Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Sügise värvid Tiskrest Murastesse.

Väljas on nii ilus värviline ja soe oli ka, nii et ilm tuli ära kasutada ja ringi uudistada. Samas kaugele ei viitsinud minna ja tahtsin, et võimalusel oleks võimalik varem tagasi tulla. Otsustasin Tiskre-Muraste kasuks, sest teada on, et see ring tuleb 20 km kanti, aga kui ära tüdineb saab suure tee äärde bussi peale minna. Eeldusel, et sa oled ülemisel astangul 😀 All pool on lootused veidi kehvemad.

Teiseks tahtsin, et ma saaksin lihtsalt kulgeda, ei peaks kaarti vaatama. Seal kandis on mugav see, et eksida pole võimalik.

Tiskrest jalutasin Tabasalu loodusrajale. Käisin mööda kõrvalteid. Oli põnev ja ilus. Plaanisin minna Rannamõisa kiriku juurde. Mulle meeldib mõnikord surnuaedades kooserdada, matmiskombed on põnevad ja neid tekib järjest juurde.

Jõudsin Tilgu tee algusesse ja otsustasin mööda seda minema hakata. Ei viitsinudki väga kusagile kõrvale kalduda. Natuke uudistasin siin ja seal. Ebamugav on muidugi see, et tee on kitsas ja kui autod sõidavad pole kusagil väga olla. Vaatasin üle panga ääre alla, piilusin metsa vahele, käisin rannas ja juba jõudsingi vana piirivalvekooli juurde.

Kooli taga algab Muraste matkarada. Korra olen seal varem ka käinud, aga mitte igal pool, kus sel korral sattusin. Tegelikult plaanisin minna Muraste hiide ka, aga tüdisin kuidagi ära ja keerasin hetk enne seda üles mäkke.

Üleval otsisin endale nö. väljapääsu. Küll on seal aiavahed ja tupikud, kunagi ei tea kuhu täpselt välja jõuad, aga tegelikult sain täitsa kenasti hakkama, kusagil edasi-tagasi käima ei pidanud.

Korra küll jõudsin jalgrada pidi peaaegu, et kellegi hoovi aga aiaga see piiratud polnud ja kohe algas tänav. Peale mõningast sik-sakitamist jõudsin kaldapealsele rajale välja.

Edasi küpses plaan küll mitte bussi peale minna aga jalad kõhu alt välja võtta ja veidi kärmemal sammul kodu poole astuda. Üsna kiiresti jõudis kätte lollidemaa ja sealt läbi minnes mõtlesin, et vaatan üle ka Proomu allika ning Taari hiidrahnu. Sealt võtsin suuna juba Tabasalu loodusrajale. Lilled veel täitsa õitsesid või taas õitsesid oleks vist õigem öelda. Palju oli aasnelki, mõni anemoon ja kurekatlaid.

Loodusrajal seadsin sammu jälle pikemaks. Kui trepp alla läks siis kõhklesin, et tahaks nagu minna aga pärast üles küll enam ei viitsi tulla 😀 Dilemma missugune. Otsustasin alt minna kuigi seal on mõned sellised veidi kahtlased kohad kust ei pruugi hästi läbi pääseda, tossudega siis.

Kui alla jõudsin siis sain aru kui õigesti ma olin teinud, et sinna olin läinud. Rannas oli kõik veelgi värvilisem kui üleval. Vahepeal läks “tee” küll üsna kesiseks, läga oli pangani välja. Sisse ei tahtnud väga astuda, tagasi ka minna ei tahtnud. Õnneks leidus siin seal mõni kivi, millele õnnestus astuda. Ronida polnud isegi väga vaja, maha langenud puid oli vähe ja ülevalt poolt sadanud kive polnud ka vist jupp aega enam tulnud. Ja peab mainima, et seal on ikka päris kõvasti reostatud, õli oli igal pool ja hais päris vinge.

Kaart Kokku umbes 21 kilomeetrit.

Seeneretk Soosepa rabas ja Tädu metsas

Täiesti juhuslikult sattus olema vaba laupäev, kus kellegagi kokku ei pidanud saama. Juhtumisi oli ka ühel tuttaval vaba päev ja läksime koos metsa hängima.

Soosepa rabast lootsime leida ei tea mida, aga see oli suhteliselt samasugune nagu suvel. Paar mustikat suhu ja paar puuseent pildile oli peaaegu kõik, mis me sealt saime. Põdrakärbsed olid päris hullud, väkk.

Tädu metsas käisime suhteliselt suvaliselt ringi. Vaatasime niisama, mis seeni seal on ja lõpuks leidsin koju viimiseks ka midagi.

Valged seened

Punased seened

Kollased seened

Seeni palju ei saanud, aga ega neid spetsiaalselt väga ei otsinud ka. Korjasin ära, mis tee peale jäid. Mõned kukekad, kuuseriisikad ja kivipuravikud.

Mets on ulme ilus, peaaegu nagu ürgmets.

Metsast välja tulles suundusime Ecolandi poole, et bussi peale minna. Tee ääres on üks imeline tamm, mis kahjuks on igasugu jama täis riputatud.

Kuna ilm läks kuidagi eriti ilusaks siis läksime Pirital bussist maha ja kõmpisime läbi Kloostrimetsa metsa ka.

Kodu juba peaaegu paistis. Seega läksin läbi Hiie pargi ja uut Tondiraba parki piilusin kah. Kokku tuli umbes 18km.

Uus Lasnamäe seinamaaling

Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

Top 10

Kui aasta kokku võtta siis sai üksjagu käidud ja tehtud. Kirjapanemisega on olnud suuri raskusi ja koos tänase üllitisega mahub aastasse 2020 20 postitust.

Kuna see wordpressi uuendus on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa suurt muffigi aru, mis ma siin teen siis ma pole varem ka statistika vastu huvi tundunud. Päris üllatav, et aasta lõpuks on kindlasti 30 000 vaatamist täis. Kõige populaarsem on maikuu 3664 vaatamist, kehvem veebruar 1499 vaatamisega.

Kõikide postituste Top 10

1. Rabasaare küla ja Lehtse 19.10.2019 16km

2. Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste 21.09.2019

3. Männiku püramiidid 13.01.2018

4. Pikaliiva asum ehk retk ümber Harku järve 30.07.2019

5. Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2 24.07.2018

6. Müts 6 Raudalu- Männiku 06.01.2020

7. Mäealuse MKA 14.04.2018

8. Lasnamäel, Pirital ja Maardus 19.04.2020

9. Müts 8 Pääsküla- Tiskre 02.02.2020

10. Männiku lilled ja püramiidid 01.07.2018

Mis veel kokkuvõteks öelda? Kolm selle aasta postitust on tabelis. 10-nest 6 on minu korraldatud matkad või omaette lonkimised.

Veel on ka mulle endale palju tähelepanu pööratud kuigi ma ise käisin nüüd uudishimulikult vaatamas, et mida põnevat seal näha saab? Mitte midagi 😀 Ma vaatasin, et võiks enda infot veidi kohendada kui aega on 🙂

Eriti kehvad postitused on need kus mööda jääd on käidud või lilli nuusutatud 😀

Tori põrgu ja rabad

Mõnikord juhtub, et saab tehtud mõni automatk. Sel korral võtsime suuna Soomaa poole. Nagu ikka jutuhoos sai mõnest teest mööda sõidetud ja Torisse jõudsime paraja ringiga. Ma pean ütlema, et varem pole seal käinud ja see Tori põrgu võttis juba auto aknast vaadatuna ahhetama ja ohhetama küll.

Kõigepealt käisime Tori kirikust läbi, see on sõjameeste mälestuskirik. Sees on mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Sealt läksime alla jõe äärde. Astusime põrgust läbi. Jõgi ise oli ka imeline, suur ja lai. Lihtsalt vaata ja imetle. Järgmiseks kohaks sai Riisa raba. See polnud otseselt plaanis aga kuna silma jäi ja põhimõteliselt soovitati ka siis läksime vaatama. Rahvast pidavat seal palju käima aga meie nägime paari inimest. Võibolla oli asi selles, et vaikselt hakkas taevas pilve minema?! Rabarada on 4,8km. Mulle meeldisid kõige rohkem vist laukad rohkete vesiroosidega. Ujumiseks põlgasime laukad siiski ära kui liiga väikesed.

Kui jõudsime rabaraja tagumisse otsa hakkas taevas tumenema, sai kärtsu ja mürtsu aga vihma ei sadanud või pigem sadas aga kusagil mujal.  Käpalisi oli seal ja ka järgmistes rabades hulgi. Peamiselt kahelehised käokeeled ja vööthuul sõrmkäpad.Ingatsi õpperada oli plaanis. Kuuldavasti väga ilus ja Euroopa kõrgeim rabarinnak. Rabatorn oli omapärane moodustis. Nagu piirivalvetorn ja muumimaja koos liutoruga, mis tegelikult on trepp 😀 See torn jäi mind veidike painama ja googeldasin pisut.

Torn kaalub 2,7 tonni ja on 20 aastane 🙂 Paigaldatud puidust kandeparvele, mille all on veel omakorda 4 kolmemeetrist ankrut. Et torn kohale saada kasutati helikopterit.

Õpperada on 4,3 km. Mulle kusjuures meeldis väga just see metsa osa, selline mõnus ürgne mets. Rabal muidugi ka midagi viga polnud 😀 Pealegi oli seal üks “vaba” laugas, piisavalt suur, et ujuda. Vesi oli mõnusalt soe, vähemalt pealmine osa. Kosutust oli vaja kuna päev oli mega palav. Muidugi tol hetkel kui veest välja sain siis oli päeva külmem hetk vist aga see oli ka hea, mis siis et veidi külm. Varsti lajatas palavus jälle täie rauaga.Soomaa keskuse juures on koprarada. See polnud küll päris tee peal aga siiski üsna lähedal. Kunagi kui ma seal käisin jättis päris hea mulje, et otsustasime uuesti üle vaadata. Sealt kandist oli korralik vihm üle käinud, nii et Soomaailma kurjemad sääsed asusid rünnakule ja nii suure hooga, et lõpuks sai ennast vana eestlase kombel `vits`utatud, testitud parimaid puuliike ja puha.

Mulgi heinamaa jäi teele. Imeline vaade aga jalutamise mõttes pole seal suurt midagi teha, jõgi oli ka selline et vähemalt sel hetkel sinna ujuma ei kippunud.Hüpassaare raba oli mõnusa krigiseva laudteega. 4,4km pikk. Sel päeval juba mitmes raba, et iseenesest poleks võibolla enam erilist muljet avaldanudki aga pilved ja päike ja nende koosmõjul tekkivad värvid olid lihtsalt super ilusad. Mõttes oli ujuda ka aga kõik laukad olid sulistajaid täis, et nagu väga ei tõmmanud sinna- ma olen merega harjunud 🙂 No ja lõpuks tuli välja, et polnud nagu vajagi, märjaks sai ka kergema vaevaga. Vihma hakkas kallama, nii et kui tagasi parklasse jõudsime olid riided märjemad kui ujumas käies 😀 Vahetusriided olid kaasas, nii et probleemi sellest polnud ja tegelikult oli jätkuvalt suhteliselt soe.Kell hakkas õhtusse jõudma ja võtsime suuna Tallinna poole tagasi. Kusagil Rapla külje all tuli pähe, et äkki  võiks siiski veel korra ujumas käia ja mis oleks parem kui Mukri raba? Läksime kõige kaugemasse parklasse, et natuke jala ka käia saaks. Lõpuks ujuma siiski ei läinud sest tundus et palav justkui enam ei ole. Samas oli tore “peaaegu päikseloojang”. Päris loojang tuli jupp maad hiljem aga taevas oli üsna kenades värvides.Kui tavaliselt tundub “automatkates”, et ise üldse ennast ei liiguta siis lõpuks tuli meil siiski päris kena hulk kilomeetreid. Pakun, et vähemalt 18.

Matk ümber Viljandi järve

Viljandi on täiega minu linn 🙂 Nii kui esimest korda sinna sattusin, tundsin end õiges kohas olevat. Alati leian seal midagi põnevat. Ajalooga viin end ka üha rohkem kurssi ja seda põnevamaks see maailm seal muutub 🙂

Sel korral kutsusime inimesi ümber järve käima. Kohale tuli küll päris väike seltskond, aga selle eest oli meil tore. Saime täpselt omas tempos astuda ja rada sai omapäi rajada selliseks nagu parasjagu meeldis.

Kuna kaaslasteks olid poisid siis said põhirõhu lennuki- ja rongiliiklus vanas Viljandis, mõningad legendid.

Alustasime Infokeskuse maasika juures. Tänavakunsti fännina viisin nad muidugi esimese asjana Leninit, Miki-Hiirt ja Jeesust vaatama 😀 Et vahepeal poistele tegevust anda lasin neil mõelda, mis asi see on?  Tükk aega sai arutletud 😀Huvitaval kombel oli meil teerada justkui maha märgistatud, punaste sentide rida läks ees nagu muinasjutus hernestest või saiapurust, täpselt sinna suunda kuhu vaja 😀

Aiaauk oli endiselt tänuväärselt alles, nii et saime otse mägedesse. Valuoja orus õitsesid kuldtähed, suusamägi rohetas kenasti, talv missugune. Vaatasime üle ühe massihaua ja läksime järve äärde välja. Seal oli muidugi märg aga see meid oluliselt ei seganud.Leidsin ühe pisikese raja, mida mööda minna. See oli äge koht nagu takistusrada. Jube palju puid tee peal ees. Vaata kust läbi pääsed alt või ülevalt, kõrvale põigata väga ei saanud kuna seal oli lihtsalt vesine. Päris palju oli allikaid.

Lõpuks alt enam rada vist ei läinud, tuli justkui võpsik ette ja üleval paistis kena männimets.  Või pigem siis nagu park või midagi sellist. Järve otsas oli obelisk, kuhu on maetud väidetavalt 16000 inimest. Tõenäoliselt ei ole see number päris õige. Iseenesest võimas mälestusmärk ja see pildiga plaat on minu meelest kunstiliselt väga hästi kujundatud. Kahjuks ei küündi eestlaste mälestussambad enamasti ligilähedalegi.

Vahepeal oli natuke igavamat kõmpimist järve otsas aga õnneks on see maa siiski suhteliselt lühike ja vaade järvele kui see nähtavale tuleb on ilus.

Järve teisel pool küljes oli natuke metsa, igal pool vulisesid ojakesed. Leidsime üles rikkaima mehe esimese telefoniposti 😀 Kõmpisime läbi Sammuli. Imetlesime hobuseid. Nad olid nii põnevate värvidega.

Siin oli mõnus künklik ala, ilusate vaadetega. Edasi jõudsime jälle metsa, mille kohta ei saa just ürgmets öelda aga  seal oli natuke seda hõngu. Päris puhtaks polnud riisutud 🙂

Leidsin, et võiks lõuna ära teha. Oja kohal olev sild kutsus nii väga serva peale istuma ja jalgu kõlgutama. Väga mõnus oli. Üks kilekott lendas ojja, algul naljatlesime selle üle aga lõpuks tuli sellele ikkagi järele minna. Läksime edasi, maastiku oli mitmesugust. Kohati metsas, kohati justkui küla vahel. Üle järve paistmas linn. Kuna meid oli nii vähe siis saime rahulikult lonkida ja kõike uudistada. Tõuse oli päris korralikult. Ühe lisatõusu tegime Närska mäel, et igale poole näha 🙂 Ilm oli üllatavalt mõnus -1/+1 aga tuuletu ja vaikne, tundus isegi soe.Laskusime orgu. Seal kuulsime äkki mingit kummalist heli, sahinat ja justkui linnulaulu. Läksime päris vee äärde uurima, mis toimub. Laine läks õrna jääkihi alla ja see tekitaski huvitava sahina, linnulaulu meenutavat heli tekitas jää purunemine või prao tekkimine. Ma ei ole sellist asja varem kuulnud ega näinud, igatahes oli see imeline.

Varsti sai selgeks, et metsa enam ei ole ja ei tule siis tekkis õige pisut see tunne, et läheks tagasi 🙂 Aga nagu ma ütlesin meeldib mulle linn ka ja aega oli täpselt nii palju, et jõuame järve ääres ära käia ja siis korra lossimägedesse keerata, et siis juba bussiga koju tagasi sõita.

Kui olime järve otsa peal hakkas lund sadama ja see oli tore. Viljandist ära sõites oli lumi maas.

Enne veel kui lossimägedesse põikasime vaatasime õige pisut linnas ka ringi.  Hubert Pärnakivi ja August Maramaa skulptuurid. Sellised tavalised vaatamisväärsused nagu raekoda, veetorn, Lõnguse alasti keiser.

Lõpetuseks lumetuisune lossimägi. Trepp, millest me ennast alla hiivasime nägi rohkem küll sõrestiku kui trepi moodi välja, iga aste oli isesugune aga  vähemalt omamoodi. Et Ugalani jõuda, kus buss meid ootas, selleks tuli läbi pugeda kahe aia vahelt. Ühel pool käis mõisa korda tegemine, teisel pool olev maja lammutatakse maha nagu ma aru olen saanud. Kooli juurest mööda ja alles siis tuli meelde, et seal on ju Valuoja vahel, nii et tegime väikse ringi aga saime vahva vaate teatrile.

Kokku tuli umbes 15km ja selle käimiseks oli meil aega  neli ja pool tundi, mille me rõõmsalt ka ära kulutasime. Igatahes ma tahan varsti jälle tulla sest osad kohad on veel avastamata ja kaks põnevat rada on mul silme ees kuju võtmas.

Viru raba ja Pärlijõe org

Vahel on tunne, et oleks vaja veidi pidurit tõmmata ja patareisid laadida. Mõnus on minna sõbraga loodusesse ja nautida sügise ilu.

Sel korral sai valitud Viru raba, ma olin seal ainult ühe korra käinud ja tahtsin uuesti minna. Pealegi sel ainsal korral kui ma varem käisin ei jõudnud me tornist eriti kaugemale.

Seega paik oli teada, aega võtsime ka piisavalt. Mina tahtsin “korileda” ka kui on mida korjata.

Ring sai umbes 20km ja olemise aega umbes 5 tundi.

Huvitav oli ka see, et ma absoluutselt ei mäleta, kust kohast me eelmine kord sinna Viru rappa saime 😀  Ma ei mäleta üldse, et oleks enne kusagil metsas kolanud aga ju tuleb mälu värskendamiseks vanu pilte vaadata. Igatahes uudistasin metsa hoolega aga see ei olnud eriti põnev. Ehk oli asi ka selles, et ma ootasin seda rappa minekut nii väga ja teadsin, et seal on ilus.

Mõne männiriisika noppisin, tegelikult lootsin hoopis pohli korjata aga seal kandis neid eriti polnud.

Esimene öökülm oli üle käinud. Muidu poleks aru saanudki  aga ühelt seenekübaralt kukkus karpi killuke jääd 🙂

Rabas ei olnudki palju rahvast. Imede-ime. Kuigi jah enne vaatetorni ikka nägime turiste igasuguseid. See laugaste vaheline ala on “lõpp-ilus”. Pilte tegin nii- ja naapidi ja ahmisin silmadega 😀

Siis avastasin ma jõhvikad ja kuna neid oli palju-palju siis ma otsustasin neid ka korjata. Pool karpi ühest kohast ja teise poole teisest kohast. Tegelikult tahaks veel jõhvikale minna.

Tornis kaua ei olnud, lihtsalt veidi tuuline oli. Läksime alla ja tegime oma piknikupausi seal. Päike paistis peale  ja oli päris mõnus.

Edasine teekond oli minu jaoks juba suhteliselt võõras ehk siis peale torni esimesest platvormiga laukast edasi polnud ma käinud. Tegelikult on seal veel jupp maad ilusat laugaste vahelist ala.

Turbavõtu kohta olin silmanud juba alguses aga kuna suured männipuud olid ees siis ei saanud suurt aru, mis seal tegelikult on.

Laudtee lõpu osas sai seda lähemalt uudistada. See oli ka uskumatult ilus vaade.  Edasi tuli taas metsa ala. Kuna emotsioonid olid laes siis ma ei pidanud seśt suuremat. Lonkisin kaasa  ja lootsin, et saan midagi korjata.

Kui jõudsime Pärlijõe orgu siis muutsin meelt ja leidsin, et ka seal on mega ilus. Kõrguse vahed olid muljetavaldavad, oja ise mõnusalt kärestikuline.

Läksime alla oja veerde uudistama. Seal oli sild ja suuuuur koer. Tuli ja haukus küll kõvasti aga nuusutas üle ja oligi suur sõber.

Edasi oli hullult palju igasuguseid seeni. Suurem osa mittesöödavad aga niisama ilusad vaadata. Niiviisi me lonkisime ja mingi hetk tekkis probleem, et meil ei ole eriti palju aega enam.  Nii kahju oli sammu lisada aga päris pimedasse metsa polnud ka mõtet jääda.

Mõned asjad jõudsime siiski veel pool-joostes üle vaadata kui tahtmine tekkis.  RMK raja sild tundus huvitav ja vajas lähemat vaatamist. Allikaorust tulime läbi. Viie paiku olime metsast väljas. Minul olid karbid seeni ja marju täis. Päev läks täie ette 🙂

Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada

Muinsuskaitsepäevade raames pakuti välja variant, et  kes tahavad võivad midagi meelelahutusliku korraldada. Kuna ma ise polnud valmis midagi tegema siis pakkusin Saja raja retkedele, et tehku midagi 😀
Kuidagi sattus nii et sellest sai ka asumimatkade seeria üks osa. Võiks öelda asumi eri vms. Pirita linnaosa kolm asumit: Pirita, Kose ja Kloostrimetsa ehk kunagine võidusõidu ringrada.

Ma ise ei osanud sellest suurt õhinat tunda sest ma pole selle võidusõiduga kuidagi kokku puutunud, ma isegi ei mäleta et seda telekast oleks vaadatud. Ainsad kokkupuuted või mälestused on need, mis filmides jäädvustatud.

Samas nagu natuke põnev oli ikka, pole kunagi seda rada läbi käinud ja ainult aimamisi tean, kus see umbkaudu kulgeda võiks.

Inimesi tuli vähe kohale. Imestasime isegi, et tuli mõni rohkem kui arvasime. Huvitav on see, et kui ringraja matkast räägiti siis oli huvitatuid palju aga kohale tilgub ikka mõni üksik ja pärast nõutakse, et tehtagu uuesti 😀 Mõni soovis isegi kuuldemängu sel teemal saada.

Minu jaoks oli rada selles mõttes igavavõitu, et see kulges ju tee ääres ja motospordifänn ma pole ka olnud, Pirita jõeorg on peaaegu nagu oma kodu, nii et midagi eriti uut ja huvitavat polnud aga…. tegelikult oli ka minu jaoks paar magusat ampsu, mis leevendasid igavust justkui võluväega 😀

*Rummu kurv, Dunlopi mälestusmärk.

Dunlopi mälestusmärk on muidugi esimene asi, mis silma torkab. Seal on mälestuseks nii palju kraami toodud, et lihtsalt jääb silma kui mööda satud minema. Samas ma väga vahtimas pole käinud, mis träni seal on. Lilled, pildid, kirjakesed. Täielik väike fännialtar. Lähistel asuv Tõnu Räägu mälestuskivi on vähemalt puhtakski pühitud või siis lihtsalt viltuse asendi tõttu püsibki puhas.*Stardipaik, Kose sirge ja Kose kurv, Lükati (Randvere) sild.

Stardipaik on tähelepanuväärne kuna seal on mingid metallist postid jätkuvalt püsti, samuti lipuvardad.

Kui tee kurvideks ja sirgeteks ära jagada ja neile nimed anda siis ei tundugi kõik see tee nii kohutavalt pikk ja igav. Varsti olimegi Lükati silla juures. Jalakäiate sillast üle, uue silla alt läbi ja jõudsimegi vanale maanteele ja kohta, kus kunagi oli pealtvaatajate jaoks sild.

Põnev oli lugusid kuulata ka sellepärast, et suurel osal kaaslastest olid oma lood ja mälestused, kuidas kõik oli, kus olid plangud, kust ja mismoodi sai tasuta võistlusi vaatama jms 🙂

*Ambrose mägi, Ambrose kurv, Kloostrimetsa kurv,  Lükati (Plangu) kurv, Padaorg.

Padaoru kant oli minu jaoks natuke toredam, sai natuke looduses mütata, silm puhkas. See kant jääb minu tavalistest käiguradadest eemale ka, nii et oli mõnus.

*Vaateplats, Vana start-finiš, Kloostrimetsa talu, Motoklubi, kämping.

Kui alguses oli teema, et kas võtta motoklubi sisse või mitte siis oli kahtlemist küll natuke.  Edasi-tagasi käimine näib suhteliselt jama variant, eriti kui seda maad on pea terve kilomeeter.

Samas natuke on see ju oluline ka. Pean tõdema, et kahetsema me ei pidanud 🙂

Nimelt olen ma seal juba mitmeid ja mitmeid kordi üle aia kõõritanud, et tahaks neid kämpinguid ja asju lähemalt vaadata. Aga natuke hoiab lukustatud aed ju tagasi kuigi põhimõtteliselt oleks võimalik üle aia ronida. Sel korral olid väravad lahti ja olime valmis luba küsima, et kas tohib ringi vaadata aga me ei näinud seal mitte kedagi, seega vaatasime ära ja tulime tulema. Väga põnev oli! 😀

*Metsakalmistu, NL MV mälestusmärk, Uus kurv, Tagasirge, S (Metsavahi) kurv

Kuna täiesti juhuslikult tuli buss kui me seda pea kilomeetrit tagasi kõmpima pidime hakkama siis sõitsime bussiga ühe peatuse edasi 😀 Ametlikul matkal pole sellist nalja veel teinud 🙂 Aga vahelduse mõttes oli see ka vahva. Pealegi saime edasi jupp maad metsa all kõndida. Nõuka aegset mälestusmärki polnud ma varem näinudki, õieti isegi ei teadnud et see olemas on.

Uus kurviline kergliiklustee, mida promotakse nagu oleks valimised ukse ees 😀 Aga mina ikkagi ei mõista, miks peavad inimesed metsas asfalti peal kõndima???

*Kino kurv ja Pirita sild.

Tagasi jõudsime päikeseloojanguks. Huvitaval kombel läks õhtul isegi soojemaks, teele asudes oli küll esimest korda sel aastal tunne, et tahaks kindad kätte tõmmata.

Käisime umbes 8km ja nägime umbes 9-t mootoratast 🙂

Mustamäe asumi matk

Mustamäe matka alustasime sel korral ühe suure maja kõrval, mis oli mõnda aega Tallinna kõrgeim tornelamu. Ilm oli mõnus soe, isegi õhtul hilja. Et ei peaks Tammsaare tee serva mööda käima, keerasime hoovidesse sisse ja vaatasime Mustamäe kivikülvi üle.  Alguses oli plaan see osa hästi kiiresi  käia kuna tundus retke igavaim osa aga polnud vigagi, majade taga oli mõnusalt roheline.

Kahtlustasin, et nii igav kohe on, et peale tee ääres kõndimist oleks meelelahutust vaja. Seega keerasime Retke teelt Mustamäelt välja ja lippasime Nõmmelt läbi, et vaadata Tuletõrjeühingu surnuaeda.  Mitte, et see nii meeletult põnev oleks aga natuke teistmoodi  ikka. Vaatasime kohti, kus kandis olid vangilaagrid ja lasketiir, vana hüppemägi. Metsa vahel oli mõnus ja et põnevam oleks vedasin kaaslasi mäest üles ja alla. Sealkandis oli see Mustamäe piir küll väga “kahtlane” aga üle tee jooksma ei tahtnud hakata ja seega valisin sellise raja, et jõuaksime Nõmme sillani. Teisel pool mäest alla. Kuigi tee oli väga lähedal siis linnud siristasid nii kõvasti, et tundus nagu oleksime ürgmetsas mitte Tallinnas.

Minu jaoks oli huvitav ka TTÜ sest seal oli palju skulptuure ja mina olen omajagu kunsti fänn. Kõike ei hakanud üles otsima aga üksjagu nägime ära.

Kusjuures sellega ei piirdunud Mustamäe kunsti osa sugugi.  Vaatasime veel uusi ja vanu seinakaunistusi, veel 2 skulptuuri jäi tee peale ja  rennniga kivi. Umami oli maa pealt kadunud.

Ainukese “maamõõtja” tulemus näitas 11,5km.  Mis õhtu kohta oli küllaltki pikk maa. Kolm tundi läks nagu linnulennul, tegelikult küll pisut vähem.

Järgmine kord juba teisipäeval 18.06.2019 kell 18:00 Kadaka asum. Alguspunkt Retkeraha 5.-