Esimene hommikupoolik, kus mind suisa kiskus rattaga sõitma aga samas olid taevas sellised pilved, et kohe kohe hakkab padukat sadama. Istusin, kohvitasin, ootasin. Uurisin ilmateadet, mis lubas terveks päevaks vihma. Mida ei olnud oli vihm. Ootasin veel, ei midagi. Ainult pool päeva oli ära kulunud.
Lõpuks otsustasin, et väikese ringi võib ju ikka teha siis pole hullu ka kui märjaks saab. Võtsin jope kaasa ja asusin teele.
Esialgu võtsin ette 10km ringi, mida oli võimalik pikendada kui vajadus peaks tekkima 🙂
Alustasin Paluküla rändrahnust. Olen seal küll käinud aga mitte eriti palju. Kunagi varasemast ajast mäletasin, et see justkui polnud eriti metsa sees ja oli tee peale hästi nähtav. Praegu peab silmad lahti hoidma, et märgata.
Rahn on kaitsealune 1962 a. alates. Hiiumaa kividest suuruselt seitsmendal kohal. See on 8,9 meetrit pikk, 5,8 meetrit lai ja 3,3 meetrit kõrge. Selle ümbermõõt on 26 meetrit ja maht 66 kuupmeetrit. Otsa kannatab ka ronida.
Folkloori järgi on see jälle üks kivi, mida Tõll, Leiger või vanapagan olevat Paluküla kiriku pihta visanud ja see olevat mööda läinud.
Otsisin juba teist korda vaateplatvormi, kust peaks olema vaadeldav meteoriidikraater või selle vall vms. Juba mingi paar aastat tagasi ma seda ei leidnud ja olin tegelikult suhteliselt hämmingus, see peaks ju ometi silma torkama. Kõikidel kaartidel on see märgitud, mitmel pool jutu sees märgitud, et rändrahnu lähistel asub vaateplatvorm aga pole. Ja kohe päriselt ei ole. Endine klassiõde oskas pärast öelda, et seda pole seal ikka väga ammu juba. Vaatasin siis niisama korra kraatri serva peal ringi.
Üle tee pisut metsa vahele minnes leiab Paluküla vana Paemurru. Sinna juurde on tehtud Kärdla kraatri kujutis vms. Ühesõnaga ring ja kivi keskel.
Sealt maalt oleks pidanud oma algse plaani järgi vaikselt koju sõitma hakkama. Aga see tundus suhteliselt narr. Polnud selgagi veel märjaks saanud 😀 Kui ma alguses ringi pikendamiseks mõtlesin läbi sõita Helmerseni kivikülvi juurest siis see tundus ka kuidagi vähe. Kuna ma juba Lennujaama teele jõudsin siis mõtlesin, et lähen vaatan korra lennujaama.
Ja seal ma mõtlesin, et miks mitte lennuvälja taha vaatama minna. Pealegi oli kaardil sinna kanti Silmakivi märgitud. Ma küll täpset asukohta ei teadnud aga lootsin, et ehk hakkab silma.
Seal oli niisamagi ilus. Peab tõdema, et ma pole seal eriti käinud, mõned korrad ehk autoga läbi sõitnud.
Esialgu ei saanudki aru, miks meid sinna kunagi “veetud” pole aga kui veidi loogikat või ema tarkust kasutada siis seal ei saanudki veel mõned ajad tagasi käia. Nimelt oli seal NL piiritsoon. Peale vabanemist ei tea kui hästi sinna ligi pääses ja ega mind tol ajal ei huvitanud see ringi tuuseldamine ka. Nüüd pole lihtsalt sattunud, pole Hiiumaal väga matkanud ja kui siis pigem kusagil teisel pool Kärdlat.
Nii, et avastamist ja imetlemist oli mul seal küll. Mulle kohe täitsa meeldis ja ma kindlasti lähen sinna ükskord põhjalikumalt ringi nuuskima.
Hiiessaare tuletorn on ehitatud 1953. aastal. Aastatel 1994–2001 tuletorni tuli ei põlenud ja see oli kasutusel päevamärgina. Torni kõrgus on 17m. Suhteliselt ühte nägu Virtsu tuletorniga.
Vissulaid. Kruusane seljandik, liivase säärega, pindala on 10,9 ha, kõrgust 3 m ja ümbermõõt 2,5 km. Saarel on suvila, kus Kärdla saksad käisid 20.saj. alguses suvitamas.
Pärandkultuurist jäi silma Silmalahe lauter. Seda küll pigem sellepärast, et seal sai paremini lahele piiluda ja paadist pilti teha 🙂
Sõitsin natuke maad edasi, silmanurgast vilksatas justkui metsavahel olev kivi aga nagu päris täpselt aru ka ei saanud. Mõtlesin, et prooviks majaka juurde minna aga seal läks tee suhteliselt kehvaks vähemalt rattaga sõitmise mõttes, nii et ei viitsinud sinna minna. Mõtlesin, et võib ju mõni teine päev uuesti proovida. Nii ma sinna lõpuks ei jõudnudki.
Kuna päev hakkas õhtusse jõudma siis keerasin otsa ringi. Tee ääres oli palju lambaid. Nii äge oli vaadata, kuidas nad kah uudishimust vaatama jäid, mis tegelane see neid vaatab.
Tagasi sõites leidsin keset teed viinamäeteo. Ma ei tea, kas ma Hiiumaal neid üldse varem näinud olen – tean, et nad on seal olemas juba ammu aga pigem siis Kassari, Käina pool. Igatahes pidasin ratta kinni ja tahtsin pilti teha. Tee ääred olid nii kitsad, et läks veidi aega enne kui ratta kuhugi ära paigutatud sain. Sel ajal sõitis seal üks auto ja ma mõtlesin, et nii palju siis sellest teost. Aga õnneks jäi tigu ellu ja ma sain ta`st portsu pilte teha. Pärast päästsin ta ära ka, tõstsin tee pealt muru sisse.
Olin juba lennujaama taga väljas kui meelde tuli, et võiks seda “võibolla” kivi kohta vaatama minna. Sõitsin tagasi ja teritasin silma, oligi kivi.
Hiiessaare silmakivi ehk hiidrahn on oma nime saanud väikese merelahe järgi, mille maasse ulatuvat soppi kutsutakse silmaks. Teine variant on ka, et see on olnud püha kivi. Kusagilt mujalt ma pole seda varianti kohanud aga Hiiumaa loodusmonumentide raamatus on nii väidetud. Vaadates koha nime siis võib see ka üsna tõenäoline olla. Peale selle olevat kunagine Hiiumaa olnud hiite saar ja sellest oma nimegi saanund, nii väidab pühapaikade raamat. Võtke või jätke. Kivi ise oli väga “soe”, mulle meeldis seal otsas, oleks võinud sinna jäädagi 🙂
1254. aastal jagati Hiiumaa Saare-Lääne piiskopi ja ordu vahel, siis oli Silmakivi üheks piiripunktiks.
Silmakivi pikkus on 13, laius 10,5 ja kõrgus 4,5 meetrit ning ümbermõõt on 33 meetrit.
Kodu poole sõites põikasin läbi Roograhu sadamast.
…ja Helmerseni kivikülvist. Väidetavalt on seal 0,5 ha suurusel maaalal 80 kivi. Ma ei ole neid üle lugenud aga neid suuremaid ja väiksemaid rahne on seal küll. See pisem osa, mida inimesed vaatamas ja imetlemas käivad on ilmselt olnud üks suurem rahn, mis on kilduseks purunenud.
Sõitsin mööda mere äärt koju. kokku tuli umbes 20km ring.
Kaart, päris uksest ukseni jutti e tõmmanud 🙂
Huvitav, et vihma muudkui ähvardas sadama hakata aga minu väljas olemise ajal sadas paar piiska. Alles hilisõhtul tuli esimene suurem sadu ehk siis umbes 10 minutit padukat. 🙂
Minu rajad 