Kose mõisa mõistatus

Pühapäeva keskpäeval kogunes umbes 50 inimest, et matkata pisike kolmekilomeetrine matk.

Esimene peatus või siis peaaegu, et kokkusaamise koht oli Kose mõisa sulasemaja või tallihoone juures. Koht on suhteliselt võika ajalooga ja üsna suure tõenäosusega leiaks seal maad kaevates mõned või isegi rohkemad laibad.  Räägiti ka, milline võiks olla sealne tulevik juhul kui linn selle ära osta saaks või tahaks.Kose mõis on iseenesest kena aga veidi räämas. Keegi on seal siiski midagi toimetanud. Trepialune auk kust sisse sai piiluda oli totaalselt kinni müüritud, mis iseenesest on ka arusaadav.

Mõisa juures on imelised vanad jugapuud, suured ja marjarohkedMõned päevad varem pakkusin välja, et peaks vaatama minema ega katakombides liiga palju vett pole. Ja oo seda hämmingut ka sealsed ukseavad olid kinni müüritud. Ühele avale oldi ilmselt kohe peale juhtutud ja ümber lükatud. Huvitav kauaks seda rõõmu jätkub? Müüritakse uuesti kinni?

Aga kõik, kes kohal said sees ringi vaadata. Pime oli, palju ruume aga tundub, et kui nii palju inimesi koos on siis pole võimalik seal ära eksida 😀 Muidu tundus küll, et kolm koridori, kaks korrust ja palju ruume, kes seda kõike jõuab meeles pidada.

Kilomeeter edasi ja jõudsimegi Kochi kabeli juurde. Sinna tavaliselt sisse ei pääse, sel korral  saime vaadata, mis seal on.  Ei midagi palju ega ka midagi erilist selles mõttes, et ega sinna mahukski. Põnev oli ikkagi.

Pirita uues kloostris pidi meile räägitama Arno Kochist. Kuna sinna minnes jäid tee peale ka kloostrivaremed siis vaatasime pisut seal ringi. Mõned kabeli kohad.

Uue kloostri vaatasime üle nii seest kui väljast kust aga sai 🙂 Saime piiluda ka hotelli poole peale. Seal ma polnud kunagi varem käinud ja aknast avanes huvitavaid vaateid. Mõnes toas olid ägedad vaated vana kloostri varemetele.

Ilmaga vedas ka enamvähem. Vihma hakkas sadama alles siis kui olime juba kloostri juures. Lubati varem 🙂

Mustamäe asumi matk

Mustamäe matka alustasime sel korral ühe suure maja kõrval, mis oli mõnda aega Tallinna kõrgeim tornelamu. Ilm oli mõnus soe, isegi õhtul hilja. Et ei peaks Tammsaare tee serva mööda käima, keerasime hoovidesse sisse ja vaatasime Mustamäe kivikülvi üle.  Alguses oli plaan see osa hästi kiiresi  käia kuna tundus retke igavaim osa aga polnud vigagi, majade taga oli mõnusalt roheline.

Kahtlustasin, et nii igav kohe on, et peale tee ääres kõndimist oleks meelelahutust vaja. Seega keerasime Retke teelt Mustamäelt välja ja lippasime Nõmmelt läbi, et vaadata Tuletõrjeühingu surnuaeda.  Mitte, et see nii meeletult põnev oleks aga natuke teistmoodi  ikka. Vaatasime kohti, kus kandis olid vangilaagrid ja lasketiir, vana hüppemägi. Metsa vahel oli mõnus ja et põnevam oleks vedasin kaaslasi mäest üles ja alla. Sealkandis oli see Mustamäe piir küll väga “kahtlane” aga üle tee jooksma ei tahtnud hakata ja seega valisin sellise raja, et jõuaksime Nõmme sillani. Teisel pool mäest alla. Kuigi tee oli väga lähedal siis linnud siristasid nii kõvasti, et tundus nagu oleksime ürgmetsas mitte Tallinnas.

Minu jaoks oli huvitav ka TTÜ sest seal oli palju skulptuure ja mina olen omajagu kunsti fänn. Kõike ei hakanud üles otsima aga üksjagu nägime ära.

Kusjuures sellega ei piirdunud Mustamäe kunsti osa sugugi.  Vaatasime veel uusi ja vanu seinakaunistusi, veel 2 skulptuuri jäi tee peale ja  rennniga kivi. Umami oli maa pealt kadunud.

Ainukese “maamõõtja” tulemus näitas 11,5km.  Mis õhtu kohta oli küllaltki pikk maa. Kolm tundi läks nagu linnulennul, tegelikult küll pisut vähem.

Järgmine kord juba teisipäeval 18.06.2019 kell 18:00 Kadaka asum. Alguspunkt Retkeraha 5.-

Palverännu retk 2019

Iga-aastane palverännu retk sai läbitud – Tallinna osa siis nimelt. Sel korral Irust Piritale.

Sel korral kuidagi ei keskendunud jälle asjale ja vaatasin bussi kellaaegu valesti ja üldse oli pea laiali otsas. Täiesti kogemata jõudsin sel korral siiski õige bussi peale, mis tähendas aga seda, et ma jõudsin pool tundi varem kohale kui teised ehk mul oli aega ringi kolada.

Kuna rohi pole veel kõrvuni kasvanud, otsustasin konkreetselt üle vaadata ühe kivikalme, mis ma teadsin, et seal on. Ühe korra olen vaatamas käinud aga siis nagu jäigi vist mõistatuseks, et kas see ongi või? Igatahes sel korral olid märgid nähtaval, kuigi ümber lükatud ja maha visatud jne. Peab tõdema, et ilus oli. Kirsike õitses künka otsas ja udu tegi kõik mõnusalt vaatemänguliseks. Lõhnas ka hästi 😀

Iru ämma juures passisin kah sest ma millegipärast kujutasin endale ette, et kohtumispaik on seal aga ei olnud 😀  Ämma taga oli ka keegi läbustamas käinud. Huvitav, et inimesed jube-väga kangesti tahavad endast saasta maha jätta

Lõpuks saime siiski kokku ja asusime oma teed rändama. Vaatasime ämma üle. Käisime all orus koopa juures ja vana allika kohta vaatamas. Sosnovski karuputke kasvab seal päris mehesti. Ja vaatasin  maa-ameti kaardil seda kohta ära märgitud pole, nii et keegi seda sinna hävitama ka ei lähe. Huvitav, kas peaks kuhugi teada andma?!

Linnamäele tegime tiiru peale, tuletasime eelmisi aastaid meelde. Jões oli vett palju, seal kus me ükskord põlvini vees sulistasime oli praegu vähemalt nabani. Vaatasin ka ilmselt mingisse merekindluse aegsesse punkrisse sisse. Nagu arvata oli – oli seal prügimägi. Uduse ilmaga polnud linnamäel varem käinud ja kui punkrist välja sain siis olid teised kadunud 😀  Saime siiski üsna pea kokku 🙂

Jalutasime mööda Pirita parempoolset jõekallast. Teele jäi Iru hiieväli, “kopra töö väli”, võluaed, vana maja, kolmeharuline kuusk.  Botaanikaaia juures läksime üle rippsilla. Minu jaoks oli uus see puidust sild, mis metsa tekkinud oli. St. ma teadsin selle olemasolust aga polnud ise näinud veel. Teine sild oli veelgi suurem üllatus. Sealt oli varem päris keeruline läbi pääseda. Mõnes mõttes on ju tore kui tehakse “korda” ja pääseb hästi liikuma, teisest küljest nagu natuke hirmutab kah. Kui kaugele on vaja minna selle korrastamisega, millal asfalt metsa maha pannakse? Kose uues lasteaias saavadki lapsed juba asfaltteel loodust tundma õppida…

Muidugi olen ma hea ninatark. Ise virisesin kui liikuvast puust hakati üle märgala minema. Ma lõpuks ei läinudki. Läksin pisikese ringiga ja sain kah sinna kuhu vaja 😀

Jõudsime nõukaaegse varjendini ja Kose mõisa juurde. Kuna meid palju polnud tegime asja veidi uhkemaks ja käisime varjendis sees kah. Mina olen seal küll korduvalt käinud aga selline pime, kole ja metsik on ikka natuke erutav teema 😀 Pilte on seal kottpimedas muidugi raske teha, seda enam, et kellelgi polnud korraliku taskulampi kaasas. Kose mõisa vaatasime ka aga sealt lasime üsna kiiresti jalga 😀 Kes teab see teab 😉

Vihma sadas ja palju pilte enam teha ei tahtnud. Üsna vähe maad oli minna ka. Aga tähtsamad punktid siiski said üles võetud. Kose mõisa valitsejamaja, üks väga kurja minevikuga maja. Metsatulekahju paik, mille meie avastasime ühel varasemal palverännu retkel. Materdasime tule maha ja tuletõrjujad käisid asja viimistlemas 😀 Selles mõttes vedas, et tuli oli algfaasis ja meid oli palju. Muidu oleks pilt päris koledaks võinud minna.

Pirita jõel nägin esimest korda haigrut.

Muidugi Kochi kabel ja Pirita kloostri varemed.  Vihma sadas endiselt ja otsustasime pikniku varjus pidada. Matkajuht oli hunniku pirukaid kaasa võtnud…mmm.  Peale selle olid muidugi igaühel ka oma  toidumoon kaasas, nii et saime kõik kalorid tagasi pugida, mis maha käisime aga mõnus oli. Loodetavasti järgmine aasta jälle 🙂

Kokku tuli veidi üle 12km.

Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km

Kopli liinid, Paljassaare

Üritan vaikselt liigutada aga kuidagi pole siiamaani seda päris õiget tunnet tulnud. Kuidagi tüütu on lumes sumbata ja külm on kah kogu aeg. Pole varasematel aastatel seda tähele pannud.

Samas kui soe tee on kaasas ja vaikselt lonkida siis on täitsa mõnus.  Laiskvorst olen kah olnud pole mingeid uusi marsruute välja mõelda viitsinud. Sel korral võtsin ette Kopli ps ja Paljassaare.

Mõtlesin, et lähen vaatan liinid üle.  Kuidagi väga lage oli. Tundus, et neid trepikodasid oli maha tõmmatud või oli lihtsalt kõik muu ümberringi ära koristatud, et tundus vähem. Uusi maju oli juba päris mitu.

Läksin mööda ranna äärt Paljassaarde välja. Oli päris mõnus astumine. Adru oli külmunud sai otse minna ja ei pidanud kusagil võsa vahel ronima. Meri oli ilusat värvi. Igasuguseid linde oli näha: luiki, kormorane, haigruid ja pisikesi pudinaid, keda mu silm nii selgelt ei seletanud. Prügimägi haljendas aga sel korral jätsin otsa ronimise vahele.

Varem pole Suur Paljassaare kalda äärt eriti käinud, millegipärast olen ikka sattunud mööda teed käima. Endal hakkavad ka silmad peas keerlema-pöörlema, et kuidas see võimalik on 😀 Selgi korral ei käinud ümber poolsaare vaid läksin natuke enne Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareid üles.

Päike loojus. Kippus hämaraks minema. Mööda teed ei tahtnud minna tundus kuidagi pikk maa. Seega läksin pilliroo vahelt. Huvitaval kombel oli see pikaks kasvanud peale seda kui “linnalehmad” ära viidi, kasvab päris kiiresti teine.

Üldiselt oli maa külmunud sai ilusasti üle. Mõnes kohas oli paar kahtlast kohta, läksin ringiga aga lõpuks oli sellest ka ükskõik. Muidu oleks pidanud väga suure ringi tegema ja tundus, et jää kannab seal küll. No ja lõpude lõpuks pole seal vesi nii või naa kuigi sügav, oleks jalad märjaks saanud kui läbi oleks vajunud.

Käisin valges tornis ja hakkasin Pikakari poole astuma. Bussiga läks kehvasti, nägin ära sõitmas. Sain veel paar kilomeetrit kõndida sest tund aega poleks viitsinud järgmist bussi oodata.

11km/Jaanuar:61km

 

Pandju saar, Viimsi ps.

Detsembris peaaegu matkamas ei käinudki. Kuidagi polnud väga mingit isu kuhugi minna. Kui keegi kutsus siis käisin ja kogu lugu. Paar päeva enne aasta lõppu sai ennast siiski natuke liigutatud.

Õiget mõtet nagu polnud selles suhtes, et mingeid ideealgeid oli nii mul kui I-l aga kuna minek jäi hilja peale siis, laitsin kauged plaanid maha ja pakkusin ise sama kauge plaani asemele 😀

Nii armas ma olengi jah 🙂 Aga tegelikult ühesõnaga polnudki väga oluline, kuhu me läheme vaid lihtsalt tundus, et võiks ennast natuke liigutada.

Ma mõtlesin, et võiks Pandju saarele minna kui saab ja pärast kusagilt metsa kaudu tagasi tulla.

Sõitsime Viimsi lõpp-peatusse välja . Vaatasime, mis piilupesa lasteaiast järele on jäänud. Suurt midagi- paar kruusahunnikut ja lage plats.

Läksime Haabneeme randa sest kogu teed ei viitsi ju mööda asfalti kõndida. Rannas olid riietekabiinid vahvate sõnumitega ja muidu oli ka ägedalt udune.

Varsti läksime siiski tee peale tagasi, igaks juhuks ei läinud märgade kivide peale ukerdama. Samas oli tee ääres ka igasugu jama, mida avastada 😀 Ämblikud bussipeatuse kaardi ja klaasi vahel olid päris sürrid, ei tea mis pesa nad sinna ehitada plaanisid.

Juba eemalt piilusime, kas siis saab või ei saa Pandjule, tundus, et tee on vaba aga vahel silm petab ja kusagil on ikka vesi ees. Mida lähemale jõudsime, seda selgemaks sai, et me ikkagi saame saarele.

Peale selle vedas meil sellega, et saime ära käia, nii et kedagi teist peale susiseva luige saare peal ei olnud. Kuna seal oli külm, niiske ja tuuline siis väga kaua seal polnud. Tegime alt ja ülevalt tiiru peale ja hakkasime liikuma.

Sama teed mööda tagasi minna on meile suhteliselt vastunäidustatud seega läksime metsa. Vaatasime Maisiniidi kivi üle, piilusime raketibaasi kaare alla ja liikusime Tallinna poole tagasi. Vaikselt hakkas pimedaks minema aga kuna ma pole Krillimäe metsas peaaegu üldse käinud siis lootsin, et päris kottpimedas ja käsikaudu ei pea edasi liikuma. Algul läksime mingit kraavikallast mööda, hiljem leidsime tee, mis metsast välja viis. Muidugi võiks mõnikord sinna metsa niisama kooserdama minna.

17km/Detsembris:76km/Aastas:1665km

Pühapaigad, õunad ja põldmarjad

Enne välja minekut jäi netis silma, et on Ussimaarjapäev. Tööd teha ei tohi, kududa ja tikkida ei tohi – muidu võib järgmisel aastal “hammustatud” saada, metsa minna ei tohi. No mida siis üldse teha võiks?

Kudumise plaan on juba ammu aga oli hea võimalus mitte alustada. Tikkimine on pooleli ja jäi kah. Välja tahtsin ikkagi minna. Mõtlesin erinevaid teekondi ja üks peaaegu ilma metsata tuli ka välja. Kuigi tinglikult.

Käisin päris palju mööda teid aga sel päeval see kuidagi sobis mulle. Natuke lõikasin üle tühermaade ka. Osaliselt olen kohti näinud, osaliselt pole. Õigepisut oli mõnes kohas igav kui pidi pikemat maad tee ääres kõmpima ja midagi huvitavat näha polnud.

Esimene peatus oli Mõigu kalmistul, pühamäel. Vaikne, rahulik kohake.

Edasi liikusin läbi Peetri. Seal ilma kaardita käimine on paras seiklemine ja isegi kaardiga võib juhtuda, et ei pääse läbi või on uusi tänavaid rajatud. Igatahes kõva ehitamine käis.  Peetri tuuliku juurde jõudsin välja, mis oligi minu eesmärk.

Sealt tahtsin jõuda Assaku nõiakivini. Vahepeal pidi olema veel üks kultusekivi aga tundus, et see jäi kellegi hoovi peale ja ei hakanud sinna minema. Ühesõnaga oli üks igavesti pikk marssimine.

Nõiakivi juurde jõudes oli huvitav vaadata, et kõik eelneval nädalal hiiepaikade külastajate poolt jäetud annid olid läinud, ainult üks kivi küljele samblavahele torgatud sent oli alles.

Et tee ääres suurt midagi ei olnud siis vaatasin enne välja minekut pärandkultuuriobjekte ka juurde. Sain kohe paar vaatamisväärsust juurde. Kaks kõrtsi, peaaegu kõrvuti. Assaku kõrts ja Kannu kõrts ning koolikoht.

Üks  kultusekivi jäi teest kõrvale aga kuna see tundus veidi teistsugune kui muidu siis otsustasin seda ka vaadata, pealegi tegi see nii umbes kõigest kilomeetrise ringi juurde. Et ma ei peaks nii palju käima, läksin üle tühermaa otse. Kas ma sellega midagi võitsin, ei tea, igavene songermaa oli. Käimise kiirus oli aeglasem ja raskustase oli suurem kui teed mööda minnes. Samas olin ma nii korralik olnud, et ei teinud paha natuke kusagil ragistada.

Kivi oli madal ja uskumatul kombel olid seal annid täiesti alles kuigi asub see kergliiklustee ääres.

Tohtrikivi

Järgmised  2km pidid minu arvamuse kohaselt tulema üsna igavad sest tee ääres ei olnud kaardile märgitud mitte kui midagi. Mis mind juba ammu on huvitanud on tee äärde jäävad Räägusilla kandis olevad veesilmad. Ma mõtlesin, et ehk on mingi vana karjääri jäänused vms.

Oh seda üllatust kui nägin hiiglasuuri maakiviaedu, küll tsemendiga kokku mätsitud. Nüüd mind huvitab veel rohkem, et mis asi seal on olnud. Kuna seal läheduses on Peeter Suure Merekindluse mingit sorti punker siis mul tekkis mõte, et äkki need võiks olla omavahel kuidagi seotud?! Mingi “sõjardite” teema?

Punkri juures käisin ka aga sisse ei kannatanud isegi mitte piiluda sest kõva “võsa” oli ukseaavade ees. Täpsustatult on see: Peeter Suure Merekindluse Rae positsiooni rooduvarjend.

Rae mõisa juurest jalutasin läbi, sisse sel korral ei astunud.

Piilusin Raeda kollektsioonaeda. Päris  põnevaid õuna sorte oli seal. Ilusaid, läikivaid punaseid, kribalaid rohelisi. Kitsekesed käisid seal neid nosimas.

Huh, ja siis tuli pikk kanaliäär, mis oli tol hetkel suhteliselt igav. Värve veel eriti polnud aga midagi muud ka mitte, isegi liblikaid ei lennanud.

Nii kui Mõigu terviseraja ots paistma hakkas, lidusin metsavahele 😀 Seal oli vähemalt seenigi, mida vaadata ja pildistada.

Peale terviserada tuli veel sutsuke maad kanali serva mööda jalutada. Mõigu vahel avastasin, et bussi niipea ei lähe, nii et jalutasin Lennujaama juurde trammi peale.

Ühe seinamaalingu leidsin ja Lennujaama uut monstrumist autoparklat vaatasin ka lähemalt.

24km/Septembris:42km/Aastas:1147km

Männiku lilled ja püramiidid

Tuli millegipärast tuju Männikule minna. Lihtsalt hulkuma ja natuke sellepärast ka, et näha, milliseid käpalisi seal on ja kas üldse. Need, mis enne olid on ehk õitsenud ja teised võibolla pole nina välja pistnudki kui nii kuiv on.

Siiski ühtteist leidus aga võrreldes eelmiste aastatega hõredalt. Kusjuures tavaliselt see suurem õitseaeg oleks alles ees.

Soo-neiuvaipa isegi oli aga eelmise aasta lopsakust neil polnud.

Kahelehist käokeelt oli päris palju aga need hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama.

Mõned rohekad käokeeled. Neid oli ka kindlasti rohkem aga väga lähedalt ei viitsinud ju kõiki uurida 🙂

Minu jaoks suhteliselt määramatud. On need balti- või kuradisõrmkäpad, väikese vööthuule lisandiga või täiesti ära tuntavad?! See on minu jaoks veidi keeruline. Männikul on hübriide igasuguseid nagu kuulda.

Vööthuul sõrmkäpad olid küll päris võimsad.

Läksime Männiku ja Raku järve vahelt läbi. Sealt eriti tihti ei käi kuna see on sõjaväe territoorium. Tihtipeale on seal laskmised ja ei viitsi uurida, millal neid seal pole. Vähemalt saab kohale minnes teada 😀 Igatahes sel korral lipukesi ei lehvinud, pauke kuulda polnud.

Mets oli suhteliselt igav kuna mitte midagi ei õitsenud. Mõni tups ristikheina mõni härjasilm. Seda rohkem oli näha prügi. Ei saa aru, miks ei või oma grillpidu pärast prügikasti viia.

Seenlilled on tulekul aga eks need vist ootavad ka vihma, et nii aeglaselt ja kobamisi maast välja tulevad.

Lõpuks sai lihtsalt samblast pilti tehtud. Harilik karusammal.

Peaaegu vees kasvas veel käpalisi.

Ühed Männiku püramiidid jäid teele. Aga need nägid kuidagi lahjad välja seekord. Ju need hakkavad vanaks jääma. Täis kasvanud igasugu värki.

Liikusime metsa poole. Tahtsime kusagilt Männiku järve poolsest küljest tagasi minna. Väga täpselt nagu ei teadnud ka kuhu minna, seega seiklesime.

Selles kraavis me eelmisel aastal juba olime, see läks vales suunas, pidime tagasi minema.

Liikusime teisele poole, oli selline rabamets, vedas sest kärbseid ja sääski praktiliselt ei olnud. Aga ega seal ka eriti midagi muud ei olnud. Samblikud, kanarbikud, mis veel ei õitse. Paar käpalist. Ah ja mustikaid oli juba kah.

Jõudsime veidi lagedamale maale. Seal oli juba liblikaid ja lilli ja maasikaid. Või noh, mis lilli – palderjan oli. Oranž on ilmselt niidu-võrkliblikas. Pruun arvatavasti mingi silmik.

Ega nad eriti paigal ei püsinud 😀

Sini-või taevastiivad.

Puud on mul üsna nõrk koht. Mul polnud õrna aimugi, mis see olla võiks, seega tegin pildi, tulin koju ja uurisin järgi. Harilik paakspuu.

Edasi juhtus nii, et me jõudsime Männiku laskealale ja otseloomulikult pidime sinna juurde vahtima minema. Eks ma sain kohe karistatud kah, koperdasin okastraati. (Foto:Ilme)

Natuke oli valus, verd voolas ohtralt 😀

Seal ümbruses oli isegi lilli, peaaegu et nagu igal aastal männikul, ainult et pisemad ja äbarikumad.

Punavarrene kuningakepp, taga harilik ussikeel.

Kollased karikakrad

Läätspilv. Kuidagi jäävad Männikul alati pilved silma.

Edasi tulid uued püramiidid, sel korral ilusad, mõnusad, toredad.

Sealt oli õige pisut maad Männiku bussipeatusesse. Kell oli alles vähe ja polnud kuigi palju käinud ka. Otsustasime minna veel natukeseks vanalinna vaatama. Jäime päris kauaks.

Tegelikult läksime esialgu plaaniga Rataskaevu vanameest vaadata.

Aga seal oli neid nägusid veel. Siis oli vaja minna vaatama Hanna-Liina roosat ust ja siis läksime sujuvalt edasi hulkuma 😀

Läksime mööda vene tänavat, katariina käiku, Dominiiklaste kloostri hoovi, katoliku kiriku hoovi.

Olevimäelt ja pikka tänavat mööda tagasi.

Kokku tuli vaevalt: 15km/Juulis:15km/Aastas: 931km