Veidi suurem ring ümber Maardu järve

12.11.2022

Kraade oli 13 umbes, tuul oli kõva. Kilomeetreid tuli 21.

Polnud plaani võsa vahele minna, sõbranna tahtis näha Saha kabelit, polevat seal varem kunagi käinud. Et sõbrannajutte ajada, siis kõndisime mööda kergliiklusteed.

Lasnamäe lõpust on Saha kabelisse umbes 7km, edasi-tagasi 14, tundus paras.

Saha püha Nikolause kabel on ehitatud 15. sajandil ja ainuke terviklikul kujul säilinud kabel maal. On peetud Pirita kloostri miniversiooniks. On üks palverännutee sihtpunkte.

Sisse saab ka piiluda. Võib üles ronida, kuigi seal väga midagi vaadata pole.

Veidi eemal hakkas silma suur tool. Eks neid ole varemgi nähtud, aga nii kõrget vist isegi mitte. Tool oli üle 2 m kõrge ja sinna otsa ronimine oli paras tegu 🙂

Kõndisime tagasi ja sõbranna nägi silti Maardu mõis. Küsis, kas see on kaugel. Väga kaugel pole ja ring tuli umbes 7km pikem kui me arvasime.

Mõnusam oli lonkida ka kui päris edasi-tagasi ei pea käima. Tee ääres oli palju võililli, et need tuli lausa pildile püüda.

Jõudsimegi mõisa juurde. Ilmselt oli seal pidu tulemas, sest kõik kohad olid autosid täis ja polnudki erilist tahtmist seal vahtida.

Tee ääres nägime kellegi mälestuskivi. Vanasti oli neid palju, aga need korjati mingil ajal ära. Järve ääres oli võpsik maha võetud ja uued teed ehitatud, varsti on seal kah kõik kohad maju täis. Natuke nagu kurb.

Järve randa jõudes nägime palju palju kalamehi, aga mina oleks tahtnud hoopis ujuma minna. Kuna polnud plaani vee äärde jõuda, siis ei võtnud ujukaid kaasa. Nii, et seekord jäi vees käimata. Siinjuures tahaks mainida, et ma tegelikult olen ikka suviujuja, aga kui ilm soe, siis tahaks ujuda 🙂

Üsnagi varakult hakkas päike looja minema. Järve ääres veel päris loojang ei olnud, aga värvid olid ilusad.

Koju minek oli imeline. Ühelt poolt taevas roosatas, teisel pool olid pilvetriibud taevast värvimas.

Vaskjala rattamatk

1.10.2022, umbes 13 kraadi sooja, päikesepaiste, varjus tuuline ja jahe

56 kilomeetrit

Mustamäe- Kangru-Uuesalu-Kurna-Jüri-Vaskjala-Veskitaguse-Patika-Kiili-Vaela-Kangru-Mustamäe.

Tallinna lähistel olen pigem jala kui rattaga käinud. Rattasõidu miinuseks on minu meelest see, et siis ei tee eriti pilte, aga mulle matkamise juures see just suurt mõnu valmistabki. Hea pool on, et saab palju rohkem näha ja pikema maa läbida.

Sellist ilusat ilma, nagu laupäeval oli, ei saanud lasta vastu taevast minna. Veidi pikem rattaretk tundus hea mõttena ja ma haudusin veel üht plaani.

Mustamäe ja Jüri vahel tegin tervelt kolm pilti. Sügisvärvid olid olemas, aga mitte veel võimust võtnud. Esimesel pildil Mustamäe kirik. Teisel Uuesalu-Kurna tee. Viimasel PSM Katku – Loo positsiooni 236. patarei suurtükialus.

Jüri kandis hakkas silma veetorn ja elamu ees olev valgusti. Loomulikult ei saanud käimata jätta Lehmja tammikus. On üks imeline koht.

Umbes kilomeetri pärast võib näha Jüri kirikut ja surnuaeda, teisel pool teed pakuti kastis ilusaid punaseid õunu. Paar kilomeetrit edasi on mingi ilmselt nõukaaegne mälestuskivi, millelt kõik tunnusmärgid lahti kangutatud?! Edasi olid põllud, aga õnneks mitte liialt pikalt.

Kõik järgnev oli ilus. Vaskjala tamm oma hiiglaslikkusega avaldas muljet. Ka kutsutakse seda puud Kapa või Karjavere tammeks. Alates 1960. aastast kaitse all. Kõrgus 22m, ümbermõõt rinnakõrguselt 4,8m ja võra läbimõõt 25m, olles sellega üks eesti suurimaid tammesid.

Edasine tee kulges mööda Pirita jõe äärt. Vaatle ja naudi. Minu plaan oli Pirita jõkke ujuma minna, kui vähegi kannatab, ma lihtsalt pole varem kunagi oktoobris ujunud. Kõhklesin veidi, et kas on piisavalt soe ilm ja pea kuu aega pole enam ujunud ka. Aga kui jõudsime kohta, kuhu oli euroalustest mingisugune platvorm ehitatud, oli nii mõnus ja soe ja tuulevaikne, et enam polnud mingit kõhklust. Kusjuures vesi oli külm küll, peaaegu talisuplejatele paras. Või vähemalt Kloostrimetsas näitas sel päeval jõetemperatuuriks 8,9 kraadi. Kusjuures ma ise arvasin, et veest välja tulemine on kõige hullem protseduur, aga oli hea soe.

Hoopis hiljem selgus tõsiasi, et kuivatama oleks pidanud end paremini. Sokid said veidi märjaks ja õhukestest tossudest puhus tuul läbi, nii et varbad hakkasid külmetama. Sedagi muret polnud kauaks.

Tee ääres oli Eesti Põllumajandustehnika Tallinna Koondise mälestuskivi. Miks see seal on, ei oska öelda. Mädajärve matkarada jäi käimata, sest rattalukke polnud ja ratastega laudteele minna ei taha, eks siis mõni teine kord.

Üle Patika silla ja saigi suund peaaegu Tallinna poole võetud. Nägime suurt musta sitikat, keda nimetatakse nahkjooksikuks ja kes on Eesti üks suurimatest põrnikatest, jagades esikohta ninasarvikpõrnikaga. Pikkust võib mõlemal olla kuni 4cm.

Nunnud “lehmad” ja külmetavad varbad.

Kiilis hüppasin poest läbi, et osta kuivad sokid ja paar pirukat. Järgnes pea 20 km sõitu uuselamurajoonide vahel. Haned seadsid end lõuna poole teele, päike loojus ja seekordne teekond saigi otsa.

Hageri

Aasta siis oli 2019, 18 oktoober.

Mul oli idee minna Hagerisse, aga ma pole viitsinud uurida, kuidas bussid sinna sõidavad, seega sõitsin rongiga Kohilasse ja kõmpisin 6km Hagerisse. Aega oli üsna napilt, täpselt ei mäletagi aga umbes 4 tundi. Varem ei viitsinud kodust välja tulla ja pärast läks juba pimedaks. Hädapärast oleks saanud muidugi Kohilas ringi kõmpida kui rongist oleks maha jäänud.

Ilm oli hall ja udune.

Asusin käbedalt minekule. Babtistikirik (1923) nägi päris lahe välja. Kartsin, et pean maantee ääres kõmpima, õnneks oli olemas kergliiklustee Hagerini välja.

Tegelikult ma väga ei armasta sellist kõmpimist, nii et endale omaselt piilusin metsa vahele, kus õnnestus. Ilm oli sombune, udune, vaated olid tegelikult vahvad. Aga aega kulus ka oodatust kauem, plaan oli nii tunniga Hagerisse jõuda, aga läks kauem.

Teele jäid mõned põnevad majad, fotonäitus.

Kirik on võimas. Ehitatud 1892. Kiriku ümber on suhteliselt mahajäetud hauad. Rõngasristid on pärit 18. sajandist.

Kiriku eest mööda, külateed mööda edasi, mitte kuigi kaugel on ohvrikivi, verekivi. Käisin vaatasin üle, oli teine päris suur ja lohkudega nii nagu peab. Kõrgust 2m ja ümbermõõt umbes 11m, kivi peal on kokku loetud 52 lohku. 1890 a. on kivis näha puurauke, see taheti lõhata, aga töömehe surma tõttu jäi lõhkamata. 1905. a. tapeti kivi lähedal karistussalklaste poolt neli talupoega, millest kivi sai nimetuse “Verekivi”. Suurim rahn Hageri ümbruses.

Kõmpisin kiriku juurde tagasi. Otse üle tee. Varsti algas surnuaeda viiv allee, ma ise oleks arvanud, et mõisa allee 😀 Surnuaed on seal meeletult huvitav ja võibolla teen sellest tulevikus eraldi postituse. Igatahes on seal väga palju erinevaid asju, mida vaadata kui huvi on. Tervelt säilinud kõrget grott hauda pole mina varem näinud. Enda meelest olin ainuke inimene surnuaial kui äkki kostis meesteahva köhatus, just siis kui mina selle kolme meetrise haua ees seisin. Ausalt öeldes ei saanud ma isegi aru kust see köhatus tuli, igatahes see ehmatas ja ajas naerma korraga. Tegelikult mees muidugi hauas ei olnud, oli kusagil eemal, hiljem nägin teda ka. Veel on põnevad metallist pärjad-vannid, mida ma olen küll näinud mitmel pool, aga mitte nii massiliselt. Kuulus skulptor Starkopf on sinna nii mõnegi taiese teinud. Lisaks on veel kabel ja mitmeid põnevaid mõisnike haudu. Kopsusamblik ka, kes varem näinud pole.

Juba pisut maad edasi minnes on Sutlema mõisa väravatorn ja park. Mõisakompleksis ma eriti ringi ei vaadanud. Oli juba kergelt hämardumas ja rongini vähe aega, aga pargis pisut ikka jalutasin.

Kui seal ringi vaatamise lõpetasin oli, mul juba suhteliselt kiire, rongini oli umbes poolteist tundi ja minna umbes 7km. Kuna kergliiklustee on igav, lippasin veel kord läbi surnuaiast. Üldiselt tuli siiski üsna kiiresti tegutseda, nii et pilte tegin mõned ja kuna tagasitee oli sama mis tulles, siis väga ei viitsinudki teha 🙂 Rongi peale jõudsin ka 🙂

Pirita -Lasnamäe taimematk.

Liikumiskuu raames toimusid mõned taimematkad.

Laupäeval jalutas rahvaga Eliko Petser ja rääkis pisut puudest põõsastest. Jalutasime Pirita Selveri juurest Lauluväljakuni.

Kohale minnes hakkas vihma sadama kuigi ilmateate järgi midagi ei lubanud. Ühesõnaga sain ma märjaks enne kui kõndima jõudsime hakata ja meeletult külm oli, kuigi ametlikult oli vist suisa 13 kraadi sooja. Piisavalt külm on siiski olnud, et on näha esimesi värvilisi lehti ja õues on üsna ilus juba.

Kohaletulnuid oli vähe, ilmselt ehk ka ilma tõttu. Kokku oli meid kuus. Samas on selline pisike seltskond paras jalutamiseks, saab uurida, küsida, kõik on hästi kuulda.

Selveri juures vaatasime Varsaallika oja, rabe remmelgat, kujutasime ette kui suur on Lillepi park (36ha) ja kui suured olid Lillepi talu maad.

Lillepi pargis räägiti Karukelladest ja merikannidest, mida praegu näha pole, sest alad on sügise puhul ära niidetud. Vaatasime üle mõned uus istutused, näiteks nagu punased tammed.

Edasi jõudsime juba niiskema metsa vahele, kus kasvavad peamiselt sanglepad ja tammed. Sain jälle meelde tuletada, et jalakas ja künnapuu on need puud, mis on suhteliselt sarnased ja kuidas neil vahet teha. Vaatasime ka alustaimestiku, kus suuremalt jaolt vohas praegu kõrvenõges ja angervaks. Lisaks ka sahhalini pargitatar. Viimane on varsti üle pargi laiali kui midagi ette ei võeta.

Piilusime ka veidi Windecki parki. Sealt otsisime punase tamme tõrusid, need on need jääaja multika tõrud 🙂 Vaatasime Tallinna vanimaid lehiseid. Memoriaalis anti meile vaba aeg sest matkajuht ütles, et tema surnuaaedades matka ei tee. Püha koht tema jaoks. Samas ma leian, et igaühel on õigus selliseid otsuseid vastu võtta. Mina oleks sealt siis üldse vaikselt kõrvalt mööda libisenud kuna otsest vajadust loodusmatka mõttes seal käia polnud.

Lõpuks jäi meil paepealse taimestik selle tõttu ka nägemata, kuna enam polnud aega. Samas oli tore kõrvalpõige kivististe maailma. Ja täiesti juhuslikult oli mul ka paar kaltsiidi tükki taskus.

Prangli

Prangli ehk Wrangö ehk kõversaar sai ette võetud 20. juunil, tohutu palavusega. Kraadiklaas näitas 30 kraadi. Õnneks puhus tuul, mis natuke leevendas ja meri oli käepärast, kes ujus, kes kastis ennast niisama. Saarel on kolm küla: Kelnase, Idaotsa, Lääneotsa. Kõigepealt uudistasime Kelnase küla. Küla nimi tuleb arvatavasti rootsi keelest ja tähendab Allikaneeme. Esimeseks sihtmärgiks oli Prangli tuletorn ehk loode tulepaak. Teele jäi kividel turnimist, kiviklibust randa, loopealne taimestik.

Idaotsa küla. Küla nagu küla ikka. Võibolla ootaks, et majade ümber oleks rohkem ruumi aga arvestades, et väidetavalt on saarel kunagi elanud kuni 800 inimest, siis pole imestada midagi. Praegu peaks olema umbes 169. Saare suurus aga 6,4 ruutkilomeetrit. Vaatamisväärsusteks veel Rahvamaja ja kool. Kool on saarel olnud juba 152 aastat, mis pole ka ime sest Prangli saar on asustatud juba 13 sajandist. Ainus saar Eesti põhjarannikul, mis on järjepidevalt nii kaua asustatud olnud. Kooliga on lugu selline, et õpilasi on vähem kui õpetajaid aga väikesaartel vist muutusi väga oodata ka pole. Poodi ootasid ka kõik pikisilmi. Külma vett ja jäätist 🙂

Möödusime Mõlgi sadamast ja võtsime suuna punasele kivile. Kivi ümbermõõt on 31,1m ja kõrgus 3,3m, liigitub hiidrahnuks. Oma nime on saanud tõenäoliselt rabakivi punakast värvusest. Tuntud sellepoolest, et tegemist on liukiviga ja kui naised sealt alla lasevad, siis peaks nad varsti lapseootele jääma. Ümbruses kasvas palju harakkuljust. Põnev on see sellepoolest, et tegu on igihalja poolpõõsaga.

Pisut edasi on juba Eestiranna mälestusmärk. 1941 pommitasid saksa lennukid “Eestiranna” aurulaeva. Ellujäänud viidi paatidega mandrile, surnud maeti aga Prangli randa. Laev seisis sõja lõpuni saare juures madalikul ja kohalik rahvas tõi laeval oleva kauba saarele ja kasutas selle ära. Nii võib siiani leida paljudest majapidamistest Eestirannalt pärit asju.

Metsarada mööda edasi minnes jõuab õige pea saksa lennuki jäänusteni. 1944 toimusid saare kohal lahingud. Lennuk kukkus alla, kuid piloot pääses. Kohalik rahvas viis ta paadiga mandrile, vastutasuks said langevarjusiidi, millest kohalikud neiud said omale pulmakleidid õmmelda.

Samas kõrval on maagaasi puurauk. 1920-datel otsiti sealt väidetavalt naftat, mida rahastas Eesti Rockefeller Boris Linde. Leiti hoopis maagaasi aga seda on nii vähe, et ennast ära see kuidagi ei tasu. Turistikana on aga tore vaatamisväärsus ja kel tahtmist midagi küpsetada see saab küll 🙂 Tuli tuleb lõpuks ära kustutada ja kõige parem nipp selleks on lihtsalt ära puhumine. Tundub võimatu aga pole mitte.

Lõpp juba paistis. Metsast ja mere äärest kõndisime sadamasse. Teele jäid luited. Rohekas uibuleht, mis niiväga tavaline polegi. Lihtsalt äratuntav oma rohelise värvi poolest.

Rannas käidi ujumas ja nauditi niisama vaadet. Meri oli imeilus, sile. Sadamasse jõudsime enamvähem ehk siis natuke varem kui laev välja läks 🙂

Laeval tegin ka mõned pildid. Lihtsalt liiga ilus oli mitte teha 😀

Bussiga Vormsil

Bussireisidest pole ma eriti kirjutanud aga samas kui on ilusad kohad siis mõnikord ju võib 🙂 Nii umbes kolm kuud tagasi 27.09.2020 oli ilus soe suveilm, sai lühkadega õues käia ja puha. Vormsile sõit tundus igatepidi mõnus kuigi ma käisin seal sel suvel juba teist korda.

Algus oligi minu jaoks selles mõttes veidi igav, et läksime muuseumi. Kuna seal oli juba eelmine kord nähtud ja kuuldud siis lonkisin niisama lähiümbruses ringi, piilusin üle aedade ja klõpsisin pilte.Eks ma käisin muuseumis ka kui vähem rahvast oli. Pärast tuli välja, et üks maja oli vahele ka jäänud – eelmisel korral.  Seal sai käsikiviga jahu jahvatada. Päriselt. Terad olid sees ja lase aga kätel käia 🙂

Edasi sõitsime läbi külade: Norrby, Diby, Rälby. Väljas ei käinud. Samas pole seal ka väga midagi vaadata, piisab bussiaknast nähtuna ka.

Mulle tundub, et Vormsi ongi selline koht, kus võiks käia korra auto või bussiga nö. saare üle vaadata kähku. Kui huvi tekib siis järgmine kord juba ratstega või jala minna eluolu lähemalt uurima. Järgmine peatus oli Püha Olavi kiriku ja rõngasristide juures. Kui eelmisel korral jäi surnuaia vaatamiseks vähe aega siis sel korral pühendsin seal jalutamisele rohkem aega. Edasi tuli söögiaeg. Minus tekitas muidugi suurt elevust see, et menüüs oli seenekaste, mida ma ei söö. Kana ja kartul ja salat, kodus küpsetatud leib tundus täitsa fain. Ma ei saa aru, et kui tuleb suur kamp inimesi, miks siis ei tulda selle peale, et kõik ei ole seenesöödikud? Igatahes oli kana ja seened ühte kastmesse lajatatud. Minu õnneks poolnud nad viitsinud seenete hakkimisega vaeva näha, et neid polnud raske välja õngitseda ja kuidagi seene maitse kastmes mind ei sega. Nii et sellega sai asjad jutti 🙂 Kusjuures ma oleks põhimõtteliselt võinud ka seened ära süüa, sest kukeseen on üldse ilma maitseta ja kuuseriisikat ma maitsesin kuna seda kiideti kui maailma parimat seent. Kõlbas kah kuigi vabatahtlikult ma neid vist siiski väga ei sööks. Aga mine tea, mis tulevik toob.

Ahjaa, me osalesime ühtlasi ka Läänemaa seiklusorienteerumises. Vormsil oli kaks rada ja meil tuli mõnes kohas jalgu ka kasutada, et vastuseid teada saada. Käisime kiigeplatsil kiikesid üle lugemas ja kiikumas. Uurisime, mis number on kirjutatud õigeus kiriku uksele. Selle oleks tegelikult eelmise korra piltide pealt ka vaadatud saanud.

Käisin vaatasin üle, et kas meie omadest keegi midagi võitis ka. Tuleb välja, et ma ise olen võitnud Läänemaa sportlaste raamatu ja minuga on suisa lubatud ühendust võtta aga pole võetud nagu enamasti juhtub. Loosimine oli juba 5. oktoobril.

Edasi viis tee meid Suuremõisa. See koht oli minu jaoks uus. Kuigi mõisast pole tuhkagi alles (pisut varemeid) siis kõrvalhooneid on üksjagu. Osa neist on kohutavas seisus, teised korda tehtud. Talli üks alles olev sammas oli omaette vaatamisväärsus 🙂

Jääkelder on vist üsna värskelt uuenduskuuri saanud. Täpselt ei saanudki aru, mis seal oli või tulema hakkab? Igatahes sattusime sinna kuidagi sisse ja see oli päris uhke. Üldises plaanis võiks ehk öelda, et seal oli suur kaminasaal ja mõned väikesed kõrvalruumid.

Üks põhjusi, miks ma tahtsin Vormsile tagasi minna oli Saxby tuletorn. Sinna polnud ma kunagi varem jõudnud. Pealegi tundus ka paekivi rand põnev.

Päris naljakas oli trepist üles minnes, et ei leidnud platvormile minevat ust üles. Kõigepealt pahutses minu ees olija aga kuna ta oli piisavalt kaugel ees siis ma ei näinud kust ta lõpuks välja pääses. Seisime ja vaatasime ringi. Lõpuks suure otsimise peale leidsime ka ukse 😀 Seal oli ilus.

Kui olime piisavalt vaadanud siis otsustasime ka mere ääres jalutuskäigu teha. Lubati, et seal on kivististe rohkeim rand aga pean tõdema, et mina ei näinud ühtegi. Ju olid eelmised turistid kõik minema vedanud. Kivine rand oli ikkagi elamus omaette. Ma pole Osmussaarel käinud, nii et Vormsi on veel vist ainuke koht kus midagi sarnast näha?

Lõpuks jäi veel natukene aega Rumpos käia. Kahjuks küll mitte nii palju kui oleks tahtnud. Seega peab ütlema, et ühe päevaga Vormsil hakkama ei saa, vähemalt sel juhul mitte kui sa oled natuke rohkemat kui vähenõudlik. Aga Rumpo oli tore oma “lehmade” ja päikeseloojanguga. Üks on kindel, et Vormsile tagasi lähen ma igaljuhul veel 🙂

Riias

Eriskummaline ülestunnistus võibolla?! Aga ma ei olnud siiamaani kunagi Riias käinud ja mereäärsest rannikust olin ka kaugelt mööda käinud või siis pigem sõitnud.

Ma isegi ei osanud arvata, mida ma võiks tahata Riias näha. Natukene googeldasin aga samas nagu kahe päevaga niikuinii kõike ära ei näe. Minu poolne otsus oli lihtsalt seigelda ja jõuda sinna kuhu jõuame. Ainuke asi, mis mind veidi kummitama jäi oli üks tänav, mis sai ühe öö hakul üles otsitud, et nägemata ei jääks.

Esimene pisikene peatus oli Salacgrīvas. Seal oli aega umbes 5 minutit ja ma jooksin kirikut vaatama sest see paistis silma. Oleks ma vaid teadnud, et kaks sammu edasi on jõgi ja… oeh 😀 Aga tegelikult pole hullu midagi nägin jõe ära ja kõik muu ka, mis tee peale jäi.

Mõned asjad jäid silma küll läbi Läti sõites. Näiteks see, et raielanke peaaegu pole ja kui kusagil mingi pisike ka oli siis seal oli puid märkimisväärselt rohkem peale jäetud kui meil. Selles mõttes oli lausa lust vaadet nautida.

Teine asi, mis silma torkas oli kanada kuldvits. Tee ääred olid ilusad kollased küll aga ega seal muud taimestiku suurt alles ei jää.Riiga jõudsime umbes nelja paiku. Viisime asjad ööbimiskohta ära ja läksime linna peale jõlkuma. Esimene eesmärk oli endale kaart hankida.

Seadsime sammud vanalinna. Kuidagi väga tutavlik näis kõik 😀 Kõik on küll pisut teistsugune kui Tallinnas aga samas oli ka mingeid väga sarnaseid jooni. Kui esimene päev ma veel siltidest ei jaganud maad ega õhku, peale McDonaldsi ja Hesburgeri siis sellest sai ka väga kiiresti üle.

Vanalinnas nägime ühtteist vaatamisväärsustest ära, ilma et oleks pingutanud.Natuke raskemaks läks siis kui otsisime kindlat punkti ehk mustpeade maja, kus asus ühtlasi turismiinfopunkt. Lihtsalt suutsime mitu korda ühest tänavaotsast mööda kõmpida, oli vaja ju vaadata, mis ümberringi põnevat on 🙂Et linnast ülevaadet saada siis käisime ka Peetri kiriku tornis. Pileti hind oli küll poole kallim kui Eestis aga samas sai torni sõita liftiga. Vaateplatvorm asus 72m kõrgusel ja pilt linnale oli hea. Suur osa vaatamisväärsustest saigi niiviisi ära vaadatut. Teletorn, sillad, turg, ülikool, raamatukogu, teised kirikud jms. Eks muidugi nägime neid asju hiljem lähemalt maapinnalt ka aga see polnud omaette eesmärk. Pool tundi lubati meil seal tornis vaadata siis hakati vaikselt sulgema. Kirik ise oli vist mingi pool tundi kauem lahti ja saime seal ka tiiru peale teha. Seal oleks vaatamist ja uudistamist olnud küllaga aga ma pean tunnistama, et polnud sellises meeleolus. Piisas lihtsalt tiiru peale tegemisest. Peale selle, et seal oli palju igasugu vanu vidinaid oli seal ka klaasi-ja maali näitus. Selle tõttu ei pannudki algul tähele, et see kirik oli võimsalt suur.Järgmine otsus oli minna vaatama Läti juugendit. Täiesti kogemata leidsime Kārlis Padegsi maja, kes ta oli me muidugi ei teadnud aga kuidagi sai seinatahvlilt midagi kokku veeritud. Jõudsime ühe pargi veerde ja sama tüüp skulptuurina tee peal ees 😀 Ma veidi siis googeldasin, et ta jäi väga nooreks, suri tuberkuloosi juba 28 aastaselt ja oli maalikunstnik (ekspressionist). Kusjuures tal on päris põnevad tööd. Ja põnev oli ka see, et kuigi ta veetis kogu oma elu Riias, siis lapsepõlves on ta elanud ka mõne aja Tartus.Juugend on küll selline asi, mida on raske pildile püüda. Ma isegi ei üritanud, klõpsisin niisama ehk jääb midagi peale 🙂

Üks hoovivärav oli pärani lahti ja läksime vaatama, mis seal on. Täiesti ausalt öeldes polnud seal eriti midagi. Kui välimised seinad on dekoori all lookas siis sisehoov oli suhteliselt tavaline.

Mis oli tore, oli see et üks maja uks oli ka pärani lahti. Saime juugendiga ka seestpoolt tuttavaks. Päris hästi ei saanud aru, kes seal elutsevad- niisama skvotterid või kunstnikud või luuletajad või mõni muu sama rassi tõug. Igatahes oli seal parajalt räämas selles mõttes, et keegi seda remontinud üsna jupp aega polnud, samas kõik uksed olid kenasti värviliseks võõbatud ja siin seal oli mingeid pildikesi ja postkaarte seintele kleebitud. Omamoodi elamus oli see kindlasti, mulle meeldis. Pärast  oli värav kinni pandud aga õnneks lukus see ei olnud. Värava peal oli ka loomulikult silt eravaldus vms, enne ei pannud seda lihtsalt tähele 🙂Lonkisime seal juugendi tänavatel ja leidsime mingi kunsti koha. Nii tore oli näha ka midagi eestimaist MinaJaLydia graffiti. Peale selle leidus ühes lillepotis mõlki löödud aga täiesti täis Saku õlle purk 😀

Liikusime kaardi järgi ja avastasime ühel hetkel, et maaala kaardil saa otsa 😀 Hulkusime siis niisama ja ära ei eksinud kusagile.Lõpuks tahtsime üles otsida Riia kunstibiennaali asukoha. Andrejsala on umbes midagi sellist nagu meil Telliskivi või Noblessner.  Rahvast oli seal reede õhtul murdu, nii et kui me otsustasime pisikese puhkepeatuse teha siis öeldi, et ainus võimalus on istuda väljas. Meil polnud selle vastu midagi. Näha oli et tuleb ilus päiksesloojang ja jõeäärne oli ilus. Muidugi väga kauaks ei kannatanud jääda, veidi külm hakkas ja kõht vajas ka täitmist.Et päev täie ette läheks siis sõitsime veel umbes viimase trammiga selle lõpp- peatusesse ja tagasi. Oli vist nr10 aga seda kaardile polnud märgitud. Turistidel pole vaja kõike teada 😀 Igatahes ei näinud udumuffigi sest nii pime oli.

Tundsime huvi, et kaua see tramm seal lõpp-peatuses seisab ja  saime trammijuhiga jutu peale. Muidugi oli huvitav teada, mis sellest eesti-läti karantiinist sai. Ta teadis, et see lükati nädala võrra edasi. Ta imestas samuti, et kaardile polnud tema liini märgitud sest see pidavat juba 50 aastat töös olema. Vähemalt saime teada, kus me käisime 😀 Bišumuiža oli selle koha nimi.

Ja minu peas oli Riia kuidagi väga tagurpidi linn, sellega ma ei harjunudki ära.

Tori põrgu ja rabad

Mõnikord juhtub, et saab tehtud mõni automatk. Sel korral võtsime suuna Soomaa poole. Nagu ikka jutuhoos sai mõnest teest mööda sõidetud ja Torisse jõudsime paraja ringiga. Ma pean ütlema, et varem pole seal käinud ja see Tori põrgu võttis juba auto aknast vaadatuna ahhetama ja ohhetama küll.

Kõigepealt käisime Tori kirikust läbi, see on sõjameeste mälestuskirik. Sees on mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Sealt läksime alla jõe äärde. Astusime põrgust läbi. Jõgi ise oli ka imeline, suur ja lai. Lihtsalt vaata ja imetle. Järgmiseks kohaks sai Riisa raba. See polnud otseselt plaanis aga kuna silma jäi ja põhimõteliselt soovitati ka siis läksime vaatama. Rahvast pidavat seal palju käima aga meie nägime paari inimest. Võibolla oli asi selles, et vaikselt hakkas taevas pilve minema?! Rabarada on 4,8km. Mulle meeldisid kõige rohkem vist laukad rohkete vesiroosidega. Ujumiseks põlgasime laukad siiski ära kui liiga väikesed.

Kui jõudsime rabaraja tagumisse otsa hakkas taevas tumenema, sai kärtsu ja mürtsu aga vihma ei sadanud või pigem sadas aga kusagil mujal.  Käpalisi oli seal ja ka järgmistes rabades hulgi. Peamiselt kahelehised käokeeled ja vööthuul sõrmkäpad.Ingatsi õpperada oli plaanis. Kuuldavasti väga ilus ja Euroopa kõrgeim rabarinnak. Rabatorn oli omapärane moodustis. Nagu piirivalvetorn ja muumimaja koos liutoruga, mis tegelikult on trepp 😀 See torn jäi mind veidike painama ja googeldasin pisut.

Torn kaalub 2,7 tonni ja on 20 aastane 🙂 Paigaldatud puidust kandeparvele, mille all on veel omakorda 4 kolmemeetrist ankrut. Et torn kohale saada kasutati helikopterit.

Õpperada on 4,3 km. Mulle kusjuures meeldis väga just see metsa osa, selline mõnus ürgne mets. Rabal muidugi ka midagi viga polnud 😀 Pealegi oli seal üks “vaba” laugas, piisavalt suur, et ujuda. Vesi oli mõnusalt soe, vähemalt pealmine osa. Kosutust oli vaja kuna päev oli mega palav. Muidugi tol hetkel kui veest välja sain siis oli päeva külmem hetk vist aga see oli ka hea, mis siis et veidi külm. Varsti lajatas palavus jälle täie rauaga.Soomaa keskuse juures on koprarada. See polnud küll päris tee peal aga siiski üsna lähedal. Kunagi kui ma seal käisin jättis päris hea mulje, et otsustasime uuesti üle vaadata. Sealt kandist oli korralik vihm üle käinud, nii et Soomaailma kurjemad sääsed asusid rünnakule ja nii suure hooga, et lõpuks sai ennast vana eestlase kombel `vits`utatud, testitud parimaid puuliike ja puha.

Mulgi heinamaa jäi teele. Imeline vaade aga jalutamise mõttes pole seal suurt midagi teha, jõgi oli ka selline et vähemalt sel hetkel sinna ujuma ei kippunud.Hüpassaare raba oli mõnusa krigiseva laudteega. 4,4km pikk. Sel päeval juba mitmes raba, et iseenesest poleks võibolla enam erilist muljet avaldanudki aga pilved ja päike ja nende koosmõjul tekkivad värvid olid lihtsalt super ilusad. Mõttes oli ujuda ka aga kõik laukad olid sulistajaid täis, et nagu väga ei tõmmanud sinna- ma olen merega harjunud 🙂 No ja lõpuks tuli välja, et polnud nagu vajagi, märjaks sai ka kergema vaevaga. Vihma hakkas kallama, nii et kui tagasi parklasse jõudsime olid riided märjemad kui ujumas käies 😀 Vahetusriided olid kaasas, nii et probleemi sellest polnud ja tegelikult oli jätkuvalt suhteliselt soe.Kell hakkas õhtusse jõudma ja võtsime suuna Tallinna poole tagasi. Kusagil Rapla külje all tuli pähe, et äkki  võiks siiski veel korra ujumas käia ja mis oleks parem kui Mukri raba? Läksime kõige kaugemasse parklasse, et natuke jala ka käia saaks. Lõpuks ujuma siiski ei läinud sest tundus et palav justkui enam ei ole. Samas oli tore “peaaegu päikseloojang”. Päris loojang tuli jupp maad hiljem aga taevas oli üsna kenades värvides.Kui tavaliselt tundub “automatkates”, et ise üldse ennast ei liiguta siis lõpuks tuli meil siiski päris kena hulk kilomeetreid. Pakun, et vähemalt 18.

Matk ümber Viljandi järve

Viljandi on täiega minu linn 🙂 Nii kui esimest korda sinna sattusin, tundsin end õiges kohas olevat. Alati leian seal midagi põnevat. Ajalooga viin end ka üha rohkem kurssi ja seda põnevamaks see maailm seal muutub 🙂

Sel korral kutsusime inimesi ümber järve käima. Kohale tuli küll päris väike seltskond, aga selle eest oli meil tore. Saime täpselt omas tempos astuda ja rada sai omapäi rajada selliseks nagu parasjagu meeldis.

Kuna kaaslasteks olid poisid siis said põhirõhu lennuki- ja rongiliiklus vanas Viljandis, mõningad legendid.

Alustasime Infokeskuse maasika juures. Tänavakunsti fännina viisin nad muidugi esimese asjana Leninit, Miki-Hiirt ja Jeesust vaatama 😀 Et vahepeal poistele tegevust anda lasin neil mõelda, mis asi see on?  Tükk aega sai arutletud 😀Huvitaval kombel oli meil teerada justkui maha märgistatud, punaste sentide rida läks ees nagu muinasjutus hernestest või saiapurust, täpselt sinna suunda kuhu vaja 😀

Aiaauk oli endiselt tänuväärselt alles, nii et saime otse mägedesse. Valuoja orus õitsesid kuldtähed, suusamägi rohetas kenasti, talv missugune. Vaatasime üle ühe massihaua ja läksime järve äärde välja. Seal oli muidugi märg aga see meid oluliselt ei seganud.Leidsin ühe pisikese raja, mida mööda minna. See oli äge koht nagu takistusrada. Jube palju puid tee peal ees. Vaata kust läbi pääsed alt või ülevalt, kõrvale põigata väga ei saanud kuna seal oli lihtsalt vesine. Päris palju oli allikaid.

Lõpuks alt enam rada vist ei läinud, tuli justkui võpsik ette ja üleval paistis kena männimets.  Või pigem siis nagu park või midagi sellist. Järve otsas oli obelisk, kuhu on maetud väidetavalt 16000 inimest. Tõenäoliselt ei ole see number päris õige. Iseenesest võimas mälestusmärk ja see pildiga plaat on minu meelest kunstiliselt väga hästi kujundatud. Kahjuks ei küündi eestlaste mälestussambad enamasti ligilähedalegi.

Vahepeal oli natuke igavamat kõmpimist järve otsas aga õnneks on see maa siiski suhteliselt lühike ja vaade järvele kui see nähtavale tuleb on ilus.

Järve teisel pool küljes oli natuke metsa, igal pool vulisesid ojakesed. Leidsime üles rikkaima mehe esimese telefoniposti 😀 Kõmpisime läbi Sammuli. Imetlesime hobuseid. Nad olid nii põnevate värvidega.

Siin oli mõnus künklik ala, ilusate vaadetega. Edasi jõudsime jälle metsa, mille kohta ei saa just ürgmets öelda aga  seal oli natuke seda hõngu. Päris puhtaks polnud riisutud 🙂

Leidsin, et võiks lõuna ära teha. Oja kohal olev sild kutsus nii väga serva peale istuma ja jalgu kõlgutama. Väga mõnus oli. Üks kilekott lendas ojja, algul naljatlesime selle üle aga lõpuks tuli sellele ikkagi järele minna. Läksime edasi, maastiku oli mitmesugust. Kohati metsas, kohati justkui küla vahel. Üle järve paistmas linn. Kuna meid oli nii vähe siis saime rahulikult lonkida ja kõike uudistada. Tõuse oli päris korralikult. Ühe lisatõusu tegime Närska mäel, et igale poole näha 🙂 Ilm oli üllatavalt mõnus -1/+1 aga tuuletu ja vaikne, tundus isegi soe.Laskusime orgu. Seal kuulsime äkki mingit kummalist heli, sahinat ja justkui linnulaulu. Läksime päris vee äärde uurima, mis toimub. Laine läks õrna jääkihi alla ja see tekitaski huvitava sahina, linnulaulu meenutavat heli tekitas jää purunemine või prao tekkimine. Ma ei ole sellist asja varem kuulnud ega näinud, igatahes oli see imeline.

Varsti sai selgeks, et metsa enam ei ole ja ei tule siis tekkis õige pisut see tunne, et läheks tagasi 🙂 Aga nagu ma ütlesin meeldib mulle linn ka ja aega oli täpselt nii palju, et jõuame järve ääres ära käia ja siis korra lossimägedesse keerata, et siis juba bussiga koju tagasi sõita.

Kui olime järve otsa peal hakkas lund sadama ja see oli tore. Viljandist ära sõites oli lumi maas.

Enne veel kui lossimägedesse põikasime vaatasime õige pisut linnas ka ringi.  Hubert Pärnakivi ja August Maramaa skulptuurid. Sellised tavalised vaatamisväärsused nagu raekoda, veetorn, Lõnguse alasti keiser.

Lõpetuseks lumetuisune lossimägi. Trepp, millest me ennast alla hiivasime nägi rohkem küll sõrestiku kui trepi moodi välja, iga aste oli isesugune aga  vähemalt omamoodi. Et Ugalani jõuda, kus buss meid ootas, selleks tuli läbi pugeda kahe aia vahelt. Ühel pool käis mõisa korda tegemine, teisel pool olev maja lammutatakse maha nagu ma aru olen saanud. Kooli juurest mööda ja alles siis tuli meelde, et seal on ju Valuoja vahel, nii et tegime väikse ringi aga saime vahva vaate teatrile.

Kokku tuli umbes 15km ja selle käimiseks oli meil aega  neli ja pool tundi, mille me rõõmsalt ka ära kulutasime. Igatahes ma tahan varsti jälle tulla sest osad kohad on veel avastamata ja kaks põnevat rada on mul silme ees kuju võtmas.

Matk ümber Tallinna Iru- Sõjamäe

Sel korral alustasime Iru ämma juures. Plaaniks mööda Tallinna piiri kõndimine ehk Pirita jõe kaldal kõndimine. Iru ämma juurest jõe parem kaldalt kuni Iru sillani ja siis teiselt poolt edasi. Kunagi suvisemal ajal jäi meil märgade olude tõttu see plaan katki aga sel korral oli maapind külmunud ja läbi pääsemise lootus suur. Asusime teele, kusagilt rägastikust leidsime Tallinna piiriposti, mis on  nii ammu ümber kukkunud, et puud olid selle järgi kuju võtnud.

Kohati oli langus küllaltki järsk aga midagi hullu siiski ei olnud. Ühes kohas oli maapind siiski ka märg aga mitte üleliia. Leidsime esimesed korralikud jääpurikad.
Esmakordselt õnnestus mul näha inglijuukseid. Võibolla on neid varemgi metsa all olnud aga pole lihtsalt osanud tähele panna. Sel korral leidsin neid mitmelt poolt.  Võpsikut oli üksjagu ja samas ka pilliroogu. Tundus, et siin ei saa teineteist silmist lasta võib “heina” vahele ära kaduda 🙂 . Mitmel pool oli kobraste tegutsemise jälgi, nii näritud puid kui ka pesa poole suunduvaid teid. Kuna lehti enam ei olnud sai päris palju näha.

Merkindluse raudtee sillapostid vaatasime üle, ronisime otsa ka, et vaadet nautida.Üle põllu, kus kenasti käimiseks rada ees ja juba jõudsimegi sillani. Mõned läksid mööda torusid, mõned olid korralikud ja kasutasid silda. Edasi liikusime jõe vastas kaldal. Sinna ma polnudki kunagi käima sattunud, see tundus põnev.Iru paisu käisime lähemalt vaatmas. Sealgi hakkasid esimesed jääkoorikud tekkima. Jõgi kohises mõnusalt ja vaade oli kaunis.

Päris kalda ääres käia ei saanud, seal oli märg ja vähe ruumi, ronisime üles. Seal oli natuke võsa, natuke heinamaad. Huvitaval kombel oli seal ka mingi vana hõbekuuse mets. Miks see seal on ei teadnud keegi aga omamoodi vahva oli see ikkagi. Raudtee silla juures on ka mingid vana silla jäänused võiks arvata, et needki on merekindluse aegadest.

Et üle suure tee ei peaks jooksma valisime ühe silla aluse kust läbi pääses. Silla alt edasi algab juba Väo karjäär. Üritasime seal kuidagi laveerida, et mitte päris karjääri uitama minna. Mõningad kraavid tuli ületada, et mitte raudteele ronida. Karjääri servast sai paar pilti klõpsida. Edasi saime juba karjääri aia ja vangla aia vahele kõmpima. Seal oli ruumi piisavalt, et väike lõunapaus teha.Betooni tn jõudes nägime, et Väo karjääril on plaanis veel oma tiibu sirutada, palju võpsikut oli maha võetud. Elu huvitavamaks tegemiseks läksime tehaste taha võpsikusse. Seal võib leida palju koledat aga kes tahab näeb ka ilusat 😉

Üks  äärmiselt vana piirikivi jääb Sõjamäele. Seal on küll tore plats aga sinna pääsemine pole niisama lihtne. Kuiv koht tuleb pilliroo vahelt leida ja veel on seal väike kraav, mida tuleb märgata. Praegusel ajal pole õnneks maduussidega probleeme, neid seal ka lademes muidu.

Tegime väikese pausi ja grupipildi, et siis tundmatusse sukelduda. Nimelt läheb Tallinna piir otse läbi ühe aiaga piiratud ala. Alati oleme läinud lühemat teed mööda aga sel korral otsustasime pikema tee kasuks. Õnneks olid esimesed külmakraadid maa külmetanud ja pooleldi kandva jää tekitanud muidu poleks sealt ilmselt kuiva jalaga läbi pääsenudki. Suurema osa ajast kõndisime pilliroo ja hundinuia puhmastes, vaadet seega väga palju polnud 🙂 Samas oli see omamoodi vahva.  Päike hakkas taspisi loojuma ja siis olid hästi ilusad värvid ümberringi.

Ümber aia saanuna, pidime natuke maad tagasi minema, et jõuda viinaravila betoonseinte vahele. Sealse ala käisime läbi aga väga pikalt uudistama ei viitsinud jääda, pimedaks hakkas ka tasapisi minema. Võibolla järgmise korra alguses läheme vaatame natuke veel, mis seal põnevat leidub.Sel korral tuli meil kokku umbes 14km.