Veidi suurem ring ümber Maardu järve

12.11.2022

Kraade oli 13 umbes, tuul oli kõva. Kilomeetreid tuli 21.

Polnud plaani võsa vahele minna, sõbranna tahtis näha Saha kabelit, polevat seal varem kunagi käinud. Et sõbrannajutte ajada, siis kõndisime mööda kergliiklusteed.

Lasnamäe lõpust on Saha kabelisse umbes 7km, edasi-tagasi 14, tundus paras.

Saha püha Nikolause kabel on ehitatud 15. sajandil ja ainuke terviklikul kujul säilinud kabel maal. On peetud Pirita kloostri miniversiooniks. On üks palverännutee sihtpunkte.

Sisse saab ka piiluda. Võib üles ronida, kuigi seal väga midagi vaadata pole.

Veidi eemal hakkas silma suur tool. Eks neid ole varemgi nähtud, aga nii kõrget vist isegi mitte. Tool oli üle 2 m kõrge ja sinna otsa ronimine oli paras tegu 🙂

Kõndisime tagasi ja sõbranna nägi silti Maardu mõis. Küsis, kas see on kaugel. Väga kaugel pole ja ring tuli umbes 7km pikem kui me arvasime.

Mõnusam oli lonkida ka kui päris edasi-tagasi ei pea käima. Tee ääres oli palju võililli, et need tuli lausa pildile püüda.

Jõudsimegi mõisa juurde. Ilmselt oli seal pidu tulemas, sest kõik kohad olid autosid täis ja polnudki erilist tahtmist seal vahtida.

Tee ääres nägime kellegi mälestuskivi. Vanasti oli neid palju, aga need korjati mingil ajal ära. Järve ääres oli võpsik maha võetud ja uued teed ehitatud, varsti on seal kah kõik kohad maju täis. Natuke nagu kurb.

Järve randa jõudes nägime palju palju kalamehi, aga mina oleks tahtnud hoopis ujuma minna. Kuna polnud plaani vee äärde jõuda, siis ei võtnud ujukaid kaasa. Nii, et seekord jäi vees käimata. Siinjuures tahaks mainida, et ma tegelikult olen ikka suviujuja, aga kui ilm soe, siis tahaks ujuda 🙂

Üsnagi varakult hakkas päike looja minema. Järve ääres veel päris loojang ei olnud, aga värvid olid ilusad.

Koju minek oli imeline. Ühelt poolt taevas roosatas, teisel pool olid pilvetriibud taevast värvimas.

Türisalust Kloogaranda

Üks päev tekkis tunne, et võiks kusagile ujuma minna ja lisaks natuke kõndida ka. Kuna mõtlemine, mis koht see olla võiks, võttis nii kaua aega, siis kaugele ei saanud minna. Lisaks oli oluline, ka enamvähem normaalsel ajal linna jõuda.

Plaanid said uhkemad ja suuremad, kui teha jõudsime, aga samas oli nii ka väga tore. Jäi aega nautida.

Türisalus astusime bussist maha ja kohe metsa. Seal samas kõrval on Türisalu joastik. Väga kihvt koht, vähemalt minu meelest.

Natuke hullasime, palav oli pildusime vett ja nautisime niisama olemist. Püksid sain kah mustaks.

Läksime natuke mööda ranna äärt edasi ja ei suutnud vastu panna, läksime ujuma. Eriti sügav ei olnud, aga selle eest niiiiii soe vesi. Jäimegi sinna ligunema ja ei tahtnudki välja tulla. Ainus häda oli selles, et Kloogarannast läks rong 19:51 ja sellest ei tahtnud maha jääda. Ehk pidime liigutama hakkama. Loomulikult mul läks meelest ära, et mere äärest üle Keila jõe ei saa, nii et lonkisime pisut edasi-tagasi. Mere ääres uudistasime ja maitsesime söödavaid taimi ka. Sealt saab sellise salati, et hoia ja keela 😀

Üle jõe saab veidi enne Keila-Joa lossi, sõbranna tahtis poodi minna, nii et tegime selle tiiru ka. Mets oli mõnus, pärnad õitsesid. Katsusime varbaga jõe vett.

Läksime juga vaatama, tundus, et vett on vähe, aga tegelikult mitte nii väga. Jalutasime läbi jõe teisele kaldale. Siis oli vaja muidugi jälle lollitada ja nalja teha. Igasugu poose võtta ja pilte teha 😀

Läksime läbi pargi, üle maantee ja sealt metsa. Ega seda metsa seal kauaks ilmselt pole, vähemalt teid oli sinna mitmeid rajatud. Tee ääres oli palju käpalisi, peamiselt vist vööthuul sõrmkäpad ja mõned rohekad käokeeled.

Aeg kadus käest ja otsustasime otse minna, maa ei olnud väga pikk, aga üsna omamoodi. Seal kasvasid põõsasmaranad, kadakad, maasikad ja miskised vaod olid seal ka, suht ebamugav käia, aga mitte kõige hullem. Edas saime minna küla vahelt, mis oli vahelduseks päris mõnus. Üks valge kass oli, keda pildistasime. Üks naine pidas auto kinni ja küsis, kas poiss lööb meile külge ja kamandas “Tillu, mine koju”. Meil oli nalja kui palju.

Treppoja joastikult jõudsime ka läbi põigata. Seal oli küll täiega kuiv.

Edasi läks juba tormamiseks. Lootsime veel kiire ujumise teha, aga ei jõudnudki. Saime ainult varbad vette pista ja kõik.

Ümmarguselt tuli kokku 16km.

Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Foto: Oliver

Foto: Oliver

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Hageri

Aasta siis oli 2019, 18 oktoober.

Mul oli idee minna Hagerisse, aga ma pole viitsinud uurida, kuidas bussid sinna sõidavad, seega sõitsin rongiga Kohilasse ja kõmpisin 6km Hagerisse. Aega oli üsna napilt, täpselt ei mäletagi aga umbes 4 tundi. Varem ei viitsinud kodust välja tulla ja pärast läks juba pimedaks. Hädapärast oleks saanud muidugi Kohilas ringi kõmpida kui rongist oleks maha jäänud.

Ilm oli hall ja udune.

Asusin käbedalt minekule. Babtistikirik (1923) nägi päris lahe välja. Kartsin, et pean maantee ääres kõmpima, õnneks oli olemas kergliiklustee Hagerini välja.

Tegelikult ma väga ei armasta sellist kõmpimist, nii et endale omaselt piilusin metsa vahele, kus õnnestus. Ilm oli sombune, udune, vaated olid tegelikult vahvad. Aga aega kulus ka oodatust kauem, plaan oli nii tunniga Hagerisse jõuda, aga läks kauem.

Teele jäid mõned põnevad majad, fotonäitus.

Kirik on võimas. Ehitatud 1892. Kiriku ümber on suhteliselt mahajäetud hauad. Rõngasristid on pärit 18. sajandist.

Kiriku eest mööda, külateed mööda edasi, mitte kuigi kaugel on ohvrikivi, verekivi. Käisin vaatasin üle, oli teine päris suur ja lohkudega nii nagu peab. Kõrgust 2m ja ümbermõõt umbes 11m, kivi peal on kokku loetud 52 lohku. 1890 a. on kivis näha puurauke, see taheti lõhata, aga töömehe surma tõttu jäi lõhkamata. 1905. a. tapeti kivi lähedal karistussalklaste poolt neli talupoega, millest kivi sai nimetuse “Verekivi”. Suurim rahn Hageri ümbruses.

Kõmpisin kiriku juurde tagasi. Otse üle tee. Varsti algas surnuaeda viiv allee, ma ise oleks arvanud, et mõisa allee 😀 Surnuaed on seal meeletult huvitav ja võibolla teen sellest tulevikus eraldi postituse. Igatahes on seal väga palju erinevaid asju, mida vaadata kui huvi on. Tervelt säilinud kõrget grott hauda pole mina varem näinud. Enda meelest olin ainuke inimene surnuaial kui äkki kostis meesteahva köhatus, just siis kui mina selle kolme meetrise haua ees seisin. Ausalt öeldes ei saanud ma isegi aru kust see köhatus tuli, igatahes see ehmatas ja ajas naerma korraga. Tegelikult mees muidugi hauas ei olnud, oli kusagil eemal, hiljem nägin teda ka. Veel on põnevad metallist pärjad-vannid, mida ma olen küll näinud mitmel pool, aga mitte nii massiliselt. Kuulus skulptor Starkopf on sinna nii mõnegi taiese teinud. Lisaks on veel kabel ja mitmeid põnevaid mõisnike haudu. Kopsusamblik ka, kes varem näinud pole.

Juba pisut maad edasi minnes on Sutlema mõisa väravatorn ja park. Mõisakompleksis ma eriti ringi ei vaadanud. Oli juba kergelt hämardumas ja rongini vähe aega, aga pargis pisut ikka jalutasin.

Kui seal ringi vaatamise lõpetasin oli, mul juba suhteliselt kiire, rongini oli umbes poolteist tundi ja minna umbes 7km. Kuna kergliiklustee on igav, lippasin veel kord läbi surnuaiast. Üldiselt tuli siiski üsna kiiresti tegutseda, nii et pilte tegin mõned ja kuna tagasitee oli sama mis tulles, siis väga ei viitsinudki teha 🙂 Rongi peale jõudsin ka 🙂

Bussiga Vormsil

Bussireisidest pole ma eriti kirjutanud aga samas kui on ilusad kohad siis mõnikord ju võib 🙂 Nii umbes kolm kuud tagasi 27.09.2020 oli ilus soe suveilm, sai lühkadega õues käia ja puha. Vormsile sõit tundus igatepidi mõnus kuigi ma käisin seal sel suvel juba teist korda.

Algus oligi minu jaoks selles mõttes veidi igav, et läksime muuseumi. Kuna seal oli juba eelmine kord nähtud ja kuuldud siis lonkisin niisama lähiümbruses ringi, piilusin üle aedade ja klõpsisin pilte.Eks ma käisin muuseumis ka kui vähem rahvast oli. Pärast tuli välja, et üks maja oli vahele ka jäänud – eelmisel korral.  Seal sai käsikiviga jahu jahvatada. Päriselt. Terad olid sees ja lase aga kätel käia 🙂

Edasi sõitsime läbi külade: Norrby, Diby, Rälby. Väljas ei käinud. Samas pole seal ka väga midagi vaadata, piisab bussiaknast nähtuna ka.

Mulle tundub, et Vormsi ongi selline koht, kus võiks käia korra auto või bussiga nö. saare üle vaadata kähku. Kui huvi tekib siis järgmine kord juba ratstega või jala minna eluolu lähemalt uurima. Järgmine peatus oli Püha Olavi kiriku ja rõngasristide juures. Kui eelmisel korral jäi surnuaia vaatamiseks vähe aega siis sel korral pühendsin seal jalutamisele rohkem aega. Edasi tuli söögiaeg. Minus tekitas muidugi suurt elevust see, et menüüs oli seenekaste, mida ma ei söö. Kana ja kartul ja salat, kodus küpsetatud leib tundus täitsa fain. Ma ei saa aru, et kui tuleb suur kamp inimesi, miks siis ei tulda selle peale, et kõik ei ole seenesöödikud? Igatahes oli kana ja seened ühte kastmesse lajatatud. Minu õnneks poolnud nad viitsinud seenete hakkimisega vaeva näha, et neid polnud raske välja õngitseda ja kuidagi seene maitse kastmes mind ei sega. Nii et sellega sai asjad jutti 🙂 Kusjuures ma oleks põhimõtteliselt võinud ka seened ära süüa, sest kukeseen on üldse ilma maitseta ja kuuseriisikat ma maitsesin kuna seda kiideti kui maailma parimat seent. Kõlbas kah kuigi vabatahtlikult ma neid vist siiski väga ei sööks. Aga mine tea, mis tulevik toob.

Ahjaa, me osalesime ühtlasi ka Läänemaa seiklusorienteerumises. Vormsil oli kaks rada ja meil tuli mõnes kohas jalgu ka kasutada, et vastuseid teada saada. Käisime kiigeplatsil kiikesid üle lugemas ja kiikumas. Uurisime, mis number on kirjutatud õigeus kiriku uksele. Selle oleks tegelikult eelmise korra piltide pealt ka vaadatud saanud.

Käisin vaatasin üle, et kas meie omadest keegi midagi võitis ka. Tuleb välja, et ma ise olen võitnud Läänemaa sportlaste raamatu ja minuga on suisa lubatud ühendust võtta aga pole võetud nagu enamasti juhtub. Loosimine oli juba 5. oktoobril.

Edasi viis tee meid Suuremõisa. See koht oli minu jaoks uus. Kuigi mõisast pole tuhkagi alles (pisut varemeid) siis kõrvalhooneid on üksjagu. Osa neist on kohutavas seisus, teised korda tehtud. Talli üks alles olev sammas oli omaette vaatamisväärsus 🙂

Jääkelder on vist üsna värskelt uuenduskuuri saanud. Täpselt ei saanudki aru, mis seal oli või tulema hakkab? Igatahes sattusime sinna kuidagi sisse ja see oli päris uhke. Üldises plaanis võiks ehk öelda, et seal oli suur kaminasaal ja mõned väikesed kõrvalruumid.

Üks põhjusi, miks ma tahtsin Vormsile tagasi minna oli Saxby tuletorn. Sinna polnud ma kunagi varem jõudnud. Pealegi tundus ka paekivi rand põnev.

Päris naljakas oli trepist üles minnes, et ei leidnud platvormile minevat ust üles. Kõigepealt pahutses minu ees olija aga kuna ta oli piisavalt kaugel ees siis ma ei näinud kust ta lõpuks välja pääses. Seisime ja vaatasime ringi. Lõpuks suure otsimise peale leidsime ka ukse 😀 Seal oli ilus.

Kui olime piisavalt vaadanud siis otsustasime ka mere ääres jalutuskäigu teha. Lubati, et seal on kivististe rohkeim rand aga pean tõdema, et mina ei näinud ühtegi. Ju olid eelmised turistid kõik minema vedanud. Kivine rand oli ikkagi elamus omaette. Ma pole Osmussaarel käinud, nii et Vormsi on veel vist ainuke koht kus midagi sarnast näha?

Lõpuks jäi veel natukene aega Rumpos käia. Kahjuks küll mitte nii palju kui oleks tahtnud. Seega peab ütlema, et ühe päevaga Vormsil hakkama ei saa, vähemalt sel juhul mitte kui sa oled natuke rohkemat kui vähenõudlik. Aga Rumpo oli tore oma “lehmade” ja päikeseloojanguga. Üks on kindel, et Vormsile tagasi lähen ma igaljuhul veel 🙂

Laulasmaal

Ennevanasti kui muresid polnud ja sai ringi rännata nii jala kui bussiga, sai käidud Türisalu pangal, Keila-Joal ja Laulasmaal.

18 jaanuar oli selline mõnusalt hall veidi vihmane ilm.

Türisalus tehti peatus millegipärast teisel parkimisplatsil, kus tol päeval polnud mitte midagi näha võibolla mõni teinekord on vaade parem. Kähku vaatama ja kähku bussi tagasi.

Keila-Joal oli natuke rohkem aega. Kiiremad jõudsid käia lossi taga oleva sillani ja tagasi, isegi kohvipausi teha.

Iseenesest oli ilus, juga töötas täie rauaga. Ja ma pole vist paar aastat seal käinud ka enam?! Nii et mõnigi asi oli vahepeal natuke teise näo saanud.
Peamine rõhk oli mõeldud Pärdi keskusele panna. Enne viidi meid siiski ka korra Laulasmaa randa. Ma siis tuiasin kusagil võsa vahel. Üks kühmnokk luik oli eriti julge. Ilmselt oli teda söödetud sest inimesi ta küll ei kartnud ja poseeris kenasti fotode jaoks. Alles siis kui me minekule keerasime ja näha oli, et süüa ei anta läks luik merele.

Pärdi fänn pole ma olnud. Eriti midagi ei oodanud ka aga et ma pettun, seda ei osanud ka oodata.

Arhitektuuriliselt on see kena maja küll, ühe korra võib seal käia aga samas seal ole ju mitte midagi ei vaadata ega ka midagi teha. Lihtsalt suur mull üles puhutud.

Meil vedas muidugi eriti halvasti. Suures saalis pidi varsti kontsert hakkma, nii et sinna meid eriti ei tahetud, muudes ruumides käis parasjagu ekskursioon, nii et uksed tõmmati nina ees kinni. Raamatukogu oleks huvitav siis kui ma oleks läinud sinna mõttega raamatuid vaadata või lugeda. Lõpuks oli kabel ainuke huvitav koht.

Talve puhul oli ka torn kinni, nii et minu meelest piletiraha küsimine sellisel korral lausa piinlik.  See oleks umbes sama kui keedukartulile tilk ketšupit peale panna ja öelda, et see on kulinaarne tippteos ja küsida selle eest korraliku prae hind.

Kuna seal polnud midagi teha siis käisin kolasin maja ümber metsas. Seal on ilus.

Matk ümber Viljandi järve

Viljandi on täiega minu linn 🙂 Nii kui esimest korda sinna sattusin, tundsin end õiges kohas olevat. Alati leian seal midagi põnevat. Ajalooga viin end ka üha rohkem kurssi ja seda põnevamaks see maailm seal muutub 🙂

Sel korral kutsusime inimesi ümber järve käima. Kohale tuli küll päris väike seltskond, aga selle eest oli meil tore. Saime täpselt omas tempos astuda ja rada sai omapäi rajada selliseks nagu parasjagu meeldis.

Kuna kaaslasteks olid poisid siis said põhirõhu lennuki- ja rongiliiklus vanas Viljandis, mõningad legendid.

Alustasime Infokeskuse maasika juures. Tänavakunsti fännina viisin nad muidugi esimese asjana Leninit, Miki-Hiirt ja Jeesust vaatama 😀 Et vahepeal poistele tegevust anda lasin neil mõelda, mis asi see on?  Tükk aega sai arutletud 😀Huvitaval kombel oli meil teerada justkui maha märgistatud, punaste sentide rida läks ees nagu muinasjutus hernestest või saiapurust, täpselt sinna suunda kuhu vaja 😀

Aiaauk oli endiselt tänuväärselt alles, nii et saime otse mägedesse. Valuoja orus õitsesid kuldtähed, suusamägi rohetas kenasti, talv missugune. Vaatasime üle ühe massihaua ja läksime järve äärde välja. Seal oli muidugi märg aga see meid oluliselt ei seganud.Leidsin ühe pisikese raja, mida mööda minna. See oli äge koht nagu takistusrada. Jube palju puid tee peal ees. Vaata kust läbi pääsed alt või ülevalt, kõrvale põigata väga ei saanud kuna seal oli lihtsalt vesine. Päris palju oli allikaid.

Lõpuks alt enam rada vist ei läinud, tuli justkui võpsik ette ja üleval paistis kena männimets.  Või pigem siis nagu park või midagi sellist. Järve otsas oli obelisk, kuhu on maetud väidetavalt 16000 inimest. Tõenäoliselt ei ole see number päris õige. Iseenesest võimas mälestusmärk ja see pildiga plaat on minu meelest kunstiliselt väga hästi kujundatud. Kahjuks ei küündi eestlaste mälestussambad enamasti ligilähedalegi.

Vahepeal oli natuke igavamat kõmpimist järve otsas aga õnneks on see maa siiski suhteliselt lühike ja vaade järvele kui see nähtavale tuleb on ilus.

Järve teisel pool küljes oli natuke metsa, igal pool vulisesid ojakesed. Leidsime üles rikkaima mehe esimese telefoniposti 😀 Kõmpisime läbi Sammuli. Imetlesime hobuseid. Nad olid nii põnevate värvidega.

Siin oli mõnus künklik ala, ilusate vaadetega. Edasi jõudsime jälle metsa, mille kohta ei saa just ürgmets öelda aga  seal oli natuke seda hõngu. Päris puhtaks polnud riisutud 🙂

Leidsin, et võiks lõuna ära teha. Oja kohal olev sild kutsus nii väga serva peale istuma ja jalgu kõlgutama. Väga mõnus oli. Üks kilekott lendas ojja, algul naljatlesime selle üle aga lõpuks tuli sellele ikkagi järele minna. Läksime edasi, maastiku oli mitmesugust. Kohati metsas, kohati justkui küla vahel. Üle järve paistmas linn. Kuna meid oli nii vähe siis saime rahulikult lonkida ja kõike uudistada. Tõuse oli päris korralikult. Ühe lisatõusu tegime Närska mäel, et igale poole näha 🙂 Ilm oli üllatavalt mõnus -1/+1 aga tuuletu ja vaikne, tundus isegi soe.Laskusime orgu. Seal kuulsime äkki mingit kummalist heli, sahinat ja justkui linnulaulu. Läksime päris vee äärde uurima, mis toimub. Laine läks õrna jääkihi alla ja see tekitaski huvitava sahina, linnulaulu meenutavat heli tekitas jää purunemine või prao tekkimine. Ma ei ole sellist asja varem kuulnud ega näinud, igatahes oli see imeline.

Varsti sai selgeks, et metsa enam ei ole ja ei tule siis tekkis õige pisut see tunne, et läheks tagasi 🙂 Aga nagu ma ütlesin meeldib mulle linn ka ja aega oli täpselt nii palju, et jõuame järve ääres ära käia ja siis korra lossimägedesse keerata, et siis juba bussiga koju tagasi sõita.

Kui olime järve otsa peal hakkas lund sadama ja see oli tore. Viljandist ära sõites oli lumi maas.

Enne veel kui lossimägedesse põikasime vaatasime õige pisut linnas ka ringi.  Hubert Pärnakivi ja August Maramaa skulptuurid. Sellised tavalised vaatamisväärsused nagu raekoda, veetorn, Lõnguse alasti keiser.

Lõpetuseks lumetuisune lossimägi. Trepp, millest me ennast alla hiivasime nägi rohkem küll sõrestiku kui trepi moodi välja, iga aste oli isesugune aga  vähemalt omamoodi. Et Ugalani jõuda, kus buss meid ootas, selleks tuli läbi pugeda kahe aia vahelt. Ühel pool käis mõisa korda tegemine, teisel pool olev maja lammutatakse maha nagu ma aru olen saanud. Kooli juurest mööda ja alles siis tuli meelde, et seal on ju Valuoja vahel, nii et tegime väikse ringi aga saime vahva vaate teatrile.

Kokku tuli umbes 15km ja selle käimiseks oli meil aega  neli ja pool tundi, mille me rõõmsalt ka ära kulutasime. Igatahes ma tahan varsti jälle tulla sest osad kohad on veel avastamata ja kaks põnevat rada on mul silme ees kuju võtmas.

Rannas :D

Ühel hommikupoolikul otsustasime minna Pakri ps. Mingit selget plaani polnud, mis me seal tegema hakkame. Minu üks kindel tahtmine oli minna Leetse mõisa juurde kuna ma pole seal kunagi käinud ja piltide pealt  vaadates on kant ilus tundunud.

Jõudsime kohale. Väraval oli silt, et võõrastel pole sinna asja. Hm. Me otsustasime, et ei ole võõrad. Kuna pole mingit suurt gruppi, laamendama ei hakka, prügi maha ei loobi ja oleme niisama ontlikud tegelased.

Kohvipausi pidasime seal ka sest hommikukohvist jäi kuidagi väheks. Äkki ilmus kusagilt mingi väike kutsa. Haaras ühe tüübi kinda, jooksis sellega edasi tagasi. Nalja kui palju. Lõpuks pani mulle käpa ka peale 😀

Sõitsime autoga ranna lähedale. Tundus, et tuult üldse pole aga lained olid vägevad. Minul tekkis mure, et kas me ikka matkame ka või sõidame ainult autoga ringi?! 😀  Aga see mure läks varsti üle. Teisel pool poolsaart oli selline tuul, et kõik riided said selga pandud, kapuuts pähe ja jalad tugevasti vastu maad surutud 😀

Mina otsustasin Pakri majakasse minekust loobuda sest ma juba kujutasin ette kuidas ma seal kahe käega kinni pean hoidma, et tuul mind minema ei viiks, pealegi olen ma seal käinud ka, nii et polnud oluline. Ühesõnaga me kõik loobusime ja vaatasime hoopis üle pangaserva alla. Iseenesest oli vägev.  Ma polegi tormiga Pakri ps. käinud või siis pigem suure tormiga ei ole.

Natuke maad Paldiski poole on trepist alla mineku koht. Ma hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et sealt ei saagi alla. St, et meri on kaldani. Pisike maalapike siiski oli, kus kõndida sai. Ette tuli vaadata siiski sest mõne laine viskas kaugemale ka ja võis ka kuival maal märjaks kastetud saada 🙂

Veel natuke Paldiski poole on Muula mäed. Käisime kolasime seal ka veidi ringi. Praegu tundus seal veidi trööstitu aga samas paistis kõik silma, mis seal leidub. Kiskus halliks ja vihmaseks, tuul puhus endiselt ja kaugele me ei läinudki. Imestama paneb see, et kogu päeva jooksul suutsime me siiski tervelt 5 kilomeetrit käia 😀 Tundub lihtsalt võimatu, mu meelest me ei käinud üldse aga “parematel päevadel” võib sellise pikkusega retke juba matkamise alla liigitada 😀

Sööma läksime Peetri Tolli Tavernasse. Esialgu vaatasime niisama ringi nagu oleks muuseumisse sattunud 🙂 Üldiselt oli mõnus õhkkond. Ainus väikene asi, mis mind häiris “toidupirtsakana”, et pooli menüüs olevaid sööke polnud olemas ja lõpuks tuli lihtsalt pelmeenidega leppida. Mitte, et need halvad oleks olnud aga väljas süües tahaks midagi head!

Mudaaugu-Keila retk

Laupäeva lõuna ajal kohtusime matkajatega Keila raudteejaamas kella all. Plaaniks läbida Mudaaugu loodusrada ja lihtsalt tutvuda ümbrusega, polnudki nii oluline kust kaudu täpselt  käia. Lihtsalt, et oleks mõnus ja suurema vihma kallamise ajal oleks võimalus ka kuidagi lühemalt läbi ajada.

Mitmed matkalised mainisid ka, et tulevad kui väga hullult ei saja. Ju siis ei sadanud, kohal nad olid.

Mis puutub ilma siis mul ei tulegi ette, et enne minu matka ajal sellist ilma üldse olnud oleks. Terve päev sadas, õnneks mitte küll padukat aga piisavalt, et olla mõneti ebameeldiv, samas oli õhk  suhteliselt soe. Vihmaste ilmadega matkamisel on alati kuidagi mõnus tunne pärast matka, kui kodus kuivad riided selga saad ja mõtled, et tegelikult polnud hullu midagi 🙂

Et Mudaaugu rajale jõuda tuli läbida linn, mida lühemalt seda parem, samas vaatasime mõned kohad üle. Näiteks Keila kooli, mis on täiesti ainulaadne asutus Eestis, Keila laululava ja haigla. Päris lahe võsa oli ka tee ja haigla vahel. Keegi oli sinna onne ehitanud 🙂

Jõudsime terviseradadele. Käisime tankimäel ja seitsme tõusu mäel. Mängisime ja uurisime loodust. Kas samblik kasvab puu põhja pool? 😀  Kas post on värvitud või kasvab seal samblik?Leidsime mingi kummalise uusarenduse alge vms, hunnik elektrikappe, kus tegime piknikupausi. Vihma hakkas just siis eriti palju kallama.

Tegime salaplaani, et mis edasi saama hakkab 🙂 Ehk otsustasime otse metsa minna, et veidi kuivem oleks ja siis mõne suure mudamülka üles otsida, kus korralikult soppa oleks.

Raielank, kus oli vett ja muda, nii et  korraks tekkis mõte, et äkki läheks tee peale tagasi. Samas nagu ei tahtnud minna ka. Müttasime edasi, nägime õitsvat näsiniini ja saime lõpuks metsa vahele, kus oli kuidagi väga mõnus.

Jõudsime välja natuke enne Loigu keerdkadakat. Edasi läksime taas korralikult mööda loodusrada, kus on piisavalt tihedalt vaatamisväärsusi, nii et igav ei hakanud.Mind on alati imestama pannud punkt, kus on hunnik paekivi ja lubadus, et sealt leiab kivistisi. Alati on seal midagi peal, kas lumi või lehed ja sammal ja kunagi pole viitsinud väga uurida, kas seal tegelikult ka midagi on. Läksime ja tuustisime hunniku läbi ja nägime ühtteist.  Paevõtukoht oli ka põnev üle vaadata. Sealgi oli kivistisi ja ümberringi põnev  mets. Näitasin ka eelmisel korral leitud korallnarmikut, mis nüüd nägi küll suhteliselt räbal välja aga siiski, eriline.Sellega sai ka matkarada enamvähem läbi. Kõmpisime tagasi raudteejaama poole. Kuulutasin välja, et kui tahtmist ja viitsimist on siis võime minna ka Keila jõesaarele, mulle see kant väga meeldib 🙂

Keegi ära ei kippunud, nii et läksime. Jõe äärest, silla alt, järgmisest sillast üle ja kalda äärt mööda edasi, jälle üle silla ja  jõudsime varemeteni, mis mulle esimesel korral täiega muljet avaldasid. Nüüd on need lihtsalt ägedad ja kui Keilasse satun siis üritan sealt läbi käia. Saladuskatte all võin mainida, et seal on super head õunad.Käisime päris vaatamisväärsuste juures ka: mõis, linnusevaremed, ohvrikivi. Oleks aega rohkem olnud, oleks seal veel võinud ringi vaadata-käia. Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma. Läksime raudteejaama tagasi, tegime lõpu pildi ka ja läksimegi laiali. Kokku käisime umbes 15-17 km. Igaüks käis jälle oma arvu kilomeetreid, kõige rohkem saadi 19 km 😀

Bussiga Harjumaal.

Vahel käin memmekeste ekskursiooniga Eestimaad avastamas.  Sel korral küll midagi uut ei olnud aga sain meenutada oma retki, mis seal kandis on toimunud. Mõnikord on mõnus bussiga loksuda ja lihtsalt nautida kohalolu.

Sel korral käisime Lääne-Harjumaal.

Esimene peatus Harju-Madise kirik, juga, klindiastang. Mälestuskivid ja pink.  Mul tuli kohe meelde, kuidas eelmisel aastal seal kondamas käisin. Vaatasin ringi ja lõpuks tehti mulle kõik kiriku uksed lahti, et oleks aga ilusat vaadet 😀

Sel korral pühendasin ennast joa vaatamisele. Ma lihtsalt ei mäletanud, kas ma olen seda nii voolavana näinud. Eelmisest aastast ei mäleta, et seal üldse vett oleks olnud.Järgmine kirik Harju-Risti. Siin olin enne ainult ühe korra käinud mingi Muinsuskaitse seltsi torni üritus oli vist. Nii et olen selles tornis kunagi käinud aga muud, mis seal oli ma ei mäletanud. Seal on põnevaid detaile ja vaikuse laste rahupaik, mis on kenasti kujundatud.

Padisel oli plaan kloostris käia aga ma mõni päev varem nägin, et seal ehitatakse ja sinna sisse ei saa. Seega said mutid poes ja vetsus käia, ma jooksin ringi ja nautisin vaadet. Sügis oli seal ilus, roosid õitsesid, põõsad olid kollase-punase kirjud. Kloostrit sai ka eemalt uudistatud.

Järgnes Rummu karjäär. Spetsiaalselt meie bussile tehti värvad lahti. Seal anti mingi 15 minutit vaba aega vist või umbes nii. Igatahes vilkamad tegelased jõudsid mäe otsas kohvipausi ära teha ja udusse mattunud vaadet nautida. Kuna ma ei osanud arvestada sellega, et mäkke ronimine võib teoks saada siis loomulikult olid mul jalas sileda tallalised ketsid, millega oli päris huvitav pärast mäest alla liuelda. Hakkama ma igatahes sain.

Nagu ikka oli seal ilus. Ei mäletagi, kas sellise uduga mäes olen käinud?! Igasugu muid ilmasid on küll olnud… või siis vihma ehk mitte?!

Meenutasime üht minu esimest avalikku matka Rummu-Ämari-Vasalemma, mis võiks öelda, et on siiamaani üks parimaid retki, mis ma teinud olen. Seda võiks kunagi suve poole isegi korrata.

Ämari surnuaed.  Koht, kuhu ma nii tahtsin minna ja kuhu ma tollel eelmainitud matkal esimest korda matkasin, läbi õlgadeni lillevälja. Mmm. Sel korral siis teist korda, muljet avaldas endiselt.

Edasi sõitsime Keilasse. Käisime jaamahoones söömas ja sellega Keilas käimise osa piirdus.

Viimane koht nimekirjas oli Kumna mõis, kus oli kohvi- ja koogipaus. Seal ma alles kevadel käisin, nii et ma väga ei viitsinud mõisaomaniku juttu kuulata ja vahtisin niisama ringi. Mulle tundus, et nad olid veidi edasi jõudnud oma toimetustega. Igatahes ei mäleta eelmisest korrast läikivat valget marmorpõrandat, mille peale kohe kuidagi ei tahtnud välisjalanõudega astuda 😀 Mõni mammi võtiski jalatsid ära 😀

Klõpsisin detailidest pilte. Samas tundub, et ma tegin eelmine kord täpselt samasuguseid pilte, samadest asjadest ?!

Õues sai ka ringi vaadata. Uus oli see, et vana mõisamaja eest oli võsa maha võetud ja nüüd sai seda tervenisti imetleda. Kahjuks oli ilm küll selline, et head pilti saada oli suhteliselt keeruline. Loodetavasti tehakse see maja ka korda kui juba toimetatakse.

Viimane peatus tehti ka Martin Lutheri ausamba asukoha juures. Veel viimane võimalus sellest sellisel moel pilti teha. Varsti pannakse ausammas uuesti püsti 🙂