Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste

Kuna Ülemistejärve asum on oma mõõtmetelt Tallinna suurim ja seda on suhteliselt raske poolitada siis sel korral tegin üle pika aja matka nädalavahetusel. Kilomeetreid kogunes, kuidas kellelgi 19-23 või midagi sellist 😀 Adekvaatselt pakuks ikkagi 20 kanti.

Alguse pool (Ülemiste keskuse vastas) oli minu jaoks keeruline sest kergliiklusteid ma väldin. Aga kohati on Järvevana tee ja aia vahel puhas asfalt, tee mis tahad 😀

Üritasime siis kuidagi miskit rääkida, et tee nii igav poleks: paberivabrikust, härjapeajõest, veepuhastusjaamast.

Päris suure osa suutsime siiski teed vältida ja põnev oli ka sest ega ma nii väga seal võsas vahtimas pole käinud. Aia ja tee vahele jääb kohati ribake metsalaadset ala. Isegi kaks kitse jooksid seal -uskumatu sest seal pole justkui küll kuhugi mõistliku kohta minna. Loodetavasti jõudsid päris metsa tagasi.

Matkamise mõttes on kehvad lood ka sellega, et nüüd on ka Ülemiste järve Järve poolses otsas tehtud kergliiklustee. Raudalu pool võid lendava taldrikuga mööda pead saada. Varsti pole loodusest haisugi.

No vähemalt praegu on rahule jäetud Rae valla poolne külg. Aga eks nemadki taha seal kogu hingest asfalti maha saada. Mõelda vaid, mida seal siis teha saab kõike.

Igatahes õnnestus meil leida selliseid kohti, kus isegi mina pole käinud. Päris põnev oli ukerdada metsalodus. Vett oli siin ja seal. Pokud aitasid hädast välja ja kui ei aidanud siis leidus mõni puu, millest silla sai teha või, mis juba iseenesest oli silla eest.

Kurna oja toru oli vee all, nii et ülemineku alternatiivina polnud see kaalumiselgi. Minu õnneks 😀  Kuidagi kooslus vesi ja peenikesed purded ajavad mu tasakaalu tunnetuse täiesti paigast ära.

Läksime edasi ja leidsime ühe kena rohelise muruplatsi, mis oli kui loodud pikniku pidamise kohaks. Laotasime oma kraami välja kui meiega ühines üks tore Nõmme onu.

Tuli jalutama ja leidis, et me oleme piisavalt toredad, et meiega koos jalga puhata. Küll see onu ikka puuris ja uuris, kes me oleme aga suhteliselt raske oli midagi  ta küsimustele vastata.

“Kas te olete ekrelased jah?”
“Ei hoopis demokraadid jah? Need armastavad loodust”
“Mis vennaskond te olete kui nii võib küsida? Teil ju siiski naised ka seltsis” jne jne. Lobises teine palju aga ei olnud ebameeldiv, pigem nagu päeva nael. Ettearvamatu tore juhtumine.

Selliseid suhtlejaid inimesi võiks rohkem olla, nii harva kui mõni teregi ütleb, rääkimata muust.

Meie teekond lühenes umbes paari kilomeetri võrra sest juhuslikult oli Kurna ojale langenud üks väga hea kasepuu või tegelikult isegi mitu.  Nagu ma ütlesin ei meeldi mulle eriti sellised purde moodi asjakesed aga see oli täiesti okei. Olid oksad millest kinni hoida ja kui ühe puu peal käia ei suutnud sai jalga teise puu peale toetada. Õige pisut oli kahju, et me sohu ja kobraste juurde ei jõudnud. Teisalt oli selline sillake kõigile veidi elevust pakkuv. No ja tegelikult nägime me vett ja kopra jälgi seal ka, kus ma varem sattunud polnud 😀

Sammusime mööda Tallinna piiri. Vaatasime uut ja vana piirimärki. Saime veel ühe kosutava purderalli ehk palju vett ja palju puid, mida mööda astuda. Õnneks pole rohkem metsa maha võetud aga  sellegi poolest on kõik üsna hõre.

Vaatasime üle vana külaplatsi, mida oleme korduvalt söögiplatsina kasutanud.  Astusime ligi Mõigu mõisale. Lonkisime mööda Peetri küla sest see on ikkagi põnevam kui marssida mööda Vana-Tartu mnt äärt. Vallutasime kaks “mäge”. Külastasime vana hiiepaika ja lõpuks tegime kiire lõpu ehk poolteist kilomeetrit Tartu mnt veerel.

Hoolimata sellest, et ma olen korduvalt ümber Ülemiste järve käinud siis ikkagi on igakord kuidagi eriline ja teistmoodi. Kunagi ei tea, mis olud ees ootavad ja alati on midagi vaadata.

 

Muuga hiidrahnud

Muugal matkajaid oli sel korral vähe, mis oli ka üsna loogiline minu jaoks. 1.mail on tavaliselt ikka midagi teha ja plaanid ammu valmis. Ma jätsin matka kuulutuse ülespaneku viimasele minutile ka, nii et ma ei oodanud suurt kedagi.  Mõnes mõttes oli see hea ka sest siis ei pidanud ajapiirangutest kinni pidama ja teekonda võis ka sujuvalt muuta, muidugi kõigi nõusolekul 🙂

Käisime umbes 15km ja 5 või 6 tundi. Võtsime vabalt. Alustasime Maardus. Kõndisme Kabelikivi juurde. Veel oli veidike metsaalust näha, linnud lõõritasid ja sääski veel polnud. Ilm oli mõnusalt soe aga mitte liiga palav.

Kabelikivi on suuruselt teine kivi Eestis ja võib olla koguni suurim aga kuna maa-alust osa kuidagi mõõta ei suudeta siis peab leppima teise kohaga 🙂 Mürakas on see küll ümbermõõt 58m ja kõrgus 6,4m.

Kuna matka teema oli Muuga hiidrahnud siis läksime vaatasime üle ka Hansumäe hiidrahnu. Seda naljalt üles ei leia kui ei tea, et see seal on, isegi siis kui mets läbi paistab on seda asukohta teadmata pea võimatu leida. Kivi on suur küll aga võrreldes kabelikiviga tundub teine üsna tavaliste mõõtudega.

Ma küll teadsin, et seal on ka kivikülv aga kuna ma olin eelnevalt näinud seal selliseid keskmisest suuremaid kive siis oli minu jaoks üllatus see, et seal oli päris suuri lahmakaid, mida varem pole näinud.  Ega poleks ka seekord näinud kui me lihtsalt suvaliselt metsa all poleks hulkunud 😀

Igasuguseid huvitavaid asju leidsime. Linnupesa, “järve”, kiviaia keset vett jne.

Madu-ussid tegid ka meie elu põnevaks. Enamus neist olid küll nastikud aga ehmatavad teised ikka kui äkki liigutama hakkavad.

Mere ääres oli ka palju hanesid ja laglesid. Kindlasti muid linde ka aga nemad olid ülekaalukalt ülekaalus 🙂  Ühe parve ehmatasime kogemata lendu. Kotkakivi käisime vaatasime ka üle kuna see pidavat olema Randvere küla sümbol. Mõne päevaga oli veetase nii palju tõusnud, et kuiva jalaga selle juurde enam ei pääsenud. Sellest hoolimata oli veetase mega madal.

Käisime jalutasime ka Randvere kiriku juurde ja lõpuks Tädu  metsas. Põikasime ka seal rändrahnu juurde. Mets nagu muinasjutus. Seal nägime  rästikut, minu selle aasta esimest. Pusa käopäkkasid jäi silma. Oletaks, et neid on seal palju aga metsa otsima ei läinud. Lõpuks veel üks pisike metsatukk, kus oli palju tammesid ja üks eriti vinge puu või pigem peaks vist ütlema, et kolm puud, mis on kõrvuti kasvanud, keskel tühimik, kuhu seista saab.  Pilte enam eriti ei klõpsinudki, kõigil oleks nagu “film otsa saanud”, peale seda lummavat veemaailma 😀

 

Lehola ja Ohtu mõisad

Ühel õhtupoolikul tuli mõte minna rongiga sõitma aga kuhu polnud aimugi. Kaugele ei saanud minna sest küllaltki varakult läks juba pimedaks. Paar kolm tundi oli kõndimise aega.

Kuna ühtki ideed ei tulnud otsustasin minna sinna, kus polnud veel käinud. Vaatasin, et Paldiski pool olen peaaegu kõik peatused läbi käinud. Niitvälja oli selline, kuhu polnud kunagi sattunud. Kusjuures ma isegi plaanisin sinna minna aga hoopis teistsuguse ringi teha aga õhtu jaoks oli see ring liiga pikk. Lasin pilguga kiirelt üle kaardi ja leidsin Lehola.  Seda maad oli jälle pisut vähevõitu ja Niitväljale tagasi ka ei tahtnud minna. Nägin, et Kulna on päris lähedal ja sealt saaks Ohtusse ja lõpuks Keilasse.

Tundus hea plaan. Rongi ja minek.  Pean tõdema, et Niitvälja osa oli suhteliselt igav. Aga lehed olid kuldsed, hobused kappasid ja ilm ilus soe ehk siis mõnus sammumine külavahel.

Tee ääres nägin Lehola kooli asukohta ja mälestuskivi. Põllul vedeles hunnikute viisi taarat, viinavabrik nagu tegutseks veel.

Jõudsin Lehola keskusesse ja mulle tundus see üsna jube koht. Kõik peale mõisa oli nõukaaegne: tüüpilised kortermajad, laudad. Nagu oleks 80-datesse sattunud.  Omamoodi tegelikult isegi huvitav ja samas ka natuke igav oma väiksuses.

Samas mõisakompleks meeldis mulle väga. Mõisa kõrvalhooneid oli osaliselt korda tehtud, osaliselt lagunenud.

Kuivati, viinaköök, tall –  tundusid kõik enamvähem korras olevat

Mõis ise lagunenud. Selle ümber kannatas ringi ka luusida, ilma et otseselt kellegi hoovi oleks läinud. Natuke kahju on alati vaadata, kuidas mõisahooned lagunevad. Uue Eesti aja alguses oli seal raamatukogu ja pärast seda käis maja käest kätte kuni 2000 aastal lihtsalt põlema pisteti. Alles jäid seinad ja kaks mantelkorstent. Vähemalt pole seisukord 18 aastaga väga palju muutunud, seinad ja korstnad seisavad endiselt.

Valitsejamaja, kelder ja tõllakuur tundusid olevat ühe inimese valduses. Need olid korda tehtud või “nokitsemisel”. Aednikumaja ja sepikoda tundusid ka päris heas seisus olevat. Mõisapark  oli kena kuigi väga pisike. Mõisa tagune plats tundus olevat selline küla kogunemispaik, kus grillida ja tšillida. Samas oli see üsna räämas.

Sellega  sai Lehola minu jaoks otsa. Ei osanud ma enam kusagile oma nina toppida. Mööda mõisa teed sain suure teeni, mida mööda oli natuke tuima trampimist. Järgnes umbes sama igav lõik Kulna poole. Samas on vahel hea kui saab kiires tempos astuda jääb põnevates kohtades rohkem molutamise aega 😀

Kulna tee ääres oli musta lehma kari. Tulid kõik mind vahtima,  päris naljakas oli.

Üle raudtee minnes pidin hoidma paremale. Kergelt hakkas juba päikeseloojangu hõngu tulema. Vaatasin, et pean kiirelt tegema, et enamvähem valges Ohtusse jõuda.

Kõik oli kena kuni sinnamaani, kus ma vaatasin, et kodus kaardi peal olev tee, mida mööda minna oleks tahtnud on karjamaa (rattaroopad), mis on taraga ümbritsetud ja puha. Hobused sees.  Ma ei julgenud sinna väga minna ausalt öeldes. Tagasi ka ei tahtnud, seega otsustasin katsetada, kas järgmine vasakule keerav tee ehk viib sinna kuhu vaja.  Muidugi juhul kui see lõpmata kaugel pole.

Täiega vedas. Alla kilomeetri oli maad külavaheteeni, mis võttis õige suuna. Seal oli vahva. Armsad väikesed majakesed, lagedad põllud, metsatukad.

Veel rohkem vedas sellega, et jõudsin täpselt Ohtu mõisa kõrvale välja.

Keerasin kohe lauda kõrvalt mõisa maadele, vahtisin igal pool ringi. Pärast tuli välja, et tee ääres olid eramaa sildid ka.

Ega need väga ei sega aga kui ilusasti seadusest kinni pidada siis hakkas ajaliselt juba kahtlaseks minema. Nimelt tohib eramaal viibida päikeseloojanguni. Samas on mul natuke sisemised takistused selles osas, et ei taha teiste inimeste hoovi minna. See tuleneb vist sellest, et ära tee teisele seda, mida endale ei taha. Mulle küll ei meeldiks kui minu hoovi peal keegi ringi luusiks.  Samas kui on võimalik viisakalt küsida, kas tohib lähemalt vaadata jms siis pole probleemi.

Mõis ise mulle erilist muljet ei jätnudki. Meeldis hoopis tall-tõllakuuri varemed. Tundus, et see maja võis kunagi ulme uhke olla.

Hakkasin samme vaikselt Keila poole seadma. Kuna mul kaarti ees ei olnud siis suutsin kusagil vale teeotsa valida ja jõudsin Kulnasse. Naiss!

Olulist vahet polnudki. Rong sõidab sealt ka. Ainus häda seisnes selles, et rongini oli üle tunni aja aega. Mõtlesin, et siis võib ju ikkagi Keilasse minna. Kõmpisin jälle mustade lehmade juurde ja nägin tee ääres silti, et Keilasse on veel 5kilti. Arvasin, et ehk on umbes 3 või midagi. Polnud mõtet minna oleks sellest rongist tõenäoliselt maha jäänud ja Keilas edasi pidanud ootama. Samas polnud mitte muffigi teha. Vaatasin siis lehmade juures päikeseloojangu ära. Nägin teisel pool teed mingit mõisa moodi maja. Mis maja see on, pole suutnud veel välja uurida aga maa-ameti kaardil on vana kohanimi nii nummi – karujõmmi 🙂

Pime jõudis enne rongi kätte, külmaks läks ka, süüa polnud kaasa võtnud, nii et ootasin pikkisilmi koju jõudmist aga omamoodi vahva õhtu oli ikka.

16km/Oktoobris:107km/Aastas:1411km

Kärdla-Paluküla-Hiiessaare-Kärdla

Esimene hommikupoolik, kus mind suisa kiskus rattaga sõitma aga samas olid taevas sellised pilved, et kohe kohe hakkab padukat sadama.  Istusin, kohvitasin, ootasin. Uurisin ilmateadet, mis lubas terveks päevaks vihma. Mida ei olnud oli vihm. Ootasin veel, ei midagi. Ainult pool päeva oli ära kulunud.

Lõpuks otsustasin, et väikese ringi võib ju ikka teha siis pole hullu ka kui märjaks saab. Võtsin jope kaasa ja asusin teele.

Esialgu võtsin ette 10km ringi, mida oli võimalik pikendada kui vajadus peaks tekkima 🙂

Alustasin Paluküla rändrahnust. Olen seal küll käinud aga mitte eriti palju. Kunagi varasemast ajast mäletasin, et see justkui polnud eriti metsa sees ja oli tee peale hästi nähtav. Praegu peab silmad lahti hoidma, et märgata.

Rahn on kaitsealune 1962 a. alates. Hiiumaa kividest suuruselt seitsmendal kohal. See on 8,9 meetrit pikk, 5,8 meetrit lai ja 3,3 meetrit kõrge. Selle ümbermõõt on 26 meetrit ja maht 66 kuupmeetrit. Otsa kannatab ka ronida.

Folkloori järgi on see jälle üks kivi, mida Tõll, Leiger või vanapagan olevat Paluküla kiriku pihta visanud ja see olevat mööda läinud.

Otsisin juba teist korda vaateplatvormi, kust peaks olema vaadeldav meteoriidikraater või selle vall vms.  Juba mingi paar aastat tagasi ma seda ei leidnud ja olin tegelikult suhteliselt hämmingus, see peaks ju ometi silma torkama. Kõikidel kaartidel on see märgitud, mitmel pool jutu sees märgitud, et rändrahnu lähistel asub vaateplatvorm aga pole. Ja kohe päriselt ei ole. Endine klassiõde oskas pärast öelda, et seda pole seal ikka väga ammu juba. Vaatasin siis niisama korra kraatri serva peal ringi.

Üle tee pisut metsa vahele minnes leiab Paluküla vana Paemurru. Sinna juurde on tehtud Kärdla kraatri kujutis vms. Ühesõnaga ring ja kivi keskel.

Sealt maalt oleks pidanud oma algse plaani järgi vaikselt koju sõitma hakkama.  Aga see tundus suhteliselt narr. Polnud selgagi veel märjaks saanud 😀 Kui ma alguses ringi pikendamiseks mõtlesin läbi sõita Helmerseni kivikülvi juurest siis see tundus ka kuidagi vähe. Kuna ma juba Lennujaama teele jõudsin siis mõtlesin, et lähen vaatan korra lennujaama.

Ja seal ma mõtlesin, et miks mitte lennuvälja taha vaatama minna. Pealegi oli kaardil sinna kanti Silmakivi märgitud. Ma küll täpset asukohta ei teadnud aga lootsin, et ehk hakkab silma.

Seal oli niisamagi ilus. Peab tõdema, et ma pole seal eriti käinud, mõned korrad ehk autoga läbi sõitnud.

Esialgu ei saanudki aru, miks meid sinna kunagi “veetud” pole aga kui veidi loogikat või ema tarkust kasutada siis seal ei saanudki veel mõned ajad tagasi käia. Nimelt oli seal NL piiritsoon. Peale vabanemist ei tea kui hästi sinna ligi pääses ja ega mind tol ajal ei huvitanud see ringi tuuseldamine ka.  Nüüd pole lihtsalt sattunud, pole Hiiumaal väga matkanud ja kui siis pigem kusagil teisel pool Kärdlat.

Nii, et avastamist ja imetlemist oli mul seal küll. Mulle kohe täitsa meeldis ja ma kindlasti lähen sinna ükskord põhjalikumalt ringi nuuskima.

Hiiessaare tuletorn on ehitatud 1953. aastal. Aastatel 1994–2001 tuletorni tuli ei põlenud ja see oli kasutusel päevamärgina. Torni kõrgus on 17m. Suhteliselt ühte nägu Virtsu tuletorniga.

Vissulaid. Kruusane seljandik, liivase säärega, pindala on 10,9 ha, kõrgust 3 m ja ümbermõõt 2,5 km.  Saarel on suvila, kus Kärdla saksad käisid 20.saj. alguses suvitamas.

Pärandkultuurist jäi silma Silmalahe lauter.  Seda küll pigem sellepärast, et seal sai paremini lahele piiluda ja paadist pilti teha 🙂

Sõitsin natuke maad edasi, silmanurgast vilksatas justkui metsavahel olev kivi aga nagu päris täpselt aru ka ei saanud. Mõtlesin, et prooviks majaka juurde minna aga seal läks tee suhteliselt kehvaks vähemalt rattaga sõitmise mõttes, nii et ei viitsinud sinna minna. Mõtlesin, et võib ju mõni teine päev uuesti proovida. Nii ma sinna lõpuks ei jõudnudki.

Kuna päev hakkas õhtusse jõudma siis keerasin otsa ringi. Tee ääres oli palju lambaid. Nii äge oli vaadata, kuidas nad kah uudishimust vaatama jäid, mis tegelane see neid vaatab.

Tagasi sõites leidsin keset teed viinamäeteo. Ma ei tea, kas ma Hiiumaal neid üldse varem näinud olen – tean, et nad on seal olemas juba ammu aga pigem siis Kassari, Käina pool.  Igatahes pidasin ratta kinni ja tahtsin pilti teha. Tee ääred olid nii kitsad, et läks veidi aega enne kui ratta kuhugi ära paigutatud sain. Sel ajal sõitis seal üks auto ja ma mõtlesin, et nii palju siis sellest teost.  Aga õnneks jäi tigu ellu ja ma sain ta`st portsu pilte teha. Pärast päästsin ta ära ka, tõstsin tee pealt muru sisse.

Olin juba lennujaama taga väljas kui meelde tuli, et võiks seda “võibolla” kivi kohta vaatama minna. Sõitsin tagasi ja teritasin silma, oligi kivi.

Hiiessaare silmakivi ehk hiidrahn on oma nime saanud väikese merelahe järgi, mille maasse ulatuvat soppi kutsutakse silmaks. Teine variant on ka, et see on olnud püha kivi. Kusagilt mujalt ma pole seda varianti kohanud aga Hiiumaa loodusmonumentide raamatus on nii väidetud. Vaadates koha nime siis võib see ka üsna tõenäoline olla. Peale selle olevat kunagine Hiiumaa olnud hiite saar ja sellest oma nimegi saanund, nii väidab pühapaikade raamat.  Võtke või jätke. Kivi ise oli väga “soe”, mulle meeldis seal otsas, oleks võinud sinna jäädagi 🙂

1254. aastal  jagati Hiiumaa  Saare-Lääne piiskopi ja ordu vahel, siis oli Silmakivi üheks piiripunktiks.

Silmakivi pikkus on 13, laius 10,5 ja kõrgus 4,5 meetrit ning ümbermõõt on 33 meetrit.

Kodu poole sõites põikasin läbi Roograhu sadamast.

…ja Helmerseni kivikülvist. Väidetavalt on seal 0,5 ha suurusel maaalal 80 kivi. Ma ei ole neid üle lugenud aga neid suuremaid ja väiksemaid rahne on seal küll. See pisem osa, mida inimesed vaatamas ja imetlemas käivad on ilmselt olnud üks suurem rahn, mis on kilduseks purunenud.

Sõitsin mööda mere äärt koju. kokku tuli umbes 20km ring.

Kaart,  päris uksest ukseni jutti e tõmmanud 🙂

Huvitav, et vihma muudkui ähvardas sadama hakata aga minu väljas olemise ajal sadas paar piiska. Alles hilisõhtul tuli esimene suurem sadu ehk siis umbes 10 minutit padukat. 🙂

Põdrajuure-soomukat vaatamas.

Tallinnasse lubati paduvihma, Maardusse kõigest tibutamist. Mõtlesime, miks mitte vihma eest põgeneda. Päev oli ka lämmatavalt palav olnud seega läksime õhtu poole välja.

Juba Lasnamäe lõppu jõudes hakkasid esimesed piisad langema. Maardusse jõudes sadas päris korralikult. Esimesed 10km tundus küll, et pilte ei tee. Või kui siis põdrajuure-soomukatest, mida me ju jahtima läksimegi.

Kuna eelnev plaan puudus siis juhtus nii et me kõmpisime osa maad suisa Narva mnt servas.

Nagu näha sai vihm sel korral otsa ja fotokas kotist välja võetud.  Jõudsime hobusekasvatuse juurde ja seal oli päris põnev hobuste tegemisi vaadata. Käisid kõik kordamööda püherdamas.

Natuke maad edasi oli paar kultusekivi.

Soomukate koht oli juba ligidal. Kuna eespool olime näinud juba õitsenud soomukaid siis väga suuri lootusi ei heietanud. Samas kuna mulle on need täiesti uued taimed siis mulle oli isegi selline õitsenud variant huvitav.  Kuulnud nendest taimedest olin küll aga nägin esimest korda palverännu matkal käies, pisikest kinnist taime. Ikkagi natuke lootsin, et näen ilusat õitsevat varianti ka.

Esimesed õied seda lootust küll ei andnud. Tundus, et oleme hiljaks jäänud.

Õnneks oli siiski ka värskemaid taimi, mõned alles pisi-pisikesed, nii et mõneks ajaks neid jätkub.

Tagasi Maardu poole läksime mööda Võerdla teed, teiselt poolt hobusekasvandust. Seal passisime hulk aega ja vaatasime nende toimetusi. Nii ilusad hobused olid. Kihvt oli vaadata, kuidas suured hobused oma poegi enda selja taha nügisid ja varjus hoidsid, kuidas nad püherdasid.

Mina olin laisk ja ei viitsinud objektiivi vahetada 🙂

Tee äärest leidsime põldmarju ja mingid ohakalised.

Prügimäe tee otsast läksime teisele poole Narva mnt. Lihtsalt sel korral tundus hea mõte mööda kergliiklusteed liikuda. Suure palavusega ei viitsi  väga seigelda.

Leidsime juhuslikult ühe kultusekivi. Tegelikult on täiesti võimalik, et ma olen seda varem ka näinud aga lihtsalt ei mäleta 🙂

Piilusin karjääriservalt, mis seal toimub.

Natuke oli kahju, et ujukaid polnud kaasas. Oleks saanud Maardu järve ujuma minna ja ennast veidi jahutada.

Pardipojad olid juba suureks kasvanud.

Jalutasime mööda teed Lasnamäe lõpu välja.  Iru “kärestik” oli kuival. Võiks öelda, et suhteliselt sündmustevaene käik aga tegelikult oli ikkagi tore. Oma soomukad me leidsime, peale selle veel ka aasnelke. Vihm natuke jahutas. Hobused tegid tuju lõbusaks.

Juulis on kilomeetreid vähe kogunenud aga pole nagu päris matkailma olnud ka väga. Liiga palav 😀 Aga kaua seda suve ikka on, tuleb nautida nii kaua kui saab.

Kokku: 20km/Juulis:43km/Aastas: 959km

Maardu karjäär, Võerdla ja Rebala külad, Indikaatorikivi

Millalgi tekkis plaan, et võiks minna Maardu taha põdrajuure soomukaid vaatama . Samas mina nii suur ühe taime fänn ka pole, et sõidaks bussiga kohale vaataks üle ja tuleks tagasi ehk oli vaja mingi plaan ka välja mõelda, et matkata või midagi. Ega seal tegelikult midagi keerulist polnudki. Põhimõtteliselt saab Maardu karjääris jalutades peaaegu õigesse kohta välja. Peale selle  võtsin plaani ka lastekangrud. Mitu korda on olnud plaan, et läheks ja vaataks aga kuidagi on ära jäänud. Kõige naljakam on asja juures see, et ma olen isegi sildi juures käinud aga kuna lumi oli maas polnud midagi näha 😀 Üks kord kui oli plaanis siis me ei jõudnud nii kaugele ja kolmandal korral ma lihtsalt ei teadnud, et need on samas lähedal.

No ja siis kusagilt keset Maardu karjääri tagasi tulla.  Kui viitsimist on ja suuna sinnapoole seame siis indikaatorikivist olin ka mitmeid kordi kuulnud, tahtsin seda ka näha. Samas oli kaardilt mõõdetult juba niigi umbes 20km käik, tavaliselt tuleb umbes 5km juurde ka sikitamiste ja sakitamistega 🙂 Seega oli kivil käimine kahtluse all.

Igatahes hakkasime I-ga hommikul vara minema, kusjuures sel korral oli see minu idee. Tavaliselt ajan ma sõrad vastu aga tundus hea mõte. Ei pea kiirustama ja koju peaks ikkagi suhteliselt normaalsel ajal jõudma. Ma küll lootsin, et jõuame varem 😀

Alustasime umbes 9 paiku Kroodi oja juures.

Ilm oli imelik. Tuule käes oli dressikaga täiega külm, tuulevaikses kohas oli jälle jube palav ja kõrvetas.

Kroodi oja ääres on krossirada. Jalutasime mööda seda üles alla ja saime oma hommikuse võimlemise kätte 😀 Samas oli ilus, lilled õitsesid, päike paistis.

Imikas

Edasine teekond tekitas natuke segadust. Läksime otse Kiltri teele aga kus õige ära keeramise koht on seda oli esialgu raske tuvastada. Seega me käisime mitmes teeotsas datšasid vaatamas ja edasi ei pääsenud sest tegu oli tupikuga.  Ehk üks edasi-tagasi käimine. Õnneks mitte pikalt.

Väravast kunstiteos.

Lõpuks olime õiges kohas, tuli tuttav ette ka kuigi ma olin seal ainult ühe korra varem käinud. Aga sealt edasi polnud ma käinud ega näinud ehk hakkasime minema ja läksime edasi ja mina muudkui mõtlesin, et tegelikult me ei peaks selles suunas minema aga rada läks ja nii oli mugav 😀 Lõpuks olime keset karjääri ja seal me ei pidanud kohe üldse olema. Keerasime suuna õigeks. Lõpuks saime õigele rajale.

Mõnesid käpalisi nägime. Hall käppasid oli ja suuri käopõlli. Karjääri kraavid olid võimsad. Üles alla ronimist oli palju.

Murdsime ennast tee peale välja. Nägime hobusekoplis mingit  mälestuskivi aga ei lugenud miskitpidi välja, mis sinna peale kirjutatud on.  Pärast kodus uurisin ja puurisin ja leidsin, et see on mälestuskivi Võerdlas fosforiidi kaevandamise pärast kodu kaotanud inimestele või lihtsalt mälestuskivi seal olnud külale.

Hobustest mööda minnes tuli I-le meelde, et kusagil sealkandis on lemmikloomade surnuaed. Nägime, vaatasime sisse. Ma pole seal kunagi käinud ega teadnud, kus see täpselt asub. Pole nagu erilist huvi ka tundnud. Aga kui tee peale juba jäi, siis tundus et võiks vaadata, mis seal on. Muidu nagu inimeste surnuaias ainult, et hauad olid nii pisikesed nagu oleks päkapikude omad.  Minu jaoks natuke imelik oli see, et kui juba uhke haud ja hauakivi püsti pandud siis võiks neid koristamas ka käia. Muidu tundub suhteliselt pointless mu meelest.

Läksime edasi. Põdrajuure soomukaid me ei leidnudki. Vanasid varsi oli palju aga uutest polnud isegi mitte pungakestki kusagil. Selle eest olid imeilusad külavahe teed. Palju paekivist lagunenud maju, terveid maju, aedu. Lihtsalt ilus maaelu idüll. Ainus, mis häiris oli prügimäe hais, õnneks polnud see kuigi tugev, ebameeldiv siiski.

Kits ja Jõelähtme kirik.

Jõudsime lastekangrute juurde.

Kui niiviisi kalmetel ja surnuaedades käia siis tekib pikapeale visioon, mismoodi ise mahamaetud saada tahaks. Kõiksugused üüüber kivid ja platsid tunduvad minu meelest täiesti mõttetud. Mulle vist meeldiks lihtsalt rohuplats rauast sepitsetud ristiga. Mu meelest poleks sinna isegi nime peale vaja. Aga kui sellist kalmet vaadata siis tekib küll tunne, et kui keegi viitsiks mulle sellise laduda kunagi siis oleks lahe 🙂

Mõned olid veidi võssa kasvanud.

Mingi rändrahn pidi seal ka olema aga meie seda vist ei näinud.  Kui oli siis selline maad ligi. Ühes kohas ma kõhklesin justkui oli mingi kivi aga samas oli seal väikseid kivisid ka nagu oleks kalme moodi hoopis. Ma isegi ei teinud pilti sellest 😀 Me algul arvasime, et põlvekõrgune kivi seal kõrval ongi see rändrahn, mida infotahvlil kujutatud aga pärast vaatasin, et asukoht ei sobinud.

Kangrute otsast läheb tee karjäärialale, läksime sealt sisse. Alguses oli natuke vaateid ka. Pärast jäid puud ette.

Üks pool oli vetikaid täis.

Vee värv on nagu mõnel siniallikal.

Kuna mets on sinna istutatud siis on seal põnevaid ja vähem põnevaid liike. Ega naljalt lehisemetsa vist kusagil ei näe muidu. Põnev oli vaadata, kuidas see on muutunud. Kevadel olid lehised raagus ja nõiduslikud. Praegu väga ilusad rohelised, pehmed ja värskete käbidega.

Veidi selline kõheda ja surnud olemisega männimets.

Nii uskumatu kui see ka pole siis sel korral ei tõmmanudki prükarihais meid jalust maha. Kõige hullem oli külade vahel aga nagu enne mainitud oli sealgi täiesti okei.  Mõned tuulepahvakad tõid õrna hõngu aga see oli ka kõik.

Kordamööda männisalud ja kaasikud. Rohelisel ajal ei tundunud piir nii jäik.

Jõudsime Maxima juurde parki. Päris viisakas värk. Laiad rajad sees ja puha aga õnneks mitte mingi imeliku kattega vaid lihtsalt väga pisike muru 🙂

Otsustasime Indikaatorikivi otsima minna. See oli kusagil tühermaal majade taga. Või noh, neid kive oli mitmeid. Meie arvasime, et kõige suurem on see õige ja asukoht klappis vähemalt mõnel kaardil selle kohaga. Ma olen viimasel ajal avastanud, et enamus kive ja asju on kaartidele täiesti valesse kohta märgitud. Kividega kui neid pole ühes kohas palju on vähemalt lihtne need paistavad aerofotolt enamasti kätte.

Üks sõber teadis rääkida, et indikaatorikivi sai nime selle järgi, et kivil olev sammal muutis värvi vastavalt sellele, mida keemiakombinaadis parajasti “küpsetati”.  Aga! Suurel kivil ei olnud üldse sammalt. Kõikidel teistel oli 😀

Indikaatorikivi võibolla 😀

Põhimõtteliselt võib öelda, et seal on indikaatorikivikülv.

Otsustasime jala Muugale minna, pole palju maad ju.  Pidevalt ei viitsiks nii käia aga seal oli ka siiski ühtteist vaadata. Uueküla külaplats oli päris uhkeks aetud. Tee äär oli ära niidetud aga sellegi poolest olid imepisikesed baltisõrmkäpad nina välja ajanud ja neid oli seal üksjagu.

Lõpuks kui Muugale jõudsime olime läbi nagu läti rahad 😀 Mina pole lihtsalt harjunud  hommikul kella kuuese ärkamisega ja I tuli otse töölt, nii et oli üldse magamata. Ühesõnaga seiklesime tänu sellele edasi, et me ei suutnud ennast teineteisele arusaadavaks teha 😀

Mina teadsin, et kohe lähedal peaks olema kabelikivi bussipeatus aga ei mäletanud, mis buss sinna käis, kas 34 või 38. Kuna ma ütlesin vale numbri ja I otsis netist selle järgi peatust siis ta muidugi ei leidnud ja kuna ma peast täpselt ei mäletanud, kus see peatus on siis läksime 2 km kaugemale mingisse muusse peatusesse, kus ma elusees polnud käinud 😀   Samas oli Muuga vahel ka tore jalutada.

Käisime 33km/Juunis:74km/Aastas: 832km

Härjapea jõel.

Teisipäeva õhtul oli järjekordne Juske Härjapea jõe retk. Ma üsna kõvasti kahtlesin, kas minna või mitte. Viimasel ajal on tal nii 100-200 inimeselised grupid tekkinud – ei taha sellistega kuidagi liituda. See on üks hirmus koperdamine, mitte midagi kuulmine, isegi kui ruuporiga röögitakse. Ühesõnaga igapidi ebamugav. Samas ilm tõotas head, tundus isegi, et sadama võib hakata. Panin hunniku riideid selga, võtsin sallid, kindad, mütsid kaasa ja otsustasin, et kui rahvast on liiga palju siis lasen mingi hetk lihtsalt jalga.

No alguses ma lugesin, et meid oli kokku üle 50. Päris paras mass aga ikkagi talutav.  Jalutasime Fahle kvartalis ringi. Üritasime selgust saada, kus seda  jõesängi näha võiks.

Tselluloosi- ja paberivabriku tuletõrjemaja küljes oli mingi fossiil.  FB-s pakuti, et ehk näiteks nautiloid.

Kuna ma olen varem mitu korda Härjapea matkal käinud siis ma tegin veidi teistsuguseid pilte kui muidu 🙂 Ehk muudest asjadest, mis pilku haarasid. Näiteks Kaitsejõudude peastaabi ukse ees kasvab palju imikaid. Ma võin jälle öelda, et need on ühed minu lemmikud.

Üle tee, kitsarööpmelisele raudteele ja sealt juba siselinna kalmistule.

Seal on põnev vana osa, mis kahjuks on heinas ja võsas. Peaks mõnikord talvel või millalgi vaatama minema kui on veidi vabam juurdepääs sellele alale. Aga ees otsas hakkas kohe silma puidust aed, mis ei ole üldse tavaline.

Tegime A-ga väikese kõrvalepõike. Läksime ristipuud otsima.

Kuna mina suutsin orienteeruda ainult Herne tn poolsest küljest ja mul polnud aimugi kaugel me olla võiks kui me teisest suunast siseneme siis kappasime algul suhteliselt sihita. Jäime ühe nurga peal seisma ja otsustasime gepsust vaadata, et kus me siis tegelikult oleme. Enne seda ma jõudsin meid peas juba peaaegu paika panna ja mainisin, et me peaks tegelikult suhteliselt lähedal olema.  Ja lõpuks piisas sellest, et ma oma pilgu tõstaks sest selle sama ristivahtra all me neid asju arutasime. Päris naljakas oli 😀

Leida tahtsime seda sellepärast, et Tallinnas on ainult 2 pühakohta (teada olevat). Üks neist on see sama ristivaher ja teine on pühamägi.

Mis puutub maa-ameti ristipuude ja pühapaikade kaarte siis konkreetne puu on linnulennult 100m valesti märgitud ja kui mööda suuremaid radu käia siis suisa 200m valesti. Nii, et esimesel korral me ei leidnudki seda.

Riste lõigati puusse, et lahkunu enam koju tagasi ei tuleks, seal jäeti temaga hüvasti. Arvati, et hinged elavad nendes puudes edasi.

Kiirustasime, et teistega jälle kokku saada. Nägime oravat. Nii nupsik.

Edasi mõtlesime, et kummale poole minna.  Kedagi kusagil ei paistnud. Liikusime väljapääsu poole ja vaatasime, et ei kedagi. Kas nad on jõudnud juba välja minna või on ikka veel surnuaias?!

Kuna kaks tüüpi seisid värava lähistel, siis lihtsalt küsisin, et ega nad juhuslikult umbes sadat inimest pole möödumas näinud. Olid. Iseenesest üsna naljakas küsimus, ah 😀 ?

Poolamäel jõudsime matkalistele järele.  Seal kandis on jõeorg kenasti nähtav.  Tiigiveski hoone.

Kaasani kiriku tagant läksime läbi. Seal on natuke rohelust ja Juske lubas, et nii ka jääb. Eks aeg näitab. Magus maatükk siiski.

Aga huvitav oli vaadata, kuidas kirik ja selle tagused tornid olid kuidagi ühte moodi paigutatud. Pikad ühel pool, madalad teisel pool.

Maakri tänavat mööda liikusime Tartu mnt algusesse Härjapea jõe mälestusmärgi juurde. Natuke vett ja kaart.

Rahvuslooma nägime ka 🙂 Tegemist Mextonia käigus tehtud seinamaalinguga “Metsavaim”. Autor: Goal.

Sealt juba mööda Pronksi ja Jõe tänavat sadama lähedale tühermaale, kus varsti on Reidi tee.

Esialgu käib seal veel täiega elu. Pidu. Grill.

Keegi päriselt ka elab seal ja üsna viisakalt. Pesu oli pestud, hari seisis nurgas.

Samas kõrval oli igal pool täiega läbu ja kole ja rämpsu täis.

Linnadžungel.

Kuna kuulda oli, et Linnahalliga on muutused toimunud, otsustasime vaatama minna. Eh ega sealt muud oodata polnudki kui et Sultsi seinamaalingud on maha pestud. Aga põnev oli ikka.

Lõpuks jalutasin linna tagasi, et bussi peale minna. Ei saanud kuidagi juhust kasutamata jätta, käisin kesklinna ainsal laudteel kah 🙂

Käisin 10km/Juunis:41km/Aastas: 799km

Hõbemägi ja Koljunuki

Hõbemägi asub Rebala muinsuskaitsealal ja Ülgase looduskaitsealal. On Ülgase panga kõrgeim osa. Kõrgus merepinnast 46 meetrit, maapinnast 20 meetrit.

Legendi järgi olla Hõbemägi nime saanud sellest, et ennemuiste olla toimunud siin laevaõnnetus, kus hõbedalaev tormis vastu panka põrutas ja kogu lastiga põhja vajus. Väidetavalt on hõbeaare siiani maa sees peidus.
Praegu on meri poole kilomeetri jagu pankrannikust taandunud.

Tegelikult on Hõbemägi oma nime saanud ilmselt selle järgi, et siin oli püha paik kuhu vanad Rebala inimesed käisid hõbedat ohverdamas. Nad käisid siin tähtsaid asju arutamas ja otsuseid langetamas. Samuti kevadpühade aegu pidu pidamas. Külalisi käis isegi Soomest.

Hõbemäel olevat ka lupja põletatud, lubjaaugud peaks siiani näha olema.

Looduskaitsealal talvitub 5 liiki nahkhiiri (keeluaeg on kuni aprillini), kasvab käpalisi, mets-kuukressi, soomukat, aas-rebasesaba ja erinevaid samblike. Kevadel võib seal üsna kindlasti kohtuda ka rästikutega.

Siin oli Eesti esimene fosforiidikaevandus (1924-1938).

Käikude laiem laius 4m, kõrgus kuni 2m. Kaevanduse pikemad tunnelid on kuni 250 meetrit pikad ja 750m laiad, kokku on käike umbes 4km.

Fosforiit on kivistunud mere ja ranna liiv, kuhu meri on kandnud üksjalgsete karbipoolmeid.

Kaevandusel oli sadam, mis asus Koljunuki neemel, sinna viis kitsarööpmeline raudtee (enne 1940-daid) Kaasajal kaevandatakse poolel teel Koljunukile savi.

Koljunukk on jää poolt kokku kantud rändrahnude kogum, mis ajapikku on kattunud liiva ja mullakihiga.
Arvatakse, et koljunuki juures pulliloomal elas koljutaat. Siin kohal tähendas pulli mulli, kohaliku keele omapära ja loom – loomust ehk kalasaaki, püüki.
Kuna meri siin pulbitses, siis ei läinud meri talvel jäässe või tekkis kerge koorik, mida oli lihtne lõhkuda ja kust oli hea kala püüda. Arvati, et Kolju taadile on vaja ohverdada siis on hea kalasaak, kes ei ohverdanud sellel pidavat halvasti minema.

Tegelikult tõusevad seal merepõhjast (gaasi)mullid, mis annab veele rohkem hapniku ja kalaparved kogunevad sinna ümber.

Koljutaadi nimi tuleb ilmselt soome keelest, kus Koljo on suur hiid, suur elukas. Ka paljudes teistes soomeugri mütoloogiates on samatüvelisi tegelasi, kes on üldjuhul pahatahtlikud ja teevad teistele kurja. Tõenäoliselt on sealt eestikeelde tulnud ka sõna koll.

Lennart Meri kirjutab Hõbevalges aga Jõelähtme merehaldjast, kes olla olnud heatahtlik laevnike suhtes ja juhatanud neid merehädaliste juurde.

Koostamise materjalid:

*Eesti loodus 2008/8 Salapärane vetevaim Kolju-Taat
* Palverännak. Läbi Ülgase ja Manniva Ihasalu ristini
* Ülgase looduskaitseala kaitsekorralduskava 2016-2025

Eelluurel – Tallinna vana linnapiir

4.dal märtsil on Tallinna linnasarase matk. Kui keegi ei tea, mis see on siis kõige lihtlabasemalt lahti seletatult olid need linnale kuuluvad põllu-, metsa- ,heina- ja karjamaad.

Et matk ära teha oli mul vaja teha väike eelluure, et teada saada, kuidas mõnda kohta pääseda ja kas mõnda kohta üldse pääseb ja kuidas?

Kavatsesin terve maa korraga läbi kõndida, mis see 15 kilomeetrit ikka on. Aga asjad ei läinud sugugi nii libedalt kui ma ootasin. Läbipääsu võimalusi otsides, edasi-tagasi kõndides olin ma poolel teel juba 13 km läbi käinud. Peale selle hakkas õhtu kätte jõudma, kulunud oli 5 tundi, mis pidi terve raja läbimiseks kuluma. Peale selle olid jalad märjad ja jube külm hakkas, nii et pidin teise poole järgmiseks korraks jätma.

Ehk siis teekond algas Tiskres ja lõppes Õismäel. Põhimõtteliselt olen ma selle osa juba kunagi varem ka läbi käinud, tundus et ei tohiks raske olla. Samas oli mingeid nipet-näpet asju, mida pole varem tähele pannud, millest pole varem midagi kuulnud jne.

Igatahes olen ma mitu korda tulnud Rannamõisa loodusradadelt ja näinud tee ääres ühte eriti uhket maja ja teist veidi vähem uhket maja. Ma olen isegi rääkinud midagi sellist, et need  näevad välja nagu mõisad. Aga sinnapaika see kõik jäigi. Kui matkaga tegelema hakkasin siis vaatasin, et sealkandis on 2 mõisa olnud Lucca ja Tiskre. No ja kummagi kohta on andmeid nii napilt, et isegi seda ei saanud alguses aru, kas need on üks ja sama. St. mõis võib ju mitme nime all tuntud olla. Peale selle ajas asja segaseks see, et ühes oli invaliidide kodu ja teises vanadekodu. Samas võis see ka ju üks ja sama asutus olla.  Huh. Aga lõpuks pika uurimistöö tulemusena sain teada, et mitte nii uhke maja on Tiskre mõis ja ilusam maja on Tiskre mõisa külalistemaja. Ja see on kõik, mis ma teada sain – uskumatu. Ja kõige lõpuks sain ma teada, et see võibolla ikkagi ei ole Tiskre mõis sest keegi ei ole seda sellise nime all kuulnud olevat. Pakuti Muti mõisa. Samas muinas.ee-s on Tiskre mõis sees ja näeb minu silmis samasugune välja nagu minu pildil olev  mõis 😀 Igatahes kui keegi teab midagi täpsemalt siis ma oleks hullult õnnelik kui mulle ka teada antaks 🙂

Lucca mõis oli natuke eemal astangu peal ja lammutati 1987a.

Edasi jalutasin mere äärde, piidlesin Luugi tee äärseid kraave. Seda ma isegi mäletasin, et seal olid mingid kivid laotud “kraavi seinteks”.  Vaatamisväärsus, mida lume alt eriti ei näe aga ehk midagi siiski. Mälestis, ehitatud kunagi kraavi kaitseks, pangaastangult voolava vee eest. Peale selle on seal luugi talukohad olnud. Vaadata pole midagi aga teadmiseks võib võtta 😀

Mere ääres oli hall ja sombune.  Sai kähku tulema.

Keegi oli panga peale haakristi joonistanud.

Järgmine vaatamisväärsus Rannamõisa silmaallikas. Sellega ma eriti ei maadelnud. Ühel kaardil on see ühes kohas, teisel teises kohas. Samas on Rannamõisa pangalt alla tuleva ojasängi juurde pandud silt, et allikaline oja ja ühel kaardil selle oja alguseks ongi silmaallikas. Ega ma eriti rahul selle teadmatusega pole aga eks teinekord võib seda asja edasi uurida.

Üks tark tüdruk ronis trepi kõrvalt paksust lumest üles. Kohale jõudes olid silmad peas pahupidi ja siis tuli välja, et üleval oli trepil vahekoht ja sai ka niisama ilma igasuguse pingutuseta oja juurde minna. Allika lähistele oli natuke raskem pääseda, suured puud olid ees ja lõpuks polnud näha suurt midagi.

Läksin mööda treppi alla tagasi, lootuses pääseda kusagilt Lucca tänavale. Ronisin siit ja sealt ja iga kord jõudsin aia taha või kellegi hoovi. Lõpuks ma vaatasin, et lootusetu juhtum. Läksin Luugi teele tagasi, trepist üles. Katsusin väravat, oli lukus. Seega jäi minul Lucca teele minemata. Lonkisin mööda panga serva.

Vaatasin üle ääre Indrek Allmanni eramut, ei torganud eriti silma. Tuleb altpoolt vaatama minna.

Mäest alla tulles  jäi vasakut kätt Kongsi kõrts. Varem oli seal väike kõrts, mis põles kahtlastel asjaoludel maha. Pärast seda ehitati samale kohale kolmekordne puidust kõrtsihoone, kus all oli söögi ja joogikoht, teisel korrusel ööbimise võimalus ja kolmandal peremehe enda elamine.

Ka see kõrts läks salapäraselt põlema. Kolmandat korda otsustati samasse kohta enam kõrtsi mitte ehitada. Vaatamiseks peaks kusagil Kongsi kõrtsi kelder olema aga kui ma teel olin siis ma ei teadnud sellest midagi. Üle tee oli mingi pisike vanaaegne ehitis…

Tunnelist läbi, teisele poole teed. Tee äärt mööda üles.

Suured rändrahnud olid lume all peidus nagu heinakuhjad.

Samas jooksid kitsed ringi.

Isegi rabakivi tammes pole ma enam kindel. Kuna silt asub kahe tamme vahel siis mõtle ise välja kumb see õige on. Samas see , mis minu pildil on – on igapidi uhke tamm- olgu siis nimega või ilma.

Edasi saab natuke aia taga sumbata, näha eemalt rändrahne  ja suunduda Kallaste panga poole.

Panga all kepsutasid järgmised kitsed.

Kuna lumi oli paks oli kraavist üle hüppamisega natuke raskusi – ei saanud ju aru, kus see kallas on. Mingit toigast ka polnud, et järgi uurida. Palju puudu ei jäänud, et otse kraavi oleks hüpanud 😀 Panga astangule ronima väga ei kutsunud, lonkisin all, ronisin üle murdunud puude. Lõpuks tuli siiski üles ka minna, muidu jääd lihtsalt aia taha kinni.

Kui ma juba siiani olin jõudnud siis oli pea kolm tundi juba läinud.  Uskumatu. Panga ülemist serva mööda läksin Harku joastiku poole. Üks murdja koer ajas mind taga.

Juga pidin mitu korda vaatama enne kui üles leidsin. Mitte kui midagi polnud  näha. Või no “energiasammas” keset oja oli veidi imelik küll.

Joa vastas üle tee läheb paeastang. Juba tükk aega on piinanud mõte, kas sealt saaks läbi minna. Kohe alguses sain selgeks, et suurema rahvamassiga ei läheks sealt niikuinii aga ise võiks ju proovida. Päris karm ronimine oli ja lõpuks kui peaaegu teisel pool väljas olin siis oli aed ees ja kogu lugu. Kui oleks veidi kuivem ja kindlam jalgealune olnud siis oleks võinud üle panga serva piiluda ja vaadata, et äkki oleks ülevalt läbi pääsenud.

Sel korral läksin joa juurde tagasi ja mööda teed karjääri poole. Pilpaküla vahelt läbi, sealt täies ulatuse polnudki varem käinud. Varemalt sai otse mäkke ronitud.

Karjäär oli nii valge nii valge.

Juga oli veel õigepisut lahti aga põhimõtteliselt ka juba peaaegu nähtamatu.

Kuna jalad olid jube märjad ja külm oli ja kell oli palju siis otsustasin Õismäele bussi peale minna. Ehk siis umbes 2km jalutamist.

Rada

Sel korral: 13km/veebruaris: 34km/aastas: 219km

Matk ise ka.