Kose mõisa mõistatus

Pühapäeva keskpäeval kogunes umbes 50 inimest, et matkata pisike kolmekilomeetrine matk.

Esimene peatus või siis peaaegu, et kokkusaamise koht oli Kose mõisa sulasemaja või tallihoone juures. Koht on suhteliselt võika ajalooga ja üsna suure tõenäosusega leiaks seal maad kaevates mõned või isegi rohkemad laibad.  Räägiti ka, milline võiks olla sealne tulevik juhul kui linn selle ära osta saaks või tahaks.Kose mõis on iseenesest kena aga veidi räämas. Keegi on seal siiski midagi toimetanud. Trepialune auk kust sisse sai piiluda oli totaalselt kinni müüritud, mis iseenesest on ka arusaadav.

Mõisa juures on imelised vanad jugapuud, suured ja marjarohkedMõned päevad varem pakkusin välja, et peaks vaatama minema ega katakombides liiga palju vett pole. Ja oo seda hämmingut ka sealsed ukseavad olid kinni müüritud. Ühele avale oldi ilmselt kohe peale juhtutud ja ümber lükatud. Huvitav kauaks seda rõõmu jätkub? Müüritakse uuesti kinni?

Aga kõik, kes kohal said sees ringi vaadata. Pime oli, palju ruume aga tundub, et kui nii palju inimesi koos on siis pole võimalik seal ära eksida 😀 Muidu tundus küll, et kolm koridori, kaks korrust ja palju ruume, kes seda kõike jõuab meeles pidada.

Kilomeeter edasi ja jõudsimegi Kochi kabeli juurde. Sinna tavaliselt sisse ei pääse, sel korral  saime vaadata, mis seal on.  Ei midagi palju ega ka midagi erilist selles mõttes, et ega sinna mahukski. Põnev oli ikkagi.

Pirita uues kloostris pidi meile räägitama Arno Kochist. Kuna sinna minnes jäid tee peale ka kloostrivaremed siis vaatasime pisut seal ringi. Mõned kabeli kohad.

Uue kloostri vaatasime üle nii seest kui väljast kust aga sai 🙂 Saime piiluda ka hotelli poole peale. Seal ma polnud kunagi varem käinud ja aknast avanes huvitavaid vaateid. Mõnes toas olid ägedad vaated vana kloostri varemetele.

Ilmaga vedas ka enamvähem. Vihma hakkas sadama alles siis kui olime juba kloostri juures. Lubati varem 🙂

Rabasaare küla ja Lehtse

Eelmisel aastal sain elroni kuukaarti ja sõitsin sellega siin ja seal ringi. Üks lemmik kohti, mis ma siis avastasin oli Lehtse kant. Sel aastal tekkis soov oma lemmikut uuesti vaatama minna, pealegi saatis üks matkakaaslane mulle info Rabasaare küla kohta, millest ma varem kuulnudki polnud.

Ainus probleem kogu loo juures on see, et Lehtsesse läheb rong suhteliselt kehvadel aegadel. Hommikul kell 7 on minu jaoks silmnähtavalt liiga vara, et kell 5 tõusta selleks peaks ikkagi natukene parem põhjus olema 😀

Järgmine rong läheb sinna kanti alles kella kolmeks ja praegusel ajal on see justkui veidi hilja võitu. Ka ei andnud välja mõelda mingit varianti, et sõidaks Tapale või Jänedale ja sealt bussiga edasi.

Lõpuks olin ma valmis peaaegu kell 6 tõusma, et sõita 8-se rongiga Tapale ja sealt siis 7 kilti tuimalt mööda tee äärt sammuda, et jõuda kohta kuhu ma tahan. Samas kippus siis ajaga kitsaks minema, sest rongid tagasi tulevad sealt ka pisut peale 4 ja siis kella 7 paiku õhtul. Hommikul nii varakult minnes poleks kindlasti tahtnud õhtuse rongi peale jääda ja ma kahtlustasin, et siis võib pime ka juba olla. Oleks pidanud midagi vahele jätma ja seda nagu ka ei tahtnud 😀

Lõpuks ühel laupäeval jõudsin otsusele, et lähen siis ainult küla vaatama, selle kella kolmese rongiga. Seal jõuan valges ära käia ja kui aega üle jääb siis vanu armsaid kohti saab ju hämaras ka vaadata 🙂

Asusin teele. Lehtse raudteejaamas maha minnes võttis mind vastu päike, sünged pilved ja +15 kraadine soojus. Kuidagi väga soe ja kodune paik. Suund oli mul enamvähem teda, nii et hakkasin suhteliselt suvaliselt mööda tänavaid astuma. Tänu sellele nägin Lehtse uut turbavabriku hoonet, mis enam nii uus ei olegi.

Kortermajade ümber olid lahedad lippidest aiad. Alguses mõtlesin, et äkki oli vähe raha ei jõudnud piisavalt lippe osta ja siis jaotati need kunstipäraselt laiali aga teistel majadel olid samasugused aiad. Ütle siis, kas vähesest rahast või kunstimeelest sõltuvalt?! 😀

Kõndisin põldude vahelt läbi ja jõudsin Kurge mõisa (18saj) juurde, kus on hullult palju koeri ja kõik lõugavad. Minu väike unistus oleks käia Kurge Piiritusevabrikus (1887) aga see on koerte taga peidus 😀

Läste allikad on seal samas ja sealt edasi lähebki tee Rabasaare külla.

Kruusateed on oma kolm kilomeetrit. Tee ääres on paar põldu, ühel neist Otsa talu surnuaed. Omamoodi päris põnev, pisike, ümbritsetud kivist aiaga. Talu omanik tahtis oma surnuaeda teha. Kuna pühitsemata mulda matmine oli keelatud, tuli tal esitada palvekiri konsistooriumile. Loa ta sai ja 19saj rajas ta Koplimäele oma surnuaia. Omanikeks perekond Matson, matuste arv ei ole teada.

Sammusin edasi ja natuke nagu kõhe oli. Teadsin, et lähen peaaegu asustamata kanti ja olin just lugenud küüditamisest ja Gulagist ja siis rong sõidab selja taga tak-tak- tatak 😀 Ümbrus ka selline sopane määrdunud pruun-hall.

Igav oli astuda sest kõrvale eriti minna ei saanud – olid kraavid, märg ja võsa. Võibolla ma olin ootused veidi suuremad seadnud, lootsin et astun mööda teed ja näen ilusaid vaateid rabale vms 😀  Kuidagi imelik oli kui üks auto mööda sõitis, siin ei pidanud ju kedagi olema.

Jõudsin Rabakülla. Ees ootasid mind kolm noormeest ATV-dega. Juhuu siin ikkagi on mingisugune tsivilisatsioon, ma ei olegi üksi maailmas nagu Palle 😀

Tervitasid ja küsisid, mis ma seal teen? Küsimus ju täiesti õigustatud aga minu jaoks veidi totter. Vastasin nipsakalt, et jalutan ja kõndisin nina püsti minema 😀  Polnud mul aega ega tahtmist pikemalt juttu vestma jääda.

Esimesed kuurid ja sarad paistsid aga enne nendeni jõudmist paukus vanemat sorti eesti tümakas vastu, keegi kusagil midagi toimetas aga mida, see jäi minu eest varjule.

Ühest kuuri aknast sai sisse piiluda, oleks saanud ka sisse minna aga seal polnud midagi huvitavat, nii et liikusin edasi. Üldiselt oli väga palju lagunenud, põlenud, lõhutud hooneid aga kuidagi on suudetud päästa või säästa paar vana maja- roheline ja kollane, mis peale vaadates teklitasid sellise koduse sooja tunde. Aga eks nendega on ka ilmselt nii et kui kohe midagi ette ei võeta lagunevad ka ära.

Mõnedes blogidest nägin, et majades on sees käidud siis praegu olid enamikel majadest uste ette kaks tellist pandud ja katkiste akende ette kiled. Need tellised olid nagu vanasti luuad ukse taga, et minul küll ei tekitanud mingit tahtmist neid eest tõsta, et saaks vaatama minna, mis majade sees on.  Samas on neil täpselt see mõte, et korralikud inimesed hoiab eemale, kes pahade plaanidega tulevad neid need tellised nii või naa kinni ei pea.

Mõnest aknast piilusin sisse. Kahju oli vaadata, kuidas inimesed võivad sellised olla? Lihtsalt kõik segamini pekstud, rusuhunnikud nurgas. Samas oli näha ka, et vanad majad on alla andmas, katused sisse kukkumas, põrandad läbi vajumas. Kahju igatepidi.

Lõpuks käisin ma sees ainult ühes nõuka ajal ehitatud silikaatkivist hoones, mis oli kõigile avatud 😀 Sees paar diivanit. Mõnus hängimise koht, paar graffitit seinale joonistatud ja puha.

Samas kõrval oli juba jõgi, millest üle viis puust sild aga teisel pool polnud justkui enam midagi huvitavat. Samasugune märg ja sopane maa nagu siin igal pool 😀

Mingi suurem maja on kellegi poolt kasutusele võetud, uued aknad ette pandud ja puha ja igasugu keelumärgid küljes – eravaldus, kurjad koerad, lastakse maha, varisemis oht.

Hakkasin teiselt poolt küla tagasi minema. Seal oli üks armas pargilaadne ala, mille tõttu jäi mul käimata ainsa kohaliku elaniku “õuel” ehk liikusin sealt veidi eemalt mööda.

Suhteliselt küla keskmes on andide laud: raha, kivide ja kolme padruniga, õunte ja kindaga. Selleks korraks oli mulle sellest külast küllalt, mis ei tähenda seda, et sinna ei võiks kunagi veel minna aga ma ei kujuta ette millal see õige aeg oleks. Võiks olla veidi kuivem ja veidi värvilisem – rohkem sügise algus ehk?

Mul oli rongini aega veidi üle kahe tunni. Arvestasin, et kui mulle jääb peaaegu kaks tundi alles siis jõuan Lehtse  mõisa juurest läbi lipata, mis oli ju tegelikult ka üks põhjus, miks ma siia kanti üldse tulla tahtsin. Nii, et andsin päkkadele valu ja tagasi need kolm kilomeetrit enam nii pikad ei tundunud 😀  Suts ja valmis.

Taas Kurge mõisast mööda, koerte kisa saatmas tuli käia jupp maad mööda külavaheteed. Tegelikult pea kolm kilomeetrit jälle. Õnneks on poole tee peal vaatamisväärsuseks Andi vesiveski varemed. Üks ilus gooti stiilis kaar on säilinud. Et seda kaart korralikult näha siis tuleb heina sisse laskuda, kus peitub hunnik kive, mille otsa koperdada aga see on seda väärt sest tee poolt on vaade tunduvalt kesisem tänu väikesele võssile.

Üle jõe tuleb veidi selline soisem või rabasem ala, mis õhtusel ajal näis selline mõnusalt tontlik oma suurte remmelgate ja muu kribukrabuga 🙂

Väike tee sulab kokku suurema teega, mis on ühtlasi ka RMK matkarada. Tee ääres on üks ilus pisike majake, kuhu sel aastal oli vist uus koer võetud. See lärmas iga auto peale ja minu peale kah. Haukus ja haukus, nii et lõpuks peremees tuli teda rahustama 😀  (Karta ei ole vaja, ta on oma hoovis kinni aga ilmselt alles noor kutsu).

Lehtse mõis on minu jaoks nagu kusagilt teisest maailmast. Kui eelmisel aastal selle koha netist leidsin olin valmis Tapalt sinna kõmpima lihtsalt sellepärast, et seda näha ja ma ei kahetse. Kahju ainult, et eelmise aasta memuaarid on üles kirjutamata. Millegipärast just parimad “palad” jäävad laagerduma ja  blogist puutumata. Samas on võimalik seda muuta, ainult emotsioon ei ole nii värske 😀

Igatahes sain ma eelmisel aastal sellest kohast võlutud ja ma ütleks, et ega see lumm kusagile ka sel aastal kadunud polnud. Täiesti sõnuseletamatult hea on seal olla.  Mõisapark on kohati rääbakas, kohati korras. Seal asub RMK katusealune ja südamega peldik. Seal on vahva suur kivi (või no mitte väga hullult suur) ja paaristammed.

Kui ma siin mõisast rääkisin siis seda väga palju alles polegi. Torn, natuke seina ja siis üks küngas. Künka all on ilmselt jäänuk mõisa alumisest otsast ehk keldrist. Eelmine aasta piilusin aukudest sisse. Sel aastal polnud aega ja sinna oli mingi kirju lint ette tõmmatud… ju siis on varisemisohtlikuks kuulutatud.

Aga tornis käisin ma sees ikkagi, seal on nii äge kuigi telliskiviga võib vastu pead saada sellest hoolimata.

Aga mõisast nii palju, et esimest korda mainiti seda 1467 kui ordumeister andis selle Hans von Lechtesele, kellelt mõis ka oma nime saanud. Mõisas on olnud klaasimanufaktuur. Ja sellise kuju nagu all olev helesinine pilt kujutab sai see 19 saj lõpul.  Ka Andi vesiveski kuulus mõisa juurde.

Taas tuli mul veidi maad tagasi kõmpida, et minna Pruuna mõisa juurde, mis pole minu jaoks üldsegi nii võluv aga jääb kenasti tee peale. Mõis iseenesest oleks ju isegi kena aga see juurdeehitatud silikaat jubedus rikub kõik ära. Muud mõisahooned on küll alles aga tundub, et mitte kõige värskemas nooruses.  Üks majake oli ära lagunenud, mis eelmisel aastal veel täiesti püsti seisis (eks sel olid siis ka lagunemise tundemärgid küljes aga tundus, et seda kannataks veel päästa).

Nüüd läks päike juba looja, aega veel natuke oli, nii et lonkisin rahulikult. Nautisin loojangut. Vaatsin lehmi. Soodla jõgi oli siin päris võimsaks kasvanud. Üle jõe viib armuvalu sild. Nimi on kõlav aga sild ise niru võitu, võiks ju midagi romantilist olla kui selline nimi külge riputatud. Raksutasin paar õuna ja kõmpisin rongi peale. Ei jõudnudki liiga vara kohale, kaks inimest olid juba enne mind seal ootamas 🙂

Kokku käisin 16km ja aega oli 4 tundi ja 20 minutit.

Maastikumaraton 2019

Teist aastat käisin maastikumaratonil toidupunktis abiks.

Alustasime Ülemiste keskuse juures jagasime inimesed õigete busside peale, aitasime otsida numbrid ja läkski sõit lahti.

Stardi ootasime ära, korjasime asjad kokku ja läksime järgmise järve äärde söögipunkti lahti pakkima. Sel ajal kallas vihma nagu oavarrest. Õnneks oli meil telk pea kohal, nii et vähemalt meie pääsesime kuivalt.  Esimesed jooksjad jõudsidki varsti kohale. Mõni ootas vihma vaibumist, mõni jooksis ilma peatumata minema.

Meil oli kokku lepitud, et kui esimene söögipunkt lõpetab siis tuleb meie juurde ja võtab punkti üle, et meie saaks Aegviidu poole matkata.

Või no päris matkamiseks seda nimetada ei saa, üsna keel vesti peal tempot tuleb aretada, et enamvähem valgeks ajaks kohale jõuda. 5tundi 5 kilti tunnis (kokku 25km), kusjuures maastik ei ole sugugi kerge. Sel korral oli veel ka see häda, et maapind oli kord libe, kord sopane, kord märg. Eelmisel aastal oli selle võrra lihtsam.

Minu jaoks oli kõige raskem koht kohe alguses. Nimelt on mu matkasaapad märja puu peal jube libedad, mis tähendas, et ma põhimõtteliselt uisutasin läbi Kõnnu Suursoo.Rabatorni peab ikka ronima kui juba kohal oled 😀

Sel aastal tundus raba kuidagi hall/pruun ja värvivaene, ilmselt oli asi selles, et päike ei paistnud eriti. Tornis oli näha, et kusagil eemal metsaviirul jookseb hele triip üle. Laudtee lõpu poole halastas päike veidi ja sain ka mõned päikselised raba pildid.Jõudsime metsa vahele, kus oli kõrge mägi ja uus torn, mille otsa ronida. Vaade oli selle eest ilus 🙂

Jätkus rada nagu ikka tõus, langus, sopp, vesi, järv kuni Jussi nõmmeni välja 🙂Nõmm mulle meeldib isegi kui see on üleni pruun 😀 sest see avarus on kuidagi väga mõnus silmale vaadata. Samas ega seal väga kaua jalutada ei saa kui tempoga tulla. Üks igavlev fotograaf tuli ajas juttu ka, nii et suhteliselt märkamatult jõudsime jälle metsa vahele.Seal võis kahtlustada, et enne Soodla jõge on paras uputus aga ei midagi hullu. Paar loiku siin, paar seal aga polnud muret, et kuiva jalaga läbi ei pääse.

Edasi jälle tõus ja langus, kena metsavaheline tee. Aga sel korral tundsin, et see tempo ja kilomeetrite arv ei klapi minuga väga sõbralikult. Pole kaua nii pikka maad käinud, viimasel ajal kipuvad mu teekonnad  sinna 10-15km kanti  jääma ja siis ka rahulikult enamvähem siledal maal. Huh, see ronimine võttis ikka täitsa läbi 😀 Peab rohkem harjutama hakkama.

Kõige sellisem vesisem-sopasem ala oli enne Haraka raba laudteed. Õnneks sealne laudtee oli sopane ja mu saabas enam nii hullult ei libisenud 😀 Sain täiesti normaalselt kõndida.

Pärast seda läks päike juba looja ja kiskus hämaraks.  Täitsa lõpus ka pimedaks, nii et polnud väga hästi aru saada, kus teemärgistus on.  Enne kohale jõudmist oli veel mingi sopaauk või midagi sellist aga kuna oli pime siis tulime sealt otse läbi. Õnneks matkasaabas pidas ja jalgu märjaks ei saanud. Päris huvitav oleks seda “mülgast” päevavalgel näha 🙂

Ümber Kadrioru retk

Teisipäeva õhtul veidi sombuse ilmaga uudistasime Kadrioru asumit. Õigem oleks küll öelda, et tegime tiiru peale. See tundus mulle huvitav sest enamasti ei tea keegi, kus see piir jookseb, pigem arvatakse pool Kadriorgu juba Pirita või Lasnamägi olevat.

Teiseks polnud veel päris head ideed, mida Kadrioru sisealadel teha, tüüpilist pargi ja lossi matka nagu teha ei tahaks.

Igatahes oli näha, et äärealadel on ka piisavalt palju huvitavat. Natuke kahtlane oli see, et kas pimedas ja juba jaheda ilmaga õhtul on 10 km okei või natuke liiga palju.

Kogunesime näiliselt suhteliselt suvalises kohas Torupilli Selveri vastas oleval kolmnurksel muruplatsil. Samas võib öelda, et see on nagu Tallinnas toimunud esimeste üldlaulupidude häll. Kolmas üldlaulupidu toimus Lutheri heinamaal, Kuues kusagil bussijaama kandis( Riesenkampfi plats) , seitsmes umbes praeguse Laulupeo tn lõpul ja kaheksas praegusel Kadrioru staadionil.

Läksime üle Ilvese silla ja Pallasti sillast tagasi ehk pisut-pisut näpasime Lasnamäest kah.Järgnes veidi pikem jutupunkt. Kuigi üritasin võimalikult lühidalt teha, et jõuaks enne pimedat võsast läbi.

Kuna Kumu juures on väga palju asju olnud ja on praegu ka siis üritasin kõigest kahe lausega rääkida.
*LasnaViljamägi
* Raadiomastid ja -jaam
* Uuslinn
* Kihnu Virve
* Kumu ja kunstiteosed
Kaks sammu edasi olid teemaks juba
* Valge majakas
* Ilmajaam
* Katariina trepp
* Veeteedeamet
* Observatoorium
Hoolimata sellest, et ma tegin lühidalt siis jõudsime Hundikuristiku üsna pimedas. Siiski midagi oli näha, nii et ronisime kose astangust üles, käisime vaateplatvormil ja üritasime eemalt Eggersi lubjaahju vaadata. Aga oli pime ja lehed varjasid ka vaadet, nii et kahjuks ei näinud “muffigi”.

Ühe suvalise laternaposti all tegin grupipildi sest seal oli valge- enamvähem.  Selleks ajaks oli üks tõbine matkasell koju läinud, teine terve asemele tulnud ja üks tütarlaps vältis kusagil eemal soppa, nii et pildile jäi ainult osa seltskonnast aga asi seegi.

Järgnes pimedas Maarjamäe klindil kõndimine. Polnudki kõige hullem. Natuke pime ja natuke märg.

Mäe tn tagasi ja trepist alla. Ajaloomuuseumi aia taha. Leninid ja Stalinid nägid päris  jubedad välja. suured mustad varjud heledas kumas. Sealt edasi tuli juba memoriaalide ala, mis on öise valgustuse ja valgustuseta päris põnev vaatamine.  Nõukaaegse memoriaali juures tegime tee peatuse ka, et veidi hinge tõmmata ja siis tempot tõsta. Ajaliselt olin ma suhteliselt hädas aga mere ääres kõndisime kiiresti, ilma suuremate vahepeatusteta.

Russalka juures oli väike peatus ja siis mööda Reidi teed edasi.

Sinka-vonka mööda tänavaid nagu Kadrioru piir jookseb.  Jõudsime endise Gloy Mõisa aladele, vaatasime Metodistide kirikut. Jalutasime mööda “Lutheri heinamaad” ja vaatasime, kus oli Lutheri suvemõisa asupaik. Lõpuks veel kiire spurt alguspunkti  tagasi. Üle aja läks 19 minutit, nii et polnudki kõige hullem variant.

Pimedas matkamise juures on põnev see, et kunagi päris täpselt ei tea, mida on näha ja mida mitte. Sel korral oli mulle veidike üllatuseks see, et Eggersi lubjaahju polnud üldse näha ja et nõukaaegne memoriaal oli täiesti pime, isegi mitte tänavavalgustust. Samas kui ajaloomuuseumi taga oli valgustus päris kihvt ja vahva on ka vaadata, kuidas erinevaid maju on valgustatud.

Kaart, millel punane joon märgib Kadrioru asumi piiri ja sinine meie läbitud teekonda.

Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste

Kuna Ülemistejärve asum on oma mõõtmetelt Tallinna suurim ja seda on suhteliselt raske poolitada siis sel korral tegin üle pika aja matka nädalavahetusel. Kilomeetreid kogunes, kuidas kellelgi 19-23 või midagi sellist 😀 Adekvaatselt pakuks ikkagi 20 kanti.

Alguse pool (Ülemiste keskuse vastas) oli minu jaoks keeruline sest kergliiklusteid ma väldin. Aga kohati on Järvevana tee ja aia vahel puhas asfalt, tee mis tahad 😀

Üritasime siis kuidagi miskit rääkida, et tee nii igav poleks: paberivabrikust, härjapeajõest, veepuhastusjaamast.

Päris suure osa suutsime siiski teed vältida ja põnev oli ka sest ega ma nii väga seal võsas vahtimas pole käinud. Aia ja tee vahele jääb kohati ribake metsalaadset ala. Isegi kaks kitse jooksid seal -uskumatu sest seal pole justkui küll kuhugi mõistliku kohta minna. Loodetavasti jõudsid päris metsa tagasi.

Matkamise mõttes on kehvad lood ka sellega, et nüüd on ka Ülemiste järve Järve poolses otsas tehtud kergliiklustee. Raudalu pool võid lendava taldrikuga mööda pead saada. Varsti pole loodusest haisugi.

No vähemalt praegu on rahule jäetud Rae valla poolne külg. Aga eks nemadki taha seal kogu hingest asfalti maha saada. Mõelda vaid, mida seal siis teha saab kõike.

Igatahes õnnestus meil leida selliseid kohti, kus isegi mina pole käinud. Päris põnev oli ukerdada metsalodus. Vett oli siin ja seal. Pokud aitasid hädast välja ja kui ei aidanud siis leidus mõni puu, millest silla sai teha või, mis juba iseenesest oli silla eest.

Kurna oja toru oli vee all, nii et ülemineku alternatiivina polnud see kaalumiselgi. Minu õnneks 😀  Kuidagi kooslus vesi ja peenikesed purded ajavad mu tasakaalu tunnetuse täiesti paigast ära.

Läksime edasi ja leidsime ühe kena rohelise muruplatsi, mis oli kui loodud pikniku pidamise kohaks. Laotasime oma kraami välja kui meiega ühines üks tore Nõmme onu.

Tuli jalutama ja leidis, et me oleme piisavalt toredad, et meiega koos jalga puhata. Küll see onu ikka puuris ja uuris, kes me oleme aga suhteliselt raske oli midagi  ta küsimustele vastata.

“Kas te olete ekrelased jah?”
“Ei hoopis demokraadid jah? Need armastavad loodust”
“Mis vennaskond te olete kui nii võib küsida? Teil ju siiski naised ka seltsis” jne jne. Lobises teine palju aga ei olnud ebameeldiv, pigem nagu päeva nael. Ettearvamatu tore juhtumine.

Selliseid suhtlejaid inimesi võiks rohkem olla, nii harva kui mõni teregi ütleb, rääkimata muust.

Meie teekond lühenes umbes paari kilomeetri võrra sest juhuslikult oli Kurna ojale langenud üks väga hea kasepuu või tegelikult isegi mitu.  Nagu ma ütlesin ei meeldi mulle eriti sellised purde moodi asjakesed aga see oli täiesti okei. Olid oksad millest kinni hoida ja kui ühe puu peal käia ei suutnud sai jalga teise puu peale toetada. Õige pisut oli kahju, et me sohu ja kobraste juurde ei jõudnud. Teisalt oli selline sillake kõigile veidi elevust pakkuv. No ja tegelikult nägime me vett ja kopra jälgi seal ka, kus ma varem sattunud polnud 😀

Sammusime mööda Tallinna piiri. Vaatasime uut ja vana piirimärki. Saime veel ühe kosutava purderalli ehk palju vett ja palju puid, mida mööda astuda. Õnneks pole rohkem metsa maha võetud aga  sellegi poolest on kõik üsna hõre.

Vaatasime üle vana külaplatsi, mida oleme korduvalt söögiplatsina kasutanud.  Astusime ligi Mõigu mõisale. Lonkisime mööda Peetri küla sest see on ikkagi põnevam kui marssida mööda Vana-Tartu mnt äärt. Vallutasime kaks “mäge”. Külastasime vana hiiepaika ja lõpuks tegime kiire lõpu ehk poolteist kilomeetrit Tartu mnt veerel.

Hoolimata sellest, et ma olen korduvalt ümber Ülemiste järve käinud siis ikkagi on igakord kuidagi eriline ja teistmoodi. Kunagi ei tea, mis olud ees ootavad ja alati on midagi vaadata.

 

Kitseküla ja Luite asumid

Kitseküla ja Luite asumid olid mulle esimese hooga paras pähkel katki hammustada. Esmapilgul tundus lihtne, suhteliselt väike ala, mingid kindlad kohad, kus käia.
Kui punktid enda jaoks kaardile märkisin tekkis täielik kaos. Enamik vaatamisväärsusi oli Pärnu mnt ääres ja muud aar asjad pilla-palla laiali. Pean tõdema, et kant oli mulle võõras ka, nii et pidin vaatamas käima, kust ja kuidas läbi pääseb, kusjuures kaks korda 😀 Esimesel korral sain mingi ülevaate ja teisel korral plaanid paika ja selgeks kust oleks mõistlik liikuda. Eriti oluline oli vältida Pärnu mnt nii palju kui võimalik, kes seal autode müras ikka nii väga matkata tahab. Tegelikult oli oluline, et oleks ka piisavalt rohealasid ja kohti, kuhu tavaliselt ei satu.

Teele jäi neli mõisakohta, palju endisaegseid vabrikuid. Samas vaatamisväärsusi oli seal tegelikult vist ainult üks – Marta rist. Mingeid muid mälestuskive, skulptuure vms sellist seal väga ei leidu. Samas sai seal ajaloo põhjal päris kena ringi teha.

Alustasime diakonisside pargist, kus ajalugu on kamaluga võtta. Loomulikult piilusime Asula tänavale, kus on Tallinna kõige ägedam stalinistlike majade kompleks.

Sealt juba edasi võsa vahele, kus varem on olnud mõis, nõuka ajal puukool. Igatahes metsik aga samas ka omamoodi ilus.

Vahepeal jõudsime uudistada ja välja selgitada kreeka pähklipuu. Ma pakkusin pähklit aga, mis sorti ei tea. Lõpuks lihtsalt koukisime ühel viljaliha maha ja vaatasime sisse 😀 Enivei on mu küünealused siiamaani sellest jamast mustad, neid ei ole võimalik enam puhtaks saada. Loodetavasti kunagi siiski… 😀
Samal ajal maiustasime ka õuntega, mis olid küll kidurad ja rohelised aga selle eest väga maitsvad.

Järgmine punkt oli Marta risti juures. Seal peaks väidetavalt alles olema ka mõni vana mõisapargi puu. Imelikul kombel tõmbab see kant joodikuid nagu kärbseid ligi. Kahel eelmisel korral olid seal mingid jooma seltskonnad, sel korral vedas paremini, leidsime kõigest ühed musitajad 😀

Pärast seda tuli juba vabrikute virr-varr.

Kuna kõike vabrikuid meelde jätta tundus veidi üle võlli siis sel korral kutsusin enda päästerõngaks Saja raja retkede Peetri, kes siis umbes pooltest või natuke rohkematest vabrikutest rääkis.

Luite asumi vaatamisväärsus seisneb selles, et keset Tallinna kesklinna on väike armas eramajade rajoon ja pisi-pisike metsatukk, mida ei oskaks sealt otsida. Võibolla poleks osanud seda leida aga kunagi täiesti kogemata sattusin sinna kui astusin bussist vales peatuses välja ja ei viitsinud Järvevana tee ääres kõmpida. Igatahes tore koht!

Luite asumist põiki läbi ja olimegi tagasi Kitsekülas. Õues hakkas juba hämarduma aga õhk oli mõnusalt soe. Vaatasime üle viimased vaatamist väärivad kohad. Näiteks Tallinn- Väike raudteejaama ja veetorni. Ühe vana mõisakoha ja šveitsi stiilis suvemaja.

Kõndisime 7km. Retke kaart punasega on märgitud meie rada ja sinisega Luite ja Kitseküla asumite piirid

Haldjaliblikad Harku metsas.

Kolmapäeva õhtupoolikul kogunesid viis naist ja mina Harku metsa parklas, et matkata üks 10 kilomeetrine ring.

Minu jaoks tegi olukorra uudseks see, et tegime koostööd HikingEstoniaga. Pisut oleme ka varem koos tegutsenud aga sel korral olin täitsa omapäi ja võisin teha, mis pähe tuleb… peaaegu 😎.

Natuke üritasin järgida varem tehtud matkarada aga video pealt ei saanud päris hästi aru ja siis ma lihtsalt käisin ja vaatasin paar päeva varem, kus oleks hea kõndida. Mina avastasin enda jaoks paar uut rada, kus ma polnud varem kunagi käinud, nii et oli endal kah põnev.

Teel  mingeid vaatamisväärsusi eriti pole aga selle eest on lahe rabane mets. Kõik olid ninapidi mustikates. Murakaid leidsime ka. Ühe kraavi ääres kasvas vööthuul sõrmkäppade koloonia ehk neid oli seal nii palju, et peale Männiku polegi neid üheskoos nii palju korraga näinud.

Suure vaarikapõllu leidsime. Kui väheke asjalikumad riided seljas siis võiks sealt suisa korjama minna (kui Ketlin pole salaja juba ära korjanud🤣).
Oma lasepõlve ühe lemmiklille leidsin ka.  Võsa raudrohi on loodusest täiesti kaduma läinud.
Rada läks natuke võsasemaks aga selle eest saime maasikaid ja angervaksa.  Viimane on kusjuures looduslik aspiriin ja peale selle aitab meeli rahustada 🙂
Lõpuks läksime pisikese ringiga läbi mõisapargi. Ritsikad siristasid nagu oleks sügis juba käes.

Pikniku paus oli plaanitud mõisa ette muruplatsile aga kohale jõudes tuli  välja, et seal olid koerte treeningud.  Ei hakanud neid segama aga lillepeenras lilli nuusutamas käisime ikka. Piknik toimus hoopis maja taga trepil.
Kuna ette oli teada, et matkama tulevad ainult tüdrukud siis oma esimese matka puhul tegin pikniku veidi pidulikumalt.
Veetsime mõnusalt aega. “Lõpmata” kauaks sinna siiski jääda ei saanud. Umbestäpselt õigel ajal tahtsime tagasi alguspunkti jõuda.

Tagasiteel vaatasime üle mõisajärve ja liivaluited. Edasine teekond oli küll teistkaudu kui enne aga suhteliselt sarnane ehk mustikad ja murakad 😀  Nii palju oli siiski erinev, et sai üle purrete jalutada kuigi praegusel ajal oli nii kuiv, et oleks võinud ka niisama kõrvalt minna.

Kadaka asumi matk

Nagu ma algusest peale olen mõelnud siis asumi matkadel üritame võimalikult piiri lähedal käia aga et ei oleks nii masendav mööda suure tee äärt kõmpida siis oleme käinud majade taga sisehoovides, vaadanud ka natuke eemal olevaid vaatamisväärsusi. Sellega seoses lendas mu algne plaan natuke vastu taevast ehk ei ole mõtet teha ringi ümber linnaosa ega ka vaatamisväärsuste tripi- suur osa neist on lihtsalt nähtud, mis ei tähenda seda et neid ei võiks kunagi hiljem teha. Tegelikult on vaadata veel küll ja küll. Igatahes jõudsin ma otsusele, et järgmisel korral võtame ette uue linnaosa ja pidulikult võib kuulutada Mustamäe asumi matkad lõppenuks. Ehk 4 on tehtud ja 80 jäänud 😀

Kadaka asumi matk oli asumi matkadest vist peaaegu, et kõige lahedam, kuigi kui päris aus olla siis põnev osa oli see mis jäi pisut piiridest välja 😀 Ehk kohe alguses, et mitte uidata Tammsaare tee serva mööda, põikasime veidi eemale ja läksime vaatasime Mustamäe üht vanimat asustust ehk lepatriinu ja herilase tn kanti. Üks armas külatänavake keset linna.

Oravaid nägime. Neil oli seal vist pesa. Kolm tükki oli koos ja vähemalt üks neist oli poeg.

Tee peal nägime veel Riho Kulla skulptuuri “Valvel” ja Ilme Kulla skulptuuri “Tiivad”. Skulptuuride vaesuse üle mustamäelased küll kurta ei saa. Võiks mõne Lasnamäele annetada 😀

Vaatasime lähemalt Burmani willat, renniga kivi. Käisime läbi Tehnopoli hoovist.

Edasi läks asi põnevaks. Tundus, et päris piiri mööda ei tahaks minna, see oleks tähendanud justkui veidi tagasiminekut ja ringi tegemist. Samas ees ootas nii kutsuv metsarajake. Päris jupp maad sai minna aga asi lõppes sellega, et rada sai metsaonni juures otsa ja meie olime peaaegu kellegi tagahoovis 😀

Tegelikult oli seal samas tänav aga seda lihtsalt polnud väga hästi näha. Kõndisime Glehni rahulasse, mis kuulub küll Nõmme linnaossa aga jääb peaaegu piirile. Kuna piir jookseb konkreetselt keset võsa, kus nõgesed on juba peaaegu silmini kasvanud siis selle variandi ma jätsin viimaseks aga kui oleks nõudmine olnud siis oleks võinud ka sealt minna 🙂

Mulle endale meeldis mõte Iisaku soonest üle minna ja sealt oja äärt mööda ARK-i taha välja jõuda. Samas ma pisut kahtlustasin, et kõik ei ole nõus sealt üle minema. Õnneks saime kõik kenasti hakkma, isegi mina oma pika seelikuga 😀

Oja taga oli mõnus lodumets. Kohe üldse ei olnud sellist tunnet, et oleks Tallinnas. Naadid õitsesid, linnud siristasid…lihtsalt ilus. Ah jaa, suure kollase sõnajalaõie leidsime ka 🙂

ARK-i taga oli võpsik, mida ma teadsin seal olevat ka aga nõgeste ja naatidega ei tundunud see väga magus amps. Seega otsustasin matkalised rada mööda Mäepealse tn viia, kus on ka vana vangilaagri asupaik. Aga nagu ikka juhtub oli sinna raja otsa ehitama hakatud. Tee lõppes suure mullahunnikuga ja selle otsa ronimine ei tundunud valik sest see oli alles täiesti pehme ja me oleks seal kõik põlvini sees olnud. Pealegi oli arvata, et kusagilt see muld ka välja kaevati ja tõenäoliselt on mäe taga auk. Ehk valikuvariandid olid minna ümber mäe või minna läbi võsa ehk tegi enamvähem sama välja.

Kuna ma valisin mäe kasuks siis mäe taga oli aed, mille ääres kasvasid need samad silmini nõgesed. Vähemalt oli mu pikast seelikust veidi abi – hoidis nõgesed minust eemal ja ma sain neid veidi maha trampida, et teistel väga hull tulla poleks 🙂

Läksime läbi järgmise metsatuka vanale raudteetammile ja sealt algas matka kõige igavam osa. Mööda kergliiklusteed kuni veski tänavale välja ehk peaaegu 4 km, peaaegu sirget teed ja kuhugi kõrvale pole ka väga astuda. Vähemalt saime mööda asumi piiri käia 🙂 Putukaväila nägime ja pilpaküla.

Lõpu tegime suhteliselt kiirelt ära. Natuke hakkas sellest pikast kergliiklusteest tüdimus peale tulema. Aga vaatamist väärivad kohad käisime läbi. Veski kõrts, kuhu veski on toodud kusagilt Peipsi äärest ja mis on juba pea 170 aastat vana. Vaatasime, kus asus Birkenhofi mõis ja Kadaka aiand ja turg. Kaitsealuse kase alt põikasime ka läbi.

Kokku tuli umbes 13km. Mustamäe asumite ümber käies oleme läbi kõmpinud umbes 31 km.

Palverännu retk 2019

Iga-aastane palverännu retk sai läbitud – Tallinna osa siis nimelt. Sel korral Irust Piritale.

Sel korral kuidagi ei keskendunud jälle asjale ja vaatasin bussi kellaaegu valesti ja üldse oli pea laiali otsas. Täiesti kogemata jõudsin sel korral siiski õige bussi peale, mis tähendas aga seda, et ma jõudsin pool tundi varem kohale kui teised ehk mul oli aega ringi kolada.

Kuna rohi pole veel kõrvuni kasvanud, otsustasin konkreetselt üle vaadata ühe kivikalme, mis ma teadsin, et seal on. Ühe korra olen vaatamas käinud aga siis nagu jäigi vist mõistatuseks, et kas see ongi või? Igatahes sel korral olid märgid nähtaval, kuigi ümber lükatud ja maha visatud jne. Peab tõdema, et ilus oli. Kirsike õitses künka otsas ja udu tegi kõik mõnusalt vaatemänguliseks. Lõhnas ka hästi 😀

Iru ämma juures passisin kah sest ma millegipärast kujutasin endale ette, et kohtumispaik on seal aga ei olnud 😀  Ämma taga oli ka keegi läbustamas käinud. Huvitav, et inimesed jube-väga kangesti tahavad endast saasta maha jätta

Lõpuks saime siiski kokku ja asusime oma teed rändama. Vaatasime ämma üle. Käisime all orus koopa juures ja vana allika kohta vaatamas. Sosnovski karuputke kasvab seal päris mehesti. Ja vaatasin  maa-ameti kaardil seda kohta ära märgitud pole, nii et keegi seda sinna hävitama ka ei lähe. Huvitav, kas peaks kuhugi teada andma?!

Linnamäele tegime tiiru peale, tuletasime eelmisi aastaid meelde. Jões oli vett palju, seal kus me ükskord põlvini vees sulistasime oli praegu vähemalt nabani. Vaatasin ka ilmselt mingisse merekindluse aegsesse punkrisse sisse. Nagu arvata oli – oli seal prügimägi. Uduse ilmaga polnud linnamäel varem käinud ja kui punkrist välja sain siis olid teised kadunud 😀  Saime siiski üsna pea kokku 🙂

Jalutasime mööda Pirita parempoolset jõekallast. Teele jäi Iru hiieväli, “kopra töö väli”, võluaed, vana maja, kolmeharuline kuusk.  Botaanikaaia juures läksime üle rippsilla. Minu jaoks oli uus see puidust sild, mis metsa tekkinud oli. St. ma teadsin selle olemasolust aga polnud ise näinud veel. Teine sild oli veelgi suurem üllatus. Sealt oli varem päris keeruline läbi pääseda. Mõnes mõttes on ju tore kui tehakse “korda” ja pääseb hästi liikuma, teisest küljest nagu natuke hirmutab kah. Kui kaugele on vaja minna selle korrastamisega, millal asfalt metsa maha pannakse? Kose uues lasteaias saavadki lapsed juba asfaltteel loodust tundma õppida…

Muidugi olen ma hea ninatark. Ise virisesin kui liikuvast puust hakati üle märgala minema. Ma lõpuks ei läinudki. Läksin pisikese ringiga ja sain kah sinna kuhu vaja 😀

Jõudsime nõukaaegse varjendini ja Kose mõisa juurde. Kuna meid palju polnud tegime asja veidi uhkemaks ja käisime varjendis sees kah. Mina olen seal küll korduvalt käinud aga selline pime, kole ja metsik on ikka natuke erutav teema 😀 Pilte on seal kottpimedas muidugi raske teha, seda enam, et kellelgi polnud korraliku taskulampi kaasas. Kose mõisa vaatasime ka aga sealt lasime üsna kiiresti jalga 😀 Kes teab see teab 😉

Vihma sadas ja palju pilte enam teha ei tahtnud. Üsna vähe maad oli minna ka. Aga tähtsamad punktid siiski said üles võetud. Kose mõisa valitsejamaja, üks väga kurja minevikuga maja. Metsatulekahju paik, mille meie avastasime ühel varasemal palverännu retkel. Materdasime tule maha ja tuletõrjujad käisid asja viimistlemas 😀 Selles mõttes vedas, et tuli oli algfaasis ja meid oli palju. Muidu oleks pilt päris koledaks võinud minna.

Pirita jõel nägin esimest korda haigrut.

Muidugi Kochi kabel ja Pirita kloostri varemed.  Vihma sadas endiselt ja otsustasime pikniku varjus pidada. Matkajuht oli hunniku pirukaid kaasa võtnud…mmm.  Peale selle olid muidugi igaühel ka oma  toidumoon kaasas, nii et saime kõik kalorid tagasi pugida, mis maha käisime aga mõnus oli. Loodetavasti järgmine aasta jälle 🙂

Kokku tuli veidi üle 12km.

Keila ja Kumna

Käisin memmekeste ekskursioonil Keilas ja Kumnas. Tervelt 8 tundi, süüa anti, kohvi ja kooki ka. Giidiga tuurid. Selles mõttes imestan vahest, miks peetakse reisi liiga kalliks – umbes 35.-, kuhu iganes Eesti otsa juhul kui tegu pole just ööbimisega või mingi muu rohkelt raha nõudva üritusega.  Keila puhul ma natuke mõistan, et sinna saab tõesti ise odavalt kohale ja kui jalad all võid endale sellise ekskursiooni teha, et oi-oi-oi 😀 Ja kui võikuga lepid siis polegi nagu muret, saad 4.- käidud. Samas mõnda muusse kohta ei saa sama raha eest ise kohalegi.

Aga ega ma sellest ei pidanud rääkima.  Õnneks pole Keilasse pikka sõitu, nii et suurema osa ajast saime kohapeal veeta ja ringi uudistada. Esimene peatuspunkt oli Keila raamatukogus, kus vaatasime näitusi ja siis räägiti meile Keila ajaloost.  Kahjuks ei saanud seda väga pikalt kuulata, oleks kindlasti veel palju põnevat kuulda saanud aga aeg pressis natuke peale. Koolis käisime ka korra sees, kes viitsisid. Päris lahe arhitektuur.

Järgmine peatus oli kirikus. Seal ma olen väljas kõik üksipulgi läbi vaadanud aga sisse pole kunagi varem sattunud. Natuke räägiti kirikust ka aga see on ainus koht, kus ma tundsin, et nagu polnud päris see jutt, mida oleks oodanud. Ma sain aru, et tegu on teadja mehega aga jube pinnapealne jutt oli ja pean tõdema väga igavalt esitatud kah. Samas nüüd olen vähemalt kiriku seest poolt ka ära näinud.

Järgnes Harjumaa muuseum ehk Keila mõis. Seal oli väike giidi tuur ja oli aega ka natuke ise ringi vaadata.  Pärast tormasin õues ka ringi, et oma lemmik kohtades kähku ära käia 😀 Jõudsin kõik tehtud nähtud. Hea oli, et võsa polnud veel liiga tihedaks muutunud ja kõik vahva oli veel nähtav. Samas oli mõnusalt soe.

Järgnes söögipaus Keila raudteejaamas. Kuna söömisega kiirustama ei pea siis jäi mul veel aega ka raudteejaama ümber ringi kolada. Vilksamisi nägin silmanurgast üht lahedata maja, mida käisin spetsiaalselt pildistamas. Kui aeg oli edasi liikuda siis tegime lühikese peatuse Keila vabadussõja mälestusmärgi juures, mis on ainulaadne selle poolest et maja ise ongi mälestusmärk. Kumna poole sõites tegime peatuse Lutheri mälestussamba või kuidas iganes seda asja kutsuda?! juures. Tulevikus peaks sinna saama päris skulptuur ja päris sammas 🙂 Kunagi ma imestasin, et kuidas ma sain sellest mööda minna, nii et ma seda ei näinud aga nüüd asetusid asjad oma kohale ja sain aru 😀

Kumna mõisa kohta ei oskagi väga midagi öelda. Kui siis et ilus oli, omanik rääkis toredasti. Kohv ja kook maitsesid hästi. Imetlemist oli palju.  Igatahes oli koju sõites väga mõnus tunne sees. Kui alguses nagu kippus see reis veidi “lappama minema” siis pärast oli kõik väga super.

Ja kel võimalus, sel soovitan mõisa külastada küll. Suvel peaks olema avatud mõisade raames sinna täiesti võimalik minna 🙂

Detailid on nii ilusad.

Väljas sai vaadata skulptuuriaeda. Sinna kusjuures ka niisama ei pääse. Ainult siis kui mõis on avatud. Ja kel huvi rohkem ringi vaadata siis mõisa kõrval on vana mõisahoone, mis on päris uhke puidust ja pitsidega, kuigi veidi käest ära lastud. Ja kollane valitsejamaja, roheliste aknaraamide ja pitsidega on ka imeilus.

Ainus häda nende reisidega on see, et eriti liigutada ei saa. Seega kondasin pärast veel mööda Tallinna ringi ja vaatasin, mida põnevat siin leidub 😀 Õhtu lõpuks sain 10 km täis.