Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

Müts 9

Tiskrest Rocc al Maresse. Kilomeetreid tuli kümmekond. Kuna päris retkejuht oli haige siis sel korral oli juhtimine minu õlul.

Algus läks lihtsalt. Kuna ma polnud üle uue silla käinud siis läksime lootuses, et see on seal, kus ma arvasin selle olevat, õnneks oli ka. Kakumäe rannast kõmpisime läbi. Kes tahtis sai vahepeal kiikuda. Vaatasime üle panga serva alla. Ilm oli sombune aga mitte kõige hullem.Edasi polnud ma kindel, kuidas liikuda, kas terve tee ülevalt või natuke alt ka?! Kogu teekonda alt ette võta ei kavatsenud kuna meri oli kõrge ja liiga palju aega turnimisele ei kavatsenud pühendada.

Vaatasime üle ka Merekindluse rannakaitsepatarei. Ronisime pangast alla, et järgmist ehitist alt vaadata, mitte selle peal käia aga juhtus nii, et tulime sama targalt varsti üles tagasi sest mere äärest läbi minnes oleks liigseks okste vahelt pugemiseks läinud.

Varsti tegime peatuse, et natuke näksida ja teed juua. Esimene sinilill oli meil “laual” või “pigemini” selle kõrval 🙂Edasine oligi üleval ja all käimine, kuidas parasjagu parem tundus. Või no igaüks käis nii, kuidas paremaks arvas. Sadamast läksime mööda ja esialgu alt ehk Merirahu sillani.Ronisime mäkke. Kõmpisime Vabaõhumuuseumini välja ja siis pakkusin valikuid, minna alt või mööda kergliiklusteed, mitu kilomeetrit. Mulle endale oleks see paras piin olnud aga ma arvestasin sellega, et peame kasutama kergemat teed.

Lõpuks läks nii et kaks naist otsustasid matkata lihtsamal viisil ja teised valisid raskema tee. Ma pean mainima, et nii hullus olukorras teel ma vist polegi varem käinud, st. nii kõrge veetasemega.

Ronisime Vabaõhumuuseumi kalda servale ja meile jooksis järgi kohalik turva, kes palus meil alla tagasi minna.  Ei aidanud meelitused ega keelitused, et me võiks kasvõi 20m edasi minna. Teekond oli põnev.Ise poen ma igalt poolt läbi ja ronin üle aga selle matkaga said vähem matkanud ka ühed korralikud matkaristsed. Tuli ronida üle suurte liivakivide, mis olid libedad, pugeda läbi tiheda võpsiku, kohati turnida mööda seina ja lõpuks kui kopp ette sai siis hiilisime kibekiirelt selle paarkümmend meetrit Vabaõhumuuseumi territooriumi servast.

Lõpuks viimaseks ampsuks oli alalt väljapääsemine. Pangasein on seal päris kõrge. Samas oli näha, et mitte kaugel allpool on aias auk kust läbi pugeda. Alla minek tundus hirmsam kui see oli. Tuli astuda pikk samm otse alla aga see näis nagu astuks kuristiku 😀  Laskuda veel pisut, roomata aia alt läbi ja siis üles tagasi ronida. Huh! Kõik said kenasti hakkama ja kui grupipilti vaadata siis olid päris õnnelikud kui matk läbi sai 😀  Pesupäev sai ka kõigile garanteeritud 🙂

Müts 8 Pääsküla- Tiskre

Mitte küll täieliku üllatusena pidin mina sel korral linnapiiri matka tegema. Kui ma varemalt kahtlesin, kas ma isegi matkama saan minna sest olin just värskelt haige siis enne matka selgus, et vähemalt poole maani jaksan ma ikka käia 😀 Tõenäoliselt ka terve maa aga mine tea, keha alles nõrk ja nii. Igatahes otsisime meile asendus matkajuhi ka kaasa, kes jätkaks kui minul jõud üle ei käi.

Ilm oli sombune aga ei midagi hullu.  Kui esimest linnapiiri matka meenutada siis suisa imeline 😀

Linnapiiriga ma käitusin veidi omavoliliselt ehk läksin sealt kust huvitavam tundus. Muidu oleks see kant lihtsalt suhteliselt igav mööda teed kõmpimine.  Kaugele kusagile ei läinud, nii et sai näidata kust läheb piir ja kust meie.

Algus läbi Harku metsa tundus veidi kahtlane. Arvasin, et seal võib jube märg olla aga tegelikult polnud midagi. Või märg oli küll aga ei midagi ületamatut. Ainult ühes kohas oli vett veidi laiemalt aga purre oli olemas kuigi märg ja libe. Aga keegi vette ei kukkunud, nii et kõk oli super! Tegelikult oli see väga mõnus käimine.

Mõned otsused tegin spontaanselt. Läbi metsa ja üle raiesmiku oli toredam minna kui mööda teed. Tuli ainult vaadata, et kraavide vahele vangi ei jääks 🙂

Astangult otsustasin minna alt. Üleval poleks niiväga midagi vaadata, all vähemalt näed klindiseina. Ühes tunnelis käisin ka nendega, kes tahtsid ja siis juba mööda teed Paldiski mnt poole.Keegi oli seal üksjagu vaeva näinud ja puid tee peale visanud. Ilmselt kohalikud, kes sinna inimesi ei taha. Hetkel oleks seal võimatu rattaga sõita, käiagi oli üsna ebamugav.  Autosid saaks ju takistada mõne kivi kohale veeretamisega. Võib-olla viskas kohalikul kodutul kopsu üle maksa, et mis need inimesed siin tuiavad?!

Vaikselt otsisin kohta, kus oleks mõnus piknikupaus teha aga seda ei tulnud ja ei olnud, igal pool oli mõnusalt sopane ja märg.  Lõpuks leidsime koha Harku karjääri juures oleva pilpaküla taga. Kui vahepeal tundus ilm mõnusamaks minevat siis seal hakkas jälle sadama.

Edasi kulges retk Tiskre külas. Vaatasime Harku oja vahutamist, praegu oli kõik hästi näha. Edasine teekond kulgeski suhteliselt mööda külatänavaid aga need on sellised mõnusad vanad. Kiviaiad ja tammepuud. Korra sai mäest alla ka ronida ja üle kraavi hüpata 🙂

Viimasel hetkel tuli meelde ka grupipilt teha. Sellest ka selline huvitav koht, täpselt Tallinna piiril.

Kokku 16km, umbes neli tundi. Kui päev läbi ja kõik kodu poole sõitsime saime päikeseloojangut ka näha 😀

Nääriretk

Esimese jaanuari hommikul ehk  siis täpsemalt pool 12 kohtusime kuuskivi bussipeatuse juures. Käisime uurisime kuuskivi üle, tegime tiiru peale. Vaatasime, kus oli vana “ebaseaduslik lemmiklooma surnuaed”, mis kästi inimestel ära koristada, et sinna maju ehitada ja uutele elanikele kaunis “park” teha. Võpsik on seal siiani.

Edasi liikusime mööda jõeserva nii palju kui kannatas, päris alt minna eriti palju ei saanudki. Esimene joogipaus toimus endise Iru kõrtsi asupaigas 😀

Järgnes Iru linnamäe ring, mis tundub päris pisike aga käies nii väike polegi. Vaatasime üle militaarpunkri, kopra närimistööd. Ma sain siit endale väga ägeda kopra hambajälgedega kõvera matkakepi 😀

Piilusime postkasti, kus oli midagi põletatud ja paar senti kah. Iru jõekivi juurest käisime läbi ja edasi Iru ämma juurde. Selleks puhuks ei jutustanud ma ümberjutustuste ümberjutustusi vaid lugesin ise Kalevipoega ja sain tarka panna 😀

Kuna üldiselt oli vesine ja sopane ilm siis otsustasime sel korral kergema vastupanu teed minna ja läksime mööda tänavat kuni uuesti jõe äärde tagasi sai minna, mitte ei ukerdanud kallakul teiste inimeste aedade taga. Vahepeal leidsime ühe Pokemoni ka 🙂

Lõuna tegime Merekindluse raudtee silla sambal. Edasine põllu ääres käik polnud minu jaoks kuigi huvitav sest alles sai seal ju käidud aga õnneks pole seda maad kuigi pikalt.

Julged hundid läksid mööda torusid teisele poole jõge, jänesed mööda korraliku jalakäijate silda.

Kõik pesid oma saapaid jõevees puhtaks aga kasu polnud seśt midagi, uut soppa tuli muudkui uuesti ja uuesti vastu.

Plaanisime teha romantilise grupipildi jõega ja puha 😀 Ma kahtlesin ennegi, et kas jõgi üldse peale jääb aga jäi ja Iru korsten kah 🙂

Edasine liikumine toimus muudkui ülesmäge, kuidas see võimalik on mina ei tea?! Alla nagu kordagi ei läinud aga mööda libedat sopast kallakud üles ronida sai kogu aeg.  Samas on see ka põnev. Lõpuks enne viimast tõusu leidsime väikse nunnu jõulupuu. Veel üks üle ronimine jämedast langenud puust ja retke finaaliks oli  imeline päikeseloojang, mis ei olnud otseselt plaanitud aga tegi meele ilusaks küll.

Vahvat matka-aastat kõigile 🙂

Matk ümber Tallinna Iru- Sõjamäe

Sel korral alustasime Iru ämma juures. Plaaniks mööda Tallinna piiri kõndimine ehk Pirita jõe kaldal kõndimine. Iru ämma juurest jõe parem kaldalt kuni Iru sillani ja siis teiselt poolt edasi. Kunagi suvisemal ajal jäi meil märgade olude tõttu see plaan katki aga sel korral oli maapind külmunud ja läbi pääsemise lootus suur. Asusime teele, kusagilt rägastikust leidsime Tallinna piiriposti, mis on  nii ammu ümber kukkunud, et puud olid selle järgi kuju võtnud.

Kohati oli langus küllaltki järsk aga midagi hullu siiski ei olnud. Ühes kohas oli maapind siiski ka märg aga mitte üleliia. Leidsime esimesed korralikud jääpurikad.
Esmakordselt õnnestus mul näha inglijuukseid. Võibolla on neid varemgi metsa all olnud aga pole lihtsalt osanud tähele panna. Sel korral leidsin neid mitmelt poolt.  Võpsikut oli üksjagu ja samas ka pilliroogu. Tundus, et siin ei saa teineteist silmist lasta võib “heina” vahele ära kaduda 🙂 . Mitmel pool oli kobraste tegutsemise jälgi, nii näritud puid kui ka pesa poole suunduvaid teid. Kuna lehti enam ei olnud sai päris palju näha.

Merkindluse raudtee sillapostid vaatasime üle, ronisime otsa ka, et vaadet nautida.Üle põllu, kus kenasti käimiseks rada ees ja juba jõudsimegi sillani. Mõned läksid mööda torusid, mõned olid korralikud ja kasutasid silda. Edasi liikusime jõe vastas kaldal. Sinna ma polnudki kunagi käima sattunud, see tundus põnev.Iru paisu käisime lähemalt vaatmas. Sealgi hakkasid esimesed jääkoorikud tekkima. Jõgi kohises mõnusalt ja vaade oli kaunis.

Päris kalda ääres käia ei saanud, seal oli märg ja vähe ruumi, ronisime üles. Seal oli natuke võsa, natuke heinamaad. Huvitaval kombel oli seal ka mingi vana hõbekuuse mets. Miks see seal on ei teadnud keegi aga omamoodi vahva oli see ikkagi. Raudtee silla juures on ka mingid vana silla jäänused võiks arvata, et needki on merekindluse aegadest.

Et üle suure tee ei peaks jooksma valisime ühe silla aluse kust läbi pääses. Silla alt edasi algab juba Väo karjäär. Üritasime seal kuidagi laveerida, et mitte päris karjääri uitama minna. Mõningad kraavid tuli ületada, et mitte raudteele ronida. Karjääri servast sai paar pilti klõpsida. Edasi saime juba karjääri aia ja vangla aia vahele kõmpima. Seal oli ruumi piisavalt, et väike lõunapaus teha.Betooni tn jõudes nägime, et Väo karjääril on plaanis veel oma tiibu sirutada, palju võpsikut oli maha võetud. Elu huvitavamaks tegemiseks läksime tehaste taha võpsikusse. Seal võib leida palju koledat aga kes tahab näeb ka ilusat 😉

Üks  äärmiselt vana piirikivi jääb Sõjamäele. Seal on küll tore plats aga sinna pääsemine pole niisama lihtne. Kuiv koht tuleb pilliroo vahelt leida ja veel on seal väike kraav, mida tuleb märgata. Praegusel ajal pole õnneks maduussidega probleeme, neid seal ka lademes muidu.

Tegime väikese pausi ja grupipildi, et siis tundmatusse sukelduda. Nimelt läheb Tallinna piir otse läbi ühe aiaga piiratud ala. Alati oleme läinud lühemat teed mööda aga sel korral otsustasime pikema tee kasuks. Õnneks olid esimesed külmakraadid maa külmetanud ja pooleldi kandva jää tekitanud muidu poleks sealt ilmselt kuiva jalaga läbi pääsenudki. Suurema osa ajast kõndisime pilliroo ja hundinuia puhmastes, vaadet seega väga palju polnud 🙂 Samas oli see omamoodi vahva.  Päike hakkas taspisi loojuma ja siis olid hästi ilusad värvid ümberringi.

Ümber aia saanuna, pidime natuke maad tagasi minema, et jõuda viinaravila betoonseinte vahele. Sealse ala käisime läbi aga väga pikalt uudistama ei viitsinud jääda, pimedaks hakkas ka tasapisi minema. Võibolla järgmise korra alguses läheme vaatame natuke veel, mis seal põnevat leidub.Sel korral tuli meil kokku umbes 14km.

 

Mudaaugu-Keila retk

Laupäeva lõuna ajal kohtusime matkajatega Keila raudteejaamas kella all. Plaaniks läbida Mudaaugu loodusrada ja lihtsalt tutvuda ümbrusega, polnudki nii oluline kust kaudu täpselt  käia. Lihtsalt, et oleks mõnus ja suurema vihma kallamise ajal oleks võimalus ka kuidagi lühemalt läbi ajada.

Mitmed matkalised mainisid ka, et tulevad kui väga hullult ei saja. Ju siis ei sadanud, kohal nad olid.

Mis puutub ilma siis mul ei tulegi ette, et enne minu matka ajal sellist ilma üldse olnud oleks. Terve päev sadas, õnneks mitte küll padukat aga piisavalt, et olla mõneti ebameeldiv, samas oli õhk  suhteliselt soe. Vihmaste ilmadega matkamisel on alati kuidagi mõnus tunne pärast matka, kui kodus kuivad riided selga saad ja mõtled, et tegelikult polnud hullu midagi 🙂

Et Mudaaugu rajale jõuda tuli läbida linn, mida lühemalt seda parem, samas vaatasime mõned kohad üle. Näiteks Keila kooli, mis on täiesti ainulaadne asutus Eestis, Keila laululava ja haigla. Päris lahe võsa oli ka tee ja haigla vahel. Keegi oli sinna onne ehitanud 🙂

Jõudsime terviseradadele. Käisime tankimäel ja seitsme tõusu mäel. Mängisime ja uurisime loodust. Kas samblik kasvab puu põhja pool? 😀  Kas post on värvitud või kasvab seal samblik?Leidsime mingi kummalise uusarenduse alge vms, hunnik elektrikappe, kus tegime piknikupausi. Vihma hakkas just siis eriti palju kallama.

Tegime salaplaani, et mis edasi saama hakkab 🙂 Ehk otsustasime otse metsa minna, et veidi kuivem oleks ja siis mõne suure mudamülka üles otsida, kus korralikult soppa oleks.

Raielank, kus oli vett ja muda, nii et  korraks tekkis mõte, et äkki läheks tee peale tagasi. Samas nagu ei tahtnud minna ka. Müttasime edasi, nägime õitsvat näsiniini ja saime lõpuks metsa vahele, kus oli kuidagi väga mõnus.

Jõudsime välja natuke enne Loigu keerdkadakat. Edasi läksime taas korralikult mööda loodusrada, kus on piisavalt tihedalt vaatamisväärsusi, nii et igav ei hakanud.Mind on alati imestama pannud punkt, kus on hunnik paekivi ja lubadus, et sealt leiab kivistisi. Alati on seal midagi peal, kas lumi või lehed ja sammal ja kunagi pole viitsinud väga uurida, kas seal tegelikult ka midagi on. Läksime ja tuustisime hunniku läbi ja nägime ühtteist.  Paevõtukoht oli ka põnev üle vaadata. Sealgi oli kivistisi ja ümberringi põnev  mets. Näitasin ka eelmisel korral leitud korallnarmikut, mis nüüd nägi küll suhteliselt räbal välja aga siiski, eriline.Sellega sai ka matkarada enamvähem läbi. Kõmpisime tagasi raudteejaama poole. Kuulutasin välja, et kui tahtmist ja viitsimist on siis võime minna ka Keila jõesaarele, mulle see kant väga meeldib 🙂

Keegi ära ei kippunud, nii et läksime. Jõe äärest, silla alt, järgmisest sillast üle ja kalda äärt mööda edasi, jälle üle silla ja  jõudsime varemeteni, mis mulle esimesel korral täiega muljet avaldasid. Nüüd on need lihtsalt ägedad ja kui Keilasse satun siis üritan sealt läbi käia. Saladuskatte all võin mainida, et seal on super head õunad.Käisime päris vaatamisväärsuste juures ka: mõis, linnusevaremed, ohvrikivi. Oleks aega rohkem olnud, oleks seal veel võinud ringi vaadata-käia. Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma. Läksime raudteejaama tagasi, tegime lõpu pildi ka ja läksimegi laiali. Kokku käisime umbes 15-17 km. Igaüks käis jälle oma arvu kilomeetreid, kõige rohkem saadi 19 km 😀

Bussiga Harjumaal.

Vahel käin memmekeste ekskursiooniga Eestimaad avastamas.  Sel korral küll midagi uut ei olnud aga sain meenutada oma retki, mis seal kandis on toimunud. Mõnikord on mõnus bussiga loksuda ja lihtsalt nautida kohalolu.

Sel korral käisime Lääne-Harjumaal.

Esimene peatus Harju-Madise kirik, juga, klindiastang. Mälestuskivid ja pink.  Mul tuli kohe meelde, kuidas eelmisel aastal seal kondamas käisin. Vaatasin ringi ja lõpuks tehti mulle kõik kiriku uksed lahti, et oleks aga ilusat vaadet 😀

Sel korral pühendasin ennast joa vaatamisele. Ma lihtsalt ei mäletanud, kas ma olen seda nii voolavana näinud. Eelmisest aastast ei mäleta, et seal üldse vett oleks olnud.Järgmine kirik Harju-Risti. Siin olin enne ainult ühe korra käinud mingi Muinsuskaitse seltsi torni üritus oli vist. Nii et olen selles tornis kunagi käinud aga muud, mis seal oli ma ei mäletanud. Seal on põnevaid detaile ja vaikuse laste rahupaik, mis on kenasti kujundatud.

Padisel oli plaan kloostris käia aga ma mõni päev varem nägin, et seal ehitatakse ja sinna sisse ei saa. Seega said mutid poes ja vetsus käia, ma jooksin ringi ja nautisin vaadet. Sügis oli seal ilus, roosid õitsesid, põõsad olid kollase-punase kirjud. Kloostrit sai ka eemalt uudistatud.

Järgnes Rummu karjäär. Spetsiaalselt meie bussile tehti värvad lahti. Seal anti mingi 15 minutit vaba aega vist või umbes nii. Igatahes vilkamad tegelased jõudsid mäe otsas kohvipausi ära teha ja udusse mattunud vaadet nautida. Kuna ma ei osanud arvestada sellega, et mäkke ronimine võib teoks saada siis loomulikult olid mul jalas sileda tallalised ketsid, millega oli päris huvitav pärast mäest alla liuelda. Hakkama ma igatahes sain.

Nagu ikka oli seal ilus. Ei mäletagi, kas sellise uduga mäes olen käinud?! Igasugu muid ilmasid on küll olnud… või siis vihma ehk mitte?!

Meenutasime üht minu esimest avalikku matka Rummu-Ämari-Vasalemma, mis võiks öelda, et on siiamaani üks parimaid retki, mis ma teinud olen. Seda võiks kunagi suve poole isegi korrata.

Ämari surnuaed.  Koht, kuhu ma nii tahtsin minna ja kuhu ma tollel eelmainitud matkal esimest korda matkasin, läbi õlgadeni lillevälja. Mmm. Sel korral siis teist korda, muljet avaldas endiselt.

Edasi sõitsime Keilasse. Käisime jaamahoones söömas ja sellega Keilas käimise osa piirdus.

Viimane koht nimekirjas oli Kumna mõis, kus oli kohvi- ja koogipaus. Seal ma alles kevadel käisin, nii et ma väga ei viitsinud mõisaomaniku juttu kuulata ja vahtisin niisama ringi. Mulle tundus, et nad olid veidi edasi jõudnud oma toimetustega. Igatahes ei mäleta eelmisest korrast läikivat valget marmorpõrandat, mille peale kohe kuidagi ei tahtnud välisjalanõudega astuda 😀 Mõni mammi võtiski jalatsid ära 😀

Klõpsisin detailidest pilte. Samas tundub, et ma tegin eelmine kord täpselt samasuguseid pilte, samadest asjadest ?!

Õues sai ka ringi vaadata. Uus oli see, et vana mõisamaja eest oli võsa maha võetud ja nüüd sai seda tervenisti imetleda. Kahjuks oli ilm küll selline, et head pilti saada oli suhteliselt keeruline. Loodetavasti tehakse see maja ka korda kui juba toimetatakse.

Viimane peatus tehti ka Martin Lutheri ausamba asukoha juures. Veel viimane võimalus sellest sellisel moel pilti teha. Varsti pannakse ausammas uuesti püsti 🙂

Kose mõisa mõistatus

Pühapäeva keskpäeval kogunes umbes 50 inimest, et matkata pisike kolmekilomeetrine matk.

Esimene peatus või siis peaaegu, et kokkusaamise koht oli Kose mõisa sulasemaja või tallihoone juures. Koht on suhteliselt võika ajalooga ja üsna suure tõenäosusega leiaks seal maad kaevates mõned või isegi rohkemad laibad.  Räägiti ka, milline võiks olla sealne tulevik juhul kui linn selle ära osta saaks või tahaks.Kose mõis on iseenesest kena aga veidi räämas. Keegi on seal siiski midagi toimetanud. Trepialune auk kust sisse sai piiluda oli totaalselt kinni müüritud, mis iseenesest on ka arusaadav.

Mõisa juures on imelised vanad jugapuud, suured ja marjarohkedMõned päevad varem pakkusin välja, et peaks vaatama minema ega katakombides liiga palju vett pole. Ja oo seda hämmingut ka sealsed ukseavad olid kinni müüritud. Ühele avale oldi ilmselt kohe peale juhtutud ja ümber lükatud. Huvitav kauaks seda rõõmu jätkub? Müüritakse uuesti kinni?

Aga kõik, kes kohal said sees ringi vaadata. Pime oli, palju ruume aga tundub, et kui nii palju inimesi koos on siis pole võimalik seal ära eksida 😀 Muidu tundus küll, et kolm koridori, kaks korrust ja palju ruume, kes seda kõike jõuab meeles pidada.

Kilomeeter edasi ja jõudsimegi Kochi kabeli juurde. Sinna tavaliselt sisse ei pääse, sel korral  saime vaadata, mis seal on.  Ei midagi palju ega ka midagi erilist selles mõttes, et ega sinna mahukski. Põnev oli ikkagi.

Pirita uues kloostris pidi meile räägitama Arno Kochist. Kuna sinna minnes jäid tee peale ka kloostrivaremed siis vaatasime pisut seal ringi. Mõned kabeli kohad.

Uue kloostri vaatasime üle nii seest kui väljast kust aga sai 🙂 Saime piiluda ka hotelli poole peale. Seal ma polnud kunagi varem käinud ja aknast avanes huvitavaid vaateid. Mõnes toas olid ägedad vaated vana kloostri varemetele.

Ilmaga vedas ka enamvähem. Vihma hakkas sadama alles siis kui olime juba kloostri juures. Lubati varem 🙂

Mustamäe asumi matk

Mustamäe matka alustasime sel korral ühe suure maja kõrval, mis oli mõnda aega Tallinna kõrgeim tornelamu. Ilm oli mõnus soe, isegi õhtul hilja. Et ei peaks Tammsaare tee serva mööda käima, keerasime hoovidesse sisse ja vaatasime Mustamäe kivikülvi üle.  Alguses oli plaan see osa hästi kiiresi  käia kuna tundus retke igavaim osa aga polnud vigagi, majade taga oli mõnusalt roheline.

Kahtlustasin, et nii igav kohe on, et peale tee ääres kõndimist oleks meelelahutust vaja. Seega keerasime Retke teelt Mustamäelt välja ja lippasime Nõmmelt läbi, et vaadata Tuletõrjeühingu surnuaeda.  Mitte, et see nii meeletult põnev oleks aga natuke teistmoodi  ikka. Vaatasime kohti, kus kandis olid vangilaagrid ja lasketiir, vana hüppemägi. Metsa vahel oli mõnus ja et põnevam oleks vedasin kaaslasi mäest üles ja alla. Sealkandis oli see Mustamäe piir küll väga “kahtlane” aga üle tee jooksma ei tahtnud hakata ja seega valisin sellise raja, et jõuaksime Nõmme sillani. Teisel pool mäest alla. Kuigi tee oli väga lähedal siis linnud siristasid nii kõvasti, et tundus nagu oleksime ürgmetsas mitte Tallinnas.

Minu jaoks oli huvitav ka TTÜ sest seal oli palju skulptuure ja mina olen omajagu kunsti fänn. Kõike ei hakanud üles otsima aga üksjagu nägime ära.

Kusjuures sellega ei piirdunud Mustamäe kunsti osa sugugi.  Vaatasime veel uusi ja vanu seinakaunistusi, veel 2 skulptuuri jäi tee peale ja  rennniga kivi. Umami oli maa pealt kadunud.

Ainukese “maamõõtja” tulemus näitas 11,5km.  Mis õhtu kohta oli küllaltki pikk maa. Kolm tundi läks nagu linnulennul, tegelikult küll pisut vähem.

Järgmine kord juba teisipäeval 18.06.2019 kell 18:00 Kadaka asum. Alguspunkt Retkeraha 5.-

Palverännu retk 2019

Iga-aastane palverännu retk sai läbitud – Tallinna osa siis nimelt. Sel korral Irust Piritale.

Sel korral kuidagi ei keskendunud jälle asjale ja vaatasin bussi kellaaegu valesti ja üldse oli pea laiali otsas. Täiesti kogemata jõudsin sel korral siiski õige bussi peale, mis tähendas aga seda, et ma jõudsin pool tundi varem kohale kui teised ehk mul oli aega ringi kolada.

Kuna rohi pole veel kõrvuni kasvanud, otsustasin konkreetselt üle vaadata ühe kivikalme, mis ma teadsin, et seal on. Ühe korra olen vaatamas käinud aga siis nagu jäigi vist mõistatuseks, et kas see ongi või? Igatahes sel korral olid märgid nähtaval, kuigi ümber lükatud ja maha visatud jne. Peab tõdema, et ilus oli. Kirsike õitses künka otsas ja udu tegi kõik mõnusalt vaatemänguliseks. Lõhnas ka hästi 😀

Iru ämma juures passisin kah sest ma millegipärast kujutasin endale ette, et kohtumispaik on seal aga ei olnud 😀  Ämma taga oli ka keegi läbustamas käinud. Huvitav, et inimesed jube-väga kangesti tahavad endast saasta maha jätta :/

Lõpuks saime siiski kokku ja asusime oma teed rändama. Vaatasime ämma üle. Käisime all orus koopa juures ja vana allika kohta vaatamas. Sosnovski karuputke kasvab seal päris mehesti. Ja vaatasin  maa-ameti kaardil seda kohta ära märgitud pole, nii et keegi seda sinna hävitama ka ei lähe. Huvitav, kas peaks kuhugi teada andma?!

Linnamäele tegime tiiru peale, tuletasime eelmisi aastaid meelde. Jões oli vett palju, seal kus me ükskord põlvini vees sulistasime oli praegu vähemalt nabani. Vaatasin ka ilmselt mingisse merekindluse aegsesse punkrisse sisse. Nagu arvata oli – oli seal prügimägi. Uduse ilmaga polnud linnamäel varem käinud ja kui punkrist välja sain siis olid teised kadunud 😀  Saime siiski üsna pea kokku 🙂

Jalutasime mööda Pirita parempoolset jõekallast. Teele jäi Iru hiieväli, “kopra töö väli”, võluaed, vana maja, kolmeharuline kuusk.  Botaanikaaia juures läksime üle rippsilla. Minu jaoks oli uus see puidust sild, mis metsa tekkinud oli. St. ma teadsin selle olemasolust aga polnud ise näinud veel. Teine sild oli veelgi suurem üllatus. Sealt oli varem päris keeruline läbi pääseda. Mõnes mõttes on ju tore kui tehakse “korda” ja pääseb hästi liikuma, teisest küljest nagu natuke hirmutab kah. Kui kaugele on vaja minna selle korrastamisega, millal asfalt metsa maha pannakse? Kose uues lasteaias saavadki lapsed juba asfaltteel loodust tundma õppida…

Muidugi olen ma hea ninatark. Ise virisesin kui liikuvast puust hakati üle märgala minema. Ma lõpuks ei läinudki. Läksin pisikese ringiga ja sain kah sinna kuhu vaja 😀

Jõudsime nõukaaegse varjendini ja Kose mõisa juurde. Kuna meid palju polnud tegime asja veidi uhkemaks ja käisime varjendis sees kah. Mina olen seal küll korduvalt käinud aga selline pime, kole ja metsik on ikka natuke erutav teema 😀 Pilte on seal kottpimedas muidugi raske teha, seda enam, et kellelgi polnud korraliku taskulampi kaasas. Kose mõisa vaatasime ka aga sealt lasime üsna kiiresti jalga 😀 Kes teab see teab 😉

Vihma sadas ja palju pilte enam teha ei tahtnud. Üsna vähe maad oli minna ka. Aga tähtsamad punktid siiski said üles võetud. Kose mõisa valitsejamaja, üks väga kurja minevikuga maja. Metsatulekahju paik, mille meie avastasime ühel varasemal palverännu retkel. Materdasime tule maha ja tuletõrjujad käisid asja viimistlemas 😀 Selles mõttes vedas, et tuli oli algfaasis ja meid oli palju. Muidu oleks pilt päris koledaks võinud minna.

Pirita jõel nägin esimest korda haigrut.

Muidugi Kochi kabel ja Pirita kloostri varemed.  Vihma sadas endiselt ja otsustasime pikniku varjus pidada. Matkajuht oli hunniku pirukaid kaasa võtnud…mmm.  Peale selle olid muidugi igaühel ka oma  toidumoon kaasas, nii et saime kõik kalorid tagasi pugida, mis maha käisime aga mõnus oli. Loodetavasti järgmine aasta jälle 🙂

Kokku tuli veidi üle 12km.