli uus see puidust sild, mis metsa tekkinud oli. St. ma teadsin selle olemasolust aga polnud ise näinud veel. Teine sild oli veelgi suurem üllatus. Sealt oli varem päris keeruline läbi pääseda. Mõnes mõttes on ju tore kui tehakse “korda” ja pääseb hästi liikuma, teisest küljest nagu natuke hirmutab kah. Kui kaugele on vaja minna selle korrastamisega, millal asfalt metsa maha pannakse? Kose uues lasteaias saavadki lapsed juba asfaltteel loodust tundma õppida…

Muidugi olen ma hea ninatark. Ise virisesin kui liikuvast puust hakati üle märgala minema. Ma lõpuks ei läinudki. Läksin pisikese ringiga ja sain kah sinna kuhu vaja 😀

Jõudsime nõukaaegse varjendini ja Kose mõisa juurde. Kuna meid palju polnud tegime asja veidi uhkemaks ja käisime varjendis sees kah. Mina olen seal küll korduvalt käinud aga selline pime, kole ja metsik on ikka natuke erutav teema 😀 Pilte on seal kottpimedas muidugi raske teha, seda enam, et kellelgi polnud korraliku taskulampi kaasas. Kose mõisa vaatasime ka aga sealt lasime üsna kiiresti jalga 😀 Kes teab see teab 😉

Vihma sadas ja palju pilte enam teha ei tahtnud. Üsna vähe maad oli minna ka. Aga tähtsamad punktid siiski said üles võetud. Kose mõisa valitsejamaja, üks väga kurja minevikuga maja. Metsatulekahju paik, mille meie avastasime ühel varasemal palverännu retkel. Materdasime tule maha ja tuletõrjujad käisid asja viimistlemas 😀 Selles mõttes vedas, et tuli oli algfaasis ja meid oli palju. Muidu oleks pilt päris koledaks võinud minna.

Pirita jõel nägin esimest korda haigrut.

Muidugi Kochi kabel ja Pirita kloostri varemed. Vihma sadas endiselt ja otsustasime pikniku varjus pidada. Matkajuht oli hunniku pirukaid kaasa võtnud…mmm. Peale selle olid muidugi igaühel ka oma toidumoon kaasas, nii et saime kõik kalorid tagasi pugida, mis maha käisime aga mõnus oli. Loodetavasti järgmine aasta jälle 🙂

Kokku tuli veidi üle 12km.

Rannamatk Harku vallas.

21. apr. 201923. apr. 2019 / Aet / Lisa kommentaar

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik. Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole. Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Minu rajad

Käin ja vaatan ringi.

Looduskaitsealused taimed